neljapäev, 28. jaanuar 2016

Natuke lähemalt Belgia plaanist

Juba 18 päeva pärast astun ma taas lennukisse ja kolin jälle ära. Mu lähedased ootasid seda juba tükk aega, sest kui miski siin elus on selge nagu allikavesi, siis on see see, et mina ei püsi pudeliski paigas. 

Nõks enne jõule käis mu peast läbi mõte, et ma ei ole rahul ja ma ei taha teha seda, mida ma hetkel teen ning kuna meil oli tööl kollektiivpuhkus, oli mul terve nädal aega mõelda, mida ma siis tahan või ei taha. Pigem seisneski probleem mitte selles, mida ma ei taha (sest seda teadsin ma väga hästi), vaid sellest, mida tegema peaksin. 

Nii sirvisingi ma lõputuid pakkumisi välismaale, kandideerisin kõikidele laevatöödele, lapsehoidmistele välismaal, aupairi pakkumistele, otsisin isegi koduhoidja varianti, sest ainus, mis ma suutsin mõelda, oli see, et ma tahan siit ära. Mulle tundub, et mu sellist iseloomu joont võib võrrelda mõne söömishäire või muu mõistust halvava haigusega, sest see, kui väga ma tahan ära, kui mul hoog peale tuleb, on hirmutav.

Üsna pea potsataski minu postkasti väga lahe pakkumine Brüsselisse, olla ühe pooleteise aastase neiuga pool aastat koos, õppida prantsuskeelt, elada Brüsselis ja leida jälle uusi sõpru. Ma otsustasin, et kui ma lapsega kohtun ja ta mulle meeldib, olen kohe valmis minema. Ja ta meeldis mulle. Samal hetkel, kui ma uksest sisse astusin. Ma ei jõua ära oodata kuniks me koos saame olla. 


Brüssel ei ole inimeste jaoks nii põnev kui USA ja ma alguses kartsin, et minu jaoks ka mitte, aga see tunne läks üle üsna kiiresti. Kahjuks sel korral ei tule rohkete lapsepiltidega blogi, sest pere lihtsalt palus mul neid pilte avalikku blogisse mitte panna, aga sissekandeid elust Belgias ikka tuleb. 





Minu töökohaks ja ilmselt ka elukohaks saab Ixelles'e linnaosa. Elukohaks ilmselt, sest esimest korda olen ma lapsehoidja välismaal oma elukohaga, ma ei ela perega koos. Minu elukohta hetkel veel aga olemas pole, seega ma ei oska ka 100% öelda, kuhu minek on. Pere aga elab Ixelles'es, seega ma hakkan seal ka üsna palju aega veetma. Google andmetel on 47% selle linnaosa elanikest välismaalased, seda linnaosa väga kiidetakse, et see on puhas, innovaatiline ja kõik on käe-jala ulatuses. 




Mis aga veel eriti lahe selle asja juures on, on see, et üks minu parimate sõprade listis olevates neidudest, Karolin, kolib ka Belgiasse! Esialgu sai ta selle idee muidugi minult, aga ta hakkas seda plaani ka ise päris kiiresti armastama. Ja laheduse muudab parimaks see, et ta tuleb nädal pärast mind ja lahkume me ka enam-vähem samal ajal. Ta küll ei ela Brüsselis, vaid Overjises, aga tal on auto ja meie vahemaa on 16km (praegu on enam-vähem sama), seega saame me koos loodetavasti hullata päris korralikult.

Niisiis, 15.veebruar on lend Brüsselisse, aprillis tulen nädalaks koju ning lõplikult lõppeb töö praeguse kokkuleppe järgi 15.juuli.

See you soon, Brussels!

reede, 22. jaanuar 2016

Kaks komöödiat, üks draama

Papside lahing (Daddy's home) - Heasüdamlik püüab kõigest väest olla oma naise kahele lapsele võimalikult hea kasuisa. Kui aga naise vabakäigul eksmees ja laste bioloogiline isa Dusty korraga taas linna käima tuleb, saab Bradi kergest ebakindlusest täiemahuline alaväärsuskompleks. Loomulikult ei jäta macho-mees Dusty ühelgi võimalusel oma üleolekut demonstreerimata – nii spordis, kodustes remonditöödes kui ka atraktiivses paha-poisi imagos. See ajab ülipüüdliku nohikust Bradi sisimas tagajalgele ning vaikselt üksteisele ärapanevast mõõduvõtmisest saab peagi täielik papside lahing – kumb on isana ilusam, targem ja osavam, kellega koos lapsed üles kasvada tahaks.

Film on klassikaline komöödia, naerda saab korralikult ning näitleja töö on hea. Ja kuigi film on sisult väga lihtne, oli seal ka paar nõuannet, mida enda jaoks üles noppida. Näiteks see, et vägivallaga ei saavuta midagi ja löömise asemel tantsi. Kusjuures, lõpustseen oligi nii naljakas, et ma naersin pisarad silmas ja meenutasin filmi ainult hea sõnaga. Kvaliteethuumorit ja sügavat sisu otsida ei tasu, naljad on üsna napakad ja lihtsad, aga film oli mõnus laupäevaõhtune ajaveetmise võimalus. 


*********************************************************************************

Mere ääres (By the sea) - Kirjanik Roland (Brad Pitt) ja tema abikaasa, endine tantsija Vanessa (Angelina Jolie Pitt) reisivad 1970. aastate Euroopas ning saabuvad rahulikku ja maalilisse Lõuna-Prantsusmaa rannikulinna. Näib, et paar kaugeneb teineteisest iga hetkega, ilma et kumbki neist suudaks või sooviks seda vältida. Sõbrunedes aga kohaliku restoranipidaja (Niels Arestrup) ning hotelli naabertoas peatuva vastabiellunud noorpaariga (Mélanie Laurent ja Melvil Poupaud), leiavad nad kohalikus elutarkuses ja vastuolulises intiimsuses midagi, mis võib nende suhte päästa.

Oscari võitja Angelina Jolie Pitti kirjutatud ja lavastatud ülistiilne erootiline draama Mere Ääres on intiimne ning liigutav lugu karilejooksnud suhtest. Film käsitleb ajatuid teemasid: tormiliselt elatud elu, seks, armastuse püsivus, kaotusevalu ning lõputu oskus sellest toibuda. Peaosades säravad nii Angelina Jolie Pitt kui ka tema abikaasa Brad Pitt, kes mitmete kriitikute hinnangul siin ühe oma karjääri parima rolli teeb.

Minu jaoks oli film südamlik ja üsna sügava mõttega, aga teistpidi jälle kohutavalt veniv. Kaks tundi kestvas filmis võiks olla pisut rohkem sisu ja mind häiris see, kui kohutavalt vaikne see film oli. Muusikat oli vähe, peamiselt oli vaikus ja merekohin ning mulle ei meeldinud eriti stseenide vahetused, oli hommik, oli õhtu, oli hommik, oli öö, paljud stseenid jäid väga poolikuks ja õhku rippuma. Lisaks häiris mind pisut see, et Angelina ja Brad on üks enim läbisaavaid paare Hollywoodis ja selles filmis ei saa nad üldse läbi, lihtsalt imelik oli seda vaadata. 

Ma ei nimetaks filmi meeldivaks, ma ei vaataks seda uuesti ning ma otseselt ei soovita seda ka teistele. Minu jaoks oligi põnev jälgida näitlejate tööd ning kaadreid looduses, aga muud ma selles eriti ei näinud.


*********************************************************************************

Ropp Vanaisa (Dirty Grandpa) - Jason Kelly (Zac Efron) peaks nädala pärast abielluma oma bossi ülivõimuka tütrega, mis tooks talle kohe kätte advokaadibüroo partnerikoha. Kuid kui ülikorraliku Jasoni ropusuine vanaisa Dick (Robert De Niro) kavaldab ta end Daytonasse kevadvaheajale sõidutama, satuvad Jasoni lähenevad pulmad äkitselt ohtu. Dick kavatseb oma elu kärarikaste korporatsioonipidude, baarikakluste ja võimsa karaokeõhtu abil täisväärtuslikult elada ning Jasoni sellele teekonnale kaasa võtta. Lõpuks avastavad ropp vanaisa ja tema viks lapselaps oma elu metsikuima ralli ajal, et neil on tegelikult teineteiselt midagi õppida ja nende vahel tekib enneolematu side.

Minu poolt sellele filmile 12 punkti 10st. Selline film, kus iga stseen on naljakas, kogu aeg toimub midagi, on sisu ja mõtet, on ka vahepeal kurb, aga põhiliselt poolteist tundi kõhulihaste trenni. Mainimata ohtras koguses paljast Zac Efroni ja lihtsalt klassikaliselt naljakat Robert De Nirot. Ja kuigi kogu film oli pidevalt etteaimatav, siis lõpp oli küll jahmatav ja lõpustseen OH MY GOSH kui naljakas! Enam paremat filmi poleks saanud reede õhtuks valida. 



Toitumiskava ja trennid

Kui ma oktoobris trenni tegema hakkasin, tegin ka kehaanalüüsi, kus absoluutselt kõik näitajad olid nii metsas, et ise ka ei usu. Ja siis hakkasin ma vaikselt trennis käima, natuke rühmatrenne, natuke jõusaali, nauke ujulat. Detsembri alguses tegime mulle treeneriga mõõdupäeva, 7.detsember ja esimesed numbrid kirja ka said. Järgmine mõõtmine oli nädala pärast, 14.detsember ja siis edasi oleme mõõtmist teinud kahe nädala kaupa. Treener oli siiamaani rahul, sest mõõdud vähenesid ja pärast jõule üllatasin teda lausa hunniku kadunud sentimeetritega, mis teda väga üllatas, aga ka rõõmsaks tegi. 

Kui nüüd pühapäeval aga uuesti kehaanalüüsi tegime ja treener tulemust nägi, ohkas ta sügavalt ja ütles mulle, et on minu lihaste arenguga meeletult rahul, aga kui ma ei hakka toituma nii nagu tema tahab, ei ole sellest mitte mingisugust kasu. Ja ma tean seda. Ma ajan oma jonni kogu aeg, sest minu kõige suuremaks probleemiks ei ole mitte tervislik toit, vaid aeg. Ta korra üritas mulle kellaajaliselt paika panna, millal ma mida sööma pean, aga see lihtsalt ei toimi. Mu tööpäev lõppeb vahemikus 17-19 (ja see selgub jooksvalt), mu hommikud algavad vahemikus 6-8, mu lõunad kõiguvad 12-15 vahel. Kusjuures seda kõikumist ei tee ma ise, vaid minu töö, seega katsun ma lihtsalt süüa midagi, mida ma sel hetkel kätte saan. 

Pühapäeva õhtul oli aga meel kurb, sest lihaste kasvu näen ju ise ka, jõu suurenemist märkasin trennis juba ammu, aga ma tean ka seda, et mingist kaalulangetamisest ei saa sellises olukorras juttugi olla. Seega ma otsustasin, et saagu, mis saab, mina hakkan toitumiskava jälgima. Esimesel hommikul olingi ma väga tubli, tegin omale Erik Orgu kava järgi munaputru juustu, basiiliku ja värske salatiga. Mind üllatas kaks asja - esiteks, et ma viitsisin endale süüa teha (ma pole elus endale süüa teinud hommikuti, olen alati krõbinaid söönud) ja teiseks, et mulle maitses ja ma jaksasin selle ka ära süüa. Rääkimata täiskõhutundest väga pikka aega. Vahepalaks sõin banaani, lõunaks sõin küll pastat, aga no vähemalt mitte Big Maci, eksole. Teiseks vahepalaks sõin jälle banaani ja siis läksin arsti juurde, kus selgus tõde - antibiootikumi kuur ja 10 päeva ei mingeid piimatooteid. Ei kohukesi, ei juustu, ei kodujuustu, ei piima, mitte midagi. Isegi jäätist ei saa. 

Seega esialgu jääb toitumiskava mul tahaplaanile, näpuga järje ajamine ei toimi hetkel, kus ma pean üritama hakkama saada 0 piimaga. Mitte niisama nalja ega kiusu pärast, vaid konkreetselt olukorras, kus ravikuur on mõttetu, kui probiootikumid antibiootikumil mõjuda ei lase. Seega, üritan tasakaalukalt ja tervislikumalt, aga järge ei aja. Sellega alustame uuesti siis veebruarist.  

Mis puudutab aga trenne, siis hetkel olen lasknud režiimis 1 puhkepäev - 6 bodypumpi päeva ja jälle 1 puhkepäev ja 6 bodypumpi päeva. Eelmisel nädalavahetusel tundsin pärast trenni, et põlved on kuidagi hellad, täiesti nagu ärapõrutatud (mul vahepeal oli sama probleem asfaldil jooksmisest) ja valusad. Jätsin esmaspäeva vahele, proovisin teisipäeval uuesti ja valu veidi oli, aga mitte enam nii hull. Seega proovisin nüüd sel nädalal, kas järjest käimine toob valu tagasi või jäi ühekordseks ehk üritasin trennis käia üle päeva. Esmaspäeval ei käinud, teisipäeva lõunal käisin, kolmapäeva õhtul käisin, neljapäeval ei käinud, reedel ehk täna lähen lõunal. Pean tunnistama, et põlved on endiselt hellad ja kusjuures, ei anna tunda mitte trennis, vaid hiljem, argipäevastes toimetustes ja sellises lihtsas asjas nagu trepil kõndimine.


Üldiselt peaks vist hakkama mingeid rahulikemaid asju tegema vahepeale, sest see bodypump just eriti lihtne trenn ei ole. Õnneks ma olen suutnud oma Myfitnessi armastusega hunniku sõpru ka sinna klubisse vedada, seega treeningpartnereid ja ideid jagub. Näiteks järgmisel nädalal lähme me proovima Brazil Butt Lift trenni.

Sarnaselt detsembrile tegime sõpradega ka jaanuaris trenni challenge'i, kus sel korral on juba 15 inimest ja kusjuures, kahel neist on juba tänaseks 15x koos. Nii lahe, see tekitab täiega motivatsiooni, vähemalt minul endal küll. Eelmine kuu käisin viimased 7 päeva järjest, sest muidu poleks 15 täis saanud. Ja lisaks on mul ka sõbrad, kes oma toitumist jälgivad ja minu oma ka ja sel nädalal olen ma eriti tubli olnud, ei mingeid snäkke ja rämpsu ja piimatoodete vältimisega olen ka üldiselt hästi hakkama saanud. 

teisipäev, 19. jaanuar 2016

Daalia Ilusalong

Pärast üsna rasket nädalat tööl otsisin Facebooki ilutegijate grupist taas kord endale massööri. Viimane kord, kui ma sealt otsisin, sattusin ühe poisi juurde, kes masseeris nii tugevalt, et ma piinlesin valu käes tund aega (ja kolm järgmist nädalat) ning sel korral oli mul tunne, et tahaks pehmemat ja mõnusamat massaaži, seega otsustasin ära tõrjuda kõik need, kes oma tutvustuses kohe ütlesid, et nad teevad tugevalt.

Nii soovitatigi mulle neiut nimega Katriin Põllu, kes ka ise mulle kirjutas. Valisin tema puhtalt parima hinna ja asukoha pärast. Ta töötab Daalia Ilusalongis, mis asub Paldiski mnt 27. Maja ees on tasuta parkimine ja kuigi selle koha ülesleidmine esimese hooga oli üsna raske, sest kiri ukse peal oli hele ega paistnud silma, siis koht ise on väga väga ilus. Mulle meeldis see, et kogu välissein oli akendest ja nii tundus ruum palju suurem ja avaram. 

Teenindus oli vägev, astusin sisse, anti riidepuu, et jope riputada, anti sussid, et ei peaks valgete sokkidega ringi kakerdama ning juhatati siis kenasti ruumi, kus massaaž toimus. Kusjuures, veel eelnevalt pakkus massöör võimalust käia ära tualettruumis, mis oli jällegi minu meelest väga armas. Ruum, kus massaaži tehti, oli jälle väga ilus ja mõnus. Üsna minimalistlik, aga ma olen korduvalt varasemalt pettunud liigse lärmi ja ereda valguse pärast ja seal ruumis põlesid küünlad, valgus oli mahe, mängis mõnus ja rahulik muusika. Piisavalt oli ruumi, et panna oma asjad ära ning massaaž võiski alata. 

Kui millegi üle vinguda, siis ainult selle, et tunniajane massaaž hõlmas nö kahte piirkonda ja mina valisin selja ja jalad. Ringi ei keeranud. Mulle eriti kõhumassaaž ei meeldigi, aga võib-olla mõnele meeldib ja on pettunud. Samas on neil võimalus võtta ka 1,5-tunnine seanss ja siis tegevust ehk rohkem. Mul endal jäi puudu sellest, et näiteks käsi eraldi ei masseeritud, läbi rätiku pisut, aga olen rohkemaga harjunud. Samas tüdruk alles õpib ja teeb, võib-olla tulevikus jõuab hoopis rohkem. Massaaž ise oli väga mõnus, pehme ja lõõgastav ning tudu tuli peale ikka üsna kiiresti ja tund möödus lennates. 

Pilt: http://lepatriinu14y.eu/wp-content/uploads/2013/01/aroma1-massage.jpg

Hetkel neil kodulehel hinnakiri järgnev:

Klassikaline massaaž seljale 1h - kuni jaanuarikuu lõpuni soodusega 18€
Klassikaline massaaž 1,5h - 26€
Klassikaline massaaž 1h - 20€ 
Peamassaaž (k.a kael) 10-15 min - 7€
Jalamassaaž 30-45 min - 13€
Kontorimassaaž ( pea ja ülaselg) 20-30 min - 12€

Ja broneerimine on neil väga mõnus, kodulehel www.daaliailusalong.ee valid ise omale teenuse, kuupäeva, kellaaja, millal sobib ning süsteem pakub antud vahemikus vabad ajad välja. Minu jaoks, kes ma kardan telefonikõnesid, täiesti suurepärane süsteem. Meilile tuleb ka koheselt kinnitus ning võidki minema hakata.

Facebookis on salongileht aadressil: www.facebook.com/daaliailusalong.

Mina igal juhul lähen kindlasti veel, sest mul tekkis kuidagi eriti soe olemine massööriga ja ma olen alati mõelnud, et mulle meeldivad tegijad, kellele meeldib see, mida nad teevad. Küsisin Katriini käest ka lõpus, kaua ta õppinud on ja kas talle meeldib ja ta silm tõesti läks särama ja rääkis innukusega, mis ta veel õpib ja kui kaua. Selliseid tegijaid võikski meil rohkem olla. 

teisipäev, 12. jaanuar 2016

Bodypumpi 96.kava ja treenerid

Minul sattus kuidagi nii hästi, et hakkasin bodypumpi trennides käima just siis, kui hakati õpetama uut kava ehk praegu käimasolevat 96ndat. Kevadel sattusin ma esimest korda sinna rühmatreeningusse kava poole pealt ja siis oli küll esialgu väga keeruline, kui 30 mu ümber olevat inimest teavad iga liigutust ja ma katsun siis kuidagi seal vahel orienteeruda. Siinkohal mainin ka, et ma ei tea, kas asi on treenerites või selles, et sel korral ma tõesti olen palju neis trennides osalenud, aga praegu mulle tundub, et treenerid näevad palju rohkem vaeva õpetamisega ja muretsevad iga trenni alguses, kas keegi on uus. Kusjuures, siin võib ka roll olla uues aastas, sest pool saali on nagu nii igal korral uued.

See kava meeldib mulle väga. Alguses muidugi ei meeldinud, sest ma ei osanud ega jõudnud midagi. Kavas on alguses väike soojendus, pärast mida vähemalt mina olen küll väga soe. Edasi tuleb kükkide lugu, mille esimest sooritust ma mäletan hästi, sest ma tahtsin ära surra, aga nüüd ma naudin täiega ja raskust on ka 7kg rohkem kui alguses. Edasi on rinnalihaste lugu, mis on mu totaalne lemmik, sest poole pealt peab kätekõverdusi ka tegema. Vahetustega. Ma olen kätekõverduste ekspert, ma olen terve elu jooksul neid umbes 5 tükki teinud. Järgmiseks tehakse seljalihast, mis on ka päris mõnus, nüüd mul juba hakkab vaikselt see lihas ka tekkima, isegi massöör ütles, et on tunda. Edasi tuleb triitseps ja biitseps ja väljaaste kükid, õlad ja kõht ning ongi aeg venituse käes. Tund aega läheb nagu niuhti. (allolev video 5 minutiga kokkuvõte)



Treenerid on minu meelest ka MyFitnessis lihtsalt üle prahi. Ühtegi halba kogemust mul pole olnud, aga paar eriti head kogemust siiski. 

Pärast seda, kui ma olin oma sõpradele lubanud, et ma enam ilusate meeste trennidesse ei lähe, sest ma pingutan seal lihtsalt üle, broneerisin ma endale ühel laupäeval naistreeneri treeningusse koha, aga kohapeal selgus, et on asendustreener ja jälle oi-oi-oi kui kompu Rein Kahro. Ja temast sai hetkega mu lemmiktreener. Teate miks? Ta oli ülipositiivne, tegi hullult palju nalja, motiveeris ka kõige raskemal hetkel ning ütles täiesti suvalisel hetkel: "Ja nüüd vaata peeglisse. Kas Sa oled kogu aeg nii tõsine?" See mu lemmiklause lihtsalt. Õlgade loo lõpus on vaja kangi üles lükata 4 + 4 + 4 + 4 + 8 korda ja see viimane kaheksa on nii karm, et 75% treenijatest ei jõua ja annavad alla, aga Rein oli lihtsalt nii hoos seal ees, et ta karjus "EIIII ANNA ALLA, ma tean, et Sul on valus, aga eiiiii anna alla" ja uskuge või mitte, ma ei andnudki. Esimest korda. Üldse oli tema trenn esimene, kus ma tegin 100% kõik asjad ära. 

Foto: Triine Tamm

Meie esimene kohtumine Viktor Eksiga oli trennis, kus ta ütles mulle: "Hei, roosa, mis Su nimi on?" ja meie teine kohtumine paar päeva hiljem, kus ta küsis: "Tegelt ka teed kükke soojendusraskusega?" ja mina arglikult noogutasin. Kolmas kohtumine oli meil päris naljakas, kus ta ütles mulle 2x, et ma paneks raskust juurde ja ma keeldusin ning ma järsku kätekõverdusi tehes nägin, et ta paneb mulle vaikselt raskust juurde. Kuigi paljud, kellele ma neid lugusid rääkinud olen, on ehmatusega öelnud, et eiei, mina küll tema trenni ei tule, siis ma pean ütlema, et kord nädalas on mõnus Viktori juurest läbi käia. See ei ole lebotrenn, kus Sa annad alla ja see ei ole hiirekeste trenn, kus vaikselt oled nurgas ja mõtled, et treener ei näe, sest ta näeb kõike, aga samas oli tema esimene treener, kes juhtis mu tähelepanu tehnikale, mida ma olin päris valesti teinud ja ükski teine treener polnud seda mulle öelnud. 

PS! Raskuseid juurde tahab Viktor mulle kütta siiamaani, talle vist lihtsalt tundub, et ma olen palju tugevam, kui ma tegelikult olen. 



Kuigi viimane kord, kui ma Marge Nõmmiku trennis käisin, ta enam nii aktiivselt ei seletanud algajatele asju, siis esimesel korral meeldis mulle just see, kuidas ta kogu aeg innustas ja ütles, et esimesel korral ei jõuagi üle kahe ja õpetas pidevalt, kui palju raskust, kui palju juurde, kui palju maha ning käis ja vaatas ka kõikide tehnikat ning õpetas ning kuigi ta pole selline tüüpiline 30-aastane ülimusklis bodypumpi treener, siis on 7.30 hommikul tema juures ikka väga rahustav, aga samas motiveeriv käia. Kes esimest korda tulevad ja pigem tagasihoidlikult nurgas ise katsetada tahaksid, nendele soovitan seda treenerit, aitab piisavalt, aga laseb ka piisavalt iseseisvalt teha. 

Veel on väga armas ja innukas treener Kaarel Tõll, kes minu suutis küll trenni tegema panna ja kui ma lõpuks tundsin, et appikene, ma enam ei jõua ja jätsin käed paigale, vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja küsis: "Kas nii jätame pooleli?" Ja no ei jäta ju! Ikka tegin edasi. Ja minu meelest on ikka silmailu "klassi" ees väga mõnus, seega seda saab tema trennis ka. 

Mis puudutab Myfitnessi ruume, siis vaieldamatult mu lemmik bodypumpi koht on Rocca al Mare. Kui veel õigesse äärde ennast sättida, saab olla konditsioneeri all ja nii ei hakka üldse palav ka. Teine ülisuur ja avar on Kristiines, aga seal on keset saali kaks suurt lahmakat, nii et esimesel korral ei näinudki ma treenerit, kuna ta jäi selle kandilise asja taha. 

Kui keegi on veel siiamaani kõhklemas, et tahaks proovida, aga ei julge, siis mina väga soovitan. Tulemusi mõõtudelt tuli juba kuu pärast ning välimuse muutust hakkasin ise märkama kaks kuud hiljem. Ja mulle lihtsalt nii nii meeldib tühjaks pigistatud sidruni tunne. 

pühapäev, 3. jaanuar 2016

Aasta 2016 saabumine

Vana-aastaõhtu oli meil planeeritud koduselt. Teist aastat järjest ühendame noorema ja vanema põlvkonna, mis tähendab, et ema-isa kutsuvad oma sõbrad ja mina omad ning pidu teeme koos. Teist aastat järjest oli ka minu valikuks Karolin ja Alvar ning uuena sulandus seltskonda Hele. Ja oi, meil oli tore! Paljud ei suuda üldse uskuda, mismoodi saab vanematega koos pidu panna, aga ju siis mul on nõnda ägedad vanemad (ja neil nõnda ägedad sõbrad), et minul küll probleemi pole. Meie empsiga tegime sushit (no okei, mina lõikasin lahti ainult), mis läks väga peale ja ootamatult isegi mulle maitses ning šampus voolas ojadena, muusika mängis nagu klubis ja möllu jätkus kauemaks. Esialgu me plaanisime isegi linna minna, aga olude sunnil me ei läinud ning lõpuks oli meil ka ülihea meel, sest väljas oli täielik Antarktika ja me oleks jääkarud olnud seal Vabaduse Väljakul. Seega olime me ikka mul kodus, tõmbasime muusika peale, tegime oma disko ja möllasime pea kolmeni hommikul.













Hommik oli paljulubav, väga halb ei olnudki olla ning Kelly-Alain käisid mulle veel head uut aastat soovimas, mis oli neist väga armas. Kella neljaks läksin aga Jan Roberti sünnipäevale, kus pakuti küpsisetorti (mis on surmani mu lemmik) ja kella seitsme-kaheksa vahel läksin lõpuks Big Mac einetega Karolini ja Alvari poole, kus vaatasime ära Tujurikkuja, Edekabeli ja Life of Pi filmi. Öösel millalgi kakerdasin koju. 

Teine jaanuar algas aga maailma parima telefonikõnega, kus ma sain teada, et minu elu läheb edasi hoopis Brüsselis. See oli minu jaoks umbes sama ootamatu kui kõikide mu sõprade jaokski, aga kahe päevaga olen ennast juba nii ekstaasi viinud, et ei suuda kohe kirja pannagi. Ma nii tahan juba minna!ˇ


Päeva teises pooles läksin hoopis Rocca al Mare Myfitnessi, kus ma käisin aasta esimeses Bodypumpi trennis ühe eriti armsa noore kuti juures ning pärast ujusin veel tund aega ja istusin kolmanda tunni veel aurusaunas. Ma lihtsalt ei tahtnud sealt välja tulla ja miski ei suutnud mind selleks sundida ka. Bodypumpis olin ka ekstratubli, sest kõik teised tundusid nii tublid olevat ja no treener oli megakompu ja nii ikka täna annavad jalad päris tunda. Kusjuures, te ei kujuta ette, kui palju uusi inimesi oli trennis, letis oli megapikk järjekord, kes kõik tahtsid registreerida ja trennis suur hunnik oli esimest korda. Uuel aastal tublideks, eksole. 

Õhtul kodus olin kell 21 juba surnud ja tahtsin magada, aga siis sõin ära terve topsiku Ben&Jerryse jäätist, šokolaadi-vanilje jäätis, kilo karamelli ja šokolaaditükkidega. Teate, mis siis juhtus? Siis tuli siuke energia, et ma vaatasin kella kaheni öösel jaburaid filme ja läksin lõpuks magama, sest muidu poleks pühapäev minu ellu üldse jõudnud. 

Nädalavahetus Saaremaal

Laupäeva hommikul pool üksteist istusime meie oma perega autosse ja hakkasime vurama Saaremaa poole. Me käisime viimati perega Saaremaal umbes aastal 1991 ning üldse perega mööda Eestit trippimas polnud ka ammu käinud. Sellepärast ma minna tahtsingi. Sõit Saaremaale läks libedalt, 12.55 olime praamil, 13.25 juba saarel, sealt edasi mööda tammi Saaremale ning vahepeatusega poes jõudsime oma ööbimiskohta. Valisime sel korral maja, mitte hotelli, sest see tundus privaatsem ja ma pole kindel, aga võib-olla oli ka odavam.

Maja oli Kasekese Külalistemaja ja selle reiting Bookingus on 9.4/10st. Meie valisime suuresti hinna ja asukoha järgi ning ma pean liituma kiitvate kommentaaridega bookingus. Majal on siseõu, väga suur, ei pidanud kartma ei auto (varguse) ega tänavamüra pärast. Meie olime ühe autoga, aga oleks mahtunud kohe päris mitu. Nagu mainitud, ümbrus oli vaikne, maja jääb tänavast üsna kaugele (mitte, et see tänav eriti lärmakas oleks olnud). Majal on kaks korrust, alumisel korrusel on väga mugav köök, kõikide võimalustega ning elutuba, koos Elion TVga telekaga!!!! Elutoas oleval diivanil saab ka magada. All on ka vannituba koos saunaga. Üleval on magamistuba, kus on kaheinimesevoodi ja kaks üheinimesevoodit. Mulle meeldis voodi väga, Egert arvas, et ei olnud nii mugav ja emps kommenteeris, et kaheinimese voodi jääb osati katuse alla ja seega jalgu väljasirutada ei saanud. Üleval on ka WC. 

Söömas käisime Saaremaa Veskis. Meie valikuks sai see lihtsalt see-tõttu, et see oli meie kodu lähedal ja tundus põnev. Interjöör oli vägev, veskis sees ning siuke mõnus nagu maal saunas, selline madal ja pime, lambid ka pigem hämarad. Teenindajad olid kõik väga rõõmsad ja armsad ning menüü kohalik. Minu jaoks oli menüü pisut võõras, sest ma pole eriti kodutoitude armastaja ning sealt ei tundunud miski eriti hea, seega võtsin juustupallid ja krõbedad kanatiivad. Ja hinna poolest oli ka pisut kallis, alla 10€ väga midagi ei olnudki.




Põhjus, miks me Saaremaale üldse läksime, oli Korvpalli Karikavõistlus. Kalev polnud 7 aastat järjest saanud karikavõitu ning sel korral nad selle taskusse siiski pistsid. Seega, oli kaks päeva palju mänge, naistega ja meestega.



Fännid käisid öösel ka klubides, kes Divas, kes Privileges, ühes oli Terminaator, teises oli Meie Mees. Mina kahjuks olin haige ja minust jäid need klubid proovimata.

Teisel päeval käisime surnuaias, kuna kahjuks üks fänn meie seast lahkus teise ilma liiga vara ning see tuli meile kõigile šokina. Ta on maetud Saaremaale ning me otsustasime, et oleks ilus minna austust avaldama. Viisime küünlad ning istusime seal veidi, meenutasime kõik teda hea sõnaga, rääkisime lugusid, mis ta tegi ja milline ta oli ja ausalt öeldes tuli kõhe tunne küll sisse, et elu on ootamatu ja Sa ei tea kunagi, millal lõpp võib tulla või kuidas see tuleb.


Käisime ka söömas Mönusas Villemis, kus olid minu jaoks pisut kodusemad toidud. Sõime Egertiga juustušnitslit ja see oli väga maitsev. Koht ise oli ka mõnus, selline villemipubidele omane. Ainukese miinusena jäi see hinge, et tellisin magustoiduks jäätise ja ma ootasin seda 45 minutit. Lõpuks, kui ma olin juba loobunud ja olin valmis ära minema, tuli teenindaja jooksuga ja ütles, et kohe saab. Tore oli, et sai, aga ma oleks eeldanud, et sellise suhtumise peale poleks seda üldse arvele pandud või midagi muud ilusat tehtud.

Ja lõpuks pühapäeva õhtul tulime viimase praamiga koju tagasi ning oma pehme voodi saabus umbes kella poole kahe ajal. Tore oli vahelduseks saada Tallinna linnakärast eemale ja veeta aega perega, hoolimata sellest, et ma olin päris haige ja pool aega veetsin voodis. 

laupäev, 2. jaanuar 2016

36 küsimust aastast 2015

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa polnud varem teinud?

Töötasin kruiisilaeval.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei ole mingite lubaduste andja, ma pigem olen iga uue aasta eest tänulik. Sama ka sel aastal, tulgu see 2016 ka üks igavesti vahva aasta.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa, mu üks parimatest sõbrannadest sai nõks enne jõule oma beebipoisi kätte.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ma ei saa öelda, et keegi lähedane, aga sõber küll. Selles mõttes, et ma küll ei käinud matustel, aga seest võttis väga kõhedaks ikkagi teadmine, et teda enam pole.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2016, mis puudus aastal 2015?

Ma isegi ei oska öelda. Võib-olla mehe võiks mingiks ajaks omada.

6. Mis riike külastasid?

Riike käisin läbi tervelt 21 ja nendest uusi oli 9 - Jamaica, Indoneesia (Bali), Singapur, Ida-Timor, Portugal, Maroko, Põhja-Iirimaa, Šotimaa, Malta ja Wales.

7. Mis kuupäev aastast 2015 jääb igaveseks su mällu? Miks?

06.06, sest siis algas minu kruiisilaeva karjäär. Ja 22.12, sest siis sündis Märt Rasmus.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Kolimine laevale.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma ei võta oma elus asju läbikukkumisena, vaid kogemusena, seega ma ei kukkunud kuskilt läbi.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige olin, laevas oli mul miski põletik kõrvas ja enne jõule olin köhas-nohus ka korralikus.

11. Möödunud aasta parim ost.

Valge mantel Mallorcalt ja valge tagi USAst. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle valged asjad meeldima hakkavad.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Neid on päris mitu. Karolin ja Alvar, kes mulle väga suure teene tegid, Jennifer ja Afzal, kes olid laeval mu suurimad toetajad ning kindlasti ka mu perekond, sest nad on lihtsalt nii lahedad.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pean tunnistama, et olen piisavalt arg, et nime välja öelda, aga on üks inimene küll, kelle käitumise peale ma suudan ainult ohata ja käsi laiutada.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Sushi ja kino - stabiilselt suurimad väljaminekuallikad minu elus.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Eks taas see laevale minek. Kuigi, ka mu sünnipäev oli lihtsalt megaarmas päev ja olin päev otsa elevuses.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

Enrique Iglesias - Bailando. See meenutab lihtsalt nii palju inimesi, olukordi ning minu enda tundeid.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem
iii. vaesem või rikkam? Rikkam

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raha säästnud

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Raha kulutanud

20. Kas sa armusid aastal 2015?

Omamoodi kindlasti.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ei olnudki ühtegi.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Abielus esimesest silmapilgust.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Vihkamine on liiga tugev sõna, aga saan öelda, et on inimesi, kes minu ellu enam ei kuulu, sest me ei meeldi üksteisele enam või nemad ei meeldi mulle.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Grey

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Pigem kes. Margus Vaher.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Tahtsin laevale tööle, sain. Tahtsin uut arvutit, sain. Tahtsin palju reisida, sain.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan liiga palju filme, et valida parimat. Aga ma ütlen, et kõige enam ootasin 50 Halli Varjundit, sest ma polnud raamatut lugenud ja minu jaoks tundus see põnev. Kirjutasin oma filmidest lähemalt ka eelmises sissekandes, seega pean tunnistama, et aasta jooksul oli nii palju häid filme, et ma ei oska parimat valida.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 24, tööl toodi mulle kingitusi, sõbrannad viisid lõunale, kus sain restorani poolt tasuta koogi küünlaga, perega käisime korvpallil ja Rapla pubis söömas ning sõin lastepraadi, just nagu vanasti. Väga väga armas sünnipäeva päev oli sel aastal.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Mõne inimese lähemal asumine.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mugav. Laevatööl oli meil uniform, mis oli megalamp, seega vabal ajal olid meil kogu aeg hästi mugavad asjad seljas. Samas, kontoritööl Tallinnas, hakkasin rohkem kandma pintsakuid, triiksärke ja muid pidulikemaid asju. Mugavus on aga alati ühine joon minu riietes.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Pool aastat Jennifer, teine pool pole keegi hoidnud, aina teen lollusi.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Vennad Piusid. Eesti telemaastiku parim leid!

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Pagulaste teema. Just sellepärast, kui suur hulk inimesi on selle vastu ja kui jaburad põhjused on neil selle vastu olemiseks. Kuivõrd meie peres on meie oma "pagulane," ei saa ma lihtsalt kunagi keelt hammaste taga hoida, kui keegi hakkab sel teemal jälle jaurama.

34. Keda igatsesid?

Laeval oma sõpru Tallinnas, Tallinnas oma sõpru laeval.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Jennifer, Afzal ja Sigrid

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2015 õpetas.

Iga suletud uks avab uue. 

reede, 1. jaanuar 2016

2015

Kuivõrd uus aasta number, järjekorras juba 2016s on ukse taga, on aeg teha kokkuvõtted sellest hullust 2015ndast aastast, mis mul oli. Vahel, kui ma mõtlen terve aasta peale tagasi, mõtlen ja imestan, kelle elu see ometi oli, sest minu oma küll ei olnud. 

Algas aasta rahulikult uues töökohas, Marketingi Instituudis, kus mind võeti kiirelt omaks ning kogu seltskond kasvas ikka väga mõnusaks sõpruskonnaks. Kevade poole tegime ära suure ürituse Tallinn Marketing Week ja mina pidasin oma sünnipäeva, mis ei jäänud alla mitte ühelegi varasemale ja kus mängisime põnevaid mänge, mida ma terve ülejäänud aasta ka teistele jagasin, sest need pälvisid palju kiidusõnu. Mu päris sünnipäev oli üldse väga väga nunnu, nii paljud sõbrad tegid üllatusi ja nägid vaeva, sain palju kinke, kooki, õhupalli ja paljupalju kallistusi. 

Juunis tegin ma järgmise suure sammu oma elus ja läksin salaja kruiisilaevale tööle. Mult on palju küsitud, kuidas mu sõbrad reageerisid ja ütleme, et oli seinast seina. Oli neid, kes minuga suurest vihast ei rääkinud tükk aega, oli neid, kes said kurjaks, et ma ei öelnud ja oli neid, kes naersid ja ei suutnud ära imestada, et ma päriselt ka niimoodi ära läksin. Ja siis muidugi see laevaelu. ÜÜÜÜÜÜLIILAHEE! Kogu see reisimine, kõik need inimesed, üritused, kogemused ja üldse, lihtsalt nii lahe. Kuigi ma jätkuvalt ütlen, et see töö polnud minu jaoks, siis laev oli kindlasti. Nii lahedat elu polegi mul kunagi olnud (kuigi Ameerikas elatud aeg on tihedalt kannul) ja see kindlasti ei jäänud ka viimaseks laheduseks, ilmselt 2016s aasta toob ikkagi kaasa veel mõne laevalepingu. Või vähemalt mõne välismaise töö. 

Koos CityMotorsiga tegime ära ühe aktsiooni, mille raames sõitsin ma mõne aja mööda linna ringi Twingoga, mis oli imearmas auto ja kui tegemist ei oleks jälle prantslasega, ostaks ma selle endale kohe. See lihtsalt oli nii armas ja nunnu ja mugav. Lisaks käisin ma ka esimest korda ExitRoomis, kuhu Merlin mu kaasa vedas ja vot see oli ka tõsiselt äge. Kui ma oleks läinud kellegagi, kes pole kunagi käinud, oleks ilmselt väga blank olnud, aga kuna seal olid kaks tüdrukut, kes olid enne käinud, siis nemad tegid otsa lahti ja läks libedalt. Sel aastal astusin ka MyFitnessi piinapinki, aasta esimeses pooles kasutasin koduklubina Solarist ja käisin õhtuti, aasta teises pooles hakkasin tubliks ja käima hommikuti ning kõikides klubides. Nii saingi ära proovida ruumid nii Rocca al Mares, Kristiines, Virus, Lasnamäel kui ka Tartus. 

Septembris läksin tagasi tööle Marketingi Instituuti, kus minu tööülesandeks oli Mentorklubi projekt, mis mulle väga meeldis. Selles mõttes, et sõitmist oli palju ja kiunu samuti, aga see kuidagi sai nii omaks, minu oma projekt, minu omad inimesed, koolitajad ja mentorid. 

Filmiaasta oli lihtsalt suurepärane. Kirja sai 33 filmi (ilmselt mõni on ka puudu). Sel aastal oli see suurepärane just see-tõttu, et filme oli palju ja filme oli palju ka häid. Kui eelmisel aastal Top5 tegemine oli üsna lihtne, siis sel korral ma nii ei oskakski. Otsustasin, et teen lihtsalt nimekirjas boldiga need filmid, mis mulle meeldisid ja mida veel vaataksin.

1. Love
2. Must alpinist
3. James Bond – Spectre
4. Marslane
5. Kõnd
6. Vasakukäeline
7. Magic Mike XXL
8. Nagu hunnik õnnetust
9. Teistega voodis
10. Eakas algaja
11. Programm (Lance Armstrongi film)
12. Everest
13. Labürindijooksja – Põlenu katsed
14. Ristunud teed (The Longest Ride)
15. Ole tugev (Get Hard)
16. See jälitab Sind (It Follows)
17. Kiired ja vihased 7
18. Kingsepp
19. Fookus
20. Ameerika Snaiper
21. Kõiksuse teooria (Theory of Everything)
22. Metsik (Wild)
23. Loll ja lollim 2
24. Ma ei tule tagasi
25. Paranormal Activity
26. Minions
27. 50 Halli Varjundit
28.  Ted 2
29.  Earl, mina ja surev tüdruk
30.  Puhkus
31.  Self/Less
32.  Seks, narks ja aisakellad
33.  Krampus

Reisida sain ma oma töö tõttu ikka megalt. Riike käisin läbi tervelt 21 ja nendest uusi oli 9 - Jamaica, Indoneesia (Bali), Singapur, Ida-Timor, Portugal, Maroko, Põhja-Iirimaa, Šotimaa, Malta ja Wales. Ma arvan, et päris hea saak. Muidugi ei saa jätta mainimata meie pere reisi Timorisse, kus üks mu vendadest otsustas abielluda ning meie teise vennaga reisisime see-tõttu esimest korda Aasiasse. Väga lahe kogemus! 

Uusi kohti avastasin samuti omajagu, käisin teatrites ja kohvikutes, kultuurikeskustes, külalistemajades, hotellides. Kuivõrd see list läheks megapikaks, panen siia sisse ainult need kohad, mis said Eestis läbikäidud. Boldiga jälle need kohad, mis meeldisid. 

Restoranid, kohvikud:

1. Basiilik
2. Butterfly Sushi
3. Berliini Trahter
4. Restoran NYNY
5. Restoran Liisu Juures
6. Butterfly Lounge
7. Tokumaru Ramen & Sushi
8. Kohvik Wabadus
9. Kochi Kohvituba
10. BurgerKing - pole küll Eestis, aga see minu jaoks nii suur asi, et ma alles nüüd sinna läksin.

Spad: 

1. Lavendel Spa ja Cafe
2. Viimsi Spa
3. Aqva Spa (Rakveres)
4. Aqua Spa (Tallinnas)

Klubid: 

1. Maasikas
2. Atlantis
3. Butterfly Club

Suuremad üritused:

1. Korvpalli EM Riias
2. Mans Zelmerlöwi kontsert
3. Pulmad Ida-Timoris

Tegelikult tegin ma 2015ndal aastal ka ühe lolluse, mille tagajärgi saab (või ei saa) näha 2016ndal aastal, seega sellest hetkel pikemalt ei räägi, see tuleb järgmise aasta kokkuvõttesse. 

Sõin esimest korda heeringat. See on jälle suur suur saavutus.

Ma arvan ka, et selle aasta sünnipäev oli mul siiamaani parim, mis olnud on. Mul oli nii palju kinke, üllatusi, sõpru, isegi BabyBack kinkis mulle tasuta koogitüki küünlaga. Töökaaslased üllatasid, sõbrad üllatasid ning paar päeva hiljem toimunud sünnipäevapidu oli ka lihtsalt nii meeldejääv, et mul tuleb tükk tegemist, et oma 25nda aasta tähistamisega see üle teha.

Aasta lõpus sai mu sõbranna ka kauaoodatud põnni, seega lisaks pulmadele, oli minu elus ka üks sünd.

Aasta sõpradeks nimetan Alvari ja Karolini, sest just nemad teavad, mis nad tegid.

Kokkuvõttes võib öelda, et aasta oli väga edukas, inimesi tuli ja läks, inimesi jäi, reisisin hullult, töötasin erinevates kohtades, vaatasin pealt, kuidas mu vend Timoris abiellus ning tegin kõike, mida tahtsin, mõeldes, et ma elan ainult korra ja ma ei taha mõelda surres, et damn, miks ma ei teinud üht või teist. 

Ütleme nii, et 2015s aasta lõi lati väga kõrgele 2016nda aasta jaoks ning ma olen väga põnevil, mis uus aasta toob.