teisipäev, 3. november 2015

Kokkuvõte

Kaks viimast päeva Balil lebotasime maha, käisime ujumas ja päevitamas ning sõime õhtust ühes uues kohas, kus teenindus oli veider, aga mu pizza lihtsalt imehea ja värske sidrunimahl veel parem. Kahju, et ma selle mahla alles lõpus avastasin. Egerti ja empsiga käisime ringi jalutamas ja ostsime träni kokku. Viimasel päeval tuli hotell meile vastu ja lubasid meil ühes toas olla 16.30ni ilma lisatasuta. Üldse väga lahe hotell oli, omade puudustega, aga bassein oli super ja muud polnudki vaja.
Kiidaks ka hotelli transfeeride olemasolu eest, me ei pidanud kordagi taksot kasutama, kuna nad tassisid meid igale poole. Ka viimase otsa lennujaama viisid meid.






Bali lennujaamas saime kõigepealt kerge šoki, et me lend on tund aega hiljem, aga siis saime aru, et Singapuri lendas lihtsalt kahe tunni jooksul kolm lendu. Kui sisse saime, jooksutati meid ühest otsast teise, tulime sisse, oli värav 10, poole tunni pärast pandi 1B. Lennukis serveeriti süüa, tulles seda polnud ja ma sain esimest korda elus metallist kahvli ja noa. No mida luksust?!

Singapur Helsingi läks libedalt, veidi üle 12 tunni lendamist. Õnneks seekord oli luksuslikum lennuk ja head filmid, vaatasin ära Titanicu, nutsin lahinal, vaatasin Saatan kannab Pradat, ei nutnud ja siis vaatasin The Longest Ride ja nutsin nii lahinal, et Egert kõrval juba hakkas naerma. Mängisime miljonimängu, olime jube targad ja lõpuks magasime ka mõned tunnid. Süüa anti kaks korda ja esimene õhtusöök oli imehea, ma sõin kõik ära! Wow. Hommikusöök oli naljakas, Egert ütles, et mu nägu oli mega entusiastlik, kui ma karbi avasin ja kui ma esimese ampsu võtsin, vajus nägu täiega ära. Haha! See ei olnud eriti hea jah. Helsingis ei olnud meil üldse aega, turvakontrollist läbi ja otse lennukisse, 30 minutit ja kodus me olimegi.

Kusjuures lennuhirm tuligi viimasel lennul, sest eks meiegi olime uudiseid lugenud ja eriti hea tunne polnud, kui need lennukid pudrukuulidena alla sajavad. Õnneks oli mu kõrval Egert, kes tegi mulle selgeks, et Helsingi-Tallinn liin on küll kõige ohutum liin üldse, sest esiteks see kestab 30 minutit, teiseks on vahemaa väike ja vees ja kui vähegi normaalne piloot on, suudab ta meid vette maandada ja siis tuleb juba mõni laev appi.



Ma olen väga tänulik oma vanematele, eelkõige isale, tänu kellele sain esimest korda ka Aasias ära käia. Ja vist siis pisike tänu ka Andrele, sest ilma tema pulmata poleks me ka Aasiasse üldse reisinudki.

Meie reis jagunes konkreetselt kaheks: Pulm ja Ida-Timor ning puhkus ja Bali.

Ida-Timoris meeldis mulle väga. Just see süütus, millest ma ka varem olen rääkinud. Ilmselt päris paljud teist lugesid ka LonelyPlaneti artiklit, kus Timor oli pandud odavuse top10'sse, aga see oli küll kergelt öeldes jama. Esiteks, väljaspool pealinna ei olegi midagi, mida saaks mainida odavaks, teiseks, neil ei ole "huvitavaid vaatamisväärsusi," sest neil pole neid üldse ja kui saartele reisida (mida LonelyPlanet soovitas), siis seal algasid ööbimishinnad 100$'st öö. Mul tekkis tõsine kahtlus, kas keegi üldse seal riigis enne käinud on, sest meie nimetasime selle pigem Aasia Monacoks. 

Kindlasti meeldis mulle seal ka sellepärast, et me nägime ehedalt kohalikku elu ja jumal issand - ma käisin oma elu esimeses pulmas! Ja olgugi, et ma pulmajuttu siin eriti ei rääkinud, siis tulge külla videot vaatama, ma väga püüdlikult filmisin tervet tseremooniat. Ja see kuulsuseelu oli küll alguses lahe, aga ma lõpuks väsisin päris ära. Pulmas ma ausalt naeratasin iga jumala pildi peal, mis meist tehti (paar tükki meile saadeti, fototõestusena) ja neid tehti ikka päääääris palju, aga kui ma poes käisin 20 last ümbritsemas ja ujusin 10 last ümbritsemas ja keegi kogu aeg hüüdis ja katsus ja möllas, siis lõpuks oli päris hea lihtsalt ära lennata. Ma mõistan kuulsuseid nüüd oluliselt rohkem ja kinnitan, et kui ma oleks kuulsus, oleks ma ennasttäis idioot. Haha.

Mis Timoris on raske, on keeleliselt hakkama saamine. Inglise keeles ei ole nad eriti nupukad, isegi Veronica, kes õpib ülikoolis inglise keelt ja kes elas 2 aastat Austraalias, jäi vahel jänni. See-eest Portugali keelt oskavad nad enam-vähem kõik ja näiteks Ritaga (see tüdruk, kes Egertist väga huvitatud oli) rääkisingi ma kõik jutud ära portugali keeles. Seega, selles keeles saab. Samas, kui Sa suudad ennast neile arusaadavaks rääkida, teevad nad kõik Su nimel, see üllas sõbralikkus on lihtsalt uskumatu. Nagu ma ütlesin - nad on sõbralikud nagu ameeriklased, ainult, et nemad on siirad.  Üks asi veel, mis on seal megalahe, on see, et lastel on koolis tantsuõpetus ja nad tantsivad kõik nagu jumalad. Ilma naljata. Ma vaatasin neid lapsi ikka suu lahti. Peaks äriideena nad Euroopasse orgunnima ja profitantsijateks tegema. Äri saab Timoris päris paljudel aladel teha, sest neil pole mitte midagi ja nad ei oska ise ka aimata, kui headest asjadest nad ilma jäävad. Come on, neil pole gaseeritud vett..

Balil oli jälle teistmoodi, kuna me ei panustanud eriti kultuurile, vaid puhkusele. Muidugi templid ja Kecak tants ja ahvid olid väga lahedad ja mul on heameel, et emps meid ikka tassis mõnda kohta, mis sest, et Egert raius, et tahab ainult basseinis olla. Samuti meeldis mulle sealne laiem köök, lisaks enda rahvustoitudele suutsid nad serveerida nii India, Itaalia, Ameerika kui ka kõikide teiste riikide kööke. Vägevad kokad seal. Veel meeldis mulle see, et müüjad olid pakkuvad, aga mitte peale suruvad. Me küll turule ei läinud, sest ema ütles eos, et me lähme hulluks seal, aga näiteks restoranide sissekutsujatele saime küll alati naeratusega ei öelda. Ühes restoranis oli see kelner, kes meie nimed ära õppis ja ta nägi meid paar õhtut veel ja kuigi me ei söönud seal rohkem kordagi, soovis ta viimasel õhtul meile edukat lendu ja ka siis nimepidi igale ühele eraldi. Sellised pisiasjad on armsad ja jäävad meelde. Muidugi massaaž oli Balil hea ja odav, kahjuks ma oma põletusprogrammiga sain ülekere massaaži vaid korra, aga see-eest nautisin seda sajaga.

Kokkuvõtvalt oli väga lahe reis ja väga lahedad reisikaaslased, aga Aasia ise mu lemmikuks ei saanud. Avastasin endas mingi linnabeibe, et mulle ei meeldinud see pisuke mustus (minu meelest oli must, aga ema isa ütlesid, et must on India ja ma ärgu pläragu) ja mulle ei meeldinud selline üleüldine vaesem tase kui Eestis. Ma ei teagi, kas asi on selles, et mulle ei meeldi see või selles, et mul on neist inimestest kahju. Ma pole suutnud veel otsustada. Samas, teistpidi ma mõtlen, et asi ei saa ka ainult selles olla, sest Timoris oli tänaval selline ühtlane mulla-liiva kiht ja see ei häirinud mind üldse. Võib-olla olin ma südames selle armastuse koha lihtsalt ära blokeerinud, sest mu armastus Ameerika vastu on liiga suur. Muidugi väga suurt rolli reisimisel mängib söök ja ma olen aastaid rääkinud, et mul pole mõtet Aasiasse minna, kui ma nälga jään. Balil oli olukord lihtsam, pea igas restoranis oli rahvusvaheline köök ja saime ka Egertiga söönuks, aga Timoris oli keerulisem. Minu õnneks me kahel korral käisime restos, kus ma sain sushit ja kahel korral käisime Burger Kingis, seega nälga ei kannatanud, aga üleüldiselt on nagu nõme, kui kohalik toit ei maitse. Seega, Ameerika on rohkem minu teema.

Sellegipoolest Timorisse läheks küll veel ja sai ka Veronicale lubatud, et kui nad viis last saavad, siis me tuleme. Kes veel liitub?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar