reede, 23. oktoober 2015

"Teeme täna 20-minutilise jalutuskäigu"

Hommikul saabusid kaks järgmist eestlast Ida-Timorisse - Liis ja Kristo. Ma küll ei tea täpselt, mis kell nad siia meie juurde toodi, aga kui me Egertiga 9.30 sööma läksime, olid nad juba platsis. Kiire söök ja siis otsustasime, et jalutame 10min sadamasse, sealt 5min randa, ujume ja lähme 10min koju tagasi. Tundus hea. Me Egertiga veel panime plätud jalga, et pikka maad ei kõnni.

Oleks me ainult seda teadnud...

Sadamasse me ei saanud, kuna see oli rohkem kaubasadam kui inimestele. Jalutasime veidi edasi mööda rannikut ja ma näitasin umbes 15km kaugusele, et vaadake, seal on valge liivaga rand, lähme sinna. Emps ütles selle peale, et davai, miks mitte.

Meie teekonna algus. Seal taga kaugel paistab kuju mäe otsas, sinna kõndisimegi




Ja uskuge või mitte, aga sinna me vantsima hakkasime. See oli nagu Saaremaa ühest otsast minema asumine teisele poole jõudmise sooviga. Just, võimatu missioon. Kell oli veidi enne keskpäeva, päike seniidis ja meie muudkui kõndisime. Iga poole tunni tagant oli õlle peatus ja kõnd jätkus. Me nägime külasid, me nägime poode ja restorane, me nägime puuviljaturgu ja esimest BMW'd siin, me nägime räuskavat kohalikku naist, kes kiviga ämbri puruks viskas, me nägime umbes tuhandeid taksosid, kes kõik meid peale tahtsid võtta, aga meie muudkui kõndisime ja kõndisime. Õnneks olid Kristo ja Liis nii head reisipartnerid, et nalja sai kamaluga ja tee ei tundunudki nii pikk. Ühel hetkel, kui väsimus korraks peale tuli, hakkas nurga tagant jälle valge liivarand paistma ja see andis jõudu juurde, ainult natukene veel. 





Juba kujule lähemal



Randa me ka 20 000 sammu hiljem jõudsime. Riided kadusid seljast välgu kiirusel ja vesi oli oioioi kui mõnus! Soe ja sinine, sügav ja pehme põhjaga. Me ema ja Egertiga nautisime ikka sajaga. Teised vette ei tulnud, aga tutvusid baariga ja nii sai Kristo hiljem meile isegi rummikokteilid sebitud (kuigi alguses öeldi, et kokteile pole) ja serveeris neid meile kui tõeline baarman.






Kuna aga rannast ümber mäe paistis Cristo Rei kuju, mis on põhimõtteliselt ainus vaatamisväärsus Ida-Timoris, tekkis meil ikka vastupandamatu soov sinna minna. Jalutada ei tahtnud aga enam keegi ja me võtsime takso. Ja takso pani meid kuuekesi taksosse. Neli inimest maksis 3$, kuus inimest 5$. Hurraa!



Meie õnn jäi aga üürikeseks, kui saime aru, et mäe otsa ei saa autoga, vaid sinna tuleb ronida. Treppidest. Mingi kilomeeter üles. Oh issand. Poole maa peal kadus minu pilt täiesti ära, sest me olime ikka valearvestuse teinud ja vett meil ei olnud üldse kaasas. Tuletan meelde, et kell oli umbes 15 ja päike oli ikka seniidis ja kraade oli ikka umbes 45. Seal mäe peal mul oli tunne, et ennustaja küll kunagi ennustas täpselt, et ma suren õnnelikuna, tehes midagi, mida ma armastan, aga vanusega paneb ta puusse, sest ma suren täna ära. Õnneks mu kaasseltskond oli priima, kõik poputasid ja hoidsid ja lõpuks ma ikka mäkke jõudsin ka. Ja oioioiii kui ilus seal oli! Ja sealt paistis see sama vaade, mis ma oma Facebooki panin, kui esimest korda Ida-Timorist pilti otsisin.





Samasugune pilt on mul Facebookis blogilehe kaanepilt


Ma lihtsalt mainin, et Egert on ka pildi peal


Egert, mina, emps, Kristo-Liis (taga) ja isa

Kristo ronis oma pükstega mulle lihtsalt pähe, hahaha
Alla tagasi tulime rõõmsamalt, aga siis hetkeks valitses tühi tunne. Mitte kurb, sest me pole kunagi kurvad, aga tühi, sest me olime kuskil saare tipus, kus tee lõppes ära ja ühtegi taksot seal ei olnud. Ega paistnud ka tulevat, sest me olime ainsad kuradi turistid seal lähima nädala jooksul. See juba hakkab haiglaseks muutuma. Aga igal juhul märkasin ma, et üks kollane kastiauto tuli ja keeras otsa kohe ringi, seega me saatsime Kristo läbirääkimisi pidama ja nad olid nõus meid linna viskama, 5 dollariga! Mine pekki kui lahe. Vinnasime ennast aga kasti ja läksime rallima. Me saame nagu nii kogu aeg megapalju tähelepanu ja kujutage siis ette, kui palju me seal kastis olles seda saime.



Kohalikud motomehed jälitasid meid
Onud viisid nagu lubatud meid linna, ronisime kastist maha, ostsime poest hunniku külmasid jooke ja kebisime hotelli haavu lakkuma. Ja nüüd ükskord kordame veel üle, et Ida-Timor asub kuus kraadi ekvaatorist ja siin on päike kogu aeg seniidis ja siin on kogu aeg 45 kraadi ja siin pole ühtegi varju, sest isegi palmipuud on siin ära kärssanud. Seega kokkuvõtvalt - perekond Tomatod lähevad homme pulma.

Hotellis otsustasid ema, isa, Liis ja Kristo sööma minna, aga me Egertiga polnud üldse huvitatud. Meie huvi tekkis kaks tundi hiljem ja nii seadsime sammud Burger Kingi. Mälu järgi mäletasin, et kuskil oli, täpselt ei teadnud. Leidsime selle küll üles, aga siin ei saa kaardiga maksta. Mastercard lihtsalt ei tööta. Tee mis tahad. Seega me vudisime hotelli tagasi, emaisa olid ka tagasi tulnud, nurusime neilt sularaha ja armas hotelli autojuht viis meid uuesti Burger Kingi ja tõi tagasi ka. Väga armas temast. Ta ise ka on armas, aga inglise keel on null ja no ma ei saa temast mitte midagi aru. Kahjuks.

Hotellis sõime kõhud täis ja tõmbame tuttu ära, sest päev oli väga väsitav.

Homme lõpuks kurikuulus pulmapäev!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar