kolmapäev, 16. detsember 2015

"Love"

Eile õhtul käisime Karoliniga vaatamas Coca-Cola Plazas ilmselt selle aasta kõige kõmulisemat filmi Love.  

Filmikriitikute sõnul tänavuse Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, Gaspar Noe “Love” tõi maailma filmimaastikule uue žanri – 3D täiskasvanute film ja esimest korda Eesti kinoajaloos saab film vanusepiiranguks K-18 ehk  alla 18 aasta keelatud.

Kultusrežissööri staatusesse tõusnud Gaspar Noe kirjeldab ise oma uut šedöövrit nii: Armastus ilmneb sealpool head ja kurja. Armastus on geneetiline vajadus. Armastus on teadvuse muudetud seisund. Armastus on kange narkootikum. Armastus on vaimuhaigus. Armastus on võimumäng. Armastus on selleks, et end ületada. Armastus on pimestav valgus. Armastus on sperma, higi ja pisarad.

“Love” on erutav seksuaalne melodraama poisist ja tüdrukust ja veel ühest tüdrukust.


Ja ma omalt poolt ütleksin, et tegemist pole isegi mitte seksuaalse melodraamaga, vaid sõna otseses mõttes pornoga. Kahest tunnist tund on kindlasti täis puhast seksi. Ütlen ausalt, et alguses oli isegi põnev, jälgida näitlejate tööd, jälgida filmimist ja jälgida sisu, aga lõpus mul oli selline tunne, et keriks selle koha lihtsalt edasi. Sellest filmist suur osa põhineb seksi peal, aga miski minus arvas, et ei pea igakord seda stseeni nii kümme minutit kerima. 

Sisu poolest on film üsna sügav, lühidalt öeldes on tegemist armastusega, mille vahele tuleb palju ootamatusi (kõlab pisut nagu seebikas, ainult, et seal saab alati kõik korda), petmisi (ja mitte lihtsalt stseene, kus üks süüdistab teist, vaid ikka seksistseene, kus petmist ka näidatakse) ja arusaamatusi, erinevaid maailmavaateid ning kogemata rasestumisi, mis kogu senise elu pea peale pööravad. Ei puudu peod, narkootikumid, alkohol, ropendamine ja veel pisut seksi. 

Ja lõpp on ootamatu. Oodatud, aga ootamatu. 

Murphy: I'm a loser. Yeah, just a dick. And dick has no brain. A dick has only one purpose: to fuck. And I fucked it all up. Yeah. I'm good at one thing: fucking things up
(-tsitaat filmist, mis oli minu meelest üks parimaid lauseid).


iMDb's on filmi skoor 6.1, mida on tegelikult üsna vähe. Eks selge on see, et klassikalised ja kunstilised filmid ei saagi võistelda Lord of The Ringsi või Interceptioniga (mis on eesotsas), aga samas ma eeldasin, et inimesed, kes sellist filmi vaatavad, oskavad ka aru saada, et see peabki teistsugune olema. 

Eesti kinopublik muidugi ei saanud. Arvan, et umbes 10-20 inimest lahkusid saalist enne kui film lõppes, teine sama palju naeris teatud stseenide peale nagu väiksed lapsed. Eriti tervitan eile 21.40 seansil olnud 8ndat rida, täiskasvanud inimesed, aga itsitasid nagu tiinekatest plikad, kes pole kunagi elus nokut näinud. Mul oli piinlik mitte filmi vaid teie pärast. Teinekord minge vaadake Minione!

See film pole lihtne ja see pole igale inimesele. Kui ikka 3D's pauk näkku lastakse, võttis korraks endalgi õõnsaks, aga nagu me Karoliniga pärast filmi leidsime, siis võib-olla mehed nüüd saavad aru, miks naised sellest üsna tihti keelduvad.  (Saalis mehed ikka suhteliselt öökisid selle stseeni peale). Seks on ehtne, midagi ei varjata ning psühholoogiliselt tuleb selleks ka valmis olla, sest sisu tuleb jälgida ja tuleb sellest ka arusaada. 

Karolin arvas üldse, et vale on sellist filmi näidata kommertskinos nagu Coca-Cola Plaza või Solaris Apollo, sest see pigem on Artise ja Sõpruse film. Lihtsalt sellepärast, et inimesed saaksid aru, et see pole Hollywoodi klassika. 

2015 Camerimage filmi festivalil võideti parima 3D filmi auhind. 

teisipäev, 15. detsember 2015

Ma olen nii õnnelik

Avastasin, et kui päevast päeva endale korrutada, et ma olen nii õnnelik, siis lõpuks olengi õnnelik ja lõpuks tundubki, et miski ei saa seda rikkuda. Ja isegi, kui ei ole õnnelik päev ja kõik on parajalt halvasti, tuleb mõelda nendele pisiasjadele, mis olid hästi ja nii tulebki rõõm südamesse.

Ma olin õnnelik eelmine nädal, et ma sain sõita esmaspäeval Rakverre, kolmapäeval Tartu ja reedel Pärnu. Mis sest, et teed olid libedad ja sopased, et väjas oli pime ja sadas mingit jama alla, mis sest, et mu tööpäevad algasid liiga vara ja lõppesid liiga hilja, ma olin ikka õnnelik. Mõni inimene ei saa kunagi autoga sõita ning eks mu unistus oligi ju olla iga päev erinevas linnas. 

Ja siis ma olen õnnelik iga kord, kui ma trenni lähen. Mis sellest ikka, et vahel on kellaaeg nii varajane, et kõik teised alles teist külge keeravad. Ja ma olen veel õnnelikum, kui trennis kõik välja tuleb, kui ma jõuan ja jaksan ja kui treener kiidab või laidab läbi kiituse. Ma olen õnnelik, et mu riided sobivad omavahel, et mu treener naeratab, et kappi mahuvad kõik asjad ära või et keegi pole trenni lõppedes mu saapaid kapi alt ära varastanud. 

Veel teevad mind õnnelikuks mu sõbrad, kes ei lase mul kurvad olla ja kes tassivad mind muudkui mööda üritusi ja pidusid ja veedavad minuga laiskasid laupäevasid voodis lebotades ja küsivad minult lõunal, kas midagi on lahti, kui ma pole neile kirjutanud. Ja planeerivad minuga armsaid jõuluistumisi ja küpsetavad mulle tellimuse peale asju (kinke ma ei taha, aga sööki tahan alati) ning on alati mul olemas.

Ja siis on mul mu pere. Ja sugulased. Ja üle sajatuhande aasta lähme me sel aastal jõuludel jälle maale ja see teeb mind nii õnnelikuks, et ma tahaks lausa kallistada iga vastutulevat inimest. Mulle nii meeldivad jõulud kõikide sugulastega just nagu vanasti. Ja mis sest, et ma viimane nädal aega toimetasin ühe sugulase koolitööga, mis oli küll hullult huvitav, aga võttis megalt aega, sest see oli nii asjalik ja mina olin ka asjalik ja mind teebki rõõmsaks see, kui asjalik ma olen. Ja veri on paksem kui vesi, alati.

Reedel oli mul ka töövestlus, laeva firmaga kusjuures, täiesti ootamatult ja hoolimata sellest, et mu samm oli juba pisut pehme (ja keel ka), läks see ootamatult hästi ja pingevabalt, nii et edaspidi ma teen enne kõiki intervjuusid paar kokteili (vestlus toimus reede õhtul kell 22, mitte, et ma harrastan reedeti hommikust saadik joomist). Seega ka see teeb mind õnnelikuks. Mitte, et mulle praegune töö ei meeldiks, väga meeldib, aga on asju, mis meeldivad rohkem. 

Lõpetuseks olen ma õnnelik, et mul on sõbranna, kes võidab Facebookis kõik jagamismängud ja tänu kellele ei pidanud ma täna tööl nälga surema, sest ta andis mulle oma võidetud kirsišokolaadi kaasa.

PS! Ma käisin lõunat söömas Kristiine Da Vinci's ja sealne teenindaja, Andreas, oli ka lihtsalt nii armas, et ma olin veel õnnelikum.  


esmaspäev, 14. detsember 2015

Butterfly Sushi teine võimalus

Kirjutasin oma esimesest kogemusest Butterfly Sushiga (loe siit), mis ei olnud just kõige meeldivam ning arutlesin, kas tegemist oli alguse asjaga või pideva probleemiga. Kuigi sain tagasisidet mõlemat pidi, tuli mulle pakkumine ka Butterfly Sushilt endalt tulla uuesti proovima. Täiesti juhuslikult oli mul nagunii plaanis reedel minna Butterfly klubi üle vaatama, seega ühendasin kasuliku meeldivaga. 

Kiidan siinkohal Butterfly Sushi esindajat, kes tuli mulle ja mu kahele sõbrale kõiges vastu, me saime tasuta klubisse ja tasuta uuesti proovida samas väärtuses menüüst asju ning meid teenindanud tüdruk oli ka väga sõbralik, hoolimata sellest, et neil paras hullumaja seal öösel oli. 

Niisiis, sushi. Sel korral loobusin tempurast, sest esiteks, pole see mu lemmik, teiseks, ma ei tahtnud riskida sellega, et see mulle jälle ei meeldi ning kolmandaks, leidsin menüüst uue huvitava asja, mida proovida tahtsin. Seega tellisime uuesti Philadelphia ning teise rulli valisin meile Sake Strike. 


Juba sushi lauda toomine äratas meis elevust, sest rullid nägid paremad välja kui eelmisel korral ning paigutus oli ka ilus. Ja ma pean ka ausalt ütlema, et maitses ka paremini. Võib-olla mängis siin rolli see, et kell kolm öösel oli kõht ka päris tühi, aga samas, me kõik kolm (kes me ka eelmine kord seda sushit sõime) nentisime, et tõepoolest on sel korral parem. Riis ei olnud pikateraline, püsis paremini koos, samuti oli võrdsem kala-kurgi-kreemjuustu osakaal ning mulle väga meeldis üllatusena selline hunnik lõhet Sake Strike rulli peal. Karolin sõi ka kaks nigirit lõhega ning kommenteeris, et riisi ja kala vahel käib muidu wasabi ka, et neid koos hoida, aga samas maitse üle ei kurtnud. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ilmselt ajapikku lähebki asi paremaks ja eks nemadki õpivad igast oma kogemusest, aga esialgu ma neid Sushi Plazaga siiski ühele joonele ei paneks ning võrdlema ei kipuks. 

reede, 11. detsember 2015

JOIK iluõhtu

JOIK korraldab praegu iluõhtuid, mis esialgu tundub üsna tibilik teema ja minagi kartsin, on mingi toodete pähemäärimine või mõne asjaga tutvumine, aga pean ütlema, et üllatusin väga positiivselt. Käisime sel korral koos Geelikaga ning üritus algas kell 18. Lõppajaks oli pandud 20.00, aga tegelikult läks meil pisut pikemalt. Kuna üritus on üsna privaatne, saab sinna igal korral ainult teatud hulk inimesi (näiteks 16.12 üritusele pakutakse 9 kohta), registreerida tuleb meiliaadressil, mis Facebookis ka kirjas. Kes huvitatud on, tuleks JOIKi enda lehte Facebookis likema hakata. 

Niisiis, mina ja Geelika kohtusime kuue teise neiuga Laagris, Tänassilma tänaval, JOIKi päris enda laos asuvas köögis. Üsna põnev. Üritus algas nö degusteerimisega, laual oli neli küünalt, ilma siltideta, millest tuli valida enda lemmik ja pakkuda sellele nimi. Üks küünal oli hullult meeste aftershave'i lõhnaga ja kuigi ma ei kujuta ette, kus ma seda põletaks, oli see lõhn kuidagi nii lahe. Mina valisin enda lemmiku, mis lõhnas täpselt nagu sidruni-vanilje kreem ja kehakoorija, mis mul juba on. 

Üritus ise koosnes tegelikult mitte mõne toote testimises, vaid KÕIKIDE JOIKi poolt tehtud toodete testimisest. See oli väga meeldiv üllatus ja mina olin väga rahul, sest eks ole päris palju tooteid siiani jäänud ostmata, sest otsest kokkupuudet pole olnud ning täpselt ei tea ka, mis hea on. Proovisime maske ja kreeme, nuusutasime küünlaid ja lõhnapulki, vaatasime konsistentsi ja imetlesime välimusi. 

Alguses kohe anti meile raamatud ka, kuhu sai terve õhtu jooksul märkmeid teha ja kommenteerida, et kohe tervet rahakotti sinna ei jätaks ja tulevikus ka teada, mis on hea. 








Lõpuks anti meile kõigile ka kingikotike, mis oli eriti positiivne üllatus. Ja veel positiivsemaks läks see hetkel, kui ma nägin, et mu lemmik kreem ja lemmik koorija olid seal sees. Maailm on ikka ilus paik! Lisaks kahele suurele tootele oli pakis hunnik testreid ja saime ka teada, kuidas neid testreid lahti tehakse. Mina olen siiamaani alati kodus need ülevalt kääridega lihtsalt lahti lõiganud, aga tegelikult tuleb need pooleks vajutada ja tulebki kreem välja. Ja kui tervet ei jõua ära kasutada, saab sirgeks tagasi väänata ja kreem ei tule välja ka. No superluks!


Pärast üritust oli meil võimalus näha veidi JOIKi ladu ning siis viidi meid poodi, kus algas meeletu rahakulutamine, sest osalejatele tehti ka veel pisuke soodustus ning head hinnad tundusid veelgi paremad. PS! Maksta sai ka kaardiga. 



Minuga tuli ka poest kaasa päris mitu asja. Ostsin endale maasika-rabarberi küünla, käe-ja jalamaski, šokolaadi-näomaski, toniseeriva näovee ja lõhnapärlid. Teisel korral, kui Triinu ka käis, lasin tal endale tuua veel ka sidruniküünla, mis endal ostmata jäi. 

Lisaks on meil kodus veel katsetamist ootavad näo- ja öökreem, mis emps endale tellis, aga talle ei meeldi, seega ma kasutan neid ise. 

Üks toode veel, mis minust sinna jäi, sest tundus, et detsembriks võiks raha pisut hoida, oli siidine näoseerum jõhvika ja nisuidu õlidega. Saime seda testida ja see tundus nii nii nii hea, et ma olen kindel, et varsti ma selle endale ka skoorin. 

Toodetest, mis ma ostsin ja mida katsetan, kirjutan peatselt ka pikemalt, kui on selgeks saanud nende head ja halvad omadused ning kas soovitaksin või ei. Kes aga JOIKi toodetega tahaks veel paremini tuttavaks saada, soovitan iluõhtut väga. Lisaks meeldivale seltskonnale ja toodetele, pakuti veel ka meeldivaid snäkke, kohvi ja teed ning õhtu lõpuks oli tõesti tunne, nagu oleks ise lõhnakuusk, sest need tooted ju lõhnavad kõik nii nii hästi.

Aitäh Tiiu ja JOIKi meeskond!

esmaspäev, 7. detsember 2015

Butterfly Sushi

Ühel sombusel laupäeval otsustasime Karoliniga, et proovime selle kurikuulsa Butterfly Sushi ka ära, kuivõrd siin juba mõned kiitsid, et see parem kui Sushi Plaza. Ma olen Sushi Plaza truu fänn olnud algusest peale ning ma ei naudi mitte ühtegi teist sushit nii väga, ilma naljata, seega selline kommentaar oli minu jaoks lati väga kõrgele ajamine ja nii me sinna läksimegi.

Esimene hetk oli palju lubav, nii minu kui ka Karolini jaoks. Koht ise on ilus, teenindajad olid sõbralikud, teenindajate tööriietus väga lahe (kuigi seelikud pikematel tüdrukutel pisut liiga lühikesed), atmosfäär oli tip-top, menüü kena. Teenindaja tuli meie lauda kohe, soovitas pisut menüüst meile erinevaid rulle ning me otsustasime tellida teed, mille kohta ka teenindaja väga palju infot andis ning kaks rulli, küpsetatud ja küpsetamata - lõhega.


Teed toodi lauda, teetass oli ilus, tee maitses hästi, suhkur, sidrun, kõik jutud toodi kaasa, väga luks värk. Hakkasime juba kohta päris heaks pidama.


Üks, mis mind väga häiris, oli see, et kokk tegi sushit põhimõtteliselt meie kõrval. Meie vahe oli umbes pool meetrit. Tean, et on ka selliseid kohti, kus inimesed vaatavad kokka töötamas ja see on väga lahe, aga Butterflys see ei olnud eesmärk ja nii tundus see mulle pisut ebahügieeniline. Pluss see, et kokk kuulis iga meie sõna ja meie iga tema vestlust.

Karolin võttis eelroaks vetikasalati, kus meile arusaamatul põhjusel oli hunnik redist, aga naersime omaette, et no ju taheti siis rohelisele veidi värvi anda. 


Olgu, toodi siis kaks rulli lauale. Tükke on seal 8, Sushi Plazas on 10. Meil oli siis lõhetempura ja küpsetatud lõhe-kurgi-kreemjuustu rull (Philadelphia). Kaetud oli ilusti, taldrik-kujundus, kõik tip-top. Kui me siis neid aga proovima hakkasime, jäime mõlemad vait. Proovisime kumbki siis teist ja olime uuesti vait. Karolin ütles tabavalt, et ei oska isegi öelda, kumb kehvem on. Olgu mainitud, et me oleme supersuured sushisõbrad ja sööme ikka 15-20 tükki korraga ja tollel korral tellisime kahepeale 16 tükki ja viisime 5 tükki veel koju Alvarile, sest me ei suutnud rohkem neid sisse vägistada. Lõhetempura tükki võttes jäi taldrikule veel konkreetne õlilaik ning Philadelphia sushi seest oli kala raske leida, seal oli viis kilo kreemjuustu. Igas tükis. Lisaks ei olnud riis selline pehme ega sushiriisi moodi, vaid tundus, et sel õhtul sai otsa ja toodi Kaubamajast suvalist pikateralist riisi. 





Esialgu oli mul plaan, et kui hea on ja neist kõht tühjaks jääb, proovin ära ka selle kilusushi, mida Marimell oma blogis kiitis, aga ütlen ausalt, ei olnud eriti tahtmist pärast nii kehva kogemust. Kui palusin Karolinil ühe lausega öelda, mis ta asjast arvab, vastas ta mulle: "Aga ma ikkagi võrdleksin sealset tempurat kehvade friikatega, mis tilguvad õlist ja ei saa mainimata jätta ka pikateralist kehva riisi."

Lõpetuseks ütlen, et me ootasime 40 minutit teenindajat, kes märkaks, et me oleme lõpetanud ja soovime arvet. 

Ilmselt ühel korral lähen ma sinna veel, nimelt klubi üle tsekkima. Sushit aga tellin edaspidi SushiPlazast, kust ma tean, et saan kõhu täis ja maitse on hea. 

pühapäev, 6. detsember 2015

Must Alpinist ja uus kino

Alates eelmisest nädalast on endine Solaris kino nüüd Apollo Solaris kino. Kui jätta kõrvale see tsirkus, mis nad korraldasid üleminekuga (päris pikka aega ei saanud netist pileteid üldse osta), siis olin ootusärev, et mis nüüd saab. Sai see, et esimeseks üllatuseks tõusis piletihind keskmiselt 0.4€. Vähemalt jäi alles supersoodustus, mis Solaris kinoga oli, aga 40 senti hinnatõus? Päriselt räägite? Muidu oleks okei, aga Solaris alles tõstis hindasid, mitte just eriti ammu ja nii kohe teine tõus otsa panna, nohjah. Halb üllatus. 

Mis puudutab kodulehte, siis ikka väga mage on see, et neil süsteem endiselt paigast ära, näitab, et mul 0 külastust (ka pärast uuendust oli mul tegelikult 1 külastus, aga see ei läinud arvesse), mingeid punkte ega piletite arvutamist ei ole (huvitav, kuidas nad üldse siis edaspidi seda soodustust arvutavad) ning vaadatud filmi ei saa ka hinnata. Minu jaoks oli külastajate hinnang alati üks nendest, mis mind filmi juurde kas tõmbas või eemale lükkas. Hetkel ei ole filmi juures üldse hinnangut. Eks näis, kas see algeline koduleht on neil tõesti jäädav või üritavad nad seda natukenegi Solaris Kino tasemeni viia. 

PS! Üheainsa plussi saab Apollo praegu sellega, et neil on mobiiliapp, mida Solarisel juba tükk aega ei olnud. 

Kui nüüd aga liikuda esimese külastuseni Apollo Solaris kinos, mis muideks on saanud ka pisukese uuenduskuuri oma välimuses, siis vaatasime sõpradega ära filmi Must Alpinist. Tegemist on Nõukogude ajal reaalselt aset leidnud sündmustel põhineva õudussugemetega noortefilmiga Eesti tudengite talvematkagrupist, kes satuvad Siberis hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele. 


Matkal oma kaaslastes pettunud ebapopulaarne grupijuht Olle jääb retke viimasel päeval mägedes kadunuks. Temaga rivaalitsenud vabameelse ja seiklusi hindava Eero juhtimisel laskuvad matkajad abi otsimiseks mägede jalamil asuvasse burjaatide külla. Vallandub kummaline ja terve mõistuse vastane sündmusteahel, mida näib dirigeerivat kadunud Olle. Võõral maal ja võõra rahva hulgas tuleb lahendada ülesanne, mida matkajad esialgu ei taha, kuid hiljem enam ei oska lahendada. 

Filmi lavastajaks on Urmas E. Liiv, mis ilmselt nii mõnegi kinosõbra (ka minu) ootused kohe kõrgeks seab. Minu jaoks oli ka väga määrav see, et filmis mängib Priit Pius. Vennad Piusid on Eesti kinomaastiku üks parimaid leide. Samuti tuleb kiita teisi näitlejaid, minu jaoks tundmatud, aga oi-oi-oi kui head. 

Film ise oli minu jaoks ääretult huvitav, ma olin ärevil lõpuni välja, et mis siis ikkagi saab ja kuidas see asi ikkagi laheneb. Kuigi teised nii sillas ei olnud ja nimetasid seda pigem ulmeliseks, siis mina soovitan ikkagi. Eesti filme tuleb toetada igal juhul. Ainult üks, mis meid kõiki pani mõtlema, oli see, et sellel ajal kindlasti noored niimoodi ei rääkinud nagu filmis (ehk nagu praegu). Mind see ropendamine ei häirinud, aga ma tõesti arvan, et pigem nii ei olnud. Kõik muu filmis oli ikka väga tõetruu, ilma naljata seal suudeti ära mängida ka surnukeha, lahkamine, hulluks minemine, mõrvad ja värgid. No ikka päris ulme film, poleks enamik ajast eesti keeles räägitud, ei usukski, et Eesti film. 

Igal juhul, hea töö filmitegijatelt ja soovitan ka teistel vaadata. Tegemist hea Eesti filmiga, mis on pisut teistsugusem kui siiani Eesti filmid olnud on. 

Kuidas ma prillid võitsin

6.novembril pani Eesti Optik oma Facebooki lehele järgmise üleskutse:

"Tere sõbrad,
Eesti Optik kauplustes on iga kuu erinevad sooduskampaaniad. Kutsume Teid kaasa rääkima! Öelge, millistele toodetele sooviksite saada soodustusi? Kas raamidele või klaasidele? Kui raamidele, siis millistele brändidele: Ray-Ban, Vogue, Le Tanneur, Fendi, Versace, Emporio Armani, jne? Kui klaasidele, siis millistele: progresseeruvad, õhendusega, tööks arvutiga või fotokroomsed?
Kõikide vastajate vahel loosime välja Karl Lagerfeldi prilliraami ja klaaside komplekti Jaapani firmalt Tokai.
Kõike head!
Eesti Optik"

Minu meelest oli ekstranaljakas, kuidas umbes 20 inimest järjest kommenteerisid "Ray -Ban ja Vogue raamidele." Ja nende kommentaaride pärast ja sellepärast, et auhind oli hea ning ma just plaanisingi uued prillid osta, kirjutasin mina ka kommentaari. 

"Teil tegelikult päris palju asjalikke soodustusi kogu aeg, ei saa üldse kurta. Aga kui juba küsitakse, siis Raybani ja Lacoste prilliraamid võiksid olla soodusega. Klaasid on kallid ja täppistöö, seega neilt ma isegi soodustust ei nõuaks, sest iga meister vajab töö eest väärilist tasu :)"

Ja 17.novembril loosiski Eesti Optik välja võitja, kelleks osutusin mina. JEEEEEE!

Ma olin sel ajal reisil ja nii sain ma seda teada pisut hiljem ning siis olin veel topelt elevil, lausa nii elevil, et ma vastasin Eesti Optiku kirjale ainult "Tere. Magistralis." Pärast mõtlesin, et issand, ma ei öelnud isegi mitte aitäh (hiljem edastasin tänusoovid ka).

Niisiis, 30.novembril seadsin ma oma sammud Magistrali Eesti Optikusse, kus optometrist Karolin oli mulle vahetult enne reisi silmakontrolli teinud ning nüüd organiseerinud sinna Karl Lagerfeldi raame, mida ma proovida sain. Otsus tuli üsna lihtsalt, kuna ma tahtsin suurte raamidega prille (olin tegelikult sarnased juba eelmisel korral Raybanide hulgast välja valinud) ning Lagerfeldil olid kahed suured raamid, mille hulgast ma siis valisin mustad. 

5.detsembril sain oma prillid kätte. Ja ma pean ütlema, et kuigi Karolin väga muretses, kas õhendamata klaasid ikka on ilusad ja kas raamid ikka meeldivad mulle ja kas ma üldkokkuvõttes üldse jään rahule, siis ma olin NIIIIIII rahul. Nii ilusad prillid ja nii selge pilt (klaasid on nõks kangemad kui mu vanematel prillidel) ja kätte sain imeilusa topsiga ning Karolin oli mulle kotti pannud ka piparkoogi-glasuuritud jänese. Väga armas üllatus!



Lõpetuseks ma pean üleüldiselt kiitma Eesti Optikat, olen oma viimased prillid kõik sealt soetanud ja ka optometristi juures käinud ning mulle tundub, et tegemist on poe ja tiimiga, kus kõik töötab ja neil on tõesti pidevalt megahead allahindlused ning ilusad raamid. Iga jumala kord, kui ma sinna satun, suudan ma jälle mingisse raami ära armuda. 

PS! Ka oma RayBani päikseprillid ostsin Karolini soovitusel, kes mulle ühel korral ikka väga selgeks tegi, kui oluline on silmade jaoks korralik päikeseprill. Nii, et kõik Karolini juurde, Magistrali Eesti Optikasse!

Ja aitäh Eesti Optikale veel kord, ma olen nii rahul!

reede, 4. detsember 2015

Trenniblogi

11.11 - Tänane hommik oli raske. Eile olime keskööni külas ja sõime pizzat ja jõime cocat, seega uni jäi pisut lühikeseks ja menüü polnud ka just hellitav. Eks kaal andis kohe tunda, kaal oli kilo rohkem, kui eile, aga see vahet ei ole. Trennis proovisin uusi masinaid ja kuigi mu käed on jätkuvalt makaronid kõige ehtsamal moel, üritan neid tasapisi tugevamaks saada. 

- Kükid 4x12x 15kg kangiga
- Hantlitega kätelihased 3x20x kummalegi käele 4kg hantlitega. 
- Rinnalihased 2x12x 25kg
- Kõhulihased 3x12x 25kg
- Õlalihased ülevalt-alla tõmbamine 3x12x 25kg
- Õlalihased üles lükkamisega 2x12x 15kg 
- Õla- ja rinnalihased ülevalt ette tõmbamine 2x12x 15kg

Enesetunne oli trenni lõppedes vägev, sest lihased lõid tuld ja kuna ma olin ära joonud kogu 800ml pudelivee, näitas see, et trenn oli intensiivne. Eriti pause ei teinudki, panin järjest ühelt masinalt teisele, vahepeal puhkasid käed, vahepeal jalad. Kükid läksid täna eriti lihtsalt, korraks andsid jalad tunda, aga üldiselt käis lihtsalt.

12.11 ja 13.11 käisin ka trennis, sest tol nädalal oli mul missioon käia 5/5. Reedel tahtsin täiega alla anda ja magada kodus, aga mõtlesin, et jummel, viimasel päeval küll alla ei annaks. Seega käisin hoopis Solarises, kus ma polnud ammu käinud ja kuhu ma ka edaspidi ei lähe, sest ma pean tunnistama, et see väiksus, mis mulle enne hullult meeldis, käis mulle nüüd hullult närvidele.

Vahepeal tuli vahele puhkus, kaks nädalat ning detsembris alustasime sõpradega uut challenget, et käime detsembris 15 korda trennis. Mõne jaoks on seda palju, mõne jaoks vähe, aga motiveerime kõiki nõnda palju ja premeerime kuu lõpus ennast hunniku sushiga. Või mõne muu lemmiku toiduga.

02.12 - Alguses kartsin trenni minemist ikka väga. Mulle kunagi ei meeldi pärast pausi uuesti minna, siis on tunne, et ei jõua ja ei taha ja kõik on halb jne. Jooksulindid olid kõik kinni, seega ma tegin hoopis rattasõitu, 12 minutit ja 4,4km, 4nda astmega. Ega ma suurt midagi aru ei saanud sellest masinast, aga seal oli telekas ja seal mängis "So you think you can Dance" show, seega ma vaatasin mõnuga ja muudkui väntasin. Ma eriline rattafänn ei ole, mulle ei meeldi see ebamugav tunne tagumiku all.

Pärast ratast tegin sups siin ja seal lihaseid, aga otsustasin, et teen kahe seeria trenni, sest pole mõtet kohe alguses ennast ära tappa.

- 12 minutit ratast, aste 4, distants 4.4km.
- 2x25x 25kg kõhulihased
- 2x12x 25kg rinnalihased
- 2x12x 15kg kangiga kükid
- 2x12x 30kg muskleid

Trenni lõpus aga olin meeldivalt üllatunud, sest ma tundsin, et jõudu jäi väga palju üle ja valu ei tundnud kordagi, väsimust ei tundnud kordagi ning tegelikult oleks jõudnud ka neli seeriat kõiki asju teha, aga samas mulle meeldis, et tasa ja targu.

PS! Pärast kahte kuud Viru MyFitnessis, avastasin täna, et neil on ka teisel korrusel jooksulindid ja masinad. Hea töö, Gerli.

04.12 - pärast kuute kuud tagasi BodyPumpis. Ütlen ausalt, hirm oli päris suur, kuna ma mäletasin veel hästi, kui raske kevadel see algus oli. Tegelikkus oli aga see, et ma jaksasin 95% kaasa teha ja ma olin nii rõõmus terve trenn, et ma tahtsin peaaegu nutma hakata, sellest suurest õnnest, et ma polegi enam nõrguke, vaid jõuan sama palju kui need, kes juba kuid käinud on. See 5% läks selle alla, et see kangi ülessurumine kätega on nõrk lüli, sest mu käed on NIII makaronid ja seda ma olen juba jõusaalis ka märganud, et ma võin alt üles tõmmata neli seeriat lebolt, aga nagu ma pean alt üles lükkama, nii on esimesed 12 korda ka juba surmavad.

Kui kellelgi on ideid, kuidas see osa mu käest (ma isegi ei tea, kas see on biitseps või triitseps) tugevamaks saada, ootan väga rõõmuga!

Seega tund aega BodyPumpi möödus mitte lihtsalt, aga lõbusalt ja ma jõin liitri vett niimoodi ära, et ma ei saanud aru ka. Tuli meelde küll, miks see mulle nii väga meeldis. Ja treener, Kendra, oli ka väga armas, naeratas mulle kogu aeg ja mina naeratasin talle ka, sest ta andis 7.30 (kui ma vanasti keerasin voodis alles teist külge) ikka meeletult energiat.

Pärast istusin 20 minutit kuumas saunas ja mõtlesin, et on elu ikka alles ilus!


Detsembri challenge's 2/15 täidetud.

neljapäev, 3. detsember 2015

Jõulukingid

Lugesin täna Delfist artiklit, kus ema kurdab, et 10a poeg tahab jõuludeks nutitelefoni, 7-aastane tahvelarvutit ja noorim legokomplekti, mille hind hakkab 100st eurost. Ta ei soovinud mitte etteheiteid, vaid nõu, kuidas olukord lahendada ja ma pean tunnistama, et kuigi ma tavaliselt ei parasta, siis sel hetkel mul käis küll peast läbi, et ise Sa oma supi kokku keerasid, nüüd söö ka seda. 

Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi jõuludeks midagi kallist saanud. Ma mäletan, et meil on olnud lapsepõlvest saadik kuidagi kirjutamata reegel, et sünnipäevaks võib küsida midagi suuremat, aga jõulukingid ei ole kallid, sest neid tuleb palju teha. Vähemalt nii ma mäletan ja ma loodan, et mu vanemad ei kiru nüüd arvutiekraani taga, et oi-oi plika, kui kalleid asju Sa tegelikult said. 

Oma esimese telefoni sain ma 10.sünnipäevaks. Ma olen küll sellega nõus, et tänapäeval peaks lapsel kooliminnes telefon olema, sest kuidas muidu vanematega ühendust hoida (meil oli sel ajal kodutelefon, aga tänapäeval pole ju sellist asja pea kellelgi). Probleem algabki aga sellest, et telefonil ja telefonil on vahe ja tänapäeva noorus on ikka totaalne nutisõltlaste kogukond. Mis puudutab tahvelarvutit, siis selle vajadust ei näe ma üldse, mu vennal on see päris mitu aastat olnud ja kui mõtlesin endale sama soetamisest, ütles ta mulle, et osta palun arvuti, see on nii mõttetu. Ja nüüd hiljem mõeldes ma taipan, et tal ongi õigus, see on mingi järjekordne vidin, mis mõnel lihtsalt peab olema. No 7-aastasel kindlasti ei pea. Seitsmeaastane laps peaks lugema raamatuid, tegema kodutöid , käima sõpradega väljas ja ta võib saada mängida pere või vanemate arvutis/tahvlis tunni päevas maksimaalselt. Jõudes kalli legokomplektini, näeksin lahenduseks lihtsalt odavama soetamist ja näiteks kui vanaemad-vanaisad ka kinke teevad, lasta neil veel mingeid kinkida ja lõpuks on terve hunnik koos või osta siis see üks suur mitme peale. Minu praktika on näidanud, et need suured komplektid pannakse ühe korra kokku, mängitakse nädala ja edasi tõmmatakse tükkideks ja tehakse ikka teiste komplektidega üheks. 

See artikkel ja need kommentaarid aga süvendasid minus seda tunnet, mis mul sel aastal on. Ma olen üsna (jõulu)kingituste vastane nagu nii olnud päris pikka aega, aga sel aastal ütlesin ma ikka väga selgelt oma sõpradele, et ma ei taha kinke, ma tahan nendega aega veeta. Ma tahan, et me läheks sööma ja istuks õdusas kohvikus, et me küpsetaks koos, et me teeks spaa-õhtu kodus koos ja vaataks filmi, et me lihtsalt oleks koos. Mul ei ole nende tuhandete kreemide, küünalde, jõuluvanakujukeste, jõulukaunistuste ega muude asjadega mitte midagi teha. Hiljuti, kui oma kosmeetika riiulit puhastasin, viskasin täiesti täis potsikuid ja muid nipet-näpet asju minema, sest need on seal aastaid seisnud ja ma ei ole neid kunagi kasutanud. Kas see kulutatud 5-10€ on siis seda väärt? Ei ole ju. 

Eelmisel aastal sain jõuludeks suure fotolõuendi enda ja delfiini musipildist ning suleteki ja padjad, mis ma ise välja valisin. Kui kinke jagasime, olid kõik nii ametis ja uudistasid, mis nad said, aga mina teadsin täpselt, mis ma sain, sest täpselt neid asju ma küsisin. Ema vaatas mind ja ütles, et ma tundun nii kurb, kas ma ei ole rahul ja ma mäletan, et vastasin talle, et eiei, ma olen lihtsalt veidi väsinud, aga reaalsus oli see, et mul oli nii hea meel ja ma olin korraga nii õnnelik ja nii kurb, et mõni laps ei saa üldse aru, mis on jõulude mõte ja et jõuludel ei peaks olema hunnik kinke, vaid jõulutunne. Ma olen veetnud jõule tervest oma perest eemal ja ma tean, mis tunne see on, kui Sa ei saa oma perele häid jõule öelda, kui ei saa oma perega laua ümber istuda ja ühist praadi süüa. Ja ma tean täpselt, kui valus see tunne on.

Pärast Ida-Timori reisi suhtun ma üldse asjadesse teistmoodi. Ma ei pea siin all silmas riideid, sest kuigi neid võiks alati vähem olla, ei ole neid kunagi liiga palju. Aga ma räägin hetkel asjadest. Potsikutest, totsikutest, mida kilode viisi endale osta. Ja mis kapi peal hiljem ainult tolmu korjavad. Ma vaatasin oma toa kriitilise pilguga üle ja sain aru, et hoolimata sellest, et ma just pool tuba tühjaks viskasin, tuleks seda ühe korra veel teha, sest mul on ikka veel asju, mida mul pole vaja ja mis ei peaks seal olema. Ja sellepärast ma ütlengi, et need sõbrad, kellele ma pole jõudnud veel öelda, palun visake kohe peast mõte mulle midagi kinkida ja pakkuge parem välja, mis me koos teeme. 

Ja lapsevanemad, katsuge oma lapsele ka õpetada, et elu ei seisne ainult asjades, vaid emotsioonides ja ei ole nii, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 


kolmapäev, 2. detsember 2015

Nipid Carnivali kruiisiks

Jagan veidi teadmisi ja nippe Carnivaliga kruiisimiseks.

Netis lehekülg on www.carnival.com, soovitan kohe ka kasutajaks teha, siis korduvatel kruiisidel on Sul oma nö isikukood ja hakkad hüvesid saama.

Imagination laeval läksid hinnad järjest odavamaks, nädal enne kruiisi võis saada kruiisi lausa 119$'ga, Breeze'i peal seevastu läksid hinnad aina kallimaks. Alguses võis saada 439$ hinnaga, meie ostsime 502$ ning lõpuks olid hinnad ikka 700-1000$ vastavalt kajutile. Akna-rõdu kajut on kallim, aga suhteliselt mõttetu, sest kajutis viibid ikka reaalselt vähe ning näiteks emps leidis sel korral, et ilma on parem ka see-tõttu, et kajut on öösel reaalselt pime kuni hommikuni, mil tule põlema paned. Aknaga hakkab päike varakult sisse paistma. Toas on telekas nii eeskaamera kui ka päikesetekikaameraga, seega saab ilma hommikul ka sealt järgi vaadata (tean, et ilma vaatamine on üks põhjuseid, miks inimesed aknaga kajutit tahavad).

Carnival lisab ka jootraha, 12$/päev ühe inimese kohta. See ei ole kohustuslik ja selle võib vabalt lõpus maha võtta. Meie ka võtsime, sest ma olin juba kaks korda kuulnud (korra Carnivali enda töötajalt, kes Crystalis töötas), et töötajateni see kohustuslik tipp üsna tihti ei jõua. Me jätsime kohustusliku tipi 1 inimese kohta ehk siis 72$ ja andsime sularahas oma õhtusöögi teenindajatele ja kajutikoristajale ja olime sellega väga rahul. Seega, kui tunnete, et te ei taha sellist summat maksta, öelgegi, et te ei maksa, keegi ei vaata teid halvasti ja ma kujutan ette ka, et üha enam võtavad inimesed selle ära.

Laeval tuleb jälgida, kas laev on sadamas või tender*, mis siis tähendab, et maale minnakse paadiga ja see-tõttu on esiteks aeg pikem, mil maale saab ning lisaks võib tekkida rush hour, kui terve laev tahab minna ja nii võib passida üsna pikalt järjekorras (me eelmine aasta Allariga olime ikka üle tunni järjekorras). Sama on ka tagasitulekuga, sadamas peab laeval olema pool tundi enne väljumist, aga tavaliselt viimane tender lahkub maalt tund enne laeva väljumist ja siis ei huvita enam kedagi, kuidas Sa laeva saad.

Mehhikos, Cozumelis, soovitan ekskursiooni laevalt mitte võtta. Seal on sadama alas meeletult palju kohalikke pakkujaid ja ausalt öeldes on mul üsna suva, kas ta tohib või ei tohi ja kas ta maksab makse või mitte, sest kui ma saan ikkagi ekskursiooni poole odavamalt, siis ma tahangi seda poole odavamat võtta. Delfiinidega ujumas käisime hoopis taksoga rahvusparki sõites ning sealt piletit ostes. Kusjuures, laeva ekskursioon jälle kallim ning seal oled vees kogu laeva rahvaga, me empsiga olime kahekesi. 

Jamaical, Montego Bayl aga tuleb ekskursioon laevalt võtta, sest seal ei saa niisama jalutades sadama alast üldse välja ning ausalt öeldes ei ole seal päris mitme kilomeetri raadiuses absoluutselt mitte midagi. Meie võtsime kõige populaarsema tuuri, mis kestis 7.5 tundi ja mille sees oli siis nii kosel ronimine, bobikelguga sõitmine, liftiga üles-alla sõitmine kui ka lõunasöök ja buss edasi-tagasi. Me jäime sellega väga rahule, aga ütlen ka, et see kosel ronimine eeldab ikkagi veearmastust ja julgust, sest meie pundist 2 tükki olid šokeeritud lõpuni välja ja nad tõmbasid terve grupi motivatsiooni alla. 

Grand Cayman on jälle selline punkt, kus saab edukalt laevast väljas ka ekskursiooni. Näiteks bussituur mööda saart maksis laevas 54$, aga kohapeal pakuti meile seda sama 20$. Kui tahaks ainult randa minna, siis sadamast 7-mile beachile maksab takso 4$. Meie jalutasime selle maa ja oli ka täiesti okei. 

Key Westis, Miamis, soovitaksin ma rentida rattad. Meile soovitati sama ja minu meelest oli see ülihea mõte. See pole väga suur ning me jõudsime oma ajaga sõita saare asustatud poolele tiiru peale ning käia ka rannas. Tavalised rannad on tasuta, aga ei lubata ujuda, ujumisrand on erarand ja sinna maksab 5$ pilet. Aga see on seda väärt, ausõna! 

Kui olete mees-naine, ka näiteks sugulased, märkige, et teie reisi põhjus on mesinädalad või aastapäev või muud säärast, sest siis saate tuppa šampust ja õhtusöögil kooki ja muud säärast ja selle eest raha ei kasseerita.

Õhtusöögi lauas istudes teistega koos, saage üle oma eestlaslikust iseloomust ning suhelge, see teeb söömise palju lõbusamaks ja näiteks mina olen 2 aastat järjest ka endale sõpru saanud, kes mul tänasel päeval ka Facebookis on. Sama kehtib töötajate kohta, ärge mõelge neist kui töötajatest, mõelge kui sõpradest. Nad on noored ja vägevad, kes on kodust eemal ja kellel on raske ja uskuge mind, sõbralikud kliendid muudavad töö palju palju lihtsamaks.

Igal kruiisil on vähemalt 1 pidulik õhtusöök, kus meestel on ülikonnad ja naistel kleidid ja kingad, võtke need siis ka kaasa.

Carnival pakub ka internetti, 5$ päev (7-päevasel kruiisil pakuti ka paketti 25$ kogu kruiis), aga sellega kaasneb ainult sotsiaalmeedia, meile lugeda ei saa ja skypes ammugi mitte suhelda. Ütlen ausalt, seda offline olekut on meie elus vaja, eriti tänasel päeval, seega ei ole mõtet netti osta, nautige seda, mida laev pakub ja unustage oma nutividinad.

Ja lõpetuseks, need reflectionid, mis teile tubadesse õhtul pannakse, on täis väärt infot. Seal on show-ajad, diskoajad-kohad, söögikohad ja kõik muu, seega lugege neid ja pange ka tähele, mis seal kirjas on.

Kui keegi kruiisil käinutest oskab veel mingeid häid nippe jagada, lisage kommentaaridesse.