pühapäev, 27. märts 2016

Nädalavahetus

Laupäeva hommikul otsustasime Karoliniga pisut linna peale minna, sest kuigi ma algselt plaanisin trenni, siis mu sääremarjad olid nii valusad, et isegi kõndimine oli valus, seega tundus targem loobuda. Sõitsime trammiga, mis ei sõitnud sinna, kuhu meil vaja oli, seega hüppasime maha, läksime suvalise bussi peale ja sõitsime suvalisse kohta ja jalutasime sealt Flagey väljakule, kus toimus laat. Seekord tundus lillelaat olevat, 20 tulpi maksis 8€ ja 20 roosi 7€ ja appi ma oleks need kõik koju tassinud, kui ma oleks otse sealt koju läinud. Aga ei läinud. Aga padja ma ostsin küll, hiigelsuure ja maksis 6€ ainult ja kuna mul siin korteris padjad on nirud, siis ostsingi endale lihtsalt uue. Kuramuse vägeva. Edasi tahtsime me 38 bussiga linna, aga kuna see tuli 23 minuti pärast, leidsime me, et 71 tuleb kohe, seega hops teise peatusesse ja saimegi bussi ning sõitsime lemmikusse Gare Centraali. Sealt jalutasime kohvikute tänavasse ning Karolini soovil läksime ilma nautime Häagens-Dazsi kohvikusse, mis on ta lemmikjäätis. 





PS! Meil oli 15 kraadi väljas.

Kohvik oli väga lahe ja kuigi mina polnud seda jäätist saanud, usaldasin Karolini, kes ütles, et see parem kui Ben&Jerrys, mis Ameerikas minu lemmik oli. Vähemalt need kaks sorti, mis ma proovisin, olid küll, iiiiiimeeehead! Ja ilm oli nii soe ja päike paistis ja see oli vanalinnas ehk autosid eriti polnud ja politsei ei tiirutanud, vahelduseks rahu ka. Kui kõhud täis olid, jalutasime mööda linna veel ringi, käisime selles vanimas poetänavas, nägime tantsivaid jänkusid ja miljoneid makroone ja šokolaade ning jõudsime lõpuks Rue Neuvele välja, mis on Brüsseli põhishoppingutänav. Käisime mõnes poes, kus me polnud veel käinud ja ühest sain oma sünnipäevapeo jaoks veidi kraami ning lõpuks käisime Primarkis, et vaadata tegelikult Triinule ühte asja, mis ta palus ja siis ostsin endale ka ujukad uued, sest lõpuks üleeile veekeskuses andsid alla need ilusad helesinised, mis emps mulle Taist tõi. Nuuks! Kusjuures, ujukaid proovida ma ei viitsinud, kuna järjekord oli 4km ja rinnahoidja maksis 5€, püksid 4€, mõtlesin, et vahet pole, kui ei sobi ning kassas pani teenindaja kogemata need komplektiks ja nii maksin ma üldse ainult 5€. Pealegi, kodus avastasin, et sobivad suurepäraselt!

Edasi jalutasime me niisama mööda linna pisut ringi kuniks oli aeg minna tagasi Care Centraali, Karolin läks rongile ja mina pärast poest söögi ostmist läksin ka koju. Ootasin bussi 20 minutit ja järsku hakkasid kõik politseid sinna kokku kogunema, sõitsid Centraali ees olevale väljakule kokku, vilkurid töötasid, igalt tänavalt tuli neid juurde ja mul oli selline ahatus peal, mõtlesin ainult, et tule buss kiiremini, ma ei taha siin enam olla ning õnneks tuli ka minuti pärast buss ja ma jooksin minema. Jõudsin koju, tegin süüa ja läksin magama, sest ma olen stabiilselt mingis stressis iga päev, kogu aeg midagi toimub ja katsu kuskil siis ellu jääda ja mitte valesse kohta sattuda ja oeh jah. Magasin lausa kolm tundi ning edasise õhtu kulutasin puhtalt blogide lainel ning lõpuks keerati veel kella ka ja nii läksin ma magama alles kell neli.




Pühapäeva hommik algas 12 ajal ning esialgu olin väga unine ja voodi lainel, aga ühel hetkel tuli asjalikuks hakata, sest teadsin, et mu sõbra tööasjad pidid võtma umbes kaheni ja siis oli meil plaan linnast jehhat tõmmata. Umbes kolme ajal lõpuks tuligi ta mulle järgi ja kuigi meie esialgne idee oli minna ööseks hoopis Lõuna-Belgiasse, selgus, et seal sajab paduvihma ja meil pole seal väga midagi teha. Brüsselis aga paistis ilus päike ja oli 14 kraadi sooja. Seega me tegime plaanid kiirelt ringi ja veetsime päeva hoopis Waterloo ümbruses sõites ja Waterloos. See on pisike, 22-ruutkilomeetrine linnake, kus minu jaoks jäi maailm seisma. Inimesed kõndisid õnnelikena tänavatel, kohvikud olid avatud, naeratusi paistis igast suunast ja päike paistis õrnalt üle linna. Ajaloo poole pealt on see see sama koht, kus Waterloo lahing toimus, selle auks oli seal ka Lõvi kuju. Lõvi kuidagi on minu jaoks nii Eesti, nii et lisaks ajaloole oli sel ka armas tähendus minu jaoks teistpidi.



Vahepeal käisime ka ühes kohvikus, mis oli mu kaaslase valik ja mis oli orgaanilise toidu kohvik. Kõik asjad olid orgaanilised. Iseenesest väga huvitav kogemus ja teistmoodi, aga no menüü oli küll nii võõras mulle, et lõpuks ma võtsin lihtsalt muffini, sest see tundus ainus asi, mida ma sealt üldse söön. Mu kaaslane sõi näiteks salatit, kus oli salat, kitsejuust, õun, pähklid, rosinad, saiakrutoonid ja mingi apelsinikaste. No tore lugu küll, ma ei julgenud seda isegi mitte proovida. Mahlad olid ka orgaanilised ja erinevate puuviljadega ja õuna-sidruni, mis tundus esialgu päris hea, oli nii hapu, et pisarad hakkasid jooksma. Ma ei tea, see orgaaniline värk vist pole päris minu jaoks.

Waterloo kostitas meid ka rahega, mis mulle nii nalja tegi, sest samal ajal siras taevas päike. Päike, 2 minuti pärast vihm, 2 minuti pärast rahe ja siis 10 minuti pärast nagu poleks midagi olnudki. Selline see Belgia ilm kusjuures kipubki olema, me Karoliniga juba naerame, et siin võib ka helesinisest taevast hakata vihma sadama, sest täpselt nii ongi.

Õhtuks jõudsime koju tagasi ja kuigi seltskond oli väga armas ja lahkuda oli raske, nii seltskonna kui ka sellepärast, et oleksin väga tahtnud ööseks kuskile ära jääda, jäin ka selle teistmoodi päevaga jälle väga rahule. Pikk nädalavahetus jätkub, homme on veel üks vaba päev.

reede, 25. märts 2016

Turistid linnas

Pärast teisipäevaseid sündmuseid on linn omamoodi. Mitte enam see sama Brüssel, kes oli, sest ühistransport on kaootiline, metroo sõidab ainult õhtul kella 19ni, teatud asjad on endiselt kinni ja kuigi valitsus otsustas, et sel korral ei lasta sellel sündmusel end häirida (Pariisi tulistamise järel pandi koolid-lasteaiad-poed jne kinni) ja proovitakse teistmoodi, on näha, et rütm on pisut sassis. Õhtul pärast tööd otsustasin ma Skandinaavia poodi minna, sest tüdrukud olid mulle öelnud, et sealt saan oma Estrella chipse ja dipikastet (mida belglased üldse teha ei mõista) ja sain ka. Edasi hakkasin kuidagi suvalises suunas jalutama ja jõudsin täiesti kogemata välja metroojaama, kus alles eelmisel hommikul oli pomm kärgatanud. Ja ma nägin kõiki neid lilli, kaisukarusid, kirju, küünlaid.. Üks laps oli kirjutanud "Emme, ma ootan Sind." Kui ma oma olemuselt mõtlesin, et sinnaminek ei ole hea mõte, oli mul lõpuks hea meel, et ma sinna lihtsalt sattusin. Mul oli seda emotsionaalselt vaja. Sealt edasi jalutasin ma jälle suvasuunas, sest mu telefoniaku sai tühjaks ja mul polnud enam kaarti, seega ma lihtsalt tuuseldasin ja vaatasin parki ja inimesi ja linna ja mul pole tänase päevani aimu, kus ma olin. Mingil hetkel leidsin lihtsalt ühe bussipeatuse, kus ühe bussi lõpp-peatus oli De Brouckere ja sealt ma oleks osanud juba ilusti koju tulla, seega ma ootasin. Mingi 40 minutit ootasin lõpuks, aga buss tuli. Roolis oli mingi minuvanune mustanahaline kutt, kes laulis ja tantsis ja sõitis linnas nagu Pikne McQueen, sõitis autodest mööda ja neile ette, keeras kurve täishooga, kihutas ja pidurdas ja möllas. Ausalt, lausa naljakas hakkas lõpuks. Ja lõpuks jõudsin ma koju ka. 







Mul on pikk nädalavahetus sel nädalal. Neljapäevast esmaspäevani. Tööle lähen alles teisipäeval. Ja see on täiega tore, jõuan nii palju asju teha ja puhata ja mängida. Neljapäeval oli mul lausa nii palju energiat sees, et ma käisin kahes trennis. Hommikul avastasin ma, et olin vaadanud oma klubi graafikut valesti ja 12.30 ei ole seal pumpi, hoopis reedel on, seega hakkasin ma läbi tuuslama kõiki Basic Fiti klubisid, kuhu ma saaks pumpi minna ja leidsin ühe Troonis. See on umbes 25 minutit bussisõitu minust, aga samas vahet eriti ei ole, mis peatuses ma maha lähen. Ja see klubi oli nii lahe! Vot see oli sigailus, suur, avar, isegi peeglid ja föönid olid!!! Minu uus lemmikklubi. Pumpi treener oli ka lahe ja kuna mul nüüd vaikselt hakkab juba kava ka selgeks saama, oli enda emotsioon ka lihtsalt super. Esialgu ma plaanisin õhtul minna GRITi, aga kuna mulle see klubi nii väga meeldis, otsustasin, et lähen õhtul ka sinna ja seal oli õhtul pump, seega tegin siis seda ühe korra veel ja õhtul oli megaäge treener ka. Ja pean ütlema, et nii väga väsinud ei olnudki ja jõudsin õhtuses trennis isegi rohkem kui hommikul. 

Neljapäeva õhtul tuli Karolin ka Brüsselisse, tuli mulle trenni vastu ning minu mitmepäevasele pizzaisule järgi andes läksime Pizza Huti. Ma olen seal ükskord elus varem käinud, Inglismaal, siis kui seal oli buffee laud ja söö palju jaksad. Sel korral võtsime paketi pizza + magustoit ja see maksis 9.50€, seega väga okei. Ja jookidel oli re-fill!!! Söök oli imemaitsev, no nii head pizzat pole ammu saanud ja ma ütleks, et isegi veidi oli Pizzakioski omast parem. Magustoiduks võtsin ma mingi šokolaadi mousse ja Karolin panna cotta. Ma oleks ilmselt ka selle võtnud, aga ma ei suutnud nii kiiresti ajus regada, mis asi see on ja šokolaad tundus usaldusväärsem. Tegelikult olid mõlemad ülimaitsvad. 


Reedeks oli meil planeeritud full-turistipäev. Algas see sellest, et mina ütlesin Karolinile, et me peame veel Aatomis ära käima, et see on must-see Brüsselis ja tema hakkas selle peale uurima, et on mingi pakett, kus on Aatom + Mini-Euroopa + veepark ja no viimast sõna kuuldes polnud mul rohkem vajagi. Ma olen hull veefänn ja kui mulle antakse vesi koos torudega, siis see on lihtsalt parim, mis juhtuda saab. Nii alustasimegi oma päeva juba kella üheksast hommikul.  

Korraks pidime me läbi käima Trooni Basic Fitist, sest ma unustasin eelmisel õhtul oma jumestuskreemi ja ripsmetušši sinna ja kuigi need olid mõlemad tutikad, ma nii lootsin, et äkki keegi ei varastanud ära. Muidugi varastas.  Igal juhul olime me siis hoopis linnas, kust me pidime otsima teise transpordi (minu maja eest oleksime trammiga otse sinna saanud) ja valikuks sai metroo, mis sest, et me seda väga kartsime, aga see vähemalt viis meid sinna kuhu oli vaja. Ja oi, te oleks pidanud meid nägema, me lihtsalt kahtlustasime iga inimest, iga seljakotti, iga pauku, iga krõpsu, isegi kärbsepinin oleks meid ilmselt endast välja viinud. Täiega naljakas oli see, et sõidame meie rahus, tuleb meie peatus, näeme juba aknast aatomi, jääb metroo seisma, me vajutame ukse nuppu ja metroo.. sõidab edasi. Eee.. okei. Sõitsime siis lõppu, sealt teise metroo peale, et äkki sel korral peatub, jõuab metroo Heyselisse, jääb seisma ja .. uksed jäävad suletuks. No kurat. Sõitsime siis 3 peatust tagasi ja läksime uuesti metroo peale, et lähme siis vähemalt Heyselist järgmises peatuses maha, on lähemal. Jälle sama nali, jõuab Heyselisse, peatub, aga uksi lahti ei tee. Seekord olid 2 turisti kohvritega ka meil peal, need olid ka väga segaduses. Jõudsime siis kuhu-iganes, läksime maa peale ja leidsime sealt ühe bussi, mis sõitis Heyselisse ja buss ju ometi peaks peatuma ning nii ka läks. 

Ilm oli hommikul üsna kuri, sadas padukat ja tuul oli üsna jäik, aga me olime eestlased mitte suhkrust ja pidasime vastu. Otsustasime esimesena minna Aatomisse ja kui sealt seda kolmikpiletit ostsime, küsis kassiir, kas me ikka teame, et mini-Euroopa on õues ja kas see on okei meile? Iseenesest hullult armas, sest võib-olla mõni turist ei tea, et see õues, aga me olime optimistlikud - ilmajaam lubas, et 13-14 ajal läheb ilusaks. Etteruttavalt ütlen, et läks ka. 
Otsi pildilt Gerli
Aatomis sõitsime esimese hooga liftiga üles, liftiga, mis aastal 1958 oli kiireim Euroopas. Liftil oli katus klaasist, seega nägime torni, kuhu sõitsime, päris lahe. Ülevalt oli ka väga lahe vaade ning kuigi ilm oli vihmane, oli vaade üpris selge ning nägemata meil midagi ei jäänud. Tegime seal endale medaljonid ka. Allatulles jalutasime läbi Expo näituste, mis eriti lahedad ei olnud, ajaloo teema rohkem ning nautisime liikuvaid treppe diskotulukestega. Aatom ise on megalahe ja suur ja efektne, ülevalt vaade on ka väga lahe, aga see vahepealne osa oli siuke tavaline. Allajõudes tegime veel pilte, käisime pargis, kus suured linnud meid üldse ei kartnud ning jalutasime siis Mini-Euroopasse. Ja vihmavarju panin kotti ära, hurraa!
Liftiga otse üles








Ma ei tea, kas ma varem olen üldse maininud, aga tegelikult olen ma perega Brüsselis käinud ka. Ma ei mäleta täpselt, kas 2003 või 2004, aga ma mäletan, et Mini-Euroopas veel Eesti kujukest ei olnud. Ja ühte sõjamehe kujukest mäletasin, et mul seal pilt tehtud ning Londoni Big Beni ees on tehtud pilt minust ja isast. Üks kolmest. Rohkem meil pilte koos ei ole ka. Kusjuures, hoolimata sellest, et ma olin seal tegelikult käinud, olin ma nagu väike laps ja nii sillas kõigest ja nii lahe oli. Ma üldse ei mäletanud 99% asjadest ning näiteks oli Budapesti kujuks basseinid, mis neil linnas on ja ma hakkasin täiega kilkama, et appi ma olen seal ju käinud, seal me tegime pilti, kus naised olid päevitustoolide peal, jalad üle põlve. Selliseid äratundmisrõõme oli teisigi. Nii on vahva ringi käia, kui pooled kohad on päriselus ka nähtud. Karolin tunnistas sama, et tuttavad kohad jäid meelde, aga võõrad olidki võõrad. 


Naljakas, et ma just 2 päeva tagasi olin seda maja näinud



Tallinn Brüsseli taustal
Brüsseli keskväljak



Mis üldse on Mini-Euroopa? See on kellegi geniaalne idee teha 1:25 suurusele maketid Euroopa Liidu riikidest, nende vaatamisväärsustest. Ja ongi nii, et kui uus riik liitub, tehakse ka uus makett sinna. Kui meie perega käisime, siis näiteks Eestit veel ei olnud, aga sel korral oli. Kuigi Karolin näiteks oli pisut pettunud, et meil oli Paks-Margareeta, sest olgem ausad, see pole meil esimene vaatamisväärsus, mis pähe hüppab, siis samas, mulle meeldis ja kuna Eesti-Läti-Leedu olid kõrvuti, oli nende vahele tehtud Balti kett ja see oli hullult armas. Üldse oli nii armas kuulda oma hümni ja näha tükikest oma riiki. 
Budapesti basseinid, kus ma käinud olen
Mu lemmikriik Euroopas - Kreeka

Otsi Eesti lipp
Seal jalutasime me ringi ikka päris mitu head tundi. Kolm tegelikult, kui täpne olla. Ahjaa, enne seda me käisime söömas ka mingis kohalikus kohas ning ma tellisin omale ühe võiku ja friikad ja need friikad pandi võiku sisse, meganaljakas. Aga need friikartulid on siin ikka niiiiiii head. 

Igal juhul lõpuks kella kolmeks jõudsime me veekeskusesse ja kuigi me tegime väikse valearvestuse kellaaegadega, sest plaanisime algselt laupäeval minna ja siis oli 21ni lahti ja reedet me üldse ei vaadanud, siis saime ka kolm tundi seal veedetud. Veekeskus oli väga lahe, sellise piraadiliku olemusega, papagoid olid ja rippsillad ja taimed ja värgid. Sees oli suur bassein, kus 3x tunnis olid lained (rahulikud, tormi- ja suured lained, kusjuures tormilainete ajal sadas külma vett ja mul oli täiesti kananahk peal, niiiii külm oli), oli neli toru, kaks tükki tuubidega, kaks tükki ilma, olid mullivannid, õues oli ka bassein ja liumäed ning õues oli ka siuke jõevool, mis reaalselt kiskus paigast ära ja lõpus sai waterslide'i ka teha, me ikka väga graatsiliselt sõitsime seal ääre peal nagu surfarid. Torud olid ka lahedad, ühes saime kahekesi koos alla lasta ja kui kahese tuubiga oli küllaltki tavaline, siis võtsime kolmese tuubi ja ronisime kahekesi sisse ja vot siis sai küll nalja. Kui jätta kõrvale fakt, et pidi kogu aeg treppidest ronima ja täna mu sääremarjad tahaks otsad anda, oli megalahe! Ühes torus jäigi käimata, sest see oli nii väike, kitsas ja alguses kohe pritsis vesi silmad märjaks ja rohkem neid poleks suutnud ka lahti teha, lisaks tuldi sealt alla 5-8 sekundiliste aegadega ja mulle lihtsalt tundus, et see pole päris mu teema tol hetkel. Üks vetelpäästja mõtles ka, et ma olen temast räigelt huvitatud ja kallas mulle kuumas mullivannis istudes jääkülma veetopsi pähe. Suht lahe, pole sellist külgelöömismeetodit veel näinudki. Iroonia. Suht tropp vend. 

Mis aga veekeskuses peale lõbusa osa sakkis? Näiteks see, et duširuum on meestel ja naistel ühine. No olgu, aga dušše oli umbes 15, millest töötas normaalselt umbes 5. Edasi tuli kapist võtta oma asjad ja minna riietusruumi, aga fööni me ei näinud, pistikuid samuti mitte (meil oli tegelt föön kaasas). Lõpuks, kui välja läksime ja juba täitsa väljaminemise ukse juures olime, nägime, et seina peal on föönikarbid, et seisad sinna alla ja see muudkui kuivatab. No vägev värk. Ma ei tea, mis teema selle belglaste-pesemise-föönidega on, miks nad ei suuda vee-ja spordikeskustes normaalseid süsteeme luua.


Kui me lõpuks välja saime, oli kell kuus ja me jalutasime rahulikult trammile, vahetasime selle siis teise vastu ja läksime linna. Tramm sõitis konkreetselt kaubanduskeskusesse sisse, sealt läksime liikuvate treppide-lintidega üles ja olimegi poes. No on luksus (ja laiskus). Käisime ühes ilupoes, kuna ma teadsin, et saan oma äravarastatud kauba sealt uuesti ning see oli ainus, mis oli veel lahti. Edasi tahtsime toidupoodi minna, kuna Karolin ütles siiralt, et tahaks kodus lihtsalt veini juua, aga pood pandi kinni kell 19, mitte kell 20 nagu kirjade järgi oleks pidanud olema. Nii kakerdasime me mööda tänavaid ringi, et leida süüa ja poodi. Lõpuks tegime 2in1 ja ostsime poest süüa ja läksime minu juurde. 

Kusjuures tee minu juurde oli üldse väga väga imelik, esiteks, kuna tramm sõitis nii pikalt maa all ja me olime ikka väga närvis selle pärast ning pooled peatused jättis tramm üldse vahele, lihtsalt oli nagu metroopeatus, kõik tuled kustus, see tekitas veel seitsmekordse hirmu. Ja kuna kohalikud ei paistnud ka sellega kursis olevat ja olid üsna närvis, et nad välja ei saanud, siis tundus asi veel hirmsam. Lõpuks sõitsime me kuskile peatusesse, kus me tahtsime teise trammi peale minna, aga tee mis tahad, teist trammi ei ole. Käisime kõik peatused läbi, mis seal ümberringi olid ja lõpuks Karolin ütles, et lähme lihtsalt selle seitsme peale ja vaatame, kus see sõidab. Kus see ikka mujale sõitis kui minu juurde. Aeg-ajalt on need ühistranspordi peatused ja loogikad siin Brüsselis täitsa olematud, seega vahel tuleb riskida ja suvasuunas sõita. 

Kodus tegime homemade burgereid, jõime veini, sõime juustu ja viinamarju, jutustasime Alvariga Skypes ja lihtsalt olime. Päev oli olnud väga pikk, olime kodust ära ligi 12 tundi ning kuigi see oli väga produktiivne, oli ka väga mõnus lihtsalt olla. 

Üldse on mul tunne, et ma hakkan varsti sassi minema. Mu psüühika on täiesti paigast ära. Teisipäeval olin ma kuidagi tugev, terve päeva, ma ei lasknud seda tunnet oma sisse või vastupidi olin nii šokis, et ei saanud aru. Kui õhtul koju jõudsin, olin ikka täiesti endast väljas. Ja olin ka terve kolmapäeva. Kuigi veeta päev 2-aastasega on umbes sama efektiivne ravi kui veeta päev delfiiniga, oli mul ikkagi sees nii tühi tunne. Kuidagi süüdistav tunne, et mismoodi mina nüüd olen õnnelik, kui maailmas on selline kaos. Kui ma õhtul veel õnnetuspaika kogemata sattusin, lasin emotsioonidel minna. Umbes samamoodi nagu ma Tallinnas alati kurvana ühte kindlasse kohta läksin ja tunnetel minna lasin. Ja siis hakkas mul parem. Ma justkui tõmbasin hingetõmbega sisse kogu selle kurbuse ja väljahingates lasin sellel kõigel minna ning vabandasin sisimas, et ma muud teha ei oska. Kui aga reedel terve päeva oli mul nii tore olnud ja internet oli telefonist väljas olnud ja üldse olime lihtsalt mina ja Karolin ja meie päev, siis õhtul netti sisselülitades leida sealt esimese asjana Egerti sõnum, et jälle pommitatakse ja kus ma olen, siis varises see emotsioon jälle kokku. Täna hommikul ärkasin hostema sõnumi peale, et mu maja juures on pommirühm ja et ma sees püsiks. Ma ei jõua enam. Ma ei jõua neid sõnumeid lugeda, uudiseid kuulda. Ma ei jõua enam karta. Ma tahan koju, sinna, kuhu need segased veel jõudnud ei ole. 

teisipäev, 22. märts 2016

Mitte just kõige tavalisem teisipäev

Minu tänane hommik algas ilusti, olin hästi maganud, akna vahelt piilus päike ning kiire samm rõdule kinnitas, et temperatuuri jagub ja saan rahulikult tööle jalutada. Kell oli 8.30. Siis ma veel ei teadnud.. Tegin oma hommikused toimetused järjest ära ja nägin küll, et mu telefon vilgub ja vibreerib kuidagi tihedalt laua peal, aga kuna kuulun nii mõndagi grupivestlusesse, arvasin, et ju nad seal hoos ja pärast loen järgi. Kuniks tuli pikk vibratsioon, mis tähendab tekstsõnumit. Mulle saadavad tekstsõnumeid ainult mu hostvanemad siin. Ja ma ei tea miks, aga mul oli kahtlane värin sees, avasin telefoni, sõnum oli, et lennujaamas on pommid ja kas ma saan ruttu tööle tulla. Kell oli 9.03. 

Ja ma panin elukiiresti riided selga, jooksin tänavale, kohe tuli buss, jooksin selle peale, sõitsin 5min, jooksin oma töökohta ja alles siis sain nii-öelda hinge tõmmata, et uudised läbi lugeda. Ja kõik need kirjad ja sõnumid, mis minuni sel hetkel jõudnud olid. Mu hinge läbis külm tunne ja hetkega muutus mu hommikul olnud imeline emotsioon kaoseks. Meil olid telefonid uudistega lahti, telekas jooksid uudised, telefonid helisesid, õues kostusid kiirabid ja politseid võidu ja alles siis hakkasid uudised tulema. 

8.00 Brüsseli lennujaama väljuvate lendude saalis on kuulda tulistamist. Lendudele registreerimise leti juures on kuulda plahvatust, inimesed hakkavad ära jooksma. Hetk hiljem toimub teine plahvatus. Algab päästeoperatsioon ja massiline evakueerimine.

8.20 Raudteetransport lennujaama peatakse ja sinna viivad teed suletakse.
8.40 Lennujaam kinnitab plahvatusi ja kutsub inimesi üles piirkonnast eemale hoidma.

9.10 Teatatakse plahvatusest Maalbeeki metroojaamas Euroopa Komisjoni peakorteri lähedal.

9.27 Brüsseli metroosüsteem suletakse.
10.00 Kogu Brüsseli ühistransport jäetakse seisma. Belgia kriisikeskus palub kõigil jääda sinna, kus nad on.

11.50 Belgia föderaalprokuratuur kinnitab, et kolm plahvatust – kaks lennujaamas ja üks Maalbeeki metroojaamas – olid terroriaktid. Vähemalt üks neist oli enesetapurünnak.

Ma ei pea vist mainimagi, et ma teinud terve päeva jooksul akentki lahti, ma ei julgenud isegi välja vaadata, kas autosid sõidab või kas tramme ja busse tõepoolest ei ole. Ma ainult lugesin ja vaatasin uudiseid ja katsusin samal ajal ka oma väikese tüdruku jaoks olemas olla, sest tema ju ei saanud aru. Ja järsku ma vaatasin teda ja mu silmad valgusid pisaraid täis, see väike süütu hing, mis maailmas ta peab kasvama...

Lennujaamas oli üks eestlane, kõrval check-ini lauas, kes pärast esimest plahvatust puges laua alla peitu ja pääses see-tõttu vigastuseta, ka õhkulennanud metroos oli eestlane, kes jumal tänatud oli viimases vagunis ja ronis sealt kaassõitjate abil välja. Aga ülejäänud? Need, kes olid peredega lennujaamas, valmis munadepühi veetma minema, need, kes sõitsid metrooga tööle, need, kes erinevalt paljudest, kes ilusa ilma tõttu otsustasid jala minna, läksid sinna pagana vagunisse, mille mingi pooletoobine lõhku lennutas. Need hinged, need elud, mis jäid elamata. 

Kui mu hostema oli läbi mingi ime suutnud koju tagasi tulla, otsustasime õue jalutama minna, sest politsei poolt oli luba antud ja ilm oli nii ilus, et lausa kutsus. Ja me jalutasime. Käisime pargis, kuulasime laste kilkeid, nägime peresid koos mängimas. Päike sillerdas näos ja kõik oli nii ilus. Miski ei viidanud sellele, milline oli olnud meie kõigi päev. Lõpuks kella kuue ajal käisin poest läbi (mille uksel kontrolliti mu kotti) ja jalutasin koju, ligi kaks kilomeetrit lihtsalt jalutasin ja mu silmis olid pisarad, sest kogu see olukord ei jõua mulle kohale. 

Mulle ei jõua kohale, kuidas saab üks inimene minna pommiga valitud kohta ja loota, et ta tapab nii palju ligimesi kui võimalik. Kuidas saab ta kõndida läbi lennujaama uste, vaadata neile inimestele otsa ja mõelda ja teada, et ma tapan teid kõiki kohe ära. Kus Su süda on? Kuidas Sa üldse said võimaluse eluks? Mis õigus on Sul võtta midagi, mille Jumal on loonud ja mis on mõeldud elamiseks? Mul on nii palju küsimusi ja nii suur ahastus, viha ja kurbus segamini. Mul on tõesti selline tunne, et ma tahaks ise minna ja need inimesed ära kägistada. Mis asi Sa oled, mis kuradi Allahist ja paradiisist Sa sonid? Miks Sa teed liiga.. no miks Sa pead..

Mu korteriomanik tuli täna Vietnamist tagasi. Ma teadsin, et ta tuleb täna ja et päeva esimeses pooles, ma palvetasin terve päeva, et ta poleks tulnud samal ajal, aga kuna mu korterikaaslane teda telefoniteel kätte ei saanud, aimas mu süda halba päev otsa. See tunne, kui ma koju jõudsin ja nägin ta toas tuld põlemas, ma lihtsalt pahvatasin nutma, sest ma olin niiiii muretsenud terve päeva tema pärast. Istusime elutoas ja rääkisime, ta rääkis, kuidas ta lennuk maandus 7.13, ta läks kohvrit võtma, lennujaam oli paksult rahvast täis ja ta oli isegi veidi pahane, sest tal oli vaja väga palju asju täna jõuda ära teha ning aeg aina kulus. 7.45 oli ta kohvri kätte saanud ja nad hakkasid jalutama terve grupiga välja ning ukse ees jätsid veel hüvasti ning 8.02 astus ta lennujaama ootesaali, et jalutada parklasse, kus ta auto oli. Jah, ta astus ise ruumi, kus kärgatasid pommid ja kus 14 inimest hingasid oma viimase hingetõmbe. Rääkimata nendest 92st, kes viga said. Õnneks taipas ta kiirelt tuldud teed tagasi minna ning pääses halvimast.

Aga lisaks lennujaamas hukkunutele kaotas oma elu täna 20 inimest metroos ning viga sai 106. Mul ei ole sõnu. Jah, kui atakk toimus Pariisis, olin ma kurb ja mõtlesin neile inimestele, lugesin uudiseid ja vaatasin pilte ja vandusin maapõhja põhjustajaid, aga täna.. see metroojaam on napilt paar kilomeetrit minust. See on siinsamas. Ja kuigi mul on heameel, et ühtegi eestlast ei saanud surma, hakkasin ma nutma juba ainuüksi pealkirja peale, et vigastute seas oli soomlasi, sest alles kaks päeva tagasi kirjutasin ma sellest, kuidas ma nimetan Brüsselit koduks, kuidas ma armun sellesse linna üha uuesti ja kuidas belglased ongi minu inimesed, sest me olemegi päevast päeva koos ja siis koitis mulle järsku, kui palju belglasi, kui palju minu oma inimesi sai surma. 

Ja ma ausõna kardan. Ma ei karda surra ega suremist, sest nagu ma alles paar päeva tagasi kirjutasin, ma usun saatusesse. Aga ma kardan seda maailma. Kardan seda, milliseks see muutub, kardan seda, kui palju ISIS veel tahab ja suudab tõestada oma võimu ja kardan seda, et olukord Euroopas muutubki nende sõjapõgenike koduriikide sarnaseks, et ma ei saa enam ühelgi hommikul astuda hirmuta uksest välja. Ma kardan seda, et ma mitte ei pea oma lapsele rääkima sarnaselt oma vanavanematele (kes räägivad nõukogude ajast), kuidas meil kunagi oli nii ja naa, vaid tema ise peab seda maailma nägema. Ja mingi osa minu südamest kardab ka nende sõjapõgenike pärast, kes tõesti põgenevad sõja eest, kes tõesti otsivad kohta, kus neile liiga ei tehtaks ja keda ilmselt nüüd veelgi vähem Euroopasse lastakse. Kardan sellepärast, et nüüd ma tean, mis tunne neil on. Kui väga nad tahavad kohta, kus pommid ei plahvataks. 

Mina tahan ka. 

Ühest põgenikelaagris tehtud pilt.. ma vist ei pea ütlemagi, et see on südantlõhestav.