reede, 22. jaanuar 2016

Kaks komöödiat, üks draama

Papside lahing (Daddy's home) - Heasüdamlik püüab kõigest väest olla oma naise kahele lapsele võimalikult hea kasuisa. Kui aga naise vabakäigul eksmees ja laste bioloogiline isa Dusty korraga taas linna käima tuleb, saab Bradi kergest ebakindlusest täiemahuline alaväärsuskompleks. Loomulikult ei jäta macho-mees Dusty ühelgi võimalusel oma üleolekut demonstreerimata – nii spordis, kodustes remonditöödes kui ka atraktiivses paha-poisi imagos. See ajab ülipüüdliku nohikust Bradi sisimas tagajalgele ning vaikselt üksteisele ärapanevast mõõduvõtmisest saab peagi täielik papside lahing – kumb on isana ilusam, targem ja osavam, kellega koos lapsed üles kasvada tahaks.

Film on klassikaline komöödia, naerda saab korralikult ning näitleja töö on hea. Ja kuigi film on sisult väga lihtne, oli seal ka paar nõuannet, mida enda jaoks üles noppida. Näiteks see, et vägivallaga ei saavuta midagi ja löömise asemel tantsi. Kusjuures, lõpustseen oligi nii naljakas, et ma naersin pisarad silmas ja meenutasin filmi ainult hea sõnaga. Kvaliteethuumorit ja sügavat sisu otsida ei tasu, naljad on üsna napakad ja lihtsad, aga film oli mõnus laupäevaõhtune ajaveetmise võimalus. 


*********************************************************************************

Mere ääres (By the sea) - Kirjanik Roland (Brad Pitt) ja tema abikaasa, endine tantsija Vanessa (Angelina Jolie Pitt) reisivad 1970. aastate Euroopas ning saabuvad rahulikku ja maalilisse Lõuna-Prantsusmaa rannikulinna. Näib, et paar kaugeneb teineteisest iga hetkega, ilma et kumbki neist suudaks või sooviks seda vältida. Sõbrunedes aga kohaliku restoranipidaja (Niels Arestrup) ning hotelli naabertoas peatuva vastabiellunud noorpaariga (Mélanie Laurent ja Melvil Poupaud), leiavad nad kohalikus elutarkuses ja vastuolulises intiimsuses midagi, mis võib nende suhte päästa.

Oscari võitja Angelina Jolie Pitti kirjutatud ja lavastatud ülistiilne erootiline draama Mere Ääres on intiimne ning liigutav lugu karilejooksnud suhtest. Film käsitleb ajatuid teemasid: tormiliselt elatud elu, seks, armastuse püsivus, kaotusevalu ning lõputu oskus sellest toibuda. Peaosades säravad nii Angelina Jolie Pitt kui ka tema abikaasa Brad Pitt, kes mitmete kriitikute hinnangul siin ühe oma karjääri parima rolli teeb.

Minu jaoks oli film südamlik ja üsna sügava mõttega, aga teistpidi jälle kohutavalt veniv. Kaks tundi kestvas filmis võiks olla pisut rohkem sisu ja mind häiris see, kui kohutavalt vaikne see film oli. Muusikat oli vähe, peamiselt oli vaikus ja merekohin ning mulle ei meeldinud eriti stseenide vahetused, oli hommik, oli õhtu, oli hommik, oli öö, paljud stseenid jäid väga poolikuks ja õhku rippuma. Lisaks häiris mind pisut see, et Angelina ja Brad on üks enim läbisaavaid paare Hollywoodis ja selles filmis ei saa nad üldse läbi, lihtsalt imelik oli seda vaadata. 

Ma ei nimetaks filmi meeldivaks, ma ei vaataks seda uuesti ning ma otseselt ei soovita seda ka teistele. Minu jaoks oligi põnev jälgida näitlejate tööd ning kaadreid looduses, aga muud ma selles eriti ei näinud.


*********************************************************************************

Ropp Vanaisa (Dirty Grandpa) - Jason Kelly (Zac Efron) peaks nädala pärast abielluma oma bossi ülivõimuka tütrega, mis tooks talle kohe kätte advokaadibüroo partnerikoha. Kuid kui ülikorraliku Jasoni ropusuine vanaisa Dick (Robert De Niro) kavaldab ta end Daytonasse kevadvaheajale sõidutama, satuvad Jasoni lähenevad pulmad äkitselt ohtu. Dick kavatseb oma elu kärarikaste korporatsioonipidude, baarikakluste ja võimsa karaokeõhtu abil täisväärtuslikult elada ning Jasoni sellele teekonnale kaasa võtta. Lõpuks avastavad ropp vanaisa ja tema viks lapselaps oma elu metsikuima ralli ajal, et neil on tegelikult teineteiselt midagi õppida ja nende vahel tekib enneolematu side.

Minu poolt sellele filmile 12 punkti 10st. Selline film, kus iga stseen on naljakas, kogu aeg toimub midagi, on sisu ja mõtet, on ka vahepeal kurb, aga põhiliselt poolteist tundi kõhulihaste trenni. Mainimata ohtras koguses paljast Zac Efroni ja lihtsalt klassikaliselt naljakat Robert De Nirot. Ja kuigi kogu film oli pidevalt etteaimatav, siis lõpp oli küll jahmatav ja lõpustseen OH MY GOSH kui naljakas! Enam paremat filmi poleks saanud reede õhtuks valida. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar