pühapäev, 22. november 2015

Carnivali kruiis - Miami, Jamaica, Kaimani saared ja Mehhiko

1.päev - Miami ja sea day

Hommikul ärkasime esimese ropsuga kell 4, aga sundisime veel magama ja lõpuks ärkasime 7. Pean tunnistama, et esimest korda pisut see ajavahe segas, aga olgem ausad, ma olin alles Bali ajas, need kaks reisi tulid lihtsalt liiga kiiresti. Hommikusöök oli ülihea, tegime vahvleid, pakuti pihvi, krõbinaid, jogurtit, puuvilju, saia ja moosi, kohvi, neli erinevat mahla ja no kõik asjad olid head ka! Edasi lebotasime toas, lugesime ajakirju-raamatuid ja pakkisime asju. Kell 12 tuli transfeer hotelli ja meid oli lausa 12 tükki, kes seda ootasid. Kuus tükki tulid meie laeva, teised kuus läksid teisele laevale, mis meiega samal ajal väljus.

Järjekord oli 12.30 juba uksest väljas ja check in oleks pidanud hakkama kell 13, aga nad alustasid kohe. Esialgu oli järjekord, kus kontrolliti, kuidas riiki sisse saime. Edasi oli turvakontroll, kus valgustati kotte ja meid. Sealt edasi saime teisele korrusele, kus meile anti tsooni täht ja kutsuti tsoonide kaupa inimesi ritta. Seal siis seisime selle nimel, et saada laevakaardid. Jõudsime letti, tädi võttis passid ja kadus. Ootasime, ootasime, tüdruk tuli ülimureliku näoga tagasi ja küsis, kas mul ESTA (ameerikasse sisenemise viisa) on. Ütlesin, et on ja näitasin talle. Ta oli nii õnnelik! Ütles, et mul on transiitviisa passis (sain selle, kui laevale tööle läksin ja see on endiselt kehtiv) ja ta poleks tohtinud mind sellega laeva lasta ja käskis mul ESTA igakord kaasa võtta, kui maale lähme. Seega, ilmselt selle sama viisa pärast võeti mind ka piiril maha ja ilmselt võetakse ka kõikides järgmistes punktides. Vahva! Saime kätte ka oma kaardid, seekord punased, sest me oleme juba gurud, empsil teine reis, mul kolmas. Jalutasime laeva, kus kontrolliti veel kaarte ja lõpuks olime laevas ja kell oli 14.30.

Selline kerge järjekord
Oma tsooni ootamas
Ja juba otsapidi laevas
Laevas oli hull järjekord liftidega, aga lõpuks me peale saime ja sõitsime seitsmendale korrusele ning kõndisime mitu kilomeetrit, sest meie kajut on tagaotsas pea viimane. Kajut on hullult suur, mitte muidugi nii suur kui Crystali penthouse, aga päris suur siiski. Panime kohvri ära, väikse, suured polnud veel tulnud ja läksime sööma. Jeeeee, söömapidu! Ainult sellepärast ma tulingi. Käisime tervele kümnendale korrusele tiiru peale, sööki oli nii palju, et kuku pikali ja valisime Itaalia osakonna, aga võtsime hunniku salatit ja ühe liha. Ise ka ei uskunud, kui jänesetoit oli taldrikul. Aga maitses hästi. Kui magustoidu aeg oli, ütlesin emale, et ta tohib viite erinevat asja võtta ja see hull võttis puuviljasalati ja luges, et ei, aga siin on viis. Mina võtsin ikka kooki ja kooki ja kooki, mmmmm...



Kõhud täis, jalutasime ringi, laev on hullult suur ja siin on hullult palju tegevust. Korvpall, võrkpall, seiklusrada, veepark, basseinid, mullivannid, minigolf. Kusjuures, täiskasvanute ala on kah, kus on lebo diivanid ja mullivann, väga mõnus. Pärast jalutamist läksime kajutisse tagasi ja ootamatult hakkas drill peale, ma ei teagi nüüd, kas pidigi hakkama (mis pole loogiline) või hakkas sellepärast, et üks laps oli kadunud. Sest laev ei liikunud, kuigi kell oli juba 16.15 (16 pidime liikuma). Kogunesime oma punkti ja ootasime, kutsuti veel korra seda last ja lõpuks leiti ta üles ning meile näidati päästevesti selgapanemist ja läbi ta oligi.

Läksime õue, kus hakkas welcome partyy, rahvas tantsis ja möllas, DJ pani häid lugusid ja cruise director tuli ka. Ooooo blinnn kui ilus mees! Ja kui noor! Crystali cruise director oli vana halli peaga mees, haha! Ühesõnaga tegime seal siis neid grupitantse üht ja teist ja kolmandat pidi ja lõpuks kutsus Matt (see cruise director) ühe vana mehe enda juurde, sest ta tantsis ülihästi! Ta oli siuke tüüpiline vanake, püksid olid vööga naba alla tõmmatud ja särk püksis ja valged juuksed ja prillid ja ta oli nii nunnu ja muudkui sheikis ja sheikis ja keerutas oma puusasid, no megamuhe oli. Ja ta ise oli ka nii rõõmus.

Peolt läksime ära 17.45, kuna meil oli õhtusöök kell 18. Panime toas ilusad riided selga ja läksime. Alguses emps hakkas kohe jonnima, sest ta tahtis suurde lauda ja sõpru saada, aga me istusime suht tasaste inimeste vahel. Lõpuks me muidugi saime enda kõrval istuvate inimestega jutule ka.

Eelroaks tellisin mina virsiku ja sinihallitusjuustu ja pähklitega flatbreadi (ma ei tea, mis see eesti keeles on, nagu küpsetatud lavaš vms) ja ema tellis sealt sektorist, kus on kirjas, et toit, mida oled alati tahtnud proovida, aga pole veel julgenud, ja tellis mingi neetud lõhe. Mõlemad olid väga head ja siuksed pisikesed ampsud, paras eelroaks. Põhiroaks võtsin mina lõhefilee, emps võttis krevette. Mõlemad nautisime ja ägisesime, sest portsud olid ameerikalikud. Aga oi oi oi kui head! 

Magustoiduks võttis emps tiramisu, mina sulanud šokolaadi koogi (laavakook eesti keeles) jäätisega, oi blinn kui hea see on. Ja nii kella poole kaheksaks oli kõht ülitäis ja tuju hea. Kusjuures, meil on kolm teenindajat - Branko, Senka ja Maja, kaks esimest Serbiast, viimane Horvaatiast ja nad kõik on niiii nunnud! Ma üldse vaatan töötajaid nüüd hoopis teise pilguga.

Sealt läksime edasi poodidesse tsillima ja siis läksime ühest otsast välja ja lootsime, et saame tagant sisse, läksime õue, sest seal oli palju soojem kui sees, aga vot taga ei olnudki ust ja me kõndisime 180 kraadi teiselt poolt tagasi ja sealt ei saanudki sisse, sest sealpool oli megatuul ja uksed ei tulnud lahti. Seega me kõndisime ikka hea ringi ära ja kui me lõpuks leidsime ukse, mis lahti tuli, oleksime me seal vahel peaaegu surma saanud, sest see lendas siukse pauguga kinni, et hea, et jõudsime enne vahelt ära hüpata. Nii palju siis meie "saame kiiremini" reisist.

Kajutis oli koristaja juba käinud, aga me ei olnud teda ikka veel näinud, nii kurb. Koridori peal nägime ühte poissi, kes oli ülihoos ja hüppas, ma küsisin, et kas ta tuli just puhkuselt või kuidas tal embarkationi päeval nii palju energiat on ja ta naeris, et ta juba 5st saadik tööl ja ma lohutasin, et ma sama tööd teinud, tean täpselt ja see tegi ta tuju veel paremaks. Vahva! Kajutis keerasin tuttu ära ja kuigi ma tahtsin õhtul etendusele minna, ei jõudnud ma ärgata ja nii jäigi etendus ära ja pidu ka ära.

2.päev - Sea day.

Ärkasime kaheksa ajal. Natuke lebotasime ja siis läksime süüa otsima. Seda pakuti jälle nii palju, et ogaraks võib süüa ennast. Proovisin natuke kõigest ja piisas ka. Edasi läksime me hommikushowle, mida viis läbi cruise director Matt ja appikene, kui naljakas see vend on. Vaatad ja naerad ja ta ise on surmtõsine. Ta rääkis erinevatest ekskursioonidest ja siis küsis:

"How long is 7 miles beach?" (-Kui pikk on seitsme miili rand)

Kõik kooris: "Seveeeeen" (-Seitsseeeeee)
Matt: "Nope, five and half. I have no idea why they called it 7 miles beach." (-Ei, viis ja pool. Mul pole aimugi, miks nad seda seitsme miili rannaks kutsuvad).

Pärast seda käisime ostsime endale ekskursiooni Jamaicale ja jalutasime veel ringi, käisime 10$ aksessuaaride müügil ning siis sattusime müügishowle, kus me 2a tagasi olime ja mis meile üldse ei meeldinud. Enne lõppu tõusime püsti ja läksime ära. Viisime asjad kajutisse, panime ujukad selga (SEST PÄIKE OLI VÄLJA TULNUD) ja läksime õue, kus mängis DJ ja kus hakkasid mängud.

Esimene mäng oli kokteilide tegemine, neli inimest. Teine kutt oli eriti armas ja kui Matt talt küsis, kas oled vaba ja ta jah ütles, siis ma automaatselt tõstsin käed üles ja karjusin ja Matt ütles, et ohoh see tsikk on hoos ja kutsus mu selle Justini juurde tutvuma. Justin pidi empsiga ka tutvuma, et noh ämmaga, haha! Tegime siis koos kokteili seal ja läksime laiali, lõbu laialt. Kokteilimängu võitis üks tüdruk, kes tegi mingi sinise värgi, täpselt ei tea, mis see oli.

Justin vasakul ja Matt paremal (no vaadake teda ja ta oli selle laeva vaieldamatult naljakaim kutt)

Vahepeal tantsiti, siis hakkas teine mäng, kõige karvasema rinna valimine. Ma näen seda juba kolmandat korda, aga see on ikka veel nii naljakas, sest need mehed ise on nii hoos ja see kõik on megalahe. Võitis üks hallipäine onuke, kellel olid lühkarid nabani tõmmatud ja kes ikka hullult hästi oma puusasid nõksutas. Pärast võitja väljakuulutamist hakati tantsima, Matt õpetas ja teised panid järgi. Väga mõnus.

Mingi hetk jalutasime laeva taha, seal olid mullivannid ja bassein, aga seal oli tuulisem ja basseinivesi on ju ookeani vesi, seega üsna jahe. Mullikas veetsin pisut aega, basseini ei läinud. Emps käis seal ka ära, kiitis, et ei vees pole üldse külm. Nope, not gonna buy it. Seal taga lebosime mitu tundi, ma proovisin frozen maasikamargariita ka ära ja siis läksime kajutisse sättima.

Nimelt oli õhtul pidulik õhtusöök ja oh my, kui ilusaid kleite me nägime! Ikka sellised, millega eestlased abielluksid. Väga hull. Söök oli veidi teistsugune kui eelmisel õhtul, eelroaks võtsime seenesupi ja Caesari salati ja põhiroaks mõlemad küpsetatud kartuli ja ribi, kuigi see oli suur lihatükk, mitte kondiga ribi. Vahepeal tantsisid teenindajad ja meie Maja tantsis ka allkorrusel laua peal, käisime talle näppu viskamas. Branko üle tegime ka hullult nalja, ta on niiiiii lahe lihtsalt!


Magustoiduks võtsime empsiga Creme Bruleed ja ma naersin, et Gordon Ramsay oleks rahul. See oli tõesti hea! Pärast veel rääksime oma laua inimestega juttu ja tutvusime ja kõrvallaua poisil Andrewil oli sünnipäev, seega me laulsime ka talle ja küünlaga kook toodi talle ka.

Kõhud täis, tahtsime showle minna, aga see tühistati ilma tõttu ära ja nii kakerdasime kajutisse tagasi, kus mul üsna pea uni peale tuli ja emps veel läks hilisemale showle, aga ma ei jõudnud. Kogusin energiat Jamaicaks.

3.päev - Jamaica.

Jamaica, jee, 42.riik minu listis! Kuna olime ostnud ekskursiooni, pidime 8.45 kohtuma saalis ning sealt lasti meid eelisjärjekorras maale ja sealt otse bussi. Buss rallis kaks tundi mööda Jamaicat, nägime Usain Bolti kooli ja muid külasid ja tänavaid. Natuke meenutas see isegi Ida-Timorit, siuke küla külas kinni ja pealinn oli ka nagu külake. Aga oioioi kui helesinine vesi ümberringi ja päike hellitas ka meid. Niisiis kahe tunni pärast jõudsime me Dunn River Fallsi juurde, kus me panime asjad kappi, jalga veesussid ja selga ujukad ja läksime möllama! Meil oli giid Casey ja videograaf Richard, mõlemad megalahedad ja meie reis algas kohe sellega, et meid aeti kuuekesi kõhuni üsna jäisesse vette. Mõnnnnnnaaa! Ja edasi me ronisime 30 minutit mööda kive ja vett ja vahepeal hüppasime vette ja libistasime mööda kive ennast vette ja tegime pilte ja muudkui ronisime üles ja üles ja üles. Ausalt, no üliäge oli! Pärast saime riided ära vahetada, kuivad riided selga, käisime veel suveniiripoodides. Kusjuures giid hoiatas meid enne, et ärge jumala eest midagi kätte võtke, siis enam käest ära panna ei saa ja täpselt nii oligi, nad hakkasid kohe, et võta kätte, vaata. Päris raske oli vastu panna, me ikka harjunud ju näppima kõike. Tegime veits äri ka, tädike müüs magneteid 7$/tükk, ma kauplesin 10$ kaks tükki ja sain ka! Megaägedad peale kauba (üks meile, üks kellelegi, kes juba teab, et ta selle saab).







Edasi jalutasime tagasi algusesse ja bussiga järgmisse kohta. Seal sõitsime gondliga üles võinoh, tegelikult see oli lihtsalt üks pink, mille peal me istusime. Sõitsime mingi 10 minutit üles, seal juhatati meid bobikelku ja panime mäest alla viuuuuuhtttii. Hull ameerika mägi oli, keerutas ja möllas ja tegi ja tegelt sai pidurdada ka, aga mul oli nii lõbus, et ma ei pidurdanud. Tundsin end nagu bobi profisõitja. Pärast seda anti meile süüa, riisi ja kana. Ja see poiss, kes süüa andis, lihtsalt uppus mu silmadesse, niimoodi jõllitas ja naeratas ka lõpus. Awwwiiiii! Kõhud täis, sõitsime alla tagasi selle pingiga, läksime bussi ja algas meie tee tagasi.


Arvake ära, mida ma teen siin pildil?
Jah, ma sebisin seda poissi enda juurde bobikelku istuma. #neverchange


Jamaica raha

Ostsime omale vinged veepapud

Tagasiteel nägime paari valgusfoori, märkasime, et politseimaja oli nagu vägaväga kehva ühikas ja tõdesime, et baretiga poisse jagus ka. Lisaks rääkis giid, et neil on kohustuslik koolivorm ja kooli eest tuleb maksta ja kooli minnakse 3a7k vanuselt. Alguses siis on lasteaia moodi asi. Jamaica ise on hästi hästi roheline ja värske, tõesti kodumetsa lõhnaga.

Laeva tagasi jõudsime pisut pärast viite ja 17.30 oli juba all on board ja kella kuue ajal seilasime. Käisime vahetasime riided ja jalutasime laeva ninasse ning vaatasime äraminekut, see oli mul laevas töötades ka alati lemmikosa.

Veerand seitse läksime sööma, eksisime laevas mitu korda ära ja lõpuks jõudsime kohale. Sel korral oli tavaline õhtusöök, eelroaks võtsime Procitutto mingi singi meloniga ja jääsalati sinihallitusjuustuga. Põhiroaks võtsin mina ribisid, seekord olid päris ribid ja BBQ kastmega ja emps skooris lihaga, mis talle eriti ei maitsenud. Magustoiduks pakuti s'moresi, see on ameerika üks põhiasjasid, šokolaad ja vahukomm ja küpsis ning nagu ma seda nägin, teadsin, et pean selle saama. Andrew ja Emily võtsid ka ja emps sõi melonikooki.

Pärast õhtusööki läksime teatrisaali, kus veel kestis bingo ja seal tegi jälle üks poiss nalja ning siis hakkas Dana Tisoni show. Appi, see kutt oli priceless! Ta kasutas publikut ka ja see oli veel topelt naljakas. Ta keerutas seal igasugu palle ja pudeleid ning kutsus siis ühe mehe lavale ja pani ta põrandale pikali ja ütles, et tal on kirvetrikk. Tal olid ka kirved, neli tükki, mida ta keerutas, jumal mul süda seisis terve aja. Ja lõpuks siis ta pani sellele mehele silmasideme ja kolistas kirvestega, aga tegelikult võttis kätte kurikad ja oi kui ta ühe selle kurika mehele kõhu peale pani, kus see alles hüppas püsti sealt maast. Hahahahaaha. No meganaljakas.

Pärast showd käisime veel keelpillitriot vaatamas ning siis õues, kus oli kariibi disko ja Matt tuli ka möllama ja pani rahva tantsima. Emps läks magama, ma olin keskööni seal ja siis väike jäätis ja tuttu.

4.päev - Crand Cayman.

Hommikul olime sadamas kell kaheksa ja meie olime siis ka kohe valmis maale minema, sest tegelikult see aeg maal olla oli üsna lühike. Seega läksime esimese paadikesega (sest sedakorda oli minek tenderiga, mitte otse maale) kaldale ja asusime teele. Me ei ostnud mingit tuuri, kuna tahtsime ise avastada ja täpselt nii tegimegi. Jalutasime sadamast randa, mis kohalike sõnul oli 3.5 miili, aga ma arvan, et pigem oli see 2km. Ega täpselt ei tea ka, kõndimise järgi ei tundunud nii kaugel. Rand siis 7-mile beach, helesinise vee ja valge liivaga. Tõesti väga väga ilus! Ja vesi oli ka nii soe, ma istusin 3 tundi non-stop vees. Vahepeal tahtsime pilti teha, sättisin ennast kenasti vee äärde ja siis tuli räige tsunaami ja paiskas mulle vee ja liiva kõik näkku, no väga kaunis pilt tuli. Pärast mitut tundi lebotamist ja tõdemist, et ilmselt läks liiale, hakkasime tagasi jalutama ja käisime mõnes poes ka, aga ma ei tea, kus poodides need odavatest hindadest rääkivad inimesed käivad, sest meie küll ei näinud. Poole kolmese tenderiga tulime tagasi ja otsustasime kiire ampsu teha. Seal kohtusime ühe vana mehega, kes ütles, et see on ta 48s kruiis. Nagu midddaaaaa??? Aga ta jutt oli ka siuke, et ma kaks nädalat tagasi tulin Barcelona kruiisilt ja järgmine nädal lähen Alaska kruiisile. Noh, kui pappi on, anna minna.













Tsunaaaaaamiii
Tsunaaaami vol2


Kohtasime seda elukat lambist keset tänavat põõsa peal



Kajutisse tagasi, siis tegelesime pesuga, sest see liiv lihtsalt ei tulnud maha!! Nühid ja nühid ja nühid ja lõpuks ikka jalad liivased. Oh õudu. Ja kuna ma olin tõsiselt surnud sellest päevast, siis ma ka veidi tudusin ja poole kuue ajal ärkasime, et ennast valmis sättida ja jälle pidulikule õhtusöögile minna.
Mul oli tuju veidi paha, sest ma olin ärapõlenud ja nii valus oli ja kõht oli tühi, aga söögiisu ei olnud ja nii ma piinlesin seal lauas. Sõin eelroaks lehtsalati-tomati salatit ja emps sõi mingit seenemöginat. Pearoaks võtsin liha, aga ma reaalselt sõin 1cm x 1cm tüki ja veidi kartulit ja sellest piisas, ma lihtsalt ei suutnud. Emps sõi krevette mingi pudruga. Magustoiduks võtsin juustuvaagna ja jäätist ja see vaagen oli isegi täitsa hea, ma küll viiest juustust sõin ainult kolme, aga vahet polnud. Edasi istusime lauas tükk aega kuniks Maja tagasi tuli ja tegime siis pilte, koos ja eraldi. Ja siis Branko rääkis igast nalja meile, mis neil seal tööl toimub ja ütles iga teise lause lõpus, et noh, nagu Sa tead... mõnus throwback oli küll, tahaks täiega tagasi laeva ikka.


Pärast sööki oli jälle show aeg, sel korral latiinomuusika ja see oli väga vägev, tantsisid ja laulsid ja möllasid ülihästi! Kui show läbi sai, viidi kogu seltskond aatriumisse tantsima ja seal käis möll edasi. Meie läksime üheksa ajal hoopis viiendale midship tekile, kus hakkas koos Mattiga mäng, kus pidi arvama laule, mida ta mängis. Ja selle kutiga, kus on tema, seal on nali. Väga mõnusad 45 minutit jälle, täis nalja ja naeru, muusikat ja tantsu. Kella kümne ajal pugesime kajutisse ära, sest see päev otsa päikese käes väsitas ikka tõeliselt.

Andrew, Emily, mina, emps

5.päev - Cozumel, Mehhiko.

Jõudsime sadamasse kümne ajal, me läksime välja pool tundi hiljem. Sarnaselt kahe aasta tagusele kogemusele otsustasime laevast ekskursiooni mitte võtta ja püüda seda maalt. Kaks aastat tagasi saime samamoodi delfiinidega ujumise 40$/nägu soodsamalt. Seega emps tahtis hobustega ratsutama minna ja me leidsime hea pakkumise, mis oli 45$/nägu (laevas oli 90$) ja võtsime selle. Takso sõitis meid ranchosse, sealt anti meile hobused ja sõit võis alata. Lahe oli see, et ei küsitud üldse, kas oleme varem sõitnud. Emps ju vana ratsutaja, aga ma reaalselt olin esimest korda elus hobuse seljas. Mis seal ikka, tuli kiiremini õppida. Alguses jooksime niisama, siis kõndisime, siis läksime džunglisse. Täielik džungel ikka oli. Nägime koopaid ja külasid ja muudkui ratsutasime, kõik tundus tore (kui jätta välja see, et mul olid valged tennised, roosad dressipüksid ja roosa nokamüts, mis ükski polnud enam oma värvi) kuniks me hakkasime tagasi tulema. Mu hobune tahtis mitu korda ema omast mööda minna, aga empsi oma sai kurjaks ja ei lasknud. Mingil hetkel magas ta aga midagi maha ja minu oma sai mööda ja ta oli reaalselt nagu Matu The Cars multikast "Ma olen esimeeeneeeeee..." Ja kappas siukse hooga, et ma suutsin ainult elu eest kinni hoida ja röökida, aga hobust tagasi tõmmata enam ei jõudnud. Vahepeal juba mõtlesin, et davai, ma kukun maha, et siis vähemalt saab see läbi. Õuuuudnee. Aga lõpp hea, kõik hea. Finishis tegi meie giidipoiss mul veel tossud ka puhtaks ning tegime eesliga pilti. Väga nummi!

Ps! Mu hobuse nimi oli Tekiila. See on saatus, ausalt.

Kirjutasin alla, et kui surma saan, on mu enda süü


Vahepeal viis giid meid koobastesse
ja siis järve äärde
Ja lõpuks sain eesliga ka pilti
Tagasi otsustasime jalutada, see polnud eriti pikk maa. Käisime poodides ja proovisime kõiki tekiilasid, mis anti. Ühes kohas ma kaotasin oma laevakaardi ära. Kes on laeva peal käinud, teab, kui oluline see julla on. Aga säilitasin kaine mõistuse ja mõtlesin välja, kus mul ta veel oli ja hakkasin tagasi jalutama ning üks müüja oli selle leidnud ja andis tagasi. Jälle lõpp hea, kõik hea. Enne laeva minekut jõime veel tekiilat ja läksime mõnusas tundes tagasi.







Kuna sadamas oli nii palju laevu, oli kirjas, kes mis kell lahkub



Laevas istusime kajutis, viisime end õhtuse kavaga kurssi ning kella kuueks läksime õhtusöögile. Õhtusöök oli jälle imehea ja palju nalja sai ka. Menüüs oli Kreeka salat, ma ütlesin Majale, et ma tahan seda, aga ilma sibula, oliivide ja muu jamata, ma tahan ainult salatit ja juustu. Ta pööritas silmi ja ütles, et see pole Kreeka salat enam. Haha! Põhiroaks valis emps lamba ja mina pasta mingi lihaga, mis oli okei, aga mitte lemmik. Magustoiduks sõin jälle juustu ja jäätist, emps sõi madalakalori ja suhkruvaba kooki, mis oli magusam kui cheesecake factory kook, ilma naljata. Pärast tuli baarimees, kes iga õhtu käib ja karjub shot shot shot ja müüb shotte. Meie lauast Ken eelmine kord võttis, aga kustus pärast seda ära, seega ta ütles, et tahab aint klaasi, shotti ei taha, ma siis pakkusin, et ta maksab, ma joon ja ta oli nõus. Kusjuures, imehea shot oli!

Hiljem oli jälle showtime, seekord Diva show ja seda ma olin juba 2 korda näinud, ja kolmas tuli ka ära. Naljakas, et 3a jooksul pole mitte midagi muudetud. Pärast showd käisime pilte vaatamas ja hängisime Emily ja Andrewiga. Kell kümme hakkas õues disko, aga see oli nõnda kehva, et pool tundi hiljem me lahkusime. DJ on ikka sitt mis sitt.

6.päev - sea day!

Magasime hommikul mõnuga, ärkasime pool kümme alles. Käisime hommikust söömas restoranis, kus oli sea day brunch. Süüa sai hästi, kuigi ootama pidime kaua. Emps sõi mingeid siukseid asju, et mul ei jäänud nimi meeldegi, ise võtsin Caesari salati, šokolaaditükkidega pannkoogid ja banaanikoogi. Perfect hommikusöök!






Kui kõhud täis, viisime end kurssi homse lahkumisega ning kebisime siis päikesetekile ilma nautima. Kaunist ilma jätkus umbes kaheks tunniks. Mida lähemale Miamile, seda kurjemaks läks ilm, vahepeal saime isegi vihma. No hästi normaalne. Tekil mängiti Breeze Princess mängu, valiti kaheksa naist, kes pidid siis esimeses voorus tantsima ja sheikima ja meestele muljet avaldama, teise vooru said neli ja seal pidid nad meestest tegema naised. Üks tegi hullult hästi, bikiinide ülaosa paljal kehal ja Jamaica seelik ja vihmavari ja kaabu, aga kuna teise paari naine oli mingi hull lemmik tervel laeval, siis nad võitsid. Sellegipoolest nalja kamaluga jälle.

Mingi hetk emps kebis sisse, mina lugesin edasi, sain lõpuks oma Grey raamatu ka läbi, kahe päevaga, wupiduu! Viie ajal läksin kajutisse end valmis panema, viimaseks õhtusöögiks. See oli väga armas, kõik olid heas tujus, sõime head toitu, tegime palju nalja ja tegime palju pilte ka. Kenile ja Bridgitile toodi pulmaaastapäeva puhul kooki, mida nad lahkelt kõigiga jagasid. Mustkunstnik käis ka ja me olime ülišokeeritud, kui häid trikke ta tegi, me seisime ta kõrval ja ei saanud ikka aru. Tegi tuju ikka väga heaks, peab ütlema.

Majaga
Brankoga
Vasakult: Maja, mina, Andrew, emps, Emily, Briget, Ken, taga Branko ja Senka
Meie crew
Tegid musi ka, koogi nimel
Lõpuks jätsime hüvasti teenindajatega, kes olid lihtsalt priimad ja jalutasime showle, aga poole tee peal selgus, et see jääb ära. Seega me läksime mingile komöödia showle, aga see vend rääkis suht raskelt ja ameeriklastel on ikka suht lambised naljad, seega see polnud meie lemmik. Kuna vahepeal ei toimunud midagi, läksime kohvreid pakkima (sest need tuli ukse taha panna) ning kella kümneks sättisime uuesti showle, mis jälle ära jäi. Õnneks sel korral päästis Matt õhtu ja tegi ise love&marriage showd. Kolm paari. Ühe valis ta mesinädalal olnud paaride vahel, kes kõige paremini suudles. Teise valis kõige kauem abielus olnute vahel (55aastat võitis!!!) ja kolmanda võttis õnnetute abielude seast ja sealt tuli 2 naist. Ee.. davai. Mäng ise oli lihtne, küsiti 10 küsimust ja võrreldi vastuseid, aga appikene kui naljakas! Näiteks küsiti vanapaarilt, kes olid meganunnud, et millal ja kus te viimati nõka-nõka tegite ja siis naine kirjutas, et kiirtee exitil autos ja mees kirjutas 57 aasta cadillac ja Matt küsis, et kas see on autoaasta või aasta, millal see juhtus. Hahaha! Ja siis küsiti, et mis on kaaslase eksi nimi ja kuidas teda iseloomustaksid ja nad mõlemad kirjutasid, et mehe eks oli paks. Siis oli küsimus, mis Sa tahaksid, et oleks Su kaaslasel suurem ja mis väiksem ja see vana tädike vastas jumala siiralt küsimusele mis võiks olla suurem: "peenis." Nad olid mõlemad lihtsalt nii armsad ja naljakad. Show lõppes pärast 11 ja siis kebisime kajutisse ära ka.

7.päev - Heloooo Miami!

Hommikul kell 7 jõudsime sadamasse, ärkasime kaheksa ajal ja läksime siis sööma. Pärast sööki istusime ja mõnnasime ning ootasime kuniks meie kord lahkuda on. Seekord mind maha ei võetud, sadamast saime kohvrid ja võiski meie tee jätkuda.

Kogu meie loomaaed

1 kommentaar:

  1. Vauu see on vist kõige pikem postitus mida ma kunagi lugenud olen :D Aga sellepärast mulle sinu blogi meeldibki!! :D

    VastaKustuta