kolmapäev, 24. veebruar 2016

Šokolaadikohvikud ja uus töönädal

Pühapäeva hommikul läksime kella kümne ajal hostema ja pliksiga trammi peale ja sõitsime linna. Eesmärgiks oli veidi vaadata kesklinnas ringi, tutvuda kultuuriga (see on au-pairi programmi nõue perele) ning käia šokolaadikohvikus. Trammiga sõitsime pea lõppu ning edasi sealt jalutasime. Ausalt öeldes on see lausa ulme, kui palju siin linnas jalutada saab. Ja kuidagi meeldib ka. Kunagi pole kuskile kiire, kõik on tasa ja targu, inimesed on rahulikud. Liiklus on meeleheitel, seega bussidest üsna tihti pole mingit kasu. 



Esialgu linna jõudes leidsime eest hoopis antiikturu. Hostema ütles, et need turud on siin hästi populaarsed, meie kodu lähedal on ka üks suur plats, kus aeg-ajalt pühapäeviti on laadad, kus küpsetatakse kohalikku kraami. Pühapäev ongi selline päev, sest enamik poodidest on kinni ja inimestel pole mitte midagi muud teha. Turg ise oli väga lahe, seal oli päris palju ilusaid asju, näiteks lauahõbe ja maalid ja muud kraami. Suhteliselt kallis muidugi oli ka. 



Edasi tahtsime me minna kohvikusse, aga kohvik oli kinni, seega mängisime me oma plaanid ringi, käisime hoopis šokolaadipoodides ning lõpuks ostsime ka karbi täie makroone. Makroone saab siit igalt poolt, pea iga kohvik müüb neid. Hostema ütles, et Laduree kohvikus (mis on täielik printsessikohvik, ükskord ma sinna lähen) maksab see 1.40€ tükk, ma ei tea, mis ta muidu siis maksab. Minu meelest Eestis ka üpris paljudes kohtadest maksis 1.50€, aga võib-olla ma käisin lihtsalt valedes kohtades. 

Šokolaadipoes sai šokolaade proovida ka ja oh my gosh kui head! Seal müüdi ka šokolaaditahvleid, kõik alates 65%'st ehk tumedad ja mõrud. Igasugused Tšiili ja Argentiina ja Ecuadori jne päritolu. Ostsime ka kaks tükki koju ja no tõesti on maitsvad. Samas üks tahvel maksab olenevalt tähestaatusest (mis ilmselt tähendab midagi, aga ma ei saanud aru) 7-12€. Ma arvan, et ma võin Kalevi tumedat šoksi kirssidega ka süüa. 

Makroone ostsime Pierre Marcolini poest, mina valisin endale sidruni, maasika ja "kuu-makrooni," mis oli kahe värviline + kreem veel kolmas värv. Ma ei mäleta, mis maitsega ta oli, aga see ei maitsenud meile kellelegi. Isegi väiksele neiule ei maitsenud. 









Pärast tundi aega seiklemist otsustasime kodu poole tagasi sõita ning hostema näitas mulle ühte parki, kus me saame neiuga mängimas käia. Park oli nagu Harry Potteris, tänava peal oli üks pisikene värav, nii pisike, et ma poleks üksi seda märganudki ja oi kui siis väravast sisse läksime, laius park üle tuhandete ruutmeetrite, tiigikeste, bambuspuude, põõsaste, lillede, kiikude ja ronimisalaga, imeilusate laudteedega ning no tõesti täiesti linnast eraldatud tunne oli. Park on ilus, värske õhuga ja autodest eemale. Ja oi-oi-oi, kui palju lapsi seal oli. Mina küll eriti pliksiga seal ei tegelenud, sest hostemale meeldib nädalavahetustel temaga ise olla, aga ma näiteks tegelesin poseerimisega, sest mingi fotokooli õpilased olid seal, kes pidid inimesi erinevatest asenditest pildistama ja nii tuli üks 40a mees minu juurde ja küsis, kas võib mind pildistada. No palun väga, millal enne mina ei ole tahtnud pilte teha. 

Lõpuks jõudsime me koju ligi 2,5 tundi hiljem ja pliks vajus üsna kiirelt ära. Mina ka. Kella nelja ajal ärkasin üles ja võtsin valvamise üle, sest hostema läks mu korterisse omanikule raha viima. Kui ta tagasi tuli, tšillisime siin mitu tundi koos, rääkisime juttu ja mängisime, aga üldiselt olin mina üpris väsinud päev otsa. Muidugi elasin ma ka Karolinile terve päev kaasa, sest tema alustas oma seiklust Brüsseli poole. 

Ahjaa, õhtuse vestluse ajal hostema kiitis meid, et tüdruk sööb hästi ja magab pikalt. Ütlesin selle peale pliksile, et viska viis, hea töö ja siis hostema naeris, et ma õpetan Ameerika kombeid talle. Aga ta tõesti on väga tublisti hakanud sööma ja magama, ma vist väsitan ta lihtsalt nii ära. 

Esmaspäeval algas uus töönädal, mis algas paduvihmaga. Me üritasime õue ka minna, aga väljas sadas lihtsalt julmalt ja kuigi ma väga tahtsin kaugemale minna, siis ilm lihtsalt ei soosinud seda. Seega me läksime hoopis nurgapealsesse poodi, ostsime sealt salatit ning tulime koju tagasi. 

Õhtu poole pidin enne trenni uuesti korterisse minema, et sõlmida leping oma dokumendiga ning maksta deposiitmaksu. Jalutasin siis rõõmsalt bussipeatusesse, hostema andis mulle oma kaardi, et ma saaks bussiga minna. Kui buss tuli, oli see jumala kindlalt number 38, aga kui ma ühel hetkel aru sain, et ma pole üldse seal, kus ma olema peaks, märkasin, et bussinumber on 60. Mina ei tea, see vahetas numbri poole pealt ära, päriselt ka. Igal juhul siis olin ma üpris kadunud keset linna, hüppasin ühes peatuses maha, et minna trammi peale, aga ega ma aru ei saanud, kummale poole ma peaks minema. Üks tramm tuli, jooksin üle tee, autode vahelt, selle peale ning nägin mapsist, et vale suund. Hops, järgmises peatuses maha, teine tramm tuli kohe ja ma ei leidnud kohta, kust teisele poole teed saaks, seega ma jooksin oma vihmavarjuga nagu Mary Poppins üle trammirööbaste ja jõudsin teise trammi peale. Lõpuks sõitsin õigesse kohta, jalutasin veel 200m ja olingi kohal. 

Philip, korteriomanik, on meganaljakas onu, talle meeldib hullult rääkida, aga samas on ta ülisõbralik ja asjalik. Ta kirjutas mulle tseki, paberi peale, palju ma maksnud olen ja mille eest ja käskis seda hoida, et ta hakkab iga kuu sinna kirjutama. Appi, mis maailm.. Leppisime kokku, et ma tulen laupäeval enam-vähem pool kaks ja kolin rõõmsalt sisse. Hurraa-hurraa! Kui ma hakkasin tagasi koju minema, leidsin ma ühe peatuse, kus oli kirjas nii trammi kui ka bussinumber. Mõtlesin küll, et tegemist on ju trammirööbastega ja vaevalt, et siin bussi tuleb üldse, aga kuna peatus nii ütles, siis ma ootasin. Ja buss keeraski viimasel hetkel trammirööbastele ja tuli sealt. Väga naljakas. Bussiga sain siis otse koju, kodust võtsin trennikoti ja panin trenni poole ajama. 

Sel korral käisin ma Basic Fiti naistesaalis, kuhu mehi üldse ei lasta. Ja oppaaa kui ilus see oli! Riietusruum oli megasuur, megapalju peegleid, duširuumid ustega, kaks sauna ja leboruum diivanite ja telekaga. Lisaks jõusaal pluss cardio-ala, veel üks jõusaal ja treeningsaal. Treeningsaalis käis samal ajal Bodypump ja ausõna mul oli siuke tunne, et ma lendan lihtsalt poole pealt sisse, sest ma nii tahtsin teha seda. Sigrid oli mu parajalt ära hirmutanud, et Eestis hakati juba uut kava tegema ja see pole üldse nii lahe, aga enda rahustuseks nägin, et siin on veel vana. Loodan, et jääb igaveseks. 

Kõndisin mööda masinaid rahulikult ringi, kõik olid üsna täis, aga leidsin mingi sellise, kus jalgadega nagu jookseks, aga käed liiguvad ka. Ma ei ole seda kunagi teinud, aga tundus tore. Alguses ma muidugi võisin päris komöödiline välja näha, sest ega ma pihta ei saanud, mis seal tegema peaks ja hüppasin täiesti rütmist väljas seal peal. Lõpuks tegin seda 30 minutit ja kalorikulu oli ligi 350, seega ma olin üpris rahul. Masina pealt mahatulles nägin, et treeningsaalis kõik tantsivad ja mõtlesin, et lähen vaatan, mis nad seal teevad. 

Tegemist oli virtuaaltantsu trenniga, kus suure ekraani peal on treener, kes seletab ja teeb ette ja siis terve saal teeb iseseisvalt järgi. Meid oli ligikaudu 20 ja tundus, et teised on seda varem ka teinud, sest neil olid liigutused üsna selged. Samas, ei olnud mul ka erilist probleemi ja trenn oli tõesti vägev. Lõpuks oli kalorikulu ligi 450, seega ma arvasin, et käib selleks õhtuks kah. Tegin veel bodypumpi kettaga kõhulihaseid ja läksin siis sooja duši nautima. Kusjuures, ma laupäeval kirjutasin, et kapid on tabalukuga ja tol õhtul sain teada, et tabalukud on privaatsed. Igal ühel enda oma. Ja kui seda pole, võetaksegi kotiga riided trenni kaasa. Jabur maxlevel. Õnneks hostema leidis mulle kodust ühe tabaluku, mida ma tohin siis nüüd kasutada ja ei peagi enam kappi lahti jätma. 

Lõpuks, kui ma koju jõudsin, oli kell üpris palju, rääkisime hostemaga kaks sõna juttu ning läksin oma tuppa, kus me tegime konverents-skype kõne Karolini ja Alvariga, mis oli omaette lahe. Ma ei teadnudki, et enam ei pea konverentskõneks ühel olema tasulist kontot, uusima skype versiooniga on see tasuta. Elagu!!! Veidi enne keskööd kebisin ikkagi magama ära. 

Teisipäeval oli meil põnev päev, sest Karolin tuli Brüsselisse. Ta elab minu majast u 15km kaugusel, aga meie vahel sõidab rong-buss. Umbes poole ühe ajal paningi pliksi vankrisse ja hakkasime Karolini poole jalutama, jõudsime 1.5km ära käia, siis saimegi kokku. Jeee! Karolin oli nii hoos ja aktsioonis ja elevil, aga ma olin esimestel päevadel ka, see on ainult lahe. Jalutasime kolmekesi meie juurde tagasi, suhteliselt lõpus hakkas sadama rahet. Jah, rahet. Mida kuradit? Enne oli 10 kraadi, imeilus päike, sinine taevas ja sekundiga kõik kadunud. Ootasime ühe kortermaja katuse all kuniks rahe üle läks ning väiksema vihmaga laveerisime koju. Kodus läks pliks magama ja meie jäime diivanile jutustama. Nii naljakas, et me nüüd koos olemegi Belgias. Kui ma alguses kartsin seda, et mulle on meeldinud kolimiste juures alati võõrastega tutvumine, siis siin kuidagi mul pole sellist tunnet ega vajadust, sest Karolin on olemas ja ma saan kõigest talle rääkida. Ja küll need tutvumised omal ajal tulevad. 

Hostema tuli õhtul koju veidi enne viite ja meie selle peale panime kohe linna poole ajama ka. Läksime ühe bussi peale, vahetasime siis bussi ja sõitsime kesklinna täiesti. Seal jalutasime minutikese, käisime optikapoes, sest ma olin nii geniaalne ja jätsin läätsevedeliku koju ning Karolin tutvus raamidevalikuga, mida siin pakutakse. Naljakas oli see, et Eesti kallid raamid olid siin odavamad kui Eestis, aga Eesti odavad raamid olid siin kallimad. Optikapoe müüja rääkis superhästi inglise keelt ja see oli ainult meeldiv, sest viimasel ajal tundub, et nad väga rääkijad ei ole. Sealt edasi läksime me Primarki ja ma arvan, et see on vaieldamatult mu lemmikpood Euroopas, kus kõik asjad maksavad 10€ ja vähem ja kõike on ja kõike on palju ja oeh jah. Mind hoidis pisut tagasi see, et meil polnud väga palju aega, muidu oleks terve poe reaalselt kaasa võtnud. Õnneks 95% ostetud asjadest olid vajalikud ka. Karolin sai ka omale vajalikke asju. Edasi jalutasime me Karolini rongipeatusesse, et näha, kus see asub ning otsisime siis seal läheduses kohta, kus süüa. Käisime kohalikus McDonalds'is, millest mu sõber oli mulle rääkinud laupäeval, nimi on Quick. Sõime juustupalle ja jõime mineraalvett, väga okei. 

Ja lõpuks, kuna ma olin juba niii kaua tahtnud Belgia vahvleid proovida, käisime sealt putkast ka läbi ja ma võtsin kohe vahvli kõigega ehk maasikaid, vahukoort, šokolaadi ja tuhksuhkrut. Ja vahvel ka. Oi bläääää kui hea asi see on! Mitte, et mul pärast oleks kõht valutanud terve õhtu, aga see oli nii hea lihtsalt. Oma raha sajaga väärt. 



Meie õhtu lõppeski rongijaamas, Karolin läks 19.52 rongile ja minu buss tuli 20.02. Sõitsin bussiga tiikide juurde välja, kus oleks pidanud teise bussi peale minema, aga mõtlesin, et ilm on ilus ja Belgia vahvli kaloreid liiga palju, et ma hoopis jalutan. Napilt kodu ukse ees tuli teade, et 10 000 sammu on jälle täis, seega hurraa! Väga edukas päev. 

Kodus rääkisime jälle hostemaga juttu ning üsna varakult varjusin oma tuppa, pakkisin pisut asju ning uinusin. Päev oli pikk ja väsitav olnud. 

1 kommentaar:

  1. Jeppp Eestis juba vahem kui kahe nadala parast uus kava, olen juba youtubest vaadanud milline see valja nagema hakkab ja tead polegi vaga erinev ainult muss natuke igavam :) edu!

    VastaKustuta