kolmapäev, 16. detsember 2015

"Love"

Eile õhtul käisime Karoliniga vaatamas Coca-Cola Plazas ilmselt selle aasta kõige kõmulisemat filmi Love.  

Filmikriitikute sõnul tänavuse Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, Gaspar Noe “Love” tõi maailma filmimaastikule uue žanri – 3D täiskasvanute film ja esimest korda Eesti kinoajaloos saab film vanusepiiranguks K-18 ehk  alla 18 aasta keelatud.

Kultusrežissööri staatusesse tõusnud Gaspar Noe kirjeldab ise oma uut šedöövrit nii: Armastus ilmneb sealpool head ja kurja. Armastus on geneetiline vajadus. Armastus on teadvuse muudetud seisund. Armastus on kange narkootikum. Armastus on vaimuhaigus. Armastus on võimumäng. Armastus on selleks, et end ületada. Armastus on pimestav valgus. Armastus on sperma, higi ja pisarad.

“Love” on erutav seksuaalne melodraama poisist ja tüdrukust ja veel ühest tüdrukust.


Ja ma omalt poolt ütleksin, et tegemist pole isegi mitte seksuaalse melodraamaga, vaid sõna otseses mõttes pornoga. Kahest tunnist tund on kindlasti täis puhast seksi. Ütlen ausalt, et alguses oli isegi põnev, jälgida näitlejate tööd, jälgida filmimist ja jälgida sisu, aga lõpus mul oli selline tunne, et keriks selle koha lihtsalt edasi. Sellest filmist suur osa põhineb seksi peal, aga miski minus arvas, et ei pea igakord seda stseeni nii kümme minutit kerima. 

Sisu poolest on film üsna sügav, lühidalt öeldes on tegemist armastusega, mille vahele tuleb palju ootamatusi (kõlab pisut nagu seebikas, ainult, et seal saab alati kõik korda), petmisi (ja mitte lihtsalt stseene, kus üks süüdistab teist, vaid ikka seksistseene, kus petmist ka näidatakse) ja arusaamatusi, erinevaid maailmavaateid ning kogemata rasestumisi, mis kogu senise elu pea peale pööravad. Ei puudu peod, narkootikumid, alkohol, ropendamine ja veel pisut seksi. 

Ja lõpp on ootamatu. Oodatud, aga ootamatu. 

Murphy: I'm a loser. Yeah, just a dick. And dick has no brain. A dick has only one purpose: to fuck. And I fucked it all up. Yeah. I'm good at one thing: fucking things up
(-tsitaat filmist, mis oli minu meelest üks parimaid lauseid).


iMDb's on filmi skoor 6.1, mida on tegelikult üsna vähe. Eks selge on see, et klassikalised ja kunstilised filmid ei saagi võistelda Lord of The Ringsi või Interceptioniga (mis on eesotsas), aga samas ma eeldasin, et inimesed, kes sellist filmi vaatavad, oskavad ka aru saada, et see peabki teistsugune olema. 

Eesti kinopublik muidugi ei saanud. Arvan, et umbes 10-20 inimest lahkusid saalist enne kui film lõppes, teine sama palju naeris teatud stseenide peale nagu väiksed lapsed. Eriti tervitan eile 21.40 seansil olnud 8ndat rida, täiskasvanud inimesed, aga itsitasid nagu tiinekatest plikad, kes pole kunagi elus nokut näinud. Mul oli piinlik mitte filmi vaid teie pärast. Teinekord minge vaadake Minione!

See film pole lihtne ja see pole igale inimesele. Kui ikka 3D's pauk näkku lastakse, võttis korraks endalgi õõnsaks, aga nagu me Karoliniga pärast filmi leidsime, siis võib-olla mehed nüüd saavad aru, miks naised sellest üsna tihti keelduvad.  (Saalis mehed ikka suhteliselt öökisid selle stseeni peale). Seks on ehtne, midagi ei varjata ning psühholoogiliselt tuleb selleks ka valmis olla, sest sisu tuleb jälgida ja tuleb sellest ka arusaada. 

Karolin arvas üldse, et vale on sellist filmi näidata kommertskinos nagu Coca-Cola Plaza või Solaris Apollo, sest see pigem on Artise ja Sõpruse film. Lihtsalt sellepärast, et inimesed saaksid aru, et see pole Hollywoodi klassika. 

2015 Camerimage filmi festivalil võideti parima 3D filmi auhind. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar