laupäev, 14. november 2015

Reis Ameerikamaale, päev 1

Kuna meie lennupiletid olid ostetud Lufthansast, kes aga streikis reede õhtu kella 23ni, siis ütleme ausalt, et neljapäeval tuli juba kerge värin küll sisse, et mis saab. Reede lõunaks oli selge, et ära on tühistatud ka see lennuk, mis oleks pidanud tulema õhtul Tallinna ja viima meid hommikul Frankfurti. Üllatuseks meie lendu aga edasi ei lükatud, kella 23 paiku sain veel teate, et värav 6 ja nii tundus, et oh, vist lendamegi. Lennujaamas selguski, et meeskond oli Tallinnas lulli löönud terve streigi aja ja lennuk oli hoopis siin olnud, seega ei tekkinudki probleemi sellest, et õhtune lend ära tühistati. 
Kell viis hommikul ikka rõõmsad
Lennujaamas minu ees seisis mees, kes sai lennujaamas teada, et ta pass kehtib ainult tänase päeva ja ta ütles, et ta tuleb õhtul tagasi ja teenindaja veel ütles talle, et tema võib tal lasta minna, aga teised ei pruugi ja uskuge või mitte, see vend tuli Ameerika lennu peale. Hiljem me teda enam ei näinud, ilmselt Ameerika tollis võeti ta ikka maha. Kui tal just valepass ei olnud, mis oli empsi teooria, et läheb riigist välja ühe mehena, aga edasi reisib kellegi teisena. 

Lend Tallinnast Frankfurti möödus komplikatsioonideta. Ainult et kuna olin öösel kell 12 koju jõudnud ja ärkasin juba 3.45, siis uni kiskus küll silma. Jagati ulmehead võileiba, kana-caesari kastme ja suitsujuustuga. Võtsime empsiga erinevad ja jagasime pooleks. Teenindus oli lihtsalt super ja ma hakkasin juba vaikselt mõtlema, miks ma varem Lufthansaga pole lennanud. 

Frankfurtis oli meil mõni tund aega, aga me jalutasime oma väravani tund aega, see oli mingi Saksamaa teises otsas. Istusime McDonaldsis, jõime smuutit-sõime jäätist, ostsime poest vett ja adapteri (sest me jätsime kõik adapterid koju, megalahedad ikka) ning oligi aeg lennukisse minna. Me check-in'isime oma piletid tund pärast avamist ja emps ütles, et no 60s rida oli kõige lähemal, mis ta sai panna, mõtlesime veel tükk aega, et peab ikka lennuk olema, kus on 99 rida kokku, aga tegelikult oli süsteem lihtne: 1-40 read asusid teisel korrusel, 41-59 olid äriklassi kohad ja alates 60ndast reast olidki economy kohad, seega me olime esireas, lahke kolme meetrise jalaruumiga. Mõnna! Lisaks tuli laud istme seest, ekraan istme alt ja me saime jalad panna seina peale ja lebotada. 

Jällegi meeskond oli super, söök oli super, esimene ports oli pasta punase kastmega ja pisike koogike, teine ports olid krevetid-riis-köögiviljad ja pelmeenid seenekastmega. No okei, teisel korral ma ei söönud mitte midagi peale pudingu, aga tegelikult oli toit hea, lihtsalt mitte minu maitse. Tasuta küpsiseid ja juua jagati terve reis, filmid olid nii uued, et meil alles jooksevad need kinos ja nii ma vaatasingi ära Ted 2, mis mul jäi nägemata, kui laeva peal olin ja Me, Earl and Dying girl, mis meil reaalselt alles kinos on. Mul isegi heameel, et ma polnud jõudnud seda veel vaadata, sest nii lahe see ei olnud. Emps vaatas veel kolme tunnise Wolf of Wall Street'i ära, seega ma piilusin ta kõrvalt seda ka. Vahepeal magasin ning lugesin ka kolmandiku ära Grey raamatust, sellest uuest, mis just nõks enne meie reisi välja tuli, nii hea!

Pärast kümne tunnist lendu
Kui kohale jõudsime, lohutas kapten, et väljas on soe, aga pisike vihm. PI-SI-KE vihm. Ma näitan teile allpool pilti, kui pisike. 

Lennujaama jõudes oli KOHE passikontroll. Nagu reaalselt, me jõudsime ainult trepist üles minna ja kohe kontrolliti. Küsiti paar küsimust ja lasti meid edasi. Sealt edasi oli järgmine kontroll, aga see oli taas kord uus, nimelt on neil ESTAdega klientidele automaatsed masinad, kus ise kontrolli ära saab teha, näpujäljed, pildid, küsimused, hullult mugav kusjuures. Ja masin siis väljastab piletid, mis näevad välja nagu lennupardakaardid (kahjuks need võeti ära ja seal alas pildistada ei tohi, ma nii tahtsin näidata, kui lahedad need olid) ja kaart siis tuli kas puhtana või oli üle kaardi suur X ja pidi minema topeltkontrolli. Ma muidugi sain selle X'i. Ma ei tea, millal ma ometi saan ilma probleemideta USAsse tulla. 

Käisime siis kenasti onu juures ära ja meil oli ülinaljakas olukord (võinoh, mina keerasin naljaks, emps oli kuri ja ütles, et ma mõnitan teda), kus see mees küsis, kas me oleme sugulased ja järgmiseks ütles emps ei ja jalutas minema. 

Mina ei saanud ka esimese hooga tema küsimusest aru ja emps küsis tegelikult, NO?, et kas ta ei tule minuga või tuleb, aga mul oli nii naljakas, sest mul oli täpselt selline mulje, et emps ei taha minuga mingit tegemist teha. Ja olgem ausad, see onu oli päris kuri ka, seal ei julgenud mingit nalja teha. Kui sealt välja saime, läksime kohvreid ootama ja ootasime tund aega. Ei mingeid nalju. Saime kätte, mõtlesime, et  oh, nüüd minek. Ja saime järsku aru, et mitusada inimest seisab järjekorras, kuhu meie peame ka minema. Emps juba torises ja oli kuri kõikide peale, kes meist mööda trügisid, aga olgem ausad, eilse päeva valguses minu poolest tehku või 250 kontrolli, peaasi, et keegi enam kedagi maha ei laseks. Kuigi eks tüütu oli küll, sest oli näha, et järgmise tunni me veedame selles järjekorras. Lõpuks jõudsime siis selle turvatädini, kes võttis meie passid ja vahtis templeid ja küsis Timori templeid nähes, et mis riik see on? Ma siis ütlesin uhkelt, et Ida-Timor noh, ta vaatas mind nagu hiina imet ja ema ütles siis, et Indoneesia noh ja see rahuldas teda. Aga vahtis edasi, küsis Brunei templi kohta, küsis Maroko templi kohta, uuris, mis seal tehti, miks tehti. Ütles veel empsile, et tal jube palju templeid, emps ütles, et jajaa, mul vana pass. Tädi vaatas: "4 aastat, no mitte eriti vana." Haha! Me siis lõbusalt seletasime, et eestlastele lihtsalt meeldib reisida, pole miskit teha. 

Ja nii olimegi me maandunud 14.30 ja jõudnud lennujaamast välja 16.30. 

Meie hotellil oli transfeer ja mina ütlesin empsile, et ootame 30 minutit, et siis peaks enam-vähem kõik transfeerid olema läbikäinud sellest ühest punktist ja kui siis pole, siis helistame. 15 minutit läks mööda, otsustasime helistada ja transfeer tuli napilt paar minutit hiljem. Seega, mu teooria pidas paika. Autojuht oli ülitsill mees, ma küsisin, et kuulge, mis ilmaga juhtus, oli ju jutt, et Miamis ilus soe? Ta ainult naeris. Hotellis saime kenasti oma toa kätte ja plaanisime alguses minna kaubanduskeskusesse, aga kui me kuulsime, et takso 25-30$ maksab, ei tahtnud me enam sinna minna. Jalutasime siinsamas ringi ja käisime Burger Kingis salatit söömas ja kusjuures see salat oli nii hea, et tegi silmad ette ka päris paljudele Eesti restoranidele. + ports oli ülisuur! Ostsime ühe topsi ka (ameerikas ostad topsi, mitte joogi, jooki paned ise pärast millist iganes tahad) ja nautisime siis erinevaid asju, mis nad pakkusid. Ostsime ühe topsi, aga jõime kahekesi, sest eestlased ei kuluta kunagi liiga palju raha. 

Poole söömise ajal hakkas väljas padukat sadama. Mitte enam light rain, vaid ikka heavy heavy rain. Kui me olime pool tunnikest niisama istunud, otsustasime, et me pole papist tüdrukud ja lähme ikkagi hotelli. Oi, see oli lõbus! Poole kõnnitee peal oli nii palju vett, et ei saanud üle ega ümber, sõiduteele ka ei saanud, ühesõnaga, ma lihtsalt kisasin ja jooksin sealt läbi, tennised märjad, teksad märjad, ise märg. Ega ma lõpuks midagi aru ei saanudki enam, sest prillidest läbi ei näinud ja loobusin ka, kui märja t-särgi show, siis märja t-särgi show. Hotellitoas panime kuivad riided selga ja ega rohkem meist eriti asja ei olnudki, arvestades, et Eestis kell on öösel 3 ligi ning tänane öö üsna vahele jäi. 

Mul tegelt olid nii teksad kui pluus kui ka tennised täiesti läbimärjad, tilkusid ja no juustest on arusaada, et eriti rahulik hoovihm just ei olnud.
Homme lähme kruiisile, kus me oleme järgmise laupäevani, seega senikaua postitusi ilmselt ei tule (aga ära iial ütle iial, ma võin üllatada). 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar