kolmapäev, 16. märts 2016

Aeg lendab

Mõnedel hetkedel tuletab elu meelde, et aeg lendab ja me elame ainult korra. 10.märtsil aastal 2012 otsustasin ma, et veedan järgnevad 12 kuud Ameerikas. Ja läksingi ja elasingi. Elasin lihtsalt ülemõistuse ägedat elu, kuna mu hostpere oli ülemõistuse äge! Teised tüdrukud tülitsesid oma peredega minu eest ka, sest minul polnud oma perega ühtegi tüli. Terve selle 10 kuu jooksul, mis me koos olime (esimese ja viimase kuu elasin teises peres), oli meil ainult üks arusaamatus ja seda ka "tänu" mu blogile ja google translatorile, mis asja päris ära rikkus. 10 kuu jooksul! Suudate te seda uskuda?  Ja isegi pärast 12 kuud elu seal, ei suutnud ma oma elu jäädavalt tagasi Eestisse tuua ja pool minust on sinna kogu aeg tagasi tahtnud. Olgu, valetan, alguses, kui ma tagasi tulin, vihkasin ma seda riiki, neid inimesi ja vihkasin enda elu ka põhimõtteliselt, aga see oli lihtsalt see valu ja kurbus, mis ühel hetkel kadus. Sellest ajast saadik olen kord aastas sinna tagasi läinud, veetnud jälle kaks nädalat seal, kinnitanud endale, et see ongi minu dreamland ning tulnud tagasi Eestisse ja unistanud, kuidas ma ükskord olen seal. 

30.detsembril 2015 tegin ma oma otsuse kolida Brüsselisse, mis sai kinnituse 2.jaanuaril ja nüüd on ka siin juba kuu aega möödas ning mul on tunne, et sellel linnal on mulle veel palju pakkuda. Taas pean tõdema, et asja teeb ilusaks just nimelt mu suurepärane vastuvõttev perekond ja laps, kelle eest hoolt kannan. Muidugi linn ise näitab mulle ka end oma parimast küljest, kõik inimesed on nii sõbralikud, ilm on küll tihti vihmane, aga samas korvab see ennast paari päikesepaistelise päevaga, kõik on pühapäeviti suletud, mis sakib, aga samas esmaspäevast laupäevani käin ma ringi naeratus näol. Ma tõesti olen nii rahul, et ma tulin, et ma tulin jälle oma mugavustsoonist välja. 

Niisiis, neli aastat hiljem, 7.märtsil 2016 otsustasin ära, mis ma oma eluga teen pärast Brüsselit. Ma siis küll ei pannud seda kivisse paika, aga sellegipoolest otsustasin ma ära vähemalt valdkonna/sihtkoha. Ja ma olen väga põnevil, et sellest lähemalt rääkima hakata. 

Millest see kõik mulle pähe tuli, oli eilne tulistamise draama Belgias, Brüsselis tegelikult ja tegelikult üsna ligidale minu kodule. Minu kodu juures asuv põhitänav, kust buss sõidab, oli eile õhtul kinni ja buss sõitis mingit muud marsruuti pidi, seega ma sain veidi elevust oma hinge küll. Ja üldse, üks asi on lugeda uudiseid ja mõelda, et appi kui õudne, aga teine asi on kõndida mööda tänavat ja mõelda, et see sama püssivend võib mul selja taga kõndida. Nad suutsid ennast novembrist saadik siin täiesti edukalt varjata, miks nad ei peaks edaspidi suutma? Ja siis ma saingi järsku aru, et see on see koht, kus ma pean uskuma ja usungi saatusesse. Ma olen seda terve elu teinud, ma pole kunagi kartnud lennata või laevale minna, autosse istuda või lihtsalt tänaval kõndida, sest ma olen alati teadnud, et veel ei ole minu aeg. Ma ei tea, millal see aeg on, aga mitte praegu, sest praegu on maailmal mulle alles nii palju pakkuda.

Ja ma võtan ükshaaval kõik pakkumised vastu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar