esmaspäev, 15. veebruar 2016

Lahkumispidu ja time to go

Viimane nädal Eestis möödus nii linnulennul, kui kätte oli jõudnud tänane hommik, ei saanud ma üldse aru, kuhu see kadus. Ettenägelikult (või pigem pideva kolijana) võtsin end töölt juba eos vabaks ja veetsin selle aja sõpradega. Kahjuks suutsin ma ka haigeks jääda, seega teatud tegevused kannatasid (näiteks trenn) ja teatud tegevused jäid üldse ära, aga mis seal ikka, kõik oli vinge. 

Kui jätta kõrvale kõik kohtumised ja hüvastijätmised, siis reede õhtul oli mul ärasaatmispidu. Umbes kolmekümnes. Isegi mu sõbrad juba naeravad, et nad ei jõua enam käia mu pidudel ja nende sõbrad minu nime kuuldes imestavad, et issand, jälle, kuhu ta nüüd siis läheb. Pidu ise oli aga vahva. Me alustasime seda Butterfly Lounge's, kus meile oli reserveeritud pikk laud, snäkkidega kaetult ning meie suurepärane baarman Mart serveeris parimaid jooke. 

Mu õhtu algas juba kuue ajal Sigridi ja Kadiga viimase juures, seega kui Oliver meid 20.45 peale korjas, olid neiud lõbusas tujus. Kella üheksaks jõudsime Butterflysse ja riburadapidi ka kõik mu sõbrad. Kõik, keda kutsusin (ok, üks jobu ei tulnud). Ja nad olid mulle teinud kingituse, ühe mõttetera tahvlikese, kus oli kirjas, et parimad sõbrad on terapeudid, kellega veini juua ning taha oli kirjutatud, et kõige raskem on kedagi oodata, aga kõige parem on, kui Sul on keegi, keda oodata. Ja siis kõik 18 nime, kes sellel õhtul seal ka olid. See oli ülemõistuse armas lihtsalt! Lisaks sain maailma kaardi, kus ma hakkan ära värvima riike, kus ma olen käinud ja kus elanud ning lõpetuseks sain veel säraküünaldega šokolaadikoogi jäätise, karamelli, marjade ja kuldsete pärlitega. 








Edasi liikusime me pisut väiksema grupiga Venusesse, kus pidu polnud just parim ja jook ei maitsenud taevalikult, aga ma kohtusin isegi nende sõpradega, keda ma aastaid näinud polnud ning kui me kell kolm öösel McDonaldsis friikaid sõime, mõtlesin, et elu on ikka lill küll. Ma ei saa jätta seda mainimata, et mu sõbrad suudavad mind üllatada iga jumala kord, kui ma ära lähen ja nad muutuvad mu ärasaatmises ka järjest tublimaks. 



Näiteks täna hommikul, kui ema mu lennujaama viis, saime me lausa pisarateta lahkutud, kõrvus kajamas lause: "Aprillis näeme!" 

Niisiis jõudiski kätte 15.veebruar, minu uue seikluse alguspäev. Hommikul ärkasin pisut enne kümmet ning üritasin oma kohvriga midagi teha. Siiamaani on minu pakkimise nipp olnud see, et kui suurde enam ei mahu, teen väikse hästi raskeks. Täna mul aga polnudki väikest kohvrit, sest.. mul polegi seda. Liiga palju reisimist on teinud oma töö. 

Seega ma pakkisin seda 5x ringi, asjad sisse, asjad välja, oluline-mitte oluline ja kui kohver kaalus lõpuks 20kg, olin ma nii uhke, et pidin pooleks minema. Kuniks muidugi selgus, et kõige olulisemad asjad olid endiselt pesumasina peal. Mis seal ikka, surusin sisse, kallistasin oma pagulase ja vennad ära, läksin lennujaama, kohver kaalus 25kg, aga keegi ei viitsinud minuga jaurata, nii et mind pandi lennukisse ja uus seiklus - SIIT MA TULEN!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar