esmaspäev, 29. veebruar 2016

Meie nädalavahetus

Laupäeva hommikul mõtlesin küll kella kaheni magada, aga tegelikult oli uni poole kümne ajal juba läinud. Tatsasin mööda tuba, koristasin, panin asju paremini paika ning sättisin siis ennast välja, et minna avastama IKEA poodi, mille ma päev varem olin siin avastanud. Ma pole kunagi varem seal käinud ja kuigi mul on paar sõbrannat, kes on täiesti ahvivaimustuses, mõtlesin mina, et no mis see ikka olla saab. 

Alustasin oma teekonda poole kahe ajal, läksin ühe bussi peale ja sõitsin lõpp-peatusesse. Hostema oli seletanud, et ma pean minema nelinurga teise külje peale, et minna järgmise bussi peale, aga kui iga külje peal on bussipeatused, siis kust ma peaks teadma, milline on alg- ja milline lõpp-peatus. Buss tuli, hüppasin peale ja bussijuht hakkas mu peale karjuma, et see on lõpp-peatus ja mingu ma välja. Ma tegin kutsika silmi ja küsisin, kus alguspeatus siis on? Ta pööritas silmi ja ütles, et teise külje peal ja et praegu võin ma sisse jääda, aga teinekord enam mitte. Karta on, et ma teinekord tean, kus see pagana peatus on. 
Edasi sõitis järgmine buss umbes 35 minutit, täiesti Brüsselist välja kuskile tööstuspiirkonda. Oota, mida? Kaardi pealt tundus see täiesti linnas sees ning iseenesest linnatransport sõitis seal ka, seega ma ei teagi. Võib-olla käisin linnast väljas, aga jõudsin lõpuks sisse tagasi. Bussi pealt maha, siis veel tipa-tapa 500m ja kohal ma olingi. Astusin rõõmsalt sisse ja eksisin kohe ära. Sigrid ütles mulle, et maas on nooled ja jälgigu ma neid, aga kui ma neid jälgisin, siis ma ei näinud ju kaupa. Lõpuks ma ólin täiesti vastassuunavööndises ja kui ma tahtsin ära minna, tekkis räige paanika, sest ma ei saanud lihtsalt aru, kust ma välja saan. Kõik kassa sildid lõppesid suvalises kohas ära, ühtegi kassat ma ei näinud, inimesi oli tuhandeid, apppppppiiiii.. 

Ma reaalselt mõtlesin, et ma hakkan nutma ja istun maha nagu väike laps, kes on vanemad ära kaotanud. Lõpuks jagasin ma matsu ära, et ma pean liftiga alla sõitma ja kui ma sinna sõitsin, leidsin eest suure lao, kus alles paradiis hakkas. Kuna ma aga olin suhteliselt paanikas ja igale poole hiljaks jäämas, olin ma üpris tagasihoidlik - skoorisin endale krõbinakausi (sest siin korteris on ainult supitaldrikud ja need rikuvad maitseelamuse ära), krõbinate hoiustamise karbi (kuna krõbinakausid ei mahu mu kappi), kaisulooma (sest Egert ei saatnud mu enda oma, ütles, et see on kole ja ostku ma uus), lõhnaküünla, lauaalused (sest mul on klaasist laud ja see läheb kogu aeg mustaks) ning siis pisut söödavat näiteks küpsised ja rummikoogid. Ja läks umbes 20 eurot. Halleluuja!

PS! Kui ma elaks päris oma korteris, siis ma ostaks IKEA tühjaks. Nii palju ilusaid asju. 
PS2! Emps kindlasti tunneb selle peegellaua ära, sest mul on kodus peaaegu samasugune. Hea tunne tuli kohe.


IKEAst lahkusin ma lootusetult hilja ning kuigi ma teadsin täpselt, kuhu ma minema pean, mis metroonumber ja mis suund, algas meie Brüsseli suurim seiklus just sealt. Nimelt, on Brüsselis kaks suurt bussi-rongi-metroo-trammijaama. Üks on Brussels-Midi ja teine Brussels-Centraal. Middle tähendab inglise keeles keskel, center tähendab keskel, seega mina tegin kiired arvutused ja jõudsin järeldusele, et need on üks ja sama ja seal ongi Karolin. Nii muidugi ei olnud, sest Midi ja Centraal on kaks TÄIESTI erinevat kohta, mis asuvad üksteisest poole tunni jalutuse kaugusel. Ma ei uskunud mapsi, kui see seda näitas, aga noh, üsna pea sain ma aru, et nii ongi. Seega siis Karolin oli ühes ja mina teises. Õnneks leidsime me kiire lahenduse, Karolin hüppas tagasi oma rongi peale ja tuli ühe peatuse edasi, aga see Midi jaam on sama suur (kui mitte suurem) kui JFK lennujaam New Yorgis. Ilma naljata. Seal on umbes 20 erinevat korrust, tuhandeid platvorme, lennukiplatvormid, siserongid, välisrongid, restoranid, poed. Ja kui ma üritasin Karolinile seletada, et ma olen maa peal ja tema mulle vastu ütles, et ta on maa all ja ei saa sealt kuidagi välja, olin juba lootust kaotamas. Lõpuks muidugi selgus, et me kumbki polnud ei maa peal ega maa all vaid kõikide nende korruste vahepeal ja lõpuks me muidugi leidsime üksteist ka üles.

Edasi tahtsime me kesklinna tagasi minna ja selleks hea lahendus oli tramm, milleks me pidime jälle seitse korrust maa alla minema. Trammi leidsime, sõitma hakkasime, nägime lausa mingi 20 rööbaste kokkusaamist ning jõudsime kohale. Ja tee mis tahad, välja ei saa. Igal pool olid piletite automaadid, mitte kuskil ei olnud väravat, et välja saada. Käisime trepist üles-alla, maa peal, maa all ja no ei ole väljapääsu. Ühtegi väljapääsu silti ka pole. Vaatasime, kuhu ülejäänud rahvas läheb ja kõik läksid piletimasinatest läbi. Mina ei tahtnud sealt läbi minna, sest meil ei olnud vaja muu asja peale minna ja ma ei tahtnud uut piletit läbi lüüa, ma tahtsin lihtsalt välja. Pärast üpris pikka aega ekslemist tuli üks kohalik ja ütles meile, et tõmmake pilet läbi ja saate välja ja VOILA! Nii oligi. Piletikontroll on nii transporti sisenemisel kui ka sealt väljumisel. Kuradi Brüssel, ma ütlen. 

Lõpuks olime me siis jõudnud sinna, kuhu oli vaja ja jalutasime City2 ZigZag kaubanduskeskusesse, sest seal oli SportsDirect ja Karolinil oli mütsi ja salli ja kindaid vaja. Kui ma nägin, et Nike kindaid müüakse 7 euroga, ostsin need muidugi endale ka ja ausalt öeldes hea oli, et ostsin, sest järgmised päevad on üpris jahedad olnud.  

Veidi käisime niisama linnas ringi, mängisime turiste ning käisime ka uuesti Primarkis, kuhu ma nüüd mõni aeg keeldun minemast ja sõitsime bussiga tagasi minu kodukanti. 


See kolistas nii hullusti, et me ei kuulnud isegi üksteist rääkimas samal ajal
Ma ausalt ei tea, miks ma näen välja nagu ma nutaks, aga ilmselt mul oli lihtsalt külm
 Minu kodu juures tahtsime väga Van Eyke peatuses maha minna, aga kuna me ei reageerinud piisavalt kiiresti, sõitis buss sellest mööda. Läksime siis järgmises maha ja kõndisime pisut rohkem ning läksime toidupoodi. Ostsime sealt saia (leiba siin pole kahjuks), mille masin viilutas nii väikseks, et ma näen neist läbi ja ostsime alkoholi ja juustu ja viinamarju ja krõpsu. Kusjuures, alkoholiks esialgu plaanisime veini, aga lõpuks leidsime mingi kohaliku siidri, mida müüdi šampusepudelis ja mis maksis vist 1.5€, seega me võtsime neid kaks ja olime ülirahul. Poes käidud, läksime uuesti bussi peale ja sõitsime minu maja juurde, kus me taipasime, et meil on bussi väljumiseni pool tundi. Sättisime kiirelt valmis, sõime veel kiiremini ja jõime ERITI kiiresti ning kell 21 olime juba uuesti väljas, kusjuures me jooksime bussipeatusesse, endal käes Aura veepudel, kus sees oli virsikukokteil. Vägev.

Bussiga sõitsime linna, kus me kohtusime ühe au-pairiga Brüsselis, eestlane, kellega me pidime linna peale jooma minema, aga selgus, et ta on hoopis karsklane. Nonoh. Esimene baar, kuhu me läksime, oli väga täis ja seal oli väga vali bänd, seega me võtsime järgmise, mis oli veel rohkem täis ja nii ütles ta, et lähme hoopis ühte kohta, kus töötab üks Eesti tüdruk, aga et vaevalt ta praegu tööl on. 

Õige vastus. Teda polnudki tööl, aga ta oli lihtsalt seal hängimas. Ja ta oli väga lahe tüdruk, rääkis hästi palju, tegi nalja, oli sarkastiline, sebis kutte ja murdis sekundiga põlvili. Tundsin ennast ära küll. Baari nimi oli Kukekesed (tõlkes) ja joogid olid väga normaalse hinna ja imehea maitsega ning kui ma ise arvasin, et aitab ka, leidus mingi kohalik noormees, kes arvas, et ei aita ja tõi juurde ja nii kui me kell 12 hakkasime taaruma bussi peale, mis meid minu juurde tagasi tooks, olime me Karoliniga kamp parajaid. Ja kusjuures, me olime korra mõelnud isegi jala sealt tulla hiljem, noh nii 4,5km öösel. Purjus. Hea mõte, tüdrukud.

Koju jõudes vajusime me mõlemad üsna kiirelt. 

Pühapäeva hommikul ärkasime kümne ajal ning mu pea tahtis õhku lennata. Väga halb. Pärast paari tundi Skypemist Alvariga ja kogu rämpsu söömist, mis õhtul järgi jäi, otsustasime me, et maksku mis maksab, aga me lähme välja. Ja läksimegi.

Sõitsime bussiga ja märkasin, et Flagey väljakul on laat, millest hostema oli mulle alguses rääkinud ja nii kupatasin Karolini bussilt kiirelt maha ja läksime laadale. Oi, see oli vägev! Seal oli süüa ja juua ja riideid ja veini ja puuvilju ja juustu ja oliive ja komme. Ma pean ütlema, et ma olin väga tagasihoidlik, ma ostsin kõigest ühed punased retuusid, mida ma Eestis 20€ga osta ei raatsinud (siin sain 10ga, wuuhuu) ja Karolin ostis omale mango. Kõik. Aga laat oli väga lahe ja ilm oli lihtsalt IIIMEEEILUS!




Oliivid
Edasi tahtsime me bussi peale tagasi minna, aga buss tuli, number ei töötanud, piletisüsteem oli katki ja nii jäi buss lampi peatusesse seisma ning inimesed aeti välja ja uus buss keeras ennast keset ristmikku ümber ja tuli hoopis meile. Siuke teenindus siin ikka. Ja vaadake kui nunnult oli bussi peale SORRY kirjutatud. Me Karoliniga juba tükk aega naerame, et muud polegi vaja, pane SORRY ja kohe saab aru, et on katki ja keegi pole pahane. Nendest prantsuskeelsetest, flaamikeelsetest ja saksakeelsetest siltidest on küll juba veidi kõrini. 


Linnas oli meil kindel plaan minna šokolaadikohvikutesse, kuhu eelmine nädal mu pere mind viis. Laduree kohvikusse tahtsime ka minna, sest ma selle nädala jooksul sain aru, kui kuulus ja eriline see ikka on, seega tahtsin proovida. Nii me käisimegi mööda linna nagu turistid, pildistasime kõiki ja kõike, tantsisime tänavamuusikute taustal ning käisime šokolaadipoes šokolaadi proovimas ja ostsime muidugi koju ka kaasa. Makroonid skoorisime Ladureest ning pärast pisukest jalutust veel mööda linna, leidsime kuninga ja kuninganna kuju, kes millegi pärast olid kumbki teineteisel pool teed, seega kui keegi teab, miks nad eraldi on, andke mulle ka teada. Ma ise mõtlesin, et ju nad on tülis. 

Kella viie paiku sättisime ennast Centraali ja käisime veel pugimas ning mina ostsin Starbucksist endale kakaod, sest kuigi ilm oli superilus ja tore, oli sigakülm ja mu pea valutas nagu nii eelmisest õhtust ning üleüldse, ma arvasin, et pärast laupäeva 20 000 sammu olen ma seda väärt küll. Karolin läks rongile ning mina bussiga koju. 




 Käisime skulptuuride pargis ja ma ütlen, et see esimene oli juba piisavalt imelik, et ma edasi ei tahtnud minna. No miks see naine peab sedasi õnnetult uppuma seal? 


 

Naersime, et mu endine ja praegune elukoht ühte skulptuuri kokku pandud
 
Laduree kohviku makroonid, 2€ tükk
"Šokolaadikoll"




 Ja nüüd kõik need pildid, mis kuskile vahele ei mahtunud

Pakkusin Egertile, et ostan nodzu, et siis tema mul kogu aeg meeles (kuna ta ei saatnud mulle mu enda looma), aga valisin lõpuks parempoolse koera, sest see kõige sarnasem sellele, kes koju jäi
Pühapäeva hommikune idüll 

Kodus mõtlesin ma, et lähen raudselt magama ja magan ülehomseni, aga tegelt uinusin ikka alles kell üks ja nii hommikul 7.45 ärgates olin ikka kuri küll. Millal ma õpin ometi magama?

Õnneks aga oli nädalavahetus nii vahva, et puhtalt selle emotsiooni pealt ei tundunud esmaspäeva hommik mind üldse hirmutavat.

laupäev, 27. veebruar 2016

Palju uut

Iseseisvuspäeva õhtul tuli hostema koju ja pakkus mulle kohe vahuveini, et tähistada. Mul küll oli tunni aja pärast trenn, aga no, mis seal ikka. Ja see maitses nii hästi! Üldse ma vist pole varem maininud, aga siin peres on vein ja vahuvein ja šampanja ja muud kraamid väga hinnatud ja kvaliteetsed ja kuigi minu meelest on kõik üks suur jamps, siis nemad kommenteerivad kogu aeg, mis ühel või teisel veinil on hästi või halvasti. Hostema isegi üks õhtu küsis mult, kas ma pimesi teeks vahet punasel ja valgel veinil ja ma ütlen ausalt, et ilmselt mitte. Ma ei tea tõesti veinidest mitte kui midagi. 

Trenni läksin bodypumpi ja seal oli üsna halb treener, ses mõttes, et ma palusin, et ta teeks inglise keeles ka, kuivõrd oli uus kava, aga ta ütles yesyes, pärast seda ütles midagi prantsuse keeles teistele ja rohkem ta inglise keeles ei rääkinud. Tundus täiega, nagu ta oleks umbes mind mõnitanud. Aga mis iganes. Trennis oli siis uus kava, aga vale muusika, tema enda mingid valitud laulud. Kava oli mõnus, mulle isegi meeldis, aga see oli tõesti palju palju lihtsam kui vana. Naha sain märjaks alles viienda loo lõpus. Pärast trenni jälle mõnus soe dušš ja siis koju tagasi, kus me vaatasime presidendi balli, kommenteerisime pisut kleite.

Neljapäeva hommikul ärkas väike neiu alles kell kümme ja seega oli meil hunnik aega igasugu asju teha. Plaanisime parki minna, aga sinna jõudes olid uksed kinni ja seal peal mingi silt. Õnneks on mul äpp, mis tõlgib pildi järgi ja nii saime teada, et park on suletud, sest seal isutatakse puid.

Seega me otsustasime hoopis niisama jalutada mööda tänavaid ning jõudsime lõpuks toidupoeni, kus ma ostsin paar asja, mida ma väga tahtsin ja vajasin. Järsku kui me õue hakkasime minema, sadas seal lund. Ilma naljata. See ei tundunud eriti lahe ilm olevat jalutamiseks, seega kiire ringikalkuleerimine ja läksime istusime McDonaldsis. Tellisin meile lasteeine ja seal oli oioioi kui palju asju! Kogu eine sees oli burger, friikad, jook, Actimeli jook, porgandid, mänguasi, õhupall ja kaste. Seega me tegime selle hoopis pooleks, pliksile porgandid ja Actimel ning mänguasjad ja mulle ülejäänud. Teda isegi mitte ei huvitanud friikartulid. Mõne aja pärast läks ilm normaalseks tagasi ja saime rahus koju minna.


Mu kodu on seal mäe otsas
Ristorantesid on 7 erinevat

See on see pargivärav. Sealt sisse, 100m kõndida ja siis on MEGASUUR park
Õhtupoole oli mul jälle trenn, kuid kuna siin on bodypump üle päeva, valisin sel korral GRITi. See on siuke trenn, et kestab 30 minutit, aga sinna sisse mahutatakse 60 minuti kava, pause on minimaalselt ja ma jõin 800ml vett nii kiiresti ära, et ise ka ei uskunud. Ma ausalt ei ole mitte kunagi nii raskes trennis varem käinud. Ma ei jaksanud kojuminnes isegi ust lahti lükata. Aga treener oli vägev, üks tõmmu naine, rääkis ülihästi inglise keelt ja motiveeris kõiki kaasa tegema. Tal endal oli ka megapalju jõudu ja energiat ja pärast trenni tuli ta minuga juttu rääkima, küsis, kuidas mulle meeldis ja kutsus ikka tagasi, ütles, et see läheb iga korraga aina kergemaks. Milles ma ei kahtlegi, ma jätkuvalt mäletan oma esimest bodypumpi. 

PS! Ma oleks peaaegu trenni maha maganud, sest ma mõtlesin, et vaatan rahulikult kossu ja järsku koitis, et trenn on kell 19, mitte kell 20. Seega kossu teine poolaeg jäigi nägemata, aga õnneks Kalev võitis, nii et wuhuuu!


Lõpuks jõudis kätte reede! Hostema oli juba hommikul nii rõõmus, sest ta juba mitu päeva rääkis, et ei jõua reedet ära oodata, et nii tahaks lõpuks olla ja laupäeva hommikul magada. Pliks magas üheksani, pärast mida me sõime ja möllasime ja kuna selgus, et ma kolin hoopis reede õhtul, mitte laupäeva lõunal, käisime mulle poest paari asja ostmas, et ma ellu jääks ning jalutasime niisama õues ringi. Tuppa tagasi, pliks tuttu, ise magasin ka veidi ning õhtul poole kuue ajal tuli hostema ka, kes oli samamoodi mõelnud nagu mina ja ka hunniku asju poest ostnud. Mis seal ikka, kõik söön ära. 

Kauaks ei jäänud juttu rääkima, kuna kell 18 oli juba trenn. Üks, mis on lihtsalt supersupersuper, on see, et hostpere majast spordiklubisse on lühem maa kui mul näiteks Myfitnessi parklast klubisse sisse. Ilma naljata. Seega 15min enne trenni tavaliselt hakkan minema ja olen ikka 5min enne trenni juba ukse taga valmis. Sel korral siis jälle BodyPump ja oiplää, te oleks pidanud mu nägu nägema, kui ma kuulsin, et soojenduslugu on VANA KAVA LUGU! Ma olin nii rõõmus nagu oleks sünnipäev varem kätte jõudnud. Mul oli täiesti savi, et treener inglise keelt ei rääkinud, mul oli täiesti savi, mida teised teevad ja ma peaaegu ei vaadanud treeneri poolegi. See oli minu ja bodypumpi hetk. Haha! 

Edasi siis läksin koju, kus ma mõtlesin, et pean kohe ära minema, aga hostema oli hoopis mulle quiche'i küpsetanud ja jõime veini ja veel ja veel ja lõpuks alles kella 21 ajal kutsusime mulle takso. Korteriomanikule olime öelnud, et tulen 19-20 vahel ja teine vaeseke ootas mind. Mis seal ikka. Taksojuht oli megatropp, kõigepealt sõitis täiesti vales suunas, ma ütlesin seda talle, näitasin kirjutades, mis aadress on ja ta ütles, et damn, see linna teises otsas ju. Ma mingi, et jaa, seda ma üritangi öelda Sulle. Sõitis siis teisele poole ja seal ka mitu korda valesti, kuigi ma kogu aeg ütlesin, et pööra siia, pööra sinna, pööra pööra pööra. Lõpuks jõudsime maja ette ja ta ei aidanud isegi kohvrit mul välja tõsta ja arve oli 15€!!!! See vahemaa on 1,5km.. Täiesti okei. 

Jõudsin korterisse, Philip juba ootas mind, näitas mulle kõik asjad kätte, sain valida teki ja padjad ja tegime koos voodi ära ning Andrea, teine poiss, kes siin elab, tuli ka tere ütlema. Ta on itaalllaaaaneee! OH MY GOSH! 24.aastane kutt. Ja lubas mulle süüa tegema hakata, kui ma ütlesin, et Itaalia köök on mu totaalne lemmik. Pool õhtut veel jutustasin Karolini ja Alvariga ning lõpuks uinusin oma suures ja pehmes voodis ning pärast asjade lahtipakkimist oli mul tõesti tunne, et see ongi kodu. 

kolmapäev, 24. veebruar 2016

Šokolaadikohvikud ja uus töönädal

Pühapäeva hommikul läksime kella kümne ajal hostema ja pliksiga trammi peale ja sõitsime linna. Eesmärgiks oli veidi vaadata kesklinnas ringi, tutvuda kultuuriga (see on au-pairi programmi nõue perele) ning käia šokolaadikohvikus. Trammiga sõitsime pea lõppu ning edasi sealt jalutasime. Ausalt öeldes on see lausa ulme, kui palju siin linnas jalutada saab. Ja kuidagi meeldib ka. Kunagi pole kuskile kiire, kõik on tasa ja targu, inimesed on rahulikud. Liiklus on meeleheitel, seega bussidest üsna tihti pole mingit kasu. 



Esialgu linna jõudes leidsime eest hoopis antiikturu. Hostema ütles, et need turud on siin hästi populaarsed, meie kodu lähedal on ka üks suur plats, kus aeg-ajalt pühapäeviti on laadad, kus küpsetatakse kohalikku kraami. Pühapäev ongi selline päev, sest enamik poodidest on kinni ja inimestel pole mitte midagi muud teha. Turg ise oli väga lahe, seal oli päris palju ilusaid asju, näiteks lauahõbe ja maalid ja muud kraami. Suhteliselt kallis muidugi oli ka. 



Edasi tahtsime me minna kohvikusse, aga kohvik oli kinni, seega mängisime me oma plaanid ringi, käisime hoopis šokolaadipoodides ning lõpuks ostsime ka karbi täie makroone. Makroone saab siit igalt poolt, pea iga kohvik müüb neid. Hostema ütles, et Laduree kohvikus (mis on täielik printsessikohvik, ükskord ma sinna lähen) maksab see 1.40€ tükk, ma ei tea, mis ta muidu siis maksab. Minu meelest Eestis ka üpris paljudes kohtadest maksis 1.50€, aga võib-olla ma käisin lihtsalt valedes kohtades. 

Šokolaadipoes sai šokolaade proovida ka ja oh my gosh kui head! Seal müüdi ka šokolaaditahvleid, kõik alates 65%'st ehk tumedad ja mõrud. Igasugused Tšiili ja Argentiina ja Ecuadori jne päritolu. Ostsime ka kaks tükki koju ja no tõesti on maitsvad. Samas üks tahvel maksab olenevalt tähestaatusest (mis ilmselt tähendab midagi, aga ma ei saanud aru) 7-12€. Ma arvan, et ma võin Kalevi tumedat šoksi kirssidega ka süüa. 

Makroone ostsime Pierre Marcolini poest, mina valisin endale sidruni, maasika ja "kuu-makrooni," mis oli kahe värviline + kreem veel kolmas värv. Ma ei mäleta, mis maitsega ta oli, aga see ei maitsenud meile kellelegi. Isegi väiksele neiule ei maitsenud. 









Pärast tundi aega seiklemist otsustasime kodu poole tagasi sõita ning hostema näitas mulle ühte parki, kus me saame neiuga mängimas käia. Park oli nagu Harry Potteris, tänava peal oli üks pisikene värav, nii pisike, et ma poleks üksi seda märganudki ja oi kui siis väravast sisse läksime, laius park üle tuhandete ruutmeetrite, tiigikeste, bambuspuude, põõsaste, lillede, kiikude ja ronimisalaga, imeilusate laudteedega ning no tõesti täiesti linnast eraldatud tunne oli. Park on ilus, värske õhuga ja autodest eemale. Ja oi-oi-oi, kui palju lapsi seal oli. Mina küll eriti pliksiga seal ei tegelenud, sest hostemale meeldib nädalavahetustel temaga ise olla, aga ma näiteks tegelesin poseerimisega, sest mingi fotokooli õpilased olid seal, kes pidid inimesi erinevatest asenditest pildistama ja nii tuli üks 40a mees minu juurde ja küsis, kas võib mind pildistada. No palun väga, millal enne mina ei ole tahtnud pilte teha. 

Lõpuks jõudsime me koju ligi 2,5 tundi hiljem ja pliks vajus üsna kiirelt ära. Mina ka. Kella nelja ajal ärkasin üles ja võtsin valvamise üle, sest hostema läks mu korterisse omanikule raha viima. Kui ta tagasi tuli, tšillisime siin mitu tundi koos, rääkisime juttu ja mängisime, aga üldiselt olin mina üpris väsinud päev otsa. Muidugi elasin ma ka Karolinile terve päev kaasa, sest tema alustas oma seiklust Brüsseli poole. 

Ahjaa, õhtuse vestluse ajal hostema kiitis meid, et tüdruk sööb hästi ja magab pikalt. Ütlesin selle peale pliksile, et viska viis, hea töö ja siis hostema naeris, et ma õpetan Ameerika kombeid talle. Aga ta tõesti on väga tublisti hakanud sööma ja magama, ma vist väsitan ta lihtsalt nii ära. 

Esmaspäeval algas uus töönädal, mis algas paduvihmaga. Me üritasime õue ka minna, aga väljas sadas lihtsalt julmalt ja kuigi ma väga tahtsin kaugemale minna, siis ilm lihtsalt ei soosinud seda. Seega me läksime hoopis nurgapealsesse poodi, ostsime sealt salatit ning tulime koju tagasi. 

Õhtu poole pidin enne trenni uuesti korterisse minema, et sõlmida leping oma dokumendiga ning maksta deposiitmaksu. Jalutasin siis rõõmsalt bussipeatusesse, hostema andis mulle oma kaardi, et ma saaks bussiga minna. Kui buss tuli, oli see jumala kindlalt number 38, aga kui ma ühel hetkel aru sain, et ma pole üldse seal, kus ma olema peaks, märkasin, et bussinumber on 60. Mina ei tea, see vahetas numbri poole pealt ära, päriselt ka. Igal juhul siis olin ma üpris kadunud keset linna, hüppasin ühes peatuses maha, et minna trammi peale, aga ega ma aru ei saanud, kummale poole ma peaks minema. Üks tramm tuli, jooksin üle tee, autode vahelt, selle peale ning nägin mapsist, et vale suund. Hops, järgmises peatuses maha, teine tramm tuli kohe ja ma ei leidnud kohta, kust teisele poole teed saaks, seega ma jooksin oma vihmavarjuga nagu Mary Poppins üle trammirööbaste ja jõudsin teise trammi peale. Lõpuks sõitsin õigesse kohta, jalutasin veel 200m ja olingi kohal. 

Philip, korteriomanik, on meganaljakas onu, talle meeldib hullult rääkida, aga samas on ta ülisõbralik ja asjalik. Ta kirjutas mulle tseki, paberi peale, palju ma maksnud olen ja mille eest ja käskis seda hoida, et ta hakkab iga kuu sinna kirjutama. Appi, mis maailm.. Leppisime kokku, et ma tulen laupäeval enam-vähem pool kaks ja kolin rõõmsalt sisse. Hurraa-hurraa! Kui ma hakkasin tagasi koju minema, leidsin ma ühe peatuse, kus oli kirjas nii trammi kui ka bussinumber. Mõtlesin küll, et tegemist on ju trammirööbastega ja vaevalt, et siin bussi tuleb üldse, aga kuna peatus nii ütles, siis ma ootasin. Ja buss keeraski viimasel hetkel trammirööbastele ja tuli sealt. Väga naljakas. Bussiga sain siis otse koju, kodust võtsin trennikoti ja panin trenni poole ajama. 

Sel korral käisin ma Basic Fiti naistesaalis, kuhu mehi üldse ei lasta. Ja oppaaa kui ilus see oli! Riietusruum oli megasuur, megapalju peegleid, duširuumid ustega, kaks sauna ja leboruum diivanite ja telekaga. Lisaks jõusaal pluss cardio-ala, veel üks jõusaal ja treeningsaal. Treeningsaalis käis samal ajal Bodypump ja ausõna mul oli siuke tunne, et ma lendan lihtsalt poole pealt sisse, sest ma nii tahtsin teha seda. Sigrid oli mu parajalt ära hirmutanud, et Eestis hakati juba uut kava tegema ja see pole üldse nii lahe, aga enda rahustuseks nägin, et siin on veel vana. Loodan, et jääb igaveseks. 

Kõndisin mööda masinaid rahulikult ringi, kõik olid üsna täis, aga leidsin mingi sellise, kus jalgadega nagu jookseks, aga käed liiguvad ka. Ma ei ole seda kunagi teinud, aga tundus tore. Alguses ma muidugi võisin päris komöödiline välja näha, sest ega ma pihta ei saanud, mis seal tegema peaks ja hüppasin täiesti rütmist väljas seal peal. Lõpuks tegin seda 30 minutit ja kalorikulu oli ligi 350, seega ma olin üpris rahul. Masina pealt mahatulles nägin, et treeningsaalis kõik tantsivad ja mõtlesin, et lähen vaatan, mis nad seal teevad. 

Tegemist oli virtuaaltantsu trenniga, kus suure ekraani peal on treener, kes seletab ja teeb ette ja siis terve saal teeb iseseisvalt järgi. Meid oli ligikaudu 20 ja tundus, et teised on seda varem ka teinud, sest neil olid liigutused üsna selged. Samas, ei olnud mul ka erilist probleemi ja trenn oli tõesti vägev. Lõpuks oli kalorikulu ligi 450, seega ma arvasin, et käib selleks õhtuks kah. Tegin veel bodypumpi kettaga kõhulihaseid ja läksin siis sooja duši nautima. Kusjuures, ma laupäeval kirjutasin, et kapid on tabalukuga ja tol õhtul sain teada, et tabalukud on privaatsed. Igal ühel enda oma. Ja kui seda pole, võetaksegi kotiga riided trenni kaasa. Jabur maxlevel. Õnneks hostema leidis mulle kodust ühe tabaluku, mida ma tohin siis nüüd kasutada ja ei peagi enam kappi lahti jätma. 

Lõpuks, kui ma koju jõudsin, oli kell üpris palju, rääkisime hostemaga kaks sõna juttu ning läksin oma tuppa, kus me tegime konverents-skype kõne Karolini ja Alvariga, mis oli omaette lahe. Ma ei teadnudki, et enam ei pea konverentskõneks ühel olema tasulist kontot, uusima skype versiooniga on see tasuta. Elagu!!! Veidi enne keskööd kebisin ikkagi magama ära. 

Teisipäeval oli meil põnev päev, sest Karolin tuli Brüsselisse. Ta elab minu majast u 15km kaugusel, aga meie vahel sõidab rong-buss. Umbes poole ühe ajal paningi pliksi vankrisse ja hakkasime Karolini poole jalutama, jõudsime 1.5km ära käia, siis saimegi kokku. Jeee! Karolin oli nii hoos ja aktsioonis ja elevil, aga ma olin esimestel päevadel ka, see on ainult lahe. Jalutasime kolmekesi meie juurde tagasi, suhteliselt lõpus hakkas sadama rahet. Jah, rahet. Mida kuradit? Enne oli 10 kraadi, imeilus päike, sinine taevas ja sekundiga kõik kadunud. Ootasime ühe kortermaja katuse all kuniks rahe üle läks ning väiksema vihmaga laveerisime koju. Kodus läks pliks magama ja meie jäime diivanile jutustama. Nii naljakas, et me nüüd koos olemegi Belgias. Kui ma alguses kartsin seda, et mulle on meeldinud kolimiste juures alati võõrastega tutvumine, siis siin kuidagi mul pole sellist tunnet ega vajadust, sest Karolin on olemas ja ma saan kõigest talle rääkida. Ja küll need tutvumised omal ajal tulevad. 

Hostema tuli õhtul koju veidi enne viite ja meie selle peale panime kohe linna poole ajama ka. Läksime ühe bussi peale, vahetasime siis bussi ja sõitsime kesklinna täiesti. Seal jalutasime minutikese, käisime optikapoes, sest ma olin nii geniaalne ja jätsin läätsevedeliku koju ning Karolin tutvus raamidevalikuga, mida siin pakutakse. Naljakas oli see, et Eesti kallid raamid olid siin odavamad kui Eestis, aga Eesti odavad raamid olid siin kallimad. Optikapoe müüja rääkis superhästi inglise keelt ja see oli ainult meeldiv, sest viimasel ajal tundub, et nad väga rääkijad ei ole. Sealt edasi läksime me Primarki ja ma arvan, et see on vaieldamatult mu lemmikpood Euroopas, kus kõik asjad maksavad 10€ ja vähem ja kõike on ja kõike on palju ja oeh jah. Mind hoidis pisut tagasi see, et meil polnud väga palju aega, muidu oleks terve poe reaalselt kaasa võtnud. Õnneks 95% ostetud asjadest olid vajalikud ka. Karolin sai ka omale vajalikke asju. Edasi jalutasime me Karolini rongipeatusesse, et näha, kus see asub ning otsisime siis seal läheduses kohta, kus süüa. Käisime kohalikus McDonalds'is, millest mu sõber oli mulle rääkinud laupäeval, nimi on Quick. Sõime juustupalle ja jõime mineraalvett, väga okei. 

Ja lõpuks, kuna ma olin juba niii kaua tahtnud Belgia vahvleid proovida, käisime sealt putkast ka läbi ja ma võtsin kohe vahvli kõigega ehk maasikaid, vahukoort, šokolaadi ja tuhksuhkrut. Ja vahvel ka. Oi bläääää kui hea asi see on! Mitte, et mul pärast oleks kõht valutanud terve õhtu, aga see oli nii hea lihtsalt. Oma raha sajaga väärt. 



Meie õhtu lõppeski rongijaamas, Karolin läks 19.52 rongile ja minu buss tuli 20.02. Sõitsin bussiga tiikide juurde välja, kus oleks pidanud teise bussi peale minema, aga mõtlesin, et ilm on ilus ja Belgia vahvli kaloreid liiga palju, et ma hoopis jalutan. Napilt kodu ukse ees tuli teade, et 10 000 sammu on jälle täis, seega hurraa! Väga edukas päev. 

Kodus rääkisime jälle hostemaga juttu ning üsna varakult varjusin oma tuppa, pakkisin pisut asju ning uinusin. Päev oli pikk ja väsitav olnud.