teisipäev, 20. oktoober 2015

Reis Aasiasse, päev 1-2 ja Singapur

Niisiis, meie pere võttis ette tee Aasiasse, esimest korda elus kõik koos. Võinoh, miinus üks, sest üks on juba seal. Sellest ka põhjus, miks me sinna lähme. 

Esmaspäeva õhtul pidi olema minu ja Egerti lend 17.25, ema-isa lend 21.30. Läksime siis rõõmsalt meie check-in'i tegema ja öeldi, et teate, lennuk on ülebookitud, kas te kõik koos ei taha hiljem minna? Kui ema oli üsna rõõmus ja ütles kiirelt jah, olin mina ikkagi kahtlev, et mis summadest me räägime? Kompensatsioonist siis. Miks ma peaks vabatahtlikult tahtma loobuda 6-tunnisest ootamisest Helsingi lennujaamas, eksole? Saime omale toiduvoucherid ja läksime täpselt sama targalt koju tagasi. Ausõna, iga kord, kui lennujaamas mingi jama on, mõtlen ma, et jumal tänatud, et me nii lähedal elame, et pole tõesti vahet, kui peame koju tagasi minema. 

Seega, esialgu meie reis ei alanudki, läksime koju tagasi, vaatasime ära Kalevi kossumängu ning siis viis armas naabrimees meid lennujaama. 

Esimest korda elus sõime ja jõime lennujaamas kõike, mis arvesse mahtus. Toiduvoucherid ikka head asjad. 

Boarding hakkas plaanitust pisut hiljem, aga tegemist oli 2x2m lennukiga, seega palju aega ei võtnud. Meie Egertiga istusime viiendas reas, ema isa kümnendas. Egert muretses, et kohver ei mahu ära, rattad jäid välja, aga soomlasest stjuuardi poiss rääkis meile pika jutu soome keeles ära, miks mahub. Ilmselt paistis see meie nägudest välja, aga kohe pärast juttu küsis ta, et kas me ei saa soome keelest aru. Haha! Reis oli mega lühike, sups üles, sups alla. Helsingi lennujaamas oli meil veidi üle tunni aega, jõime salaja oma minialkoholi pudeleid, mis Eestist kaasa sahkerdasime ja ostsime Burger Kingist (või Kinger Burgist nagu isa seda kutsus) juustupallid ja sibularõngad. Tasuta anti ketšupit ja see tegi meid ekstrarõõmsaks.



23.55 pidi pikk lend peale hakkama, see aga venis ja venis ja venis ja lõpuks startisime 00.30 ajal. Esialgu uurisin, mis filmid telekas on, aga arvestades kellaaega, siis eriti selle peale ei panustanud. Nagu arvasin, napid minutid pärast seda jäin magama. Pärast pooletunnist väga magusat und aeti aga üles ja pakuti süüa. Ma küll tellisin sealiha, aga see oli riisiga ja mingi jamps, seega ma sõin hoopis isa ja ema koogid ja kreekerid ja saiad ära. Ma ei pea vist mainima, et kõlas esimest korda ema suust lause, et Aasias ma nälga jään. 

Aga ma olin selleks valmis. 

Kella kahe ajal hakkasime Egertiga Titanicut vaatama ja 2.15 vajusime mõlemad ära. Ja järgnes pikk ja rahulik uni, mina ärkasin alles pool üheksa. Kena kellakeeramine 5 tundi edasi ja paanikas toidu ootamine, sest kere oli hele ja nii saabuski hommikusöök meie lauda. Munapuder, praekartul, vorst ja sai. Minu jaoks oli piisav isegi, aga paki peal oli ainult 200 kalorit ja tuleb tunnistada, et eriti toitev just ei olnud. Seega, lennufirma toidus pettusime me kõik. Lennuk ise ka selline vana ja närtsinud ja imelik. 

Kohaliku aja järgi 14.30 maandusime Singapuris ja väljas oli 33 kraadi. Paradiis. Lennujaam oli nii suur, et koos riietevahetuse, shoppingu, info küsimise ja kõndimisega, oli kell märkamatult saanud 18.30.  Esimese negatiivse kogemuse Aasiast sain sellega, et metroopiletit lennujaamas ostes sai maksta üksnes sularahas, sest kaardimakseterminal on kohalikele. Oota, mida? Kui ma hakkasin närvi minema, rahustas Egert mind: "See pole Ameerika, see on Aasia."

Rongile me saime, vahetasime liinigi ja jõudsime kesklinna. Seal tabas meid mõnus soojus ja ooooo reaktsioon, sest Singapur on ilus. Tõesti on. Jalutasime mööda linna, käisime vaatasime Lõvi ära, pildistasime kõike, mis sädeles ja suundusime vaateratta poole. Kui esialgu tundus, et kassad kinni ja pileteid ka pole, siis veidi uurimist ja piletid me saime. Vaaterattale saime ka. Vaateratas oli vägev! Suur ja ilus ja liiklus aeglaselt, saime ilusad pildid ka tehtud. Ja jätkuvalt Singapur on imeiluuuuss!









Pärast vaateratast, mis muideks oma tulukeste blingimisega mul südame pahaks ajas, otsustasime süüa otsima minna. Kuna väljas oli jätkuvalt palav, valisin mina vee ja superhapu jäätise ning olin väga rahul. Jalutasime mööda vormelirada, jälgisime kurve ja värke, väga lahe ikka. Sööma läksime lõpuks ühte täiesti ebaloogilisse kaubanduskeskusesse ja ikka kohalikku toitu. Mu sõbrad ilmselt kujutavad ette, kui segaduses ma seal olin, sest friikaid polnud, pizzat polnud, riis siin, riis seal, kana, kana, kana ja riis. Valisin omale miski crispy kana ja muna ja riisi ja pean tunnistama, et väga hea oli. Eneselegi üllatuseks. Jooke käisime ka isaga ostmas, ütles mulle, et ma võtaks kaks tiigrit. Ee mida? Pärast muidugi tuli välja, et tiiger on õlusort Singapuris. Toit maitses hea ja nautisime kõik, isa ja ema said päris vürtsist asja ka nautida, õnneks ma sellest suutsin ennast ära sahkerdada (õnnelik juhus lihtsalt).






PS! Neil on igal pool kaardimaksemasinad, aga need on ainult kohalikele!!! 

Edasi trippisime tagasi metroojaama ja sõitsime lennujaama, kus tegime kiirelt check-in'i ära ja jäime siis ootama oma kolmandat lendu, mis toimetab meid juba Balile. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar