esmaspäev, 29. veebruar 2016

Meie nädalavahetus

Laupäeva hommikul mõtlesin küll kella kaheni magada, aga tegelikult oli uni poole kümne ajal juba läinud. Tatsasin mööda tuba, koristasin, panin asju paremini paika ning sättisin siis ennast välja, et minna avastama IKEA poodi, mille ma päev varem olin siin avastanud. Ma pole kunagi varem seal käinud ja kuigi mul on paar sõbrannat, kes on täiesti ahvivaimustuses, mõtlesin mina, et no mis see ikka olla saab. 

Alustasin oma teekonda poole kahe ajal, läksin ühe bussi peale ja sõitsin lõpp-peatusesse. Hostema oli seletanud, et ma pean minema nelinurga teise külje peale, et minna järgmise bussi peale, aga kui iga külje peal on bussipeatused, siis kust ma peaks teadma, milline on alg- ja milline lõpp-peatus. Buss tuli, hüppasin peale ja bussijuht hakkas mu peale karjuma, et see on lõpp-peatus ja mingu ma välja. Ma tegin kutsika silmi ja küsisin, kus alguspeatus siis on? Ta pööritas silmi ja ütles, et teise külje peal ja et praegu võin ma sisse jääda, aga teinekord enam mitte. Karta on, et ma teinekord tean, kus see pagana peatus on. 
Edasi sõitis järgmine buss umbes 35 minutit, täiesti Brüsselist välja kuskile tööstuspiirkonda. Oota, mida? Kaardi pealt tundus see täiesti linnas sees ning iseenesest linnatransport sõitis seal ka, seega ma ei teagi. Võib-olla käisin linnast väljas, aga jõudsin lõpuks sisse tagasi. Bussi pealt maha, siis veel tipa-tapa 500m ja kohal ma olingi. Astusin rõõmsalt sisse ja eksisin kohe ära. Sigrid ütles mulle, et maas on nooled ja jälgigu ma neid, aga kui ma neid jälgisin, siis ma ei näinud ju kaupa. Lõpuks ma ólin täiesti vastassuunavööndises ja kui ma tahtsin ära minna, tekkis räige paanika, sest ma ei saanud lihtsalt aru, kust ma välja saan. Kõik kassa sildid lõppesid suvalises kohas ära, ühtegi kassat ma ei näinud, inimesi oli tuhandeid, apppppppiiiii.. 

Ma reaalselt mõtlesin, et ma hakkan nutma ja istun maha nagu väike laps, kes on vanemad ära kaotanud. Lõpuks jagasin ma matsu ära, et ma pean liftiga alla sõitma ja kui ma sinna sõitsin, leidsin eest suure lao, kus alles paradiis hakkas. Kuna ma aga olin suhteliselt paanikas ja igale poole hiljaks jäämas, olin ma üpris tagasihoidlik - skoorisin endale krõbinakausi (sest siin korteris on ainult supitaldrikud ja need rikuvad maitseelamuse ära), krõbinate hoiustamise karbi (kuna krõbinakausid ei mahu mu kappi), kaisulooma (sest Egert ei saatnud mu enda oma, ütles, et see on kole ja ostku ma uus), lõhnaküünla, lauaalused (sest mul on klaasist laud ja see läheb kogu aeg mustaks) ning siis pisut söödavat näiteks küpsised ja rummikoogid. Ja läks umbes 20 eurot. Halleluuja!

PS! Kui ma elaks päris oma korteris, siis ma ostaks IKEA tühjaks. Nii palju ilusaid asju. 
PS2! Emps kindlasti tunneb selle peegellaua ära, sest mul on kodus peaaegu samasugune. Hea tunne tuli kohe.


IKEAst lahkusin ma lootusetult hilja ning kuigi ma teadsin täpselt, kuhu ma minema pean, mis metroonumber ja mis suund, algas meie Brüsseli suurim seiklus just sealt. Nimelt, on Brüsselis kaks suurt bussi-rongi-metroo-trammijaama. Üks on Brussels-Midi ja teine Brussels-Centraal. Middle tähendab inglise keeles keskel, center tähendab keskel, seega mina tegin kiired arvutused ja jõudsin järeldusele, et need on üks ja sama ja seal ongi Karolin. Nii muidugi ei olnud, sest Midi ja Centraal on kaks TÄIESTI erinevat kohta, mis asuvad üksteisest poole tunni jalutuse kaugusel. Ma ei uskunud mapsi, kui see seda näitas, aga noh, üsna pea sain ma aru, et nii ongi. Seega siis Karolin oli ühes ja mina teises. Õnneks leidsime me kiire lahenduse, Karolin hüppas tagasi oma rongi peale ja tuli ühe peatuse edasi, aga see Midi jaam on sama suur (kui mitte suurem) kui JFK lennujaam New Yorgis. Ilma naljata. Seal on umbes 20 erinevat korrust, tuhandeid platvorme, lennukiplatvormid, siserongid, välisrongid, restoranid, poed. Ja kui ma üritasin Karolinile seletada, et ma olen maa peal ja tema mulle vastu ütles, et ta on maa all ja ei saa sealt kuidagi välja, olin juba lootust kaotamas. Lõpuks muidugi selgus, et me kumbki polnud ei maa peal ega maa all vaid kõikide nende korruste vahepeal ja lõpuks me muidugi leidsime üksteist ka üles.

Edasi tahtsime me kesklinna tagasi minna ja selleks hea lahendus oli tramm, milleks me pidime jälle seitse korrust maa alla minema. Trammi leidsime, sõitma hakkasime, nägime lausa mingi 20 rööbaste kokkusaamist ning jõudsime kohale. Ja tee mis tahad, välja ei saa. Igal pool olid piletite automaadid, mitte kuskil ei olnud väravat, et välja saada. Käisime trepist üles-alla, maa peal, maa all ja no ei ole väljapääsu. Ühtegi väljapääsu silti ka pole. Vaatasime, kuhu ülejäänud rahvas läheb ja kõik läksid piletimasinatest läbi. Mina ei tahtnud sealt läbi minna, sest meil ei olnud vaja muu asja peale minna ja ma ei tahtnud uut piletit läbi lüüa, ma tahtsin lihtsalt välja. Pärast üpris pikka aega ekslemist tuli üks kohalik ja ütles meile, et tõmmake pilet läbi ja saate välja ja VOILA! Nii oligi. Piletikontroll on nii transporti sisenemisel kui ka sealt väljumisel. Kuradi Brüssel, ma ütlen. 

Lõpuks olime me siis jõudnud sinna, kuhu oli vaja ja jalutasime City2 ZigZag kaubanduskeskusesse, sest seal oli SportsDirect ja Karolinil oli mütsi ja salli ja kindaid vaja. Kui ma nägin, et Nike kindaid müüakse 7 euroga, ostsin need muidugi endale ka ja ausalt öeldes hea oli, et ostsin, sest järgmised päevad on üpris jahedad olnud.  

Veidi käisime niisama linnas ringi, mängisime turiste ning käisime ka uuesti Primarkis, kuhu ma nüüd mõni aeg keeldun minemast ja sõitsime bussiga tagasi minu kodukanti. 


See kolistas nii hullusti, et me ei kuulnud isegi üksteist rääkimas samal ajal
Ma ausalt ei tea, miks ma näen välja nagu ma nutaks, aga ilmselt mul oli lihtsalt külm
 Minu kodu juures tahtsime väga Van Eyke peatuses maha minna, aga kuna me ei reageerinud piisavalt kiiresti, sõitis buss sellest mööda. Läksime siis järgmises maha ja kõndisime pisut rohkem ning läksime toidupoodi. Ostsime sealt saia (leiba siin pole kahjuks), mille masin viilutas nii väikseks, et ma näen neist läbi ja ostsime alkoholi ja juustu ja viinamarju ja krõpsu. Kusjuures, alkoholiks esialgu plaanisime veini, aga lõpuks leidsime mingi kohaliku siidri, mida müüdi šampusepudelis ja mis maksis vist 1.5€, seega me võtsime neid kaks ja olime ülirahul. Poes käidud, läksime uuesti bussi peale ja sõitsime minu maja juurde, kus me taipasime, et meil on bussi väljumiseni pool tundi. Sättisime kiirelt valmis, sõime veel kiiremini ja jõime ERITI kiiresti ning kell 21 olime juba uuesti väljas, kusjuures me jooksime bussipeatusesse, endal käes Aura veepudel, kus sees oli virsikukokteil. Vägev.

Bussiga sõitsime linna, kus me kohtusime ühe au-pairiga Brüsselis, eestlane, kellega me pidime linna peale jooma minema, aga selgus, et ta on hoopis karsklane. Nonoh. Esimene baar, kuhu me läksime, oli väga täis ja seal oli väga vali bänd, seega me võtsime järgmise, mis oli veel rohkem täis ja nii ütles ta, et lähme hoopis ühte kohta, kus töötab üks Eesti tüdruk, aga et vaevalt ta praegu tööl on. 

Õige vastus. Teda polnudki tööl, aga ta oli lihtsalt seal hängimas. Ja ta oli väga lahe tüdruk, rääkis hästi palju, tegi nalja, oli sarkastiline, sebis kutte ja murdis sekundiga põlvili. Tundsin ennast ära küll. Baari nimi oli Kukekesed (tõlkes) ja joogid olid väga normaalse hinna ja imehea maitsega ning kui ma ise arvasin, et aitab ka, leidus mingi kohalik noormees, kes arvas, et ei aita ja tõi juurde ja nii kui me kell 12 hakkasime taaruma bussi peale, mis meid minu juurde tagasi tooks, olime me Karoliniga kamp parajaid. Ja kusjuures, me olime korra mõelnud isegi jala sealt tulla hiljem, noh nii 4,5km öösel. Purjus. Hea mõte, tüdrukud.

Koju jõudes vajusime me mõlemad üsna kiirelt. 

Pühapäeva hommikul ärkasime kümne ajal ning mu pea tahtis õhku lennata. Väga halb. Pärast paari tundi Skypemist Alvariga ja kogu rämpsu söömist, mis õhtul järgi jäi, otsustasime me, et maksku mis maksab, aga me lähme välja. Ja läksimegi.

Sõitsime bussiga ja märkasin, et Flagey väljakul on laat, millest hostema oli mulle alguses rääkinud ja nii kupatasin Karolini bussilt kiirelt maha ja läksime laadale. Oi, see oli vägev! Seal oli süüa ja juua ja riideid ja veini ja puuvilju ja juustu ja oliive ja komme. Ma pean ütlema, et ma olin väga tagasihoidlik, ma ostsin kõigest ühed punased retuusid, mida ma Eestis 20€ga osta ei raatsinud (siin sain 10ga, wuuhuu) ja Karolin ostis omale mango. Kõik. Aga laat oli väga lahe ja ilm oli lihtsalt IIIMEEEILUS!




Oliivid
Edasi tahtsime me bussi peale tagasi minna, aga buss tuli, number ei töötanud, piletisüsteem oli katki ja nii jäi buss lampi peatusesse seisma ning inimesed aeti välja ja uus buss keeras ennast keset ristmikku ümber ja tuli hoopis meile. Siuke teenindus siin ikka. Ja vaadake kui nunnult oli bussi peale SORRY kirjutatud. Me Karoliniga juba tükk aega naerame, et muud polegi vaja, pane SORRY ja kohe saab aru, et on katki ja keegi pole pahane. Nendest prantsuskeelsetest, flaamikeelsetest ja saksakeelsetest siltidest on küll juba veidi kõrini. 


Linnas oli meil kindel plaan minna šokolaadikohvikutesse, kuhu eelmine nädal mu pere mind viis. Laduree kohvikusse tahtsime ka minna, sest ma selle nädala jooksul sain aru, kui kuulus ja eriline see ikka on, seega tahtsin proovida. Nii me käisimegi mööda linna nagu turistid, pildistasime kõiki ja kõike, tantsisime tänavamuusikute taustal ning käisime šokolaadipoes šokolaadi proovimas ja ostsime muidugi koju ka kaasa. Makroonid skoorisime Ladureest ning pärast pisukest jalutust veel mööda linna, leidsime kuninga ja kuninganna kuju, kes millegi pärast olid kumbki teineteisel pool teed, seega kui keegi teab, miks nad eraldi on, andke mulle ka teada. Ma ise mõtlesin, et ju nad on tülis. 

Kella viie paiku sättisime ennast Centraali ja käisime veel pugimas ning mina ostsin Starbucksist endale kakaod, sest kuigi ilm oli superilus ja tore, oli sigakülm ja mu pea valutas nagu nii eelmisest õhtust ning üleüldse, ma arvasin, et pärast laupäeva 20 000 sammu olen ma seda väärt küll. Karolin läks rongile ning mina bussiga koju. 




 Käisime skulptuuride pargis ja ma ütlen, et see esimene oli juba piisavalt imelik, et ma edasi ei tahtnud minna. No miks see naine peab sedasi õnnetult uppuma seal? 


 

Naersime, et mu endine ja praegune elukoht ühte skulptuuri kokku pandud
 
Laduree kohviku makroonid, 2€ tükk
"Šokolaadikoll"




 Ja nüüd kõik need pildid, mis kuskile vahele ei mahtunud

Pakkusin Egertile, et ostan nodzu, et siis tema mul kogu aeg meeles (kuna ta ei saatnud mulle mu enda looma), aga valisin lõpuks parempoolse koera, sest see kõige sarnasem sellele, kes koju jäi
Pühapäeva hommikune idüll 

Kodus mõtlesin ma, et lähen raudselt magama ja magan ülehomseni, aga tegelt uinusin ikka alles kell üks ja nii hommikul 7.45 ärgates olin ikka kuri küll. Millal ma õpin ometi magama?

Õnneks aga oli nädalavahetus nii vahva, et puhtalt selle emotsiooni pealt ei tundunud esmaspäeva hommik mind üldse hirmutavat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar