laupäev, 28. november 2015

Black Friday ja sajakilosed kohvrid

Päev pärast NASAt sõitsime me Orlandost ära. Hommikul käisime korraks veel poes ning teekond Clearwaterisse võis alata. GPS näitas umbes 2.5 tundi sõitu ja kui alguses oli ilm üsna nukker, siis mida lähemale jõudsime, seda ilusamaks läks. Ja Clearwater ise on oioioi kui armas linn! Alguses see meie reisiplaanides ei olnud, aga kuna Kaks Kanget Ameerikas, Kristjan ja Teet, käisid seal ja see tundus megailus, tahtsin ka minna.




Meie hotell oli kohe mere ääres, seega parkisime auto ära, saime check-ini teha mitu tundi varem ja läksime randa. Rannaliiv oli pehme nagu samet ja valge nagu lumi, päike küttis hoolega ja tegemist olekski paradiisiga olnud, kui just vesi poleks olnud umbes 2 kraadi. Meie kargete eestlastena muidugi sulpsasime sisse nagu oleks tegu Kariibisaarte basseiniga, aga reaalsuses oli see ikka Stroomi rand. Veevärvi poolest ka. Olime rannas 2 tundi, siis hakkas emps soiguma, et me põleme ära ja tegelt läks päike ka ära ja oligi paras tagasi minna. 







Hotellis pesu ja võtsime suuna linna, et süüa ja teha väääääga oluline shopping Targetis - Kommidkommidkommid. Sööma läksime minu tungival nõudmisel Buffalo Wild Wingsi, sest ma tahtsin hullult kana. Ja emps nõustus. Asus see väga ilusa koha peal, rõdult paistis päike ja vesi (ja megatuul, nii et me kolisime pärast 10 minutit sisse) ning meie teenindaja oli väga sõbralik noormees. Tellisime salatit, kanatiibu, mozzarella juustupulkasid ja nautisime coca refilli (ehk tasuta klaasi täitmist). Ja sööki nautisime ka, sest see oli iiiiimehea!




Pärast seda läksime Targetisse ja ostsime kakssada kilo komme (liialdamata, teades nüüd, palju kohvrid lennujaamas kaalusid) ja läksime ikkagi ühe korra veel Rossi, kus kõik läks käest ära ja meie algne plaan, et ärme võta korvi, sest me ei osta palju, lõppes sellega, et me pidime võtma käru ja ostsime jälle kärutäie asju.

Lõpuks kui hotelli tagasi jõudsime, oli väljas kottpime, kell oli 10 õhtul ning uni saabus magusalt.

Ps! Kuna me läksime reisile nii järsku ja äkki, oli meil kaasas ainult üks pistik ja te peaks seda nalja nägema, kuidas me oma asju laadisime vahetustega. Lõpuks oli režiim täitsa sees.

Neljapäeval sõitsime tagasi Miamisse. Võino, tegelikult 40 miili eemale, kaubanduskeskuse juurde. Teekond oli nii 5 tundi pikk, aga me sõitsime kõigepealt St Peterburgi, mis oli totaalselt välja surnud. Nägime umbes viite inimest. Sõitsime tee lõppu, leidsime pargi koos veega, tegime pilte, sõbrustasime oravaga ja sõitsime ära.






Sealt oli veel 4.45 sõita, et jõuda Miamisse. Tee peal sõitsime üle ka sillast, mis samuti Kahe Kange saates oli, Sunshine Skyway Bridge, mis on 1.8km pikk ja oma kõrgeimas kohas 131 meetrit kõrge. See oli ikka sajaga ameerika mägede tunne, tõsiselt kõrgele läks üles ja tõesti juhina nägingi ainult sillatippu ja taevast, selline äks tuli sisse, et nüüd panen taevasse välja. 






Poole tee peal mõtlesime me, et nii ilus ilm on, et ei tahaks raisata ja keerasime kuskile suvalisse linna sisse ja läksime Bonita Beachile. Kuna ameeriklastel oli tänupüha, olid poed ja restoranid kinni ning rannas rahvast imevähe. Tegime väikse supluse, päevituse ja otsustasime seal samas linnas ka süüa, aga kuna ainsana lahti oli Perkins, siis vastuvaidlemata me sinna ka läksime. See meenutas iHOPi restorani, mis mulle väga meeldis. Emps tellis tänupühade roa ning ma mozzarella juustupulkasid ja friikaid. Pulki tellides küsisin teenindajalt, kas see on suur ports ja ta vastas, et eiei, see ikkagi eelroog ju. Võtsin selle ja lauda toodi 8 suurt pulka. Eelroog, jah...




Ülejäänud päev möödus sõites kuniks jõudsime Florida Citysse, oma hotelli ning leidnud infokillu, et poed ei avata mitte keskööl, vaid kell 5 hommikul, kebisime tuttu, et 4.30 rõõmsalt ärgata. Ja nii oligi, ärkasime, riided selga, väljas sadas megapadukat ning me jooksime autosse ja olime 4.50 Hilfigeri poe ust kraapimas. Varasemate aastate kogemused on meid õpetanud, seega sel korral Black Friday shopping läks lihtsalt, me teadsime täpselt, mida tahame ja mida vaja ning kell 7 olime valmis koju tagasi sõitma.

Hotellis hakkasime asju pakkima ja sai vägagi selgeks, et legaalse kaaluga me seekord hakkama ei saa. Seega tuli leiutama hakata. Nii pakkisime me näiteks käsipagasid 13kg ja lisasime käekoti empsile ja käekoti minule ja võtsime kätte umbes 27 pusa, lootes väita, et me lähme külma ja meil on neid vaja.

Ja siis kebisime tuttu, et pool kümme jälle ärgata ja sööma minna.

Hotelli hommikusöök oli täitsa enam-vähem, vist kohtasime eestlasi ka, emps vähemalt kuulis sõna moosisai. Haha! Kell 10 panime autole hääled sisse ja vurasime Dolphin Malli, sest "meil oli veel nii palju ruumi, kuhu asju panna." Vot seal nägime tõelist Black Fridayd, kui ikka järjekorrad olid tunnised ja inimesi nii palju, et läbi ei saa. Aga saime oma puuduolevad asjad ostetud ja kui jätta kõrvale tõsiasi, et ma ei ostnud mitte ühtegi Victoria Secretsi kreemi, läks meil hästi. Aga mul poleks neid kreeme olnud enam mitte kuskile panna.

11.30 kohtusime uuesti autos (hargnesime poes, sest rahvast oli meeletult ja meie soovid erinevates poodides) ja sõitsime lennujaama, et auto ära anda. Korra sõitsime valesti ka, sest ma ei jõudnud üle kuue rea reageerida nii kiiresti, et pean vasakul hoopis olema, aga tegime tiiru ära ja leidsime õige koha üles. Lükkasime viimaseks 200 meetriks veel empsi rooli, et kõik legaalne oleks ning andsime auto ära.

Edasi trippisime mööda lennujaama oma saja kiloste kohvritega ning olnud check ini ees umbes pool tunnikest aega viitnud, saime sisse minna ja oma saatusele otsa vaadata. Panime kaalule minu kohvri - 25kg. Tädi kortsutas kulmu, aga lasi läbi. Panime empsi oma, 22.9kg, läks läbi. Jõudsime juba rõõmustada, kui järsku tädi küsis, mitu kaasaskantavat pagasit meil on. Nii kiiresti, kui mu mõte liikus, ütlesin 2 ja selle peale käskis ta need kaks panna kaalu peale. Oot, oot, ära jama mees.. panime ühe, 13kg, panime teise, 12.5kg, tädi ütles, et ei saa, 8 peab olema. Nnnooouuu... kahmasime siis kiirelt hunniku asju välja, panime peale tagasi, üks oli 10, teine 10.5kg. Ma tegin kurba nägu ja ütlesin vaikselt plliiiiiisszzzz ja tädi tõmbas sildid peale, et kontrollitud. Ohjah..

Seega, 12kg ülekaalu oli meil ainuüksi kahe suure kohvri ning kahe väikse kohvriga. Lisaks siis need 2 käekotti, mida ma ei esitlenud, sest sealt oleks veel lisa 12kg tulnud. Ma ütlen, see usa on kuri riik, siit ei saa kellelegi kinke tuua, siin peab kogu aeg kaalu arvutama, sest see pole võimalik, et tuled lubatud kaaluga.

Igal juhul saime me pärast pingelist etteastet lõpuks turvakontrolli, kus pidi põhimõtteliselt pesuni paljaks koorima ning lõpuks ootesaali ja meil oli jäänud lennuni ainult 2 tundi. Seega, läks ootamatult ruttu.


Pikk lend möödus täiesti lootusetult, sest oleks pidanud sundima ennast magama, aga keha ei kuulanud sõna, sest meil oli ju kell täitsa normaalne alles. Seega ma vaatasin ära filmi Vacation, mida mu töökaaslane hullult kiitis ja mis oligi päris okei, aga We're the Millers sama sisuga ja ägedam, mu meelest. Lisaks vaatasin ära Minions, Spy ja Frozeni (ok, poole peal jäin magama, seal on nii head rahustavad laulud). Ja siis leidsin ma veel sellise filmi nagu Self/Less, mis oli üks sürrimaid filme, mida ma viimasel ajal näinud. See oli 2015nda aasta film, aga meie kinodes mina seda kinni ei püüdnud (kuigi imdb's näitab, et see meil 14.august siiski linastus). Ühesõnaga, see oli pikk ja sisukas ja ma vaatasin põnevusega lõpuni ja see lõppes nii ilusalt/hullult/sürrilt, et ma tahtsin nutta ja naerda samal ajal ning plaksutasin rõõmsalt käsi, kui hea film oli jälle tehtud. Või olin ma lihtsalt väsinud ja soe peast. 

teisipäev, 24. november 2015

Miami, Orlando ja NASA keskus

22sel oli meil esialgu plaanis ringi jalutada ja rattad rentida, aga selle plaani rikkus üsna kiirelt ilm, mis oli paduvihm. Kolmas kord Miamis ja lihtsalt sama ilm. Ebanormaalne. Seega me otsustasime hoopis Dolphin Malli minna, mis on Miami suurim kaubanduskeskus - 260 poodi. Alguses mõtlesime ühistranspordi peale, aga kuna see oli sigakeeruline ja 2 tundi ja väljas sadas, tellisime UBERi ja saime 14 dollariga kohale. Shoppasime mõnuga, jälle Rossis ja siis kõikides teistes ka. Lõpuks läksime sööma Cheesecake Factorysse, jälle üks linnuke kirjas mu lemmikkohtade listis. Tellisime kahepeale pasta, sest seal portsud nii suured, et üksi ei jaksa ning kumbki koogikese, mis olid nomnomnom. Pasta oli ka, neljajuustupasta kanaga.

PS! Pildil kahvel on normaalsuuruses, tsekkige taldrikusuurust.. ulme.


Ära läksime sealt jälle UBERiga, eriti šefi autoga ning ma vaatasin terve tee tahavaatepeeglist, et see kutt on nagu Vin Diesel Kiiretest ja Vihastes. No tõesti oli. Ja kui ma talle ütlesin, et kuule, Sa ikka jumala Vin Diesel, ütles ta, et talle öeldakse seda palju. Tegime lõpus pilti ka, et ma saaks tõestada, aga pildil nii sarnane ei olegi. Roolis oli täiega.


23nda hommikul selgus hotellis, et takso lennujaama maksab umbes 50$ ja see oli lihtsalt lollus, seega me tellisime jälle UBERi. Kuna meil oli hunnik kohvreid, pidime suure tellima, aga ka see maksis pea poole vähem kui takso, seega ikka võitsime. Uber viis meid ka otse autorendi ette, kust me saime oma lepingud tehtud ja läksime siis parklasse, kus meile öeldi, et valige ise auto. Me sattusime sellest nii hoogu, et käisime 20 minutit mööda autosid, istusime sisse ja võrdlesime ja möllasime, lõpuks valisime Mazda, see mul selline hingeauto, ikkagi esimene oli ju ka Mazda. Alguses istusin mina rooli, aga kui aru saime, et väravas tehakse juhiloast pilt, vahetasime kiirelt ära ning väljasõites vahetasime tagasi. Sõit viis meid Orlandosse, nii neli tunnikest mööda kiirteid, lebooo.. 


Meie TomTom tegi suurepärast tööd, leidis hotelli kohe üles, panime kotid sisse ning otsustasime söögi-shopinguga jätkata. Veidi googeldamist ja logistikat ning saime kaks ühe hoobiga - Premium Outletsi ja Steak'nShake restorani ka. Viimane oli minu üks lemmikuid USAs ja üritan ikka igal korral sinna ka jõuda. Toit oli taas kord maitsev ning avastasime empsiga, et seal mingi telefoniapp, millega saab 2.99$ krediiti. Mulle ei andnud vapsee rahu, kuidas saab ja nii laadisingi alla ning küsisin kassast, kuidas ma saan maksta, sest koos appiga sisestasin ka kaardiandmed ja pidin saama appiga maksta. Ehk siis maksin sisuliselt telefoniga. Ja oligi  nii, väljastatud tseki sisestas teenindaja arvutisse ning maksin mina oma telefoni bar-codega, pannes selle ühe masina vastu. MIDA TEHNIKAT??? Ma olin nii sillas, et ma ostsin ühe korra veel, jäätisekokteili, lihtsalt sellepärast, et ma saaks maksta selle süsteemiga. Pliiiiisss Eesti, jõua ka selleni, et sularaha-kaarte üldse pole vaja enam kaasas kanda. 



Pärast käisime siis veel shoppamas, aga tundub, et sel korral on meil pisut ebaõnne, sest absoluutselt kõikides poodides (näiteks Hilfigeris) on erinevad kaubad. Ja kuna meil on nii umbes 4 erinevat kaubanduskeskust ja igas ühes midagi, mis meeldib, aga ostame tahame neljapäeva öösel, siis on kogu aeg dilemma, osta nüüd või pärast, nüüd või pärast. Kusjuures, ma Hilfigeri poes tahtsin peaaegu nutma hakata, mitte piltlikult, vaid päriselt, sest näiteks pikavarrukaga tavalised särgid, igast värvi ja triibulised ja ühevärvilised, maksid 10-12$. Ja nokamüts, mis Singapuris maksis 80$, maksis siin 12$. Oeh jah. 

Paar naljakat asja juhtus ka. Väljas oli 13 kraadi (tundus nagu 10, telefoniapp ütles) ja ma olin lühikeste pükste ja pluusiga. Hilfigeris kutt isegi küsis mult ukse juures, kas mul ometi külm ei ole. Vastasin talle rõõmsalt: "On küll, aitäh küsimast." Kui eelmistel päevadel iga kord poodi minnes hakkas külm, siis seekord ma lihtsalt tahtsin kõik poed läbi käia, sest mul oli niiiiiiiiiiiiiiiiii külm. Emps käskis mul endale pikad riided osta, aga ma olin lõpuni vapper. Ahjaa, NIKE tossud skoorisin endale 40$-ga. Wiii! Hiljem kui jalutasime, võttis üks müügimees meid maha, pakkus miskiseid kreeme ja botoxikreemi või mida iganes ja me lasime tal hullult endale määrida ja teha ja möllata ja siis ta lõpus ütles, et teate, see botoxisüst (süstikujuline, aga välja tuli kreem) maksab netis 700$, aga ma teen teile spetsiaalse hinna, saate 350$ga. Me olime ikka kahtlevad, et kuule unusta ära, päris räige raha ju. Ta ei jäänud ikka rahule. Pakkus selle süsti kreemi, päevakreemi ja veel mingeid kreeme ja ütles, et davai, ainult teile, täna, 150$. Ma ütlesin, et kõik väga lahe, aga ikka päris suur summa mingi näojama eest, mille puhul ma isegi ei tea, kas see kestab või kas on hea või kas ka kahe tunni möödudes see mulle meeldib. Ta oli lõpuks jumala šokis, et kas ma tegelt ka ei võta või? Ma ütlesin, et ei võta ja soovisin ilusat õhtut. Haha! Üks müüja veel hüüdis, et kust me pärit oleme ja me ütlesime, et Eestist ja siis selle tüdruku tagant (kes hüüdis) hüppas välja üks kompu mees ja küsis, kas ta võib kaasa tulla. Ma küsisin, et kas vahetame, et tema Eestisse, mina USAsse, ta ütles, et eiei, ma tahan ikka Sinuga koos olla. Hahaa, awww ! 

Shoppasime päris pikalt, jõudsime hotelli tagasi alles pärast kümmet ning siis vaatasime veel telekat ja läksimegi tudule. 

Teisipäeva hommikul ärkasime, käisime hommikust söömas, mis oli päris hea ning mõtlesime toas korraks järele elu üle ning otsustasime siis minna ikkagi NASA keskusesse. See oli meist päris kaugel, mingi 100km, aga mööda kiirteid, seega jälle lebo. Poole tee peal muidugi ema avastas, et mul ju pole lubegi kaasas ja hakkas juba jaurama, et ma roolist ära läheks, aga ma rahustasin ta maha, et kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et politsei viib mu vangi ja tema peab mu load sinna tooma, mis seal ikka. Jõudsime keskusesse veidi enne keskpäeva, olime üsna segaduses piletitest, sest neid oli mingi 20 erinevat, aga kui küsisime putkast, et millist vaja on, kui me tahame seda ja teist ja kolmandat, pakkus ta meile ikkagi päevapileti ja see meile sobis. 









Alustasime oma ekskursiooni bussituuriga, mis sõitis päris NASA keskuses. See külastajatekeskus oli ehitatud, aga päris keskus oligi see sama keskus, kus nad neid rakette ja lennukeid ehitavad, väga aukartust äratav. Buss tuuritas kuskil 45 minutit, siis läksime Apollo ja Saturni keskusesse, kus me vaatasime mitmeid filme lendudest ja näiteks näidati Apollo lende (kes käisid Kuul), nii neid, mis õnnestusid kui ka neid, mis ei õnnestunud. Näiteks esimene, kus rakett läks seest põlema ja kõik seesolnud hukkusid. Ja et 1972 käidi viimast korda Kuul. See oli minu jaoks üllatus, ma päris kursis polnud ja ma ei saanud üldse aru, miks enam ei käida? Kuigi päeva peale selgus, et NASA prioriteet hetkel on hoopis Marss ja selgus ka see, et Kuul elada ei saa ja sellepärast neil huvi polegi. 

Käisime erinevaid filme vaatamas, käisime pilte-rakette vaatamas ning käisime ka stimulaatori peal, mis kujutas endast raketi starti kosmosesse. Oh myyy, kuidas see pea värises otsas, kui startima hakkasime ja kui jõudsime kosmose kaaluta olekusse, tekkis ikka hull rõhk ja päris ebamugav oli olla. Mõelda vaid, et kosmonaudid on päevi, nädalaid ja kuid sellises asendis. 

Esimene õnnestunud Apollo Kuule mängiti meiega koos läbi, nii nagu päriselt oli

























Emps käis kosmoseraketis ronimas, mul tekkis klaustrofoobia, ei julgenud minna, haha



Kui me lõpetasime, 18.15, oli väljas kottpime. Hakkasime koju sõitma, kena tunnike tulla ning siis otsustasime veel kaubanduskeskuses käia, et shopata ja süüa ka leida. Süüa me peaaegu ei leidnudki, mingi nõme keskus oli, kõik oli laiali terve kilomeetri raadiuses ja siis otsi. TomTom aitas meid küll hädast välja, ses mõttes, et Subway leidsime, aga sooja toitu ikka ei leidnud. Mis seal ikka, amps kõhtu ja hakkas palju parem. 

Lõpuks kui hakkasime hotelli tagasi tulema, oli päris väss ikka peal ning käisime vaatamas, kus bassein on, aga seal oli jääkülm vesi, seega matsin mõtte kohe maha. Toas leidsime telekast 50 halli varjundit filmi, mida emps polnud näinud, seega tal oli päris põnev, kahjuks me küll nägime ainult viimast 30 minutit, aga asi seegi. Kuna päev oli pikk ja tegus, oli voodisse vajumine päris mõnus ning tudu tuleb ka ilmselt üsna kiiresti. 

Mul on hea meel, et emps oli selle NASA välja otsinud, sest seal oli tõesti väga lahe. Kõik need 3D filmid lendudest, õnnestumisest ja ebaõnnestumistest ning nende plaanidest, olid väga põnevad ning üldse infot oli palju ja mul käis küll peast läbi, et äkki peaks minagi astronaudiks hakkama. Marsile ja tagasi pidi 3-aastaga hakkama saama...