teisipäev, 15. detsember 2015

Ma olen nii õnnelik

Avastasin, et kui päevast päeva endale korrutada, et ma olen nii õnnelik, siis lõpuks olengi õnnelik ja lõpuks tundubki, et miski ei saa seda rikkuda. Ja isegi, kui ei ole õnnelik päev ja kõik on parajalt halvasti, tuleb mõelda nendele pisiasjadele, mis olid hästi ja nii tulebki rõõm südamesse.

Ma olin õnnelik eelmine nädal, et ma sain sõita esmaspäeval Rakverre, kolmapäeval Tartu ja reedel Pärnu. Mis sest, et teed olid libedad ja sopased, et väjas oli pime ja sadas mingit jama alla, mis sest, et mu tööpäevad algasid liiga vara ja lõppesid liiga hilja, ma olin ikka õnnelik. Mõni inimene ei saa kunagi autoga sõita ning eks mu unistus oligi ju olla iga päev erinevas linnas. 

Ja siis ma olen õnnelik iga kord, kui ma trenni lähen. Mis sellest ikka, et vahel on kellaaeg nii varajane, et kõik teised alles teist külge keeravad. Ja ma olen veel õnnelikum, kui trennis kõik välja tuleb, kui ma jõuan ja jaksan ja kui treener kiidab või laidab läbi kiituse. Ma olen õnnelik, et mu riided sobivad omavahel, et mu treener naeratab, et kappi mahuvad kõik asjad ära või et keegi pole trenni lõppedes mu saapaid kapi alt ära varastanud. 

Veel teevad mind õnnelikuks mu sõbrad, kes ei lase mul kurvad olla ja kes tassivad mind muudkui mööda üritusi ja pidusid ja veedavad minuga laiskasid laupäevasid voodis lebotades ja küsivad minult lõunal, kas midagi on lahti, kui ma pole neile kirjutanud. Ja planeerivad minuga armsaid jõuluistumisi ja küpsetavad mulle tellimuse peale asju (kinke ma ei taha, aga sööki tahan alati) ning on alati mul olemas.

Ja siis on mul mu pere. Ja sugulased. Ja üle sajatuhande aasta lähme me sel aastal jõuludel jälle maale ja see teeb mind nii õnnelikuks, et ma tahaks lausa kallistada iga vastutulevat inimest. Mulle nii meeldivad jõulud kõikide sugulastega just nagu vanasti. Ja mis sest, et ma viimane nädal aega toimetasin ühe sugulase koolitööga, mis oli küll hullult huvitav, aga võttis megalt aega, sest see oli nii asjalik ja mina olin ka asjalik ja mind teebki rõõmsaks see, kui asjalik ma olen. Ja veri on paksem kui vesi, alati.

Reedel oli mul ka töövestlus, laeva firmaga kusjuures, täiesti ootamatult ja hoolimata sellest, et mu samm oli juba pisut pehme (ja keel ka), läks see ootamatult hästi ja pingevabalt, nii et edaspidi ma teen enne kõiki intervjuusid paar kokteili (vestlus toimus reede õhtul kell 22, mitte, et ma harrastan reedeti hommikust saadik joomist). Seega ka see teeb mind õnnelikuks. Mitte, et mulle praegune töö ei meeldiks, väga meeldib, aga on asju, mis meeldivad rohkem. 

Lõpetuseks olen ma õnnelik, et mul on sõbranna, kes võidab Facebookis kõik jagamismängud ja tänu kellele ei pidanud ma täna tööl nälga surema, sest ta andis mulle oma võidetud kirsišokolaadi kaasa.

PS! Ma käisin lõunat söömas Kristiine Da Vinci's ja sealne teenindaja, Andreas, oli ka lihtsalt nii armas, et ma olin veel õnnelikum.  


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar