teisipäev, 2. veebruar 2016

Jaanuari klassikud

Jaanuar on juba läbi saanud, lausa silmapilgu peale ja nii räägin pisut kohtadest ja elamustest, mida esimest korda kogesin.

Ühel lõunal käisime töökaaslasega Ülemistes söömas ja valisime koha nimega Toit's. Me kumbki polnud seal varem käinud, kuigi olin kuulnud ainult head. Esialgu mõtlesime, et sööme pastat või salatit või midagi sellist tervislikkumat, aga lõpuks valisime mõlemad burksid. Mina sõin Bacon Cheddari burgerit (Burger сheddari juustu ja suitsupeekoniga, 7.70€) ja töökaaslane Chicken Miami burgerit (Burger grillitud kanafilee, juustu ja ananassiga, 7.70€) ning me olime mõlemad ÜLIRAHUL! See burger on tõesti hea, mahlane, friikad kõrvale on täpselt sama maitsega nagu McDonald'sis, mahl oli värske. Mitte ühtegi miinust ei suutnud leida. Ahjaa, ketsup oli ka nagu McDonald'si oma, kahtlesime isegi korraks, kas nad neid mitte altkorruselt toomas ei käinud. 

Sirvisime menüüd veelgi ja leidsime päris mitu toitu, mida veel tahaks proovida, seega võib aimata, et sinna satun ma kindlasti veel ja mul isegi kahju, et siiamaani seda vältinud olin.


Ühel mõnusal teisipäeva õhtul käisime aga sõpradega Cubanitas. See asub Foorumi keskuses, kohe Patricku kõrval ja kuigi ma varem olen sealt ka ühe korra läbi jooksnud, siis söönud polnud kunagi. Alustuseks tegime ühe joogiringi, kuna kokteilid 1=2, seega 2 tükki ühe hinnaga. Hind oli ka ühe kohta väga okei. Meie valisime maasika daiquirid (6€), noormees jäi Corona õlle peale. Kokteil oli ülimaitsev ja hea ning välimus oli ka megaarmas. 



Eelroogadeks võtsime juustupallid küüslaugukastmega (3.70€) ja värsketest kartulitest käsitsi tehtud friikartulid trühvliõli ja Parmesaniga (4€). Friikartulid minu lemmikud ei olnud, sel lihtsal põhjusel, et nad olid nii veidrad, aga samas ega nad halvad küll polnud ja teistmoodi ju ikka. Juustupallid olid aga imehead ja kaste veelgi maitsvam.

Pearoogadeks valisime Caesari salati (6.90€), Torchilio tomato pasta (Penned päikesekuivatatud tomatite, toorjuustukreemi ja küüslauguga koorekastmes, 5.90€) ning Mereahvena filee paneeritud kunzuut seemnetega “steak house“ friikartulitega ja tartar kastmega (6.90€). Minu pasta oli nii nii nii hea, et ma jätsin pool kaussi päikesekuivatatud tomateid järgi, ma lihtsalt ei jõudnud neid enam süüa. Teised jäid oma toitudega ka väga rahule ja minu jaoks meeldiv üllatus oli hinnatase, sest ma olen alati arvanud, et Cubanita on kallis koht.

Kahjuks ma ei mäleta teenindaja nime, aga tema oli ka lihtsalt megaarmas ja laua peal olid nupud tema kutsumiseks, no vapsee luksus!


Eelmisel kreisil teisipäeval vedas meil nii hullult, et saime nelja euroga minna A le Coq Sviiti. Ja siis sattusime me hoogu, ja vaatasime esimese filmi tavasaalis ja läksime siis 21.50 teisele filmile, mis oli sviidis. Sviit oli megalahe!

Esiteks, on eraldi sissepääs, kuhu saab ainult piletiomanik.
Teiseks, on jopede jaoks nagid, ei pea saali kaasa võtma.
Kolmandaks, on omaette baar, kust saab samu tooteid, mida alt poodidest ja lettidest + veel jooke.
Neljandaks, saalis on ainult 40 kohta ja iga kahe koha kohta on üks laud.
Viiendaks, ootesaalis on valged nahkdiivanid ja ilus vaade linnale ning telekast jooksevad treilerid.

Ma küll pean kahjuks tõdema, et ma saali kõige mugavamaks ei pidanud. Asi võis olla selles, et me istusime esireas ja kael oli automaatselt pinges kogu aeg, aga ma lõpuks nihelesin ikka korralikult. Ja teine asi oli see, et kahe istme peale oli üks laud ja need olid omavahel veidi kokku lükatud, aga meie käisime kolmekesi ja nii jäin mina päris üksi (võinoh, üks võõras noormees oli mu kõrval), ma olin teistest kõrgemal ja kaugemal. 





Uusi filme lisandus jaanuaris 6, osa on varem juba kirja saanud, seega klassikutesse veel viimased kaks. Üks neist 12 Oscari nominent Mees, kes jäi ellu. Pean tunnistama, et ma tavaolukorras ei oleks seda vaatama läinud, mind ei erutanud ei treiler ega pildid, aga kuna ikkagi 12 Oscarit ja Leonardo DiCaprio Oscari võimalus, tahtsin näha, mis see siis ikkagi on. 

Tõestisündinud lool põhinev karm seiklusfilm "Mees, kes jäi ellu" on raputav teekond, mille keskmes on ühe mehe võitlus ellujäämise nimel ning inimhinge erakordne jõud. Ameerika kaardistamata metsikul kõnnumaal langeb karusnahakütt Hugo Glass (Leonardo DiCaprio) karu ohvriks ning jäetakse kaaslaste poolt surema. Glass peab jagu saama kujuteldamatutest takistustest, mille hulka kuulub ka tema usaldusaluse John Fitzgeraldi (Tom Hardy) reetlikkus. Toeks tahtejõud, alustab Glass teekonda läbi jäise põrgu, mille teises otsas ootavad kättemaks ja loodetav lunastus. 

Esiteks, mainin kohe ära, et sisututvustuses on vale see osa, et ta langeb karu ohvriks ja jäetakse kaaslaste poolt surema. Tegelikkuses selle kahe osa vahel on väga pikk lugu ja ta ei jäetud lihtsalt maha, ta põhimõtteliselt ikkagi maeti maha kah. Teiseks, on see film väga väga reaalne ja sürr, kohati lausa rõve, aga ei kordagi ebareaalne. Kuigi see kestab üsna pikalt, üle 2,5 tunni, on minu meelest sisu lõpuni välja. Mul oli kahju, et palju häid suri ja mul oli kahju, et lõpp oli pisut lahtine, aga mulle meeldis. Ja mul on sõrmed väga ristis, et Leonardole ometigi see Oscar tuleks. 

Teine uus film oli Steve Jobs. Seda käisimegi sviidis vaatamas. Ma käisin vaatamas ka eelmist filmi, mille nimi oli Jobs ja huviga tahtsin näha, mis nüüd teisiti tehti. See, miks ma nii kaua ootasin, oli just see põhjus, et ma kartsin, et need on väga sarnased ja hakkab igav, tegelikult mitte. Jah, see pole meelelahutuslik film ja see pole komöödia, aga see on tõeline. Kui esimesel korral keskenduti Apple loomisele ja protsessile, kuidas see kuulsaks sai ja kuidas Steve Jobs läbi tule ja vee läks, siis teisel korral keskenduti Apple'i edule ja sellele, kui palju ta enne seda läbi kukkus.

Aaron Sorkini („The Social Network“, 2010) geniaalselt kirja pandud stsenaariumi põhjal Danny Boyle’i („Slumdog Millionaire“, 2008) poolt lavastatud film Apple’i karismaatilise juhi Steve Jobsi elust rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aastal revolutsioonilise iMaci turuletoomisega. Film viib meid digitaalse revolutsiooni telgitagustesse ning maalib ilustamata pildi sellest geniaalsest mehest tema enese maailma epitsentris. Ühtaegu kangelaslik ja põlastusväärne, vallandab ta oma mõttekaaslastes, kolleegides ja lähedastes äärmiselt vastakaid tundeid - nii vaimustust ja inspiratsiooni kui ka vimma ja rahulolematust.

Filmi tuumaks olevad temperamentsed ja üliteravad dialoogid on mitmete mõjukate filmikriitikute poolt praegu Hollywoodi andekaimaks stsenaristiks peetava Aaron Sorkini trademark. Pinevad jutuajamised ja tagantkiirustatud vaidlused kohe-kohe lavale mineku eelseses rutus loovad palavikulise õhustiku, mis ei anna vaatajale hetkekski võimalust pulssi langetada. 
Kui ma peaks kahte filmi võrdlema, siis mulle vist isegi meeldis teine rohkem. Näitleja oli lihtsalt rohkem Steve Jobsi moodi. Samas, mulle meeldis, et olin esimest näinud, kuna tegelasi oli tunduvalt lihtsam kokku viia ja paar osa oli sisulist ka sellist filmis, et poleks ma esimest filmi näinud, ma polekski aru saanud, miks seda nõnda oluliseks peeti või nii palju draamat tehti. 

Üldiselt pean aga ütlema, et jaanuarikuu parim film oli konkurentsitult Ropp Vanaisa (LOE SIIT). Ma olen pool oma sõprusringkonda ka saatnud seda vaatama ja kõigile teistele on see samuti meeldinud, seega kellel veel vaatamata - vut vut vut!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar