neljapäev, 22. oktoober 2015

Kohtumine Veronica vanematega

Neljapäeva õhtul kohtusime terve Veronica suguvõsa ja naabritega. Läksime sisse, kõik tulid tere ütlema ja suudlesid põskedele ja käele ja kallistasid ja naeratasid. Ja kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen mingit poolsadat inimest, ilma naljata. Meie jaoks oli isegi uus diivan ostetud ja lahti võetud. Alguses tutvusime niisama, pakkusime lastele kommi, draakoneid, mesikäppasid ja kirjusid koerasid. Šokolaadi omad läksid paremini peale, aga ära söödi kõik. Mingil hetkel korjati need laste eest ära, sest tavaliselt nad nii palju kommi ei söö. Vana Tallinnat viisime ka kingituseks, nii mõned pudelid. Andre sai ka juustu ja suitsuvorsti. 

Ees Veronica, taga tema vanemad ja siis hunnik teisi, kes meid vaatama kogunesid

Meile serveeriti külma sprite'i, keeksi, meie vastu serveerisime kiluvõikusid ja suitsuvorsti leibasid. Pärast tehti meile liha ja salatit ja riisi. Nende tehtud toit oli super hea, eriti see salat, sellel oli mingi eriti hea kaste peal.  Kiluvõilebasid söödi, aga väga erinevate emotsioonidega, reaalselt vist polnud ühtegi inimest, kellele see maitsenud oleks. Veronica ka sõi, et video peale saada. Aga suitsuvorst läks väga peale neile. Andre oli esimene, kes selle põske pistis, kui lauale panime. 



Õhtu oli põnev, me kohtusime ühe lapsega, kes õpib juba 5a rahvusvahelises koolis ja oskas inglise keelt, me kohtusime Veronica õe Ritaga, kellele Egert meeldis ja kes oli tõesti üks ilusamaid naisi seal (mul pole temast pilti, aga ma laupäeval teen), me kohtusime Veronica vennaga, kellel on plaan Londonisse tulla, me kohtusime ta vanematega, kes kahjuks inglise keelt ei rääkinud ja umbes 827182 sugulasega, kes ka keegi inglise keelt ei rääkinud. Küll aga olid nad nii sõbralikud ja naeratasid kogu aeg, et see oli lihtsalt ulme. Eestlase jaoks oli seda kõike liiga palju korraga. 

Hei lapsed, issi tuli koju!

Pärast söömist nägime ära ka selle vaese pühvli, kes pulmadel nahka pistetakse. Ta oli täitsa elus ja ketis istus ja ta oli nii kurb, et ma oleks peaaegu nutma hakanud, kui ma kuulsin, et ta homme ära tapetakse. Vaene loom. Mul reaalselt oli nii kahju. Katsun tema peale lihtsalt mitte mõelda ja mõtlen, et see on looduse osa ja peabki liha sööma. Hetkeks oli küll tunne, et taimetoitlus - siit ma tulen. Meid kutsuti seda rituaali ka vaatama, kuidas 3x3m kööki tehakse lõke ja pannakse ta sinna vardasse, aga kui meile alguses tundus põnev seda vaatama minna, siis täna kuulsime, et ta siiski vaid tapetakse ja grillitakse laupäeval ja otsustasime loobuda. Ma ei taha näha, kuidas see vaene armas loom maha lüüakse. Oh see vaene pühvlikene..


Nagu ma ütlesin, inimesi oli megapalju, naabrid, õed, vennad, ema-isa, kõikide lapsed ja neid lapsi tuli ka kogu aeg juurde ja lõpuks oli ikka väga segadus isegi Veronicat üles leida, sest nad kõik näevad veel samasugused välja kah. 

Naabrinaise laps, Au, oli minu lemmik laps ! Hiljem selgus, et ta on ka Andre lemmik ja et Andre on tema lemmik ka. Ja ta oli nii armas, et ma armusin esimesest silmapilgust ja ma juba küsisin ka, kas ma võin ta koju kaasa võtta. Veronica lubas naabrinaisega summadest rääkida. 


Üldiselt oli väga lahe kohalikku elu näha ja huvitav oli näiteks see, et üksteise tubades ei käida. Iga ühe tuba käib lukku ja see võti on toaelanikul ja sinna läheb ainult tema. Ühiskondlikud toad ongi elutuba ja söögituba ja kõik. Andrel ja Veronical on kohe terrassi pealt minnes tuba (nende terrass on maja ees, mitte maja taga), seega nad ei pea kojutulles teistega isegi mitte kokkupuutuma. Muidu tundus maja väga ilus, Dili mõistes, aga elekter on neil mööda pikendusjuhtmeid (ja neid ikka jätkus, rippusid mööda seinu) ning WC ja vannituba pidid olema nii umbes paarkümmend aastat tagasi Eesti moodi. Mina ise seal ei käinud, aga tuginen Andre sõnadele, et ta peseb kopsikuga ja häda teeb auku. Majas elab umbes kümme inimest, ema-isa, Andre-Veronica, mingid õed ja vennad kellegagi ja nii edasi. Üldiselt on kultuuris kombeks, et kui abiellutakse, kolitakse kodust välja, aga Andre puhul tehakse erand, sest tal pole veel tööluba, et tööle asuda ja maja ehitada. 



Me käisime mööda maja ja filmisime kõiki ja kõike, aga me olime ka eile juba Veronicalt küsinud, kas see on okei. Muidu vist oleks isiklikku tsooni rikkumisena tundunud, sest nende jaoks on nii paljud asjad pühad ja olulised, millest meil aimugi pole. Ikka pidevalt küsisime Verolt ka, kuidas käituda, mida öelda, kuhu istuda ja kuhu astuda. Ja ma ei väsi kordamast, kui sõbralikud nad on. Hoolimata sellest, et me üksteisest aru ei saa või et me ei saa lugusid rääkida, siis sellest tumepruunist pilgust ja lumivalgest naeratusest piisab, et ma tunnen, et ma olen siin oodatud. 

1 kommentaar:

  1. Anonüümne22/10/15 13:12

    Ma poleks pidanud seda pilti nägema, nii kurb hakkas :(

    VastaKustuta