kolmapäev, 14. oktoober 2015

Blogi ja pereelu

Ajendatuna Merje blogist ja Jane blogist, mõtlesin isegi kirjutada, mida minu sõbrad-tuttavad-sugulased arvavad mu blogist ja kuidas ma seda kontrolli all hoian. 

Sarnaselt Janele, pole mul olnud ühtegi noormeest, kellele mu blogi poleks meeldinud. Eks see meestelik mõtlemine veidi on, et mida on üldse kirjutada oma elust ja miks peaks mõni võõras seda lugema, aga üldiselt on neil suhteliselt savi olnud. Kuigi, pean mainima, et oli küll üks, kes veidi taunis seda, et ma pilte juurde panin, kui me kuskil käisime. Õnneks oli mul sel hetkel üsna privaatne blogi ja seda nägid ainult sõbrad.

Mis puudutab pere, siis pere on mul lahe. Kui me väljas söömas käime kuskil uues kohas, lasevad nad alati mul pilte teha toitudest ja kommenteerivad, kuidas maitses, et ma saaks kirja panna. Ema-isa loevad ka. Ainult mu vennad ei loe. Mu noorem vend ei lugenud mu blogi isegi siis kui ma USAs elasin, sest ta ütles, et teda ei koti. Reisiblogisid armastavad mul kõik lugeda, ema ja isa, vanaema, vanaisa, tädid, onud ja isegi need sugulased, kellega ma väga ei suhtle. Lihtsalt sellepärast, et on ju nii lahe, et keegi teine teeb ja viitsib ja tahab ja ikka on parem lugeda, kui inimene, kes kirjutab, on tuttav. Mingil hetkel ma lisasin neist pilte ka üsna suvalt, sest ma ei saa aru väga sellest hirmust, et appi keegi näeb mu pilti. Kuidas Sa käisid söömas? Tegelt? Mind väga ei huvita ja ma jagan oma arvamusi ja pilte rõõmuga. Mõni aeg tagasi me käisime ema ja vennaga koos USAs, siis me olime kogu aeg koos, aga ikka olid nemad õhtul esimesed, kes ütlesid, et pliis kirjuta juba blogi rutem ära, tahaks lugeda. Mis sest, et nad olid minuga koos terve päeva olnud. Nüüd on ees ootamas lausa kaks reisi ja ma veidi olen küll dilemma ees, et kuidas see lahendada, aga no võib-olla siis teen lihtsalt enesekesksemate piltidega. Või küsin neilt enne luba. 

Sõpradega on mul nii ja naa. Mul on paar tükki, kes mulle pidevalt ideid annavad ja ilusate piltidega näiteks kaasa aitavad või kellega midagi lahedat tehes alati pärast kommenteerivad ka oma arvamust. On ka neid, kes mu blogi üldse ei loe, nad teavad, et see on olemas, aga eriti huvitatud pole. Ja on neid, kes kogu aeg loevad ja meeldetuletavad, et pole ammu kirjutanud, aga ise nii-öelda osalised ei ole.  Tavaliselt, kui me mingeid pilte teeme, on nad harjunud, et üsna kindlalt need pildid ka hiljem blogisse jõuavad, aga halvasti ma neist ei kirjuta. Mõnest inimesest olen kirjutanud, aga need on jäänud kinnise blogi raamesse ja seda loevad nii-öelda tuttavamad inimesed. 

Mis puudutab mu oma privaatsust, siis ma leian, et ma olen üpris tagasihoidlik. Ei lahka ma mingeid suhteprobleeme, tülisid sõpradega, draamasid kodus ega muid isiklikke asju, pigem ongi kõik üks suur mull ja kogemuste jagamine teistega. Mulle tegelikult meeldib hullult Mallu ja Leenu ja Britti ja Jane blogisid lugeda, kus on palju juttu ka nende oma elust, aga ma ise tunnen ikka, et ma päris nii ei tahaks. Mul isegi vahepeal viskas see üle, et kui sain sõpradega kokku ja hakkasin mingit lugu rääkima, ütlesid nad rõõmsalt vastu "Jaa, ma Su blogist lugesin," sest ma ju tahtsin ise rääkida, oma emotsioonidega, mitte, et nad juba teavad kõike. 

Nii, et üldiselt võib öelda, et mul on üsna toetav seltskond ümber ja mul selle üle ainult heameel. Mulle meeldib kirjutada ja minu eesmärk ei olegi võõrastele kirjutada, vaid pigem omadele, aga selle vastu ei ole mul ka midagi, kui võõrad siia ära eksivad. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar