pühapäev, 25. oktoober 2015

Viimane õhtu Timoris

Alustuseks panen pildi eilsest, terve pere ühel pildil.


Järgmiseks ütlen seda, et pulmadest ei tule eraldi postitust, sest ütlen ausalt, ma ise nutsin seal pulmas ikka lahinal ja ma mõtlesin veidi ning otsustasin, et see oli liialt privaatne ja isiklik, et ma pigem ei lahkaks seda oma blogis. Veidi pulmapeost rääkides, siis olime kui kohalikud staarid ning meiega tehti rohkem pilte kui pruutpaariga. 











Koju tulime veidi pärast kümmet ja kuigi emotsioonid olid laes, oli keha pärast kahte pikka ja energilist päeva päris surnud ning voodi tundus üsna mõnus ja ainuõige koht, kuhu minna. 

Täna hommikul ärkasime üheksast ja no nii raske pole veel ükski ärkamine siin olnud. Ikka päris läbi olime. Käisime söömas, anti friikaid, muna, juustusaia, apelsinimahla, sooja vett ja muud kraami. Sai kõhu üpris täis. Edasi tulime tuppa lebotama kuniks lendasid Liis ja Kristo jälle sisse ja no ega see Kristo ei oska vaikselt olla, ta ainult räägib. Isegi mina ei räägi nii palju. Õnneks, kuna Kristol oli kõht tühi, läks ta Burger Kingi ja vaikusetund oli taas käes. Ühel hetkel otsustasime, et lähme randa, sest hotellis lülitati meil elekter välja, et me jumala eest minema läheks. Jalutasime randa, ujusime tund aega seal soojas supis ja võtsin reaalselt 5 minutit päikest ja õhtuks oli üleeilsele põletusele tulnud lisaks tänane põletus. See päike siin on ikka reaalne tegelane. 

Pärast randa lebotasime hotellis, elekter oli endiselt kadunud, seega teised otsustasid kirikusse või katedraali või kuhu iganes minna ja mina jäin hotelli. Mul lihtsalt olid õlad nii valusad ja nii kopp oli ees sellest pidevast ärapõlemisest ja palavusest ja väsimusest jne. Käisin rahus pesus, üritasin tududa, aga kõige mõnusamal hetkel saabusid teised tagasi ja no Kristo ikka koos uksekella muusika ja meeletu jutuga. Nii palju siis minu siestast. Kirik igal juhul oli väga lahe olnud, suur ja ilus ja turvamees lasi nad isegi torni, mis muidu kinni oli. Eestlased on siin ikka vipid. Ainuke mure tornis oli olnud see, et seal polnud turvapiirdeid ja sisuliselt võis kahe pulga vahelt ka lihtsalt läbi kukkuda.





Vaadake, kui kramplikult nad kõik kuskilt kinni hoiavad, haha

Pärast kirikutuuri oli ka elekter tagasi tulnud, sai konditsioneeri tööle panna ning Liis ja Kristo tsillisid meie toas ja ajasime juttu ning jagasime maailma kogemusi. Nemad on teinud suure tiiru peale Aasiale, mina Euroopale ja Ameerikale, seega saime erinevaid lugusid rääkida. Veidi enne viite saabusid ka Andre ja Veronica siia ning me läksime hotellist minema. Teel restorani küsis Veronica, kas me saime Tais Marketil käia ja kuna me ei saanud, seadsime sammu nüüd sinna. Mina ootasin suurt Kadaka turu moodi asja, aga reaalsuses oli umbes 15 lauakest ja nad kõik müüsid eranditult samasuguseid asju. Kusjuures, suveniire kui selliseid neil ei olegi, külmkapimagnetitest võisime ainult und näha ning viimasel hetkel sain endale ühe käepaela, kohalikes värvides. Seega, Egert sai ühe kaelaketi, isa ka käeketi, ema pildiraami, mille sisse pulmapilt panna ning pulmas said ema-isa ka kingituseks sallid, seega reaalselt midagi siit kaasa võtta polnudki. See muidugi oli isale jälle äriidee. Neid meil nüüd juba mitu.




Marketilt edasi läksime ühte restorani otsima, mis oli kinni ja leidsime teise, mis oli küll väga uhke ja lahe, aga tehti lahti alles tunni aja pärast. Veronica ütles, et pühapäeviti siin nii käibki, et on lahti kas hommikul või õhtul või hommikul ja õhtul, aga päeval on enamasti kinni, sest pühapäev on vaba päev. Me kinnitasime talle, et Eestis on kõik 9-21 lahti, sest eestlastele meeldib tööd teha.



Seega, kuna enamik kohti jäid meie jaoks kättesaamatuks, otsustasime minna tagasi sinna restorani, kus me esimesel õhtul käisime ja kus teisel õhtul käisid ema-isa koos Kristo-Liisiga, seega eestlaste kolmas käik sinna. Meil oli kavas hüvastijätuõhtusöök, kuna me lähme homme Timorist ära ja Andret tükk aega jälle ei näe. Saladuskatte all aga ütlen, et ilmselt üsna pea näeme neid mõlemaid koos Veronicaga aga hoopis eestimaa pinnal.

Restoranis tellisime laua sööki täis, Kristo va hull sõi mingi 10 praadi. Tellis kala, riisi, sushi, friikartulid, oad, muna (keedumuna, jah), kevadrullid ja mingi tofusupi. Lõpuks meile toodi maja kulul tasuta pähkleid, sest Kristo tundus nii näljane. Isegi kokk tuli köögist vaatama, kes see elukas on, kes nii palju tellib. Ausõna.


Kristo teine avokaado-sushi ports
Minu lõhesushi

Kristo ja tema kahesajas eelroog

Õhtusöögi ajal küsisime küsisime Veronicalt veel viimaseid fakte Timori kohta, aga ta vaesekene oli nii väsinud ja kurnatud kogu sellest pulmatrallist ja peost, et ta polnud päris tema ise. Igal juhul me küsisime, kas selle VIP1 numbrimärgiga sõidab siin president (sest me nägime seda autot oma matka ajal 3 korda) ja ta ütles jah. Kristo ütles selle peale, et meie sõidame VIP2 märgiga, noh, oma kollase kastiautoga. 

Lõpuks istusime restoranis päris mitu tundi ja tore oli ja üldse ei saanud aru, et see mingi hüvastijätmine on. Tulime hotelli tagasi, jutustasime veel veidi siin ja siis tuldi neile järgi. Liisile ja Kristole ka. Andret ja Verot peaksime veel homme nägema lennujaamas, aga Liisi ja Kristot ilmselt mitte, seega neile sai tsau ära öeldud ning laiali mindud. 

Ja lõpetuseks meie grupipilt, Kristo ja Liis lähevad homme tagasi Austraaliasse, mina-Egert-ema-isa Balile ja Andre-Veronica alustavad oma abielu-elu Timoris. 

Veronica - Andre - Egert - isa- ema - mina - Liis - Kristo

PS! Mult juba küsiti, et kes Kristo ja Liis on ja kuidas nad Andre pulma sattusid. Liis on mu ema tädipoja tütar ja Kristo tema elukaaslane. Nad kohtusid Austraalias juba Andre ja Veronicaga ja kuna nad olid nii lähedal (tund aega lennata ainult), tulid nad eestlastena muidugi seda ilmaime vaatama. 

1 kommentaar: