laupäev, 20. veebruar 2016

Ma nägin Manneken Pis'i!!!!

Laupäeval oli hästi produktiivne päev. Hommikul ärkasin šokiteraapiaga, sest hostema tuli koputas uksele, et ta läheb käib ise spordiklubis ära ja ma oleks pliksiga samal ajal. Seega kahe minutiga olin ärganud, üleval, riided seljas ja pesime hambaid. Siin on spordiklubiga selline probleem (siin on iga asjaga probleem), et registreerida saab ainult kohaliku pangakaardiga, kuna nad tahavad otsekorralduse moodi asja ning kui esialgu me plaanisime selle ikkagi minu kaardiga teha, siis mäletatavasti seda ju mulle ei antud, seega leppisime kokku, et hostema teeb selle ise ära. Ja tegigi. Hull matemaatika sellega, kui liitud 12-kuuks, on kuumaks 19.99, kui tahad tähtajatuga, siis 23.99. Kusjuures, 12-kuulist lepingut ei saa mitte kuidagi ära lõpetada, isegi kui Sa näiteks esitad tõendi, et kolid teise riiki, sest neile ei sobi ükski paber. Eos tundus targem sellega ennast mitte siduda. Niisiis, lisaks kuumaksule tuleb maksta 9.99 eurot, treeneri eest. Ehk siin on kõik trennid virtuaalsed ja kui tahad inimest, maksad lisaks. Ausalt öeldes ma tänast trenni vaadates isegi mõtlesin, et virtuaalne oleks ka okei, aga kahjuks Bodypumpi virtuaalset ei ole. Seega ma suhteliselt maksan selle 10 lisaeuroga ka selle kavamaksumuse kinni ja see on okei. Mis aga oli nõme selle 12-kuu ja mitte tähtajaga, oli see, et esimesega oli liitumine 19.99€, aga teisega 39.99€. Päris hull vahe onju? Õnneks praegu neil kampaania, et kolm esimest kuud on 9.99€ kuumaks, seega täna maksin ma 60€ ja sain selle eest nii veebruari kui ka märtsi, seega ma arvan, et polnud hullu. 


Hull algas alles siis, kui ma trenni läksin. Mu klubil on hästi mitu saali, üks on meie majast 100m, mis on naistele ainult, teine on umbes 500m, seal on mehed ka. Üks on mu uue kodu juures ka veel. Igal juhul läksin siis mina sinna segavereliste klubisse (liitumise hostema tegi naisteomas) ja see mees, kes seal tööl oli, ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt. Absoluutselt mitte ühtegi. Okei. Küsisin siis talt inglise keeles, mis ma tegema pean ja kuhu minema peab ja ta rääkis mulle prantsuskeeles vastu. Mina küsisin jälle inglise keeles ja tema vastas prantsuse keeles. Mis on aga wow, on see, et me saimegi üksteisest aru. Hurraa! 

Riietusruum on päris naljakas, tuleb minna jõusaalist läbi. Keset jõusaali, saabastega. Okei. Riietusruumis on kapid, mis käivad tabalukuga kinni, aga mul seda polnud ja no sellele poisile ma poleks elusees seletanud, mida mul vaja on, seega ma loobusin, viskasin asjad sisse, panin kapi kinni ja lukku ei pannud. Treeningsaal oli kuskile megaärapeidetud, aga ma leidsin ja siis oli seal paar inimest peale minu. Ahja, kirja panemine käis käsitsi paberi peale kirjutades, appi kui armas! Ei mingeid broneerimissüsteeme, kes ees, see mees. 

Saalis märkasin, et hantleid pole. Selle eest olid Les Millesi originaalkangid ja kettad ja neid kettaid on ülimugav ise ka käes hoida. Ainus probleem oli selles, et ma olen oma treeningutega jõudnud sinna maale, kus mul kõikide harjutuste raskused on viimase vindi peal ja see originaalkang kaalub rohkem kui see kang, mis mul MyFitnessis oli. Seega kaks esimest harjutust tegingi raskematega ja surin ja edasi hakkasin siis kalkuleerima, kuidas saaks enam-vähem õiged raskused. Alguses treener seletas harjutusi inglise keeles, aga umbes kolmanda loo pealt sai ta aru, et mul on kõik peas ja loobus. Ainult naeratas mulle. Nõnda nummi! Kusjuures, päris palju harjutusi ma tegin nii, et mul peas oli Rein Kahro hääl, kuidas ta luges - üks kaks, üles neljaga, neli-kolm-kaks-üks ja kogu aeg omaette lugesin. Oh ma igatsen teda juba! Trenn ise oli selles mõttes veidi nõrk, et muusika oli vaikne ja treenerid on kõik erinevad, üks ütleb, et tuleb teha nii, teine naa ja nii ma olingi veidi segaduses, kas peaks teda kuulama või oma varasemaid treenereid jaa nii edasi. 

Pärast trenni aga algas nali riietusruumis. Etteruttavalt ütlen, et mu asjad olid kõik alles. Vaatasin, et kõik panevad riidesse ja jooksuga minema. Mõtlesin, et okei, veider, aga mis seal ikka. Ise vudisin ikka pessu. Ja siis sain aru, et fööni pole. Peeglit ka pole. Ja üldse.. midagi pole. Sauna ka pole. Käisin pesus ära, kalkuleerisin omaette, et mis mu variandid on, arvestades, et õues sajab vihma (Elagu Belgia!) ja jõudsin järeldusele, et ma kuivatan juukseid nii palju kui võimalik rätikuga ja jooksen siis padavai koju. Ei tea, kas siuke süsteem on kõikides klubides või ainult tänases, aga see päris naljakas. Ma pigem maksakski siis selle 9.99 treenerile ja rohkem ei maksaks. Mille eest nagu?



Igal juhul trennis tagasi olla oli ülimõnus. Ma juba hostemale ütlesin üleeile, et ma hakkan vaikselt hulluma, et mul pole selliseid pause tavaliselt ja ma pole haige ega miskit, et nii ei saa. Ja ma tahan rahus donutseid süüa, seega trenni minek hop hop. 

Tagasi kodus, helistasime veel korteriomanikule ja arutasime paari punkti lepingus, mis hostema meelest olid veidrad ning nad leppisid kokku kohtumise homseks, teevad lepingu ära ja ongi tuba minu oma! Wuuhuu! Kolida saab ilmselt järgmine laupäev.

Lõunapausi ajal läksid nii hostema kui ka pliks magama ja mina hakkasin kokkama. Tegin endale peaaegu ravioolisid, aga rohkem täidetud makarone juustuga. Või midagi säärast. Sigahead olid! Hostemaga pärast naersime, et ma panin pool pakki endale korraga, mõtlesin, et söön ära küll, aga tegelt need paisusid kolm korda potis ja hostema küsis, et mitmele see karp mõeldud oli ja mina ütlesin, et ma ei julgenud vaadata, sest ma sõin pool üksi. Haha! 

Mingi hetk kebisin ise ka tudule, powernap, sest õhtuks sain kutse uue sõbraga kinno minna. Seega kuue ajal hostema andis mulle bussikaardi, mina olin tee valmis vaadanud ja läksin vapralt seiklema. Kõigepealt nr 38 bussiga lõppu ja siis bussivahetus. Kuna ma aga ei saanud üldse aru, kus see vahetus toimuma peaks, hüppasin ma suvalises kohas bussi peale ja vaatasin, et see sõidab küll vales suunas. Seega üks peatus ja jälle maha, üle tee ja kolmanda bussi peale. Jõudsin kino juurde, sealt pidin veel 100m kõndima ja kino ees ootaski juba sõbrake mind. 

Vaatama läksime filmi Taani tüdruk, minu valikul, sest ma tahtsin seda juba Eestis näha, aga ei jõudnud. Ja lisaks on sealne kutt üks neist, kes võib Leonardo Di Capriolt Oscari ära võtta. Loodetavasti siiski mitte. Kino oli päris lahe, kui piletihind välja jätta, ja sarnaselt USAle tuli siin koht valida saalis, kes ees, see mees. Me õnneks olime suhteliselt vara kohal ja kuigi oli suht naljakas, et filmi algusaeg oli 19.00 ja saali lastigi 19.00, oli saal ise väga puhas ja kena. 20 minutit alguses olid reklaamid. Filmist ma ei hakka pikalt rääkima, kuna tean päris mõnda, kes veel tahavad seda vaadata, aga see oli nii õudselt kurb, et ma kogu aeg nutsin ja mu sõber pärast naeris, et meie esimene kohtumine ja mina nutan juba. 

Film lõppes veidi pärast üheksat ja kuna ma olin nälga suremas, oli mu sõber lahkelt nõus mulle näitama kohta, kus pidid olema linna parimad friikad. Türklased olid selle koha omanikud ja ise leti taga ka ja mul ausõna tuli täiesti Ameerika tunne peale. Friikate "väike" ports oli lausa nii väike, et kolm Aafrika riiki oleks söönuks saanud ja kastmepotsikust oleks jagunud ühe Itaalia külalaste toitmiseks. Küll aga maitsesid need tõesti taevalikult ning kõht sai täis ka. Edasi jalutasime me mööda linna, ilm sakkis nii täiega, et ma panin vihmavarju kotti ära, see lendas kogu aeg tagurpidi. Kirusin, et läätsesid silma ei pannud, aga noh, mis seal ikka. Käisime vanalinnas, käisime Manneken Pisi juures (oh memooriieeeeesss), käisime mingil Royal Alleel, pissiva poisi suveniiripoes (jah, tal on oma pood), šokolaadipoodides, vahvlikohvikus (kahjuks oli kõht täis ja ma ei ostnud, aga teinekord tahaks Belgia vahvleid süüa küll) ning tuuslasime niisama mööda linna. Lõpuks oli kell juba pea 11, üritasime korra mu bussikaardile raha laadida, AGA üllatus-üllatus, selleks on vaja kohalikku pangakaarti, seega fuck you belglased ja sõitsin rahus bussiga koju tagasi. 








Tagasitee oli väga lihtne, juba teadsin, kust saan bussi vahetada, sups ja sups ja olingi veidi enne keskööd kodus. Bussikaartidega on nii, et 10x kaart maksab 14€, kuukaart maksab 50€ ja 1 piletiga saab sõita tund aega. Ma ei tea, mis süsteem Tallinnas on (Elagu Edgar), aga see tunniaja asi on küll väga mugav, kui peab hüppama ühelt bussilt teisele. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar