kolmapäev, 4. november 2015

Miks me vihkame kõiki?

Üks asi, mis mulle Timoris käies hinge jäi, oli see, kui sõbralikud nad olid. Kui palju nad üksteist armastasid ja kui vähe nad hoolisid kellegi arvamusest. Ja kui vähe üldse oli kellelgi mingit arvamust. Sest miks peaks, kui Jumal on meid loonud ja igal ühel meist on oma missioon täita.


Lugesin eile ühe blogija blogist pagarisaate kohta. Neid sissekandeid on muidugi palju, inimesed pole võitjaga rahul, sest üks ja teine ja kolmas ei sobinud, aga minule jäi hinge hoopis see, kuidas see blogija kirjutas, et saatejuhid olid tropid. No miks? Tõenäoliselt ei ole nad omavahel vahetanud ühtegi sõna, nad pole kunagi kohtunud, Kristjan ja Indrek on ühed pullimehed ekraanil ja siis tuleb ütleb üks tavaline Eesti tüdruk, et nad on tropid. 

Ja siis kommenteeris Facebookis üks mu tuttav teise pilti, et appi, vaata kui nõmedad saapad ja jope ja ta ise on endaga nii rahul. Vaatasin ka seda pilti, täitsa kenad riided ja maitsed ongi erinevad ja nii ma ütlesingi talle, et minu meelest on kenad riided ja miks ta üleüldse ütleb teise kohta halvasti. Ta ütles mulle selle peale, et ma olen soojaks ära keeranud ja üritan maailmapäästja olla. 

Aga ei ürita. Ma lihtsalt hakkasin vaatama elu teise pilguga. Selle pilguga, et miks peab kellegi kohta halvasti ütlema? Miks üldse peab nii negatiivne ja igav olema, et tahaks kellestki teisest rääkida? Miks me saame sõbrannadega kokku ja räägime sõbrannast, keda seltskonnas ei ole ja kes ei olegi tegelikult midagi halvasti teinud, aga kelle kohta tahaks lihtsalt midagi öelda? 

Lisaks sellele, et me vihkame teisi inimesi, me vihkame oma elu ja tööd ka. Teate, kui vähe on inimesi, kes tulevad hommikul rõõmsana tööle? Ma pole uuringut läbiviinud, aga jälgin ümbritsevat ja oma sõprusringkonda. No vähe on neid. Ja miks on vähe? Miks Sa töötad kohas, kus Sulle ei meeldi, selle asemel, et likvideerida puudused ja saada koht, mis Sulle meeldib? Või miks Sa ei tunne rõõmu sellest, mis Sul on, selle asemel, et kogu aeg otsida paremat? Ma ei väida, et me peaks asuma tööle ja olema seal surmani, aga ma ei näe mitte mingisugust mõtet töökohal, kus kõik on halvasti, ise tunneme ennast halvasti, töö on paha, töö ei meeldi, kaastöötajad on nõmedad ja ülemus sakib? No ei ole ju nii.

Muidugi, ma nõustun 150%, et üks põhjus eestlaste negatiivsuseks on ilm. Ma olen kolm päeva kodus olnud ja kõik päevad on ühtlaselt hallid (tegelt, valetan, eile paistis korraks päike ka) ja ma tunnen juba ise, kuidas see rõõm mu seest kaob ära ja ma hakkangi mõtlema, et heh, eriti nõme jope tal täna seljas...

Oma jutuga ma tahangi jõuda sinna, et ma ei ole mitte üks musterlaps, kes on alati positiivne ja kunagi teistest ei räägi, kuidas veel räägin, aga ma tahaks teistsugune olla. Vähemalt ma nägin, et see on võimalik ja ma sain aru, kui vale on pidevat negatiivsust ise endale sisendada. Milleks? Ärka hommikul ja ole tänulik, et saad ärgata, söö hommikust ja naudi neid ampse, mida mõni teine mitte kunagi ei saa, mine tööle ja ütle rõõmsalt kolleegidele tere hommikust, tee tööd ja ära mõtle, et see on nii nõme, mõtle, et see on lahe ja õhtul mine koju ning naerata oma perele ja ütle, et oli küll võib-olla kehva päev, aga homme on jälle parem. Ja uinu rahulikuna, sest Sa andsid endast kõik, et Su päev oleks ilus ja sisendasid rõõmu ka teistele.

Ma nii tahaks, et terves maailmas mõtleks inimesed nii nagu Ida-Timoris, et nad oskaks olla tänulikud asjade eest, mis neil on ja mitte mõelda kogu aeg, mida neil pole. Ja ma nii tahaks, et kõik oleks sõbrad või kui ei ole sõbrad, ei ütleks teisele halvasti, et iga üks vastaks tantsukutsele jah, mitte ei mõtleks, et ei, selle imeliku pintsakuga mehega ma küll ei lähe.

Kõlan nagu mingi missivõistluse tüdruk, aga tõesti tahaks, et maailm oleks ilusam paik. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar