neljapäev, 3. detsember 2015

Jõulukingid

Lugesin täna Delfist artiklit, kus ema kurdab, et 10a poeg tahab jõuludeks nutitelefoni, 7-aastane tahvelarvutit ja noorim legokomplekti, mille hind hakkab 100st eurost. Ta ei soovinud mitte etteheiteid, vaid nõu, kuidas olukord lahendada ja ma pean tunnistama, et kuigi ma tavaliselt ei parasta, siis sel hetkel mul käis küll peast läbi, et ise Sa oma supi kokku keerasid, nüüd söö ka seda. 

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi jõuludeks midagi kallist saanud. Ma mäletan, et meil on olnud lapsepõlvest saadik kuidagi kirjutamata reegel, et sünnipäevaks võib küsida midagi suuremat, aga jõulukingid ei ole kallid, sest neid tuleb palju teha. Vähemalt nii ma mäletan ja ma loodan, et mu vanemad ei kiru nüüd arvutiekraani taga, et oi-oi plika, kui kalleid asju Sa tegelikult said. 

Oma esimese telefoni sain ma 10.sünnipäevaks. Ma olen küll sellega nõus, et tänapäeval peaks lapsel kooliminnes telefon olema, sest kuidas muidu vanematega ühendust hoida (meil oli sel ajal kodutelefon, aga tänapäeval pole ju sellist asja pea kellelgi). Probleem algabki aga sellest, et telefonil ja telefonil on vahe ja tänapäeva noorus on ikka totaalne nutisõltlaste kogukond. Mis puudutab tahvelarvutit, siis selle vajadust ei näe ma üldse, mu vennal on see päris mitu aastat olnud ja kui mõtlesin endale sama soetamisest, ütles ta mulle, et osta palun arvuti, see on nii mõttetu. Ja nüüd hiljem mõeldes ma taipan, et tal ongi õigus, see on mingi järjekordne vidin, mis mõnel lihtsalt peab olema. No 7-aastasel kindlasti ei pea. Seitsmeaastane laps peaks lugema raamatuid, tegema kodutöid , käima sõpradega väljas ja ta võib saada mängida pere või vanemate arvutis/tahvlis tunni päevas maksimaalselt. Jõudes kalli legokomplektini, näeksin lahenduseks lihtsalt odavama soetamist ja näiteks kui vanaemad-vanaisad ka kinke teevad, lasta neil veel mingeid kinkida ja lõpuks on terve hunnik koos või osta siis see üks suur mitme peale. Minu praktika on näidanud, et need suured komplektid pannakse ühe korra kokku, mängitakse nädala ja edasi tõmmatakse tükkideks ja tehakse ikka teiste komplektidega üheks. 

See artikkel ja need kommentaarid aga süvendasid minus seda tunnet, mis mul sel aastal on. Ma olen üsna (jõulu)kingituste vastane nagu nii olnud päris pikka aega, aga sel aastal ütlesin ma ikka väga selgelt oma sõpradele, et ma ei taha kinke, ma tahan nendega aega veeta. Ma tahan, et me läheks sööma ja istuks õdusas kohvikus, et me küpsetaks koos, et me teeks spaa-õhtu kodus koos ja vaataks filmi, et me lihtsalt oleks koos. Mul ei ole nende tuhandete kreemide, küünalde, jõuluvanakujukeste, jõulukaunistuste ega muude asjadega mitte midagi teha. Hiljuti, kui oma kosmeetika riiulit puhastasin, viskasin täiesti täis potsikuid ja muid nipet-näpet asju minema, sest need on seal aastaid seisnud ja ma ei ole neid kunagi kasutanud. Kas see kulutatud 5-10€ on siis seda väärt? Ei ole ju. 

Eelmisel aastal sain jõuludeks suure fotolõuendi enda ja delfiini musipildist ning suleteki ja padjad, mis ma ise välja valisin. Kui kinke jagasime, olid kõik nii ametis ja uudistasid, mis nad said, aga mina teadsin täpselt, mis ma sain, sest täpselt neid asju ma küsisin. Ema vaatas mind ja ütles, et ma tundun nii kurb, kas ma ei ole rahul ja ma mäletan, et vastasin talle, et eiei, ma olen lihtsalt veidi väsinud, aga reaalsus oli see, et mul oli nii hea meel ja ma olin korraga nii õnnelik ja nii kurb, et mõni laps ei saa üldse aru, mis on jõulude mõte ja et jõuludel ei peaks olema hunnik kinke, vaid jõulutunne. Ma olen veetnud jõule tervest oma perest eemal ja ma tean, mis tunne see on, kui Sa ei saa oma perele häid jõule öelda, kui ei saa oma perega laua ümber istuda ja ühist praadi süüa. Ja ma tean täpselt, kui valus see tunne on.

Pärast Ida-Timori reisi suhtun ma üldse asjadesse teistmoodi. Ma ei pea siin all silmas riideid, sest kuigi neid võiks alati vähem olla, ei ole neid kunagi liiga palju. Aga ma räägin hetkel asjadest. Potsikutest, totsikutest, mida kilode viisi endale osta. Ja mis kapi peal hiljem ainult tolmu korjavad. Ma vaatasin oma toa kriitilise pilguga üle ja sain aru, et hoolimata sellest, et ma just pool tuba tühjaks viskasin, tuleks seda ühe korra veel teha, sest mul on ikka veel asju, mida mul pole vaja ja mis ei peaks seal olema. Ja sellepärast ma ütlengi, et need sõbrad, kellele ma pole jõudnud veel öelda, palun visake kohe peast mõte mulle midagi kinkida ja pakkuge parem välja, mis me koos teeme. 

Ja lapsevanemad, katsuge oma lapsele ka õpetada, et elu ei seisne ainult asjades, vaid emotsioonides ja ei ole nii, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar