neljapäev, 17. märts 2016

Au-pairiks - jah või ei?

Viimaste sündmuste valguses on hakatud minult jälle küsima küsimusi aupairi eluga seotult, kas ja kuidas ja miks. Niisiis otsustasin selle teema algusest peale veel korra lahti rääkida. Ma tahan panna kõigile südamele, kellel see plaan peas on, et see asi ei pruugi olla 100% õnnelik, see ei pruugi lõppeda õnnelikult ja see on võimalik, et Sa kahetsed hiljem, et selle otsuse tegid, aga see on seda väärt. Arvan, et kuna mina olen läbi teinud nii hea kui ka halva kogemuse, võin sellest rääkida küll.


Esimene samm peale programmi või riigi valimist on pere otsimine ja see on oi-oi-oi kui oluline. Pean tunnistama, et isegi mina, kes ma olen elanud viies eri peres, ei oska kõiki ohtlikke asju märgata, aga siiski märkan neid rohkem kui need neiud, kes esimest korda lähevad. 

Kuna ilmselt esialgu on kirjad-kõned-skyped perega üsna pealiskaudselt, aga kuuled siiski üpris palju pere, elukoha ja elustiili kohta, tundub, et tead kõike ega oska teatud asjadele tähelepanu üldse juhtida. 

Küsimused, mis minu jaoks on olulised perelt küsida:

- Oma toa kirjeldus -  kas vannituba jagamisel, kas oma toas on näiteks kraanikauss. Kui pere elab majas või korteris, kus on üks ainus vannituba, tekib probleeme näiteks hommikuse duši all käimisega või näiteks minul oli vannituba lapse magamistoaga ühenduses ja kui ta õhtul magama läks, siis enam pesema minna ei saanud (ehk hiljemalt 19.30 pidi välja tulema). 

- Auto kasutamise võimalus, töö ajal, vabal ajal. On palju neid, kes ei pea seda eriti oluliseks, aga näiteks kui tööülesanne on viia laps(ed) lasteaeda ja see asub 2km kaugusel ning sisaldab eriti järsku mäge või väga ebameeldivat teekonda, siis oleks palju meeldivam kasutada selleks autot. Vaba aja puhul loeb suuresti, kus on elukoht, New Yorgis ei ole autot vaja, aga näiteks Ohios elades on autot pea alati vaja. Kui on olemas normaalne ühistranspordi süsteem, on ka võimalik ilma autota hakkama saada. 

- Külaliste kutsumine, päeval ja ka ööseks. Ameeriklaste jaoks üldiselt olid külalised väga teretulnud, eurooplaste jaoks pigem ei ole. See pole nii suur dealbreaker, aga näiteks minu jaoks oli küll oluline, et nii mu pere kui ka mu sugulane ja sõber said ööseks minu juurde tulla, kui nad mulle Ameerikasse külla tulid.

- Öörahu, kindlatel kellaaegadel kodus olemine. See on siuke kaheotsaga asi. Iseenesest on aupair vähemalt 18-aastane, mis tähendab, et ta on täiskasvanu, teisest küljest on tegemist võõra pere majaga ning kui hommikul on ootamas töö, ei ole väga viisakas kell 5 laekuda. Minu jaoks on see aga olnud üks olulisemaid aspekte. Mitte sellepärast, et ma tahaks öö läbi kuskil kakerdada, vaid sellepärast, et minu jaoks näitab see pere usaldust. Selge on see, et ma ei tule kell 5, kui alustan tööd kell 8, aga kui mul on vaba päev, leian, et pole midagi hullu, kui ma kell viis hommikul vaikselt koju hiilin.

- Töögraafik - parem kui see on kuskil kirjalikult, sest väga paljud pered unustavad esialgselt kokkulepitud tunnid nädalas väga kiirelt. USAs on see programmi ja seadusega paika pandud, Euroopas on enamikes riikides seadused au-pairi tööajareguleerimiseks olemas, aga need on nii ajuvabalt väiksed, et tehakse uued kellaajad. Minu meelest on see normaalne, sest näiteks Brüsselis on au-pairi tööaeg 20 tundi nädalas. See on ju jabur, kui ma veedan aega alla kahe aastasega, kes on päev otsa minuga. Ameerikas oli aga see tundide arv 45 ja sellest üleminemine hakkas juba veidi paljuks minema.

- Söögiharjumused ja kas Sul on võimalik endale meeldivat toitu osta/ostmiseks raha saada. Pere, kes armastab Aasia kööki ja aupair, kes jälestab seda, ei sobi omavahel kokku. See tundub väike aspekt, aga kui ikkagi pere teeb igal õhtul sööki, mis Sulle ei meeldi, siis üsna pea muutuvad õhtusöögid Sinu jaoks ebameeldivateks, aga see peaks olema pereaeg. Teine variant on selline nagu minul oma hostperes oli, et ma kirjutasin kõik asjad üles, mida ma tahtsin. Ja mis otsa said. Seega iga kord, kui keegi läks poodi, vaadati

- Pere magamamineku kellaaeg - tundub esialgu totakas, aga usu, Sind hakkab väga häirima, kui majas on näiteks vaikus kell 21 või kui magama enne 1-2 öösel ei minda. Samas on üldse olulised kõik pere käitumismaneerid, kas ja kui palju käib külalisi, kui palju nad ise ära käivad, kas nad on aktiivsed või kodus diivanil istujad. Tähtis on leida võimalikult endasarnane perekond.

- Blogi pidamine - minul alati küsimustelistis olemas ning lisaks küsimus ka lastepiltide lisamise kohta. Oma praegusest hostperest ma saan väga aru, miks nemad ei taha nimesid ja pilte, sest reaalselt Brüsselis kõik tunnevad kõiki ja kõik räägivad kõigist halvasti jne, ma ei tahaks anda veel mingeid teemasid kellelegi. Aga näiteks Ameerikas oli see minu jaoks üks ohumärkidest, sest olgem ausad, see näitab perekonna olekut, et nad on kinnisemad ning kardavad mingeid totraid asju. Jah, ma võib-olla olen siinkohal ebaõiglane, aga ma pole kordagi eksinud - kõik pered, kes on keelanud pilte panna, on olnud väga konservatiivsed.

- Pere reeglid, kasvatus, au-pairi vabadus - siinkohal pean silmas lastesse puutuvat. Kui palju vanemad ise lapsi karistavad-kasvatavad, kui palju tohib seda teha au-pair. Ja see on väga oluline küsimus, sest kui au-pair päevast päeva seletab, et enne soolastoit ja siis magustoit ja siis tuleb pereisa koju, kes annab lahkelt enne sööki kommi, siis need meetodid lihtsalt ei sobi. Laps ei õpi niimoodi kunagi ja ma leian, et kasvatuses peaks olema vanemate ja aupairi vahel meeldiv harmoonia.

Olla au-pair Ameerikas on hooooooooooooooooopis midagi muud kui olla au-pair Euroopas. Minu arvates. Esiteks, juba sellepärast, et Belgias elades on mul tunne nagu ma oleks kodus. Kellaaeg on suht sama, kliima sama, mu peres räägitav keel on sama, isegi linn hakkab mulle üha kodusem tunduma. Teiseks see, et koduigatsuse korral saab üsna odavalt kenasti kodus ära käia ka nädalavahetusega. Ameerikas oled Sa esiteks üksi. Tõenäosus, et Sul ümberringi sõpru on, on üsna pisike, aga lohutuseks ütlen, et pärast 1-2 nädalat on neid juba kuhjaga. Teiseks, on Ameerika midagi hoopis muud kui Eesti. Kui Sinul on õhtu, magavad kõik Eestis, kui Eestis kõik on valmis suhtlema, oled Sina tööl jne. Kolmandaks, ei tule Sa sealt naljalt koju, lihtsalt sellepärast, et veidi igatsus on.

Kui ma aga pean neid kahte võrdlema, siis igal juhul Ameerikasse. Mu elu parim aasta oli Ameerikas, hoolimata kõigest sellest jamast, mis seal oli. Ma pean küll tunnistama, et ma olen pettunud Ameerika poolses osas Au-Pair in America programmis, kuivõrd nad suutsid minu tagasituleku nii ära lörtsida, et ma isegi uuesti minna ei saanud, aga ma nimetan seda ikkagi oma elu parimaks otsuseks.


Täna hommikul sain ma täieliku südamerabanduse, kui ma nägin Facebookis, et mu lemmikeestlane Ameerikas tuli päeva pealt koju. Ja kui ma temaga rääkima hakkasin, et mis juhtus, oli mul täielik throwback aastasse 2013, sest ta tuli koju samamoodi nagu mina - päeva pealt ja programm saatis. Ma mäletan neid nutetuid pisaraid tänaseni, sest nagu nii on suur šokk tulla koju tagasi ja kui pead tagasi tulema veel kellegi teise tõttu, on see šokk nii suur, et tahakski ainult nutta. Ma nutsin ka, mitu nädalat. Aga jõuan jälle oma lemmiku lauseni, et ma ei vahetaks seda aega millegi vastu. Iga asi on millekski hea ning iga sulgunud uks avab järgmise. Ma poleks see, kes ma olen.

Kui ma üldse ümberringi vaatan au-paire Ameerikas, siis neid positiivseid lugusid on kuidagi vähe. Tüdrukuid, kes veedaks terve aasta ühe pere juures, on vähe, neid, kellel see aasta möödub stressivabalt, on vähe ja üldse neid, kes tuleks rõõmsana Ameerikast tagasi.. neid üldiselt pole. See viimane aga näitab tegelikult lihtsalt ära selle, kui lahe seal on, keegi ei taha sealt lihtsalt tagasi tulla. Ja mina pean kõige olulisemaks seda, kui palju see aeg kodust eemal õpetab. Õpetab olema vastutustundlik, õpetab ennast armastama, õpetab ennast üldse tundma, näitab elu, avardab silmaringi, õpetab keelt ja kultuuri ja lõppude lõpuks - õpetab ennast olema parem inimene.

Seega, võttes kogu lohiseva jutu kokku, ütlen, et au-pairiks minemine on seda väärt. Ükskõik, milline see aeg saab olema või kuidas see asi lõppeb, hiljem meenutad seda aega ainult positiivse noodiga. Isegi mina, koos oma sõbrannaga, kes USAst pudrukuulina koju lendas, ohkame pidevalt, et kurat, tahaks ikka neid Ameerika aegu tagasi.



Kui kellelgi veel on küsimusi, võib alati julgelt kirjutada.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar