neljapäev, 5. november 2015

Täiuslikud ja mitte nii täiuslikud peremudelid

Mind ajendas täna kirjutama Katre blogi, kus ta räägib oma ideaalsest perest, mida tal lapsena ei olnud, kuidas ta pidi pealt vaatama ema-isa tülitsemist ja kuidas ta pidi täiskasvanuna kordamööda olema jõuludel kord emaga, kord isaga. Ja nii ta räägibki oma perest nüüd, et lõpuks eelmisel aastal oli tal oma pere, oma mees ja oma laps, oma kuusk ja glögi ja ta oli nii õnnelik. Kuni ta lõpuks jõuab selleni, et nad läksid oma mehega lahku ja ta on nii õnnetu, sest tema lapsel on just sama poolik lapsepõlv nagu temal oli. Ma ei tunne Katret, ma olen ainult tema blogi juba pikka aega lugenud ja ma pean ütlema, et nad olid oma mehega üks ilusamaid paare, keda ma teadsin. Ja nende laps.. on raudselt üks ilusamaid, keda ma elus näinud olen. Hoolimata sellest, et ta on minu jaoks võõras, olid mul blogi lõpus pisarad silmas ja klomp kurgus, suutsin ainult mõelda, et nooooouuu ainult mitte nemad ka veel. 

Ja miks veel? Sest teate, viimasel ajal lähevad kõik lahku. Kui ma blogimaailmast välja tulen (kus oli veel teinegi dream paari lahkuminek minu jaoks, Jake ja Merilin), siis ümberringi ka kipuvad viimasel ajal järjest tulema teated, kuidas üks kolib ära ja teine läheb kaugele ja kolmas on lahus ja neljas kolib vanemate juurde tagasi. Ja nii mulle tundubki, et mingi suhete kõver on hetkel lahkuminekute joonel ja lõppu ei paista. Isegi mu üks väga hea sõbranna juba iseenesest hakkas mõtlema, et kui nii korras paarid lahku lähevad, siis küllap läheb tema ka. 

Minul on olnud õnnelik lapsepõlv just tänu sellele täiuslikule peremudelile. Ma mäletan, kuidas juba põhikoolis olid minu vanemad ühed vähesed, kes koos olid ja praeguses sõprusringkonnas on küll koosolevate vanemate hulk suurenenud, kuid siiski ei ole neid väga palju. Ma pean tunnistama, et muidugi on mul oluliselt lihtsam, kui ma ei pea valima, kumma vanemaga ma jõule pean või kumma oma sünnipäevale kutsun ning üldse, tervet peremudelit on ilus vaadata ja minu vanemad on olnud abielus juba täiesti segased 28 aastat. 

Mina ise olen parajalt püsimatu. Ma arvan, et mu sõprusringkonnas pole ühtegi inimest, kes usuks, et ma kunagi abielluks või kui seda veel keegi usub, siis seda, et ma eluks ajaks selle mehega kokku jään, ei usu enam mitte keegi. Ja kuigi ma mõtlen sarnaselt Katrega, et ma tahaks, et mu laps saaks olla sama uhke nagu mina, siis ma kipun paraku mõtlema, et ma ei oska. Suhe peaks ju olema kompromisside jada, ühised otsused, üksmeel, aga mina olen nii egoistlik, et ma nagu ei oska. Ennast jagada. Või jätta mingeid oma asju tegemata, sest kellelegi teisele ei meeldi see, mida ma teen. Samas, eile õhtul just rääkisin oma väga pikaajalise sõbrannaga ja jõudsime järeldusele, et ju ma siis ei ole "seda õiget" kohanud, kui mul on endiselt tunne, et tahaks sarvi maha joosta ja endiselt on tunne, et ma ei kavatsegi kellegagi surmani koos olla. 

Vähemalt ma tean, et ma tahan oma lapsele või lastele pakkuda turvalist kodu ja olgu see siis ühe või kahe vanemaga, aga armastust saavad nad minult küll kogu täiega. 

Pilt: http://arvinddevalia.images.s3.amazonaws.com/

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar