esmaspäev, 26. oktoober 2015

Head aega Dili, tere Bali!

Ja oligi aeg pakkida kohvrid ja lennata tagasi tsivilisatsiooni. Mitte üldse paha pärast, sest kui keegi otsib riiki, kuhu minna, mis on süütu ja turistidest puutumatu, siis Ida-Timor on hea valik. Nad on turistidest lausa nii puutumatud, et nad pole teinud suveniire, neil pole inglise keelt rääkivaid inimesi (ei hotellides, poodides, restoranides ega taksodes) ja nad ei müü isegi jäätist, sest kohalikud ei söö seda. Mis muidugi ei tähenda seda, et nad menüüs seda ei pakuks, ikka pakuvad, lihtsalt ütlevad nädal aega järjest, et ei täna meil pole. Neil pole vaatamisväärsuseid ja need mõned, mis neil on, tuleb ise üles otsida ja ise minna, sest tuure ja ekskursioone pole neil ammugi. Nad ei tea, mis asi turismiputkagi on. Kõik see kokku aga teebki sellest riigist just selle süütukese, sest no nii armsalt süütut kohta pole ma varem külastada saanudki.

Lõpuks saime öelda, et kaks kõige paremini inglise keelt rääkivat inimest leidsime me Burger Kingist, teenindajad, aga nagu Egert ütles, seal ilmselt käib ka kõige rohkem turiste. Mis puudutab hinnataset, siis ei ütleks, et tegu väga odava riigiga on. Meie mõttes muidugi on, aga kui kohalik teenib umbes 150$, siis 5-6 dollarit restoranis prae eest maksta on ikka päris palju. Samas, ega nad ei käi ka väljas söömas, neil on kodus kõik olemas, kasvatavad ise. Ainult piima toovad nad Austraaliast ja see maksab 1 liiter 2.5 dollarit. Andre ütles, et ta jättis piimajoomise maha. Ta muidugi on kõik joomised maha jätnud. Burger Kingis juustueine maksis 4.50$, aga neil oli joogiks pepsi purk, mitte masinajook. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis masinast jooki ei olnudki mitte kuskil, sest nii veed, õlled kui ka coca-cola toodi ka restoranis pudeli-purgiga. 

Mis puudutab liiklust, siis hoolimata sellest, et nende liiklus on totaalne kaos, ei näinud me mitte ühtegi avariid. Katkiseid bumpereid ja tagatulesid veidi nägime, aga reaalset matsu mitte kunagi. Autojuhid põhiliselt ainult tuututavad ja sõeluvad teiste autode ja rollerite vahel. Meil tekkis ka küsimus, kas Timoris load üldse on või automaatselt iga üks, kes ostab auto, ongi autojuht, aga me unustasime Veronicalt küsida, seega see jääb järgmistele väljauurimiseks. Alguses mainisin ka ühe faktina seda, et aeg on timorlaste jaoks üsna mõttetu, seega uutele minejatele ka väike rahustus - seal jäävad kõik hiljaks. Kui Sul peaks olema lennujaamas auto vastas 12.30, siis ta tuleb umbes ühe ajal ja kui Sa pead olema lennujaamas kell 12 ja tellid omale auto 11.30, siis ta tuleb umbes 11.50. Nad tõesti ei viitsi ennast nii süütu asjaga nagu aeg üldse vaevata. 

Kirjutasin ühe oma pildi alla Facebookis, et ühel hetkel saame me aru, kui palju meil on ja kui palju sellest meile vajalik pole ning et Ida-Timoris olemine on õppetund kogu eluks. Ja nii võibki selle reisi kokku ka võtta. Soojamaapuhkust ootavatele inimestele on see paik paradiis, iga päev lauspäike ja megasoe, aga põletus tekib sama mõnusalt. Uute kohtade avastajatele on see samuti paradiis, sest ei tea ma kedagi, kes Ida-Timori nime peale oleks osanud kohe öelda, kus see asub või mis see on ning üleüldse teate... See on üks igavesti äge koht. 

Ja tegelikult lahkusime me ka sooja tundega, sest hotellis tehti meile 200$ alet.

PS! Ja mul on 250 uut õde-venda, kes kõik on Ida-Timoris, vägev!!

Andre ja Veronica tulid meid lennujaama saatma :)
Veel viimase elamuse Ida-Timorist saime lennujaamas, mis on 3x3 meetrit ja kus me heitsime nalja, et ei tea, kas neil ootesaal üldse on. Tegelikult olid nad väga tublid, neil oli kohvrite skänner, siis passikontroll, riigist lahkumise maks, deklaratsiooni kontroll, veel üks kohvri skännimine ning ootesaal koos "duty free" poega, kus sai maksta Mastercardiga. Vohh! Teie, kes te plaanite Timorisse minna, arvestage, et mastercard on nende jaoks alles teise planeedi kaart ja sellega võite te kohe eos koju tagasi minna. Ja Tele2 kliendid võivad arvestada, et neil pole levi ka, EMT omadel on. 

Lend Balile kestis mingi kahe tunni ringis, jagati süüa ka. Meie peres on nii hästi, et ema sööb kõik juurviljad, mina söön kõik koogid, isa sööb kõik puuviljad ja Egert sööb kuidas kunagi. Seega meil käis hull vahetamine, Egert andis juurikad emale, sai kartulid asemele, mina andsin puuviljad isale ja sain koogi asemele. Ja minu meelest sellel Timori lennukil on midagi viga, sest nii minnes kui ka tulles tappis uni mu sekundi pealt. Ma ei olnud isegi mitte väsinud. 

Balil lennukist välja saades tabas meid jälle mõnus kuumus, oh kui hea! Leidsime lennujaamas kiirelt oma autojuhi, kes meid hotelli tõi. Hotell on meil selline huvitav, et on sisehoov ja ainult 12 tuba, iga üks eraldi nagu oma majakeses. Esialgu pandi meid Egertiga ühe voodiga tuppa ja me ei kaevanud ka, küsisime lihtsalt ühte tekki juurde, aga õhtuks selgus, et me olime ikkagi valesti läinud ja nii koliti meid teise tuppa, kus on kaks voodit sama suured nagu esimeses toas oli üks, seega me väga rahul. Personal muidugi vabandas maad ja taevad kokku, aga me polnud üldse pahased, vastupidi. 



Kuna me olime nädal aega oodanud ja unistanud basseinist ning väljas oli ka sitaks palav, kebisime me esimese asjana ujuma. Timoris oli hotellis kapp ja mul olid kõik asjad ära pandud sinna, nii et kokkupakkides ja siia jõudes oli ikka esimese hooga päris hea küsimus, et kus näiteks ujumisriided on. Ma polegi vist varem niimoodi poole puhkuse ajal pidanud kolima, seega see oli minu jaoks pisut imelik, aga samas, meil ausõna polnud Timoris enam rohkemat teha ja veidi igatses süda tsivilisatsiooni küll. Ja veidi odavamaid hindasid. 


Natukene hiljem otsustasime jalutama minna, jalutasime mööda suurt tänavat, mis meil hotelli kõrval on. Kõik restoranid pakkusid meile süüa ja iga üks oma soodustust, kui tuleme just nüüd. Õnneks on ema ja isa aru saanud, et me Egertiga öögime kohaliku toidu peale ja mõtlevad ka meie peale, kui mingeid restorane valime. Siin õnneks on sellega oluliselt lihtsam. Valisime omale ühe lemmiku välja ja jalutasime edasi, et leida ka spa, kus saaks jalamassaaži, sest Egert kardab hullult kõdi ja emps arvas, et ta peaks ikka proovima, kas tal on massaaži ajal ka kõdi. Kuna neid spaasid oli siin aga päris mitu ja hinnad täitsa ajuvabad (noh, näiteks 60 minutit jalamassaaži on nii umbes 4 eurot), otsustasime, et sööme kõhu täis, mõtleme veidi ja tuleme siis tagasi. Söögikohaks valisime Aasia ja Westerni restorani, kus isa sai kuumalt pannilt miskit liha, ema mingi kohaliku toidu, Egert pasta boloneese ja mina ribid. Ja lisaks tahtsin ma maasika margariitat, aga nagu juba viimasel ajal needus, siis maasikaid ei olnud ja ma proovisin olude sunnil ära mango margariita, sest ma nii tahtsin frozen jooki ja see oli ainus. 

Ja see oli taevalik!

Kui me lauda istusime, nägime kõik, et täna on miski asi tasuta, aga nagu eestlasele kohane, ei uskunud me sellesse ja mina pigem küsisin umbusklikult, et mis selleks tasuta asjaks tegema peab, kas laulma või tantsima või mida? Reaalsus oli aga see, et nad tõid need tasuta asjad meile lauda ja meie pistsime need nahka. Lihtsalt selle eest, et me seal olime ja nende toitu nautisime. 


Kõhud täis, jalutasime mööda tänavat edasi, et leida spaa, kus me neljakesi saaks minna. Ühes kutsus naine meid sisse ja ta oli seal koos oma tütrega, imepisike ja armas (mingi teismeeas, ma julgen arvata). Kuna meid oli neli, helistas ta oma kahele sõbrale, kes ka motikatega kohale lendasid ja  60 minutit mõnu võis alata. Minul ja Egertil oli väga hea, meid mudisid need ema ja tütar, kusjuures tütar Egertit ja kui Egert vahepeal ütles, et tal oli valus, ei suutnud ma ära imestada, kuidas nii pisike tüdruk nüüd siis valu jaksab teha, aga tuleb välja, et ta oli väga professionaal. Emal ja isal olid siuksed natuke vanemad naised ja üks nendest oli isa nähes nii hoos, et vot nüüd on tal suur ja turske mees ja tema hakkab väänama. Ja väänas nii, et isa õhtul ei saanud näppugi sääremarja vastu panna. 


Massaažist otse tulime me hotelli, isa serveeris rummi apelsinimahlaga naistele ning käisime ka poes snäkke ostmas. Ostsime suure coca, suure apelsinimahla, ühed suured tsipsid, kahed väiksemad snäkid, habemeajamisvahu, jäätise, plastiktopsid ja kalapurgi ning arve oli 7.7€. Nüüd ma usun seda ema-isa juttu, et Aasia on odav. 

Istusime õhtu otsa ema-isa hotellitoa terrassil, vahepeal koliti meid Egertiga ringi, sõime-jõime, rääkisime juttu ning kolisime siis tubadesse ära, et homsele päevale uue energiaga vastu minna. 

2 kommentaari: