neljapäev, 22. oktoober 2015

4.päev Aasias

Hommikul ärkasime äratuse peale kell 9, vähemalt mina. Ülejäänud kolm selli põõnasid mõnuga. Kusjuures, me ööbime ühes parimas Timori hotellis, tuginedes bookingu lehele ja uuringule, mida enne siiatulemist tegime. Ja vaadates ümberringi, on ka see maja üks ilusamaid, mis siin on. Meil on üsna puhtad toad, noh 6'stars service just ei ole, aga linad ja rätikud on valged ja puhtad. Hotell ise on siuke motellitüüpi ehitusega, on fuajee ja söögikoht ja siis on avatud sisehooviga ümberringi toad. Meie oleme teisel korrusel. Koristajad käivad iga päev ja hommikusöök on meil ka hinnas ja personal on oioioiiiii kui sõbralik. Jutuga tahtsingi jõuda sinna, et käisime hommikust söömas ja kuigi mina sain kõhu praemunast, juustusaiast, kurgist ja salatilehest täis, siis mõni teine natuke pirtsutas. Võib-olla me ka läksime lihtsalt natuke liiga hilja, kella kümneni ainult pakuti. 

Ps! Friikartulid olid ka.

Kõhud täis, pidasime aru ja otsustasime randa minna. Veronica näitas meile eile õhtul tee kätte ja nii asusimegi seda otsima. Pean ausalt ütlema, et see teede ületamine siin on küll ikka tõsine spordiala ja ma võiks kihlveo kontori avada iga kord, kui me minema hakkame, et kas saame elusalt üle või seekord ei saa. Õudne. Terve linna peale praegu, nii palju kui näinud oleme, on ainult üks valgusfoor ja ka seal üritati ema-isa rohelise tulega alla ajada. Saa neist siis aru.

Teekond randa oli meie jaoks mõnus jalutuskäik, mingi 10-15 minutit ehk ja kuigi Veronica eile üritas meile selgeks teha, et taksoga on 2 dollarit, läksime ikka jala. Naljakas ongi see, et kui ameeriklaselt küsida, kui kaugel miski on, vastab ta alati, et umbes 10 minutit autoga, siin vastatakse, et 2 dollarit taksoga. Eestlane tahaks ikka teada, et no umbes 400 meetrit. Maailm on lahe! Meie rannateekond oli aga lahe ka selles mõttes, et ilma naljata Andre oli esimene eestlane Ida-Timoris, meie järgmised, aga valged inimesed oleme me raudselt siin ainsad praegu. Kõndisime koolist mööda, lapsed ronisid peaaegu üle aia, et meid näha, tänaval lapsed küsisid emalt, kuidas inglise keeles Tere on ja ütlesid seda meile, naeratati ja lehvitati. Jõudsime randa, hakkasime riideid ära võtma, mingi 10 last jooksid meie poole, võtsid käest kinni ja teretasid, ujusime nagu turvabrigaadiga, sest ega nad meid enam rahule ei jätnud. Tüdrukud tahtsid kõik Egertit katsuda, sest oh my god, valge mees meiega vees. Kusjuures, Vero ütles ka eile, et üks tema õdedest pidi Egertit hullult ootama. Valged on siin tegijad!

Vesi rannas oli muidugi supp. Kui Egert alguses veel veidi kartis, et kui väljas nii soe, siis vaevalt, et vesi nii soe on, siis see hirm kadus kohe. Põhimõtteliselt ei saanud arugi, et oleks kliima muutunud, lihtsalt veidi märjemaks läks. Vesi oli läbipaistev, aga mitte helesinine ja kivid olid päris valusad kohati, mina endale tõmbasin hea haava talla alla, aga rand oli mõnus. Mitte just valge liiv ja paradiis, aga Stroomi ranna mõõdu andis välja küll.

Meie fännid rannas


Tagasi jalutades käisime poes, kohalikus, siuke meeter korda meeter, aga see juba tegija. Üldiselt on siin joogi-snäki jaoks selline käruäri, isegi õhtul kell 21 pimedas olid kärud endiselt tee ääres. Poest võtsime suure vee ja õllepurgi ja arve 2$. Makstes 10$-ga, saime tagasi 5$ ja 300 kohalikku raha sentides. Arveldamine on siin naljakas, sularaha on dollarid, sendid on pennid. Nagu me aru saime, siis 100 penni on 1$.

Ranna kõrval oli ka mingi villa, mis nägi juba meie majade moodi välja ja neil oli hoovis oma mobiilimast. Isa arvas, et kui Assaku maja maha müüa, saaks poole rahaga siia juba päris luksusliku villa. Egert arvas, et pohhui see, kas raha on või ei ole, kohalikud suhtuvad ikka nagu oleks rahaboss. Heas mõttes, me lihtsalt saime nii palju tähelepanu.

Siesta ajal põõnasime mõne tunni, ja pärast pidime Andrega kokku saama, aga ta lasi meid üle ja me otsustasime hoopis kohalikku kaubanduskeskusesse minna. Google maps lubas 3.4km ja 43 minutit. Päike seniidis ja kõnnime ja kõnnime ja kõnnime ja inimesed tervitavad ja naeratavad ja lapsed katsuvad ja möllavad ja no ei tule kaubanduskeskusest. Lõpuks me muidugi jõudsime kohale ka. Kaubanduskeskus oli nagu meie Port Artur. Käisime veidi ringi, leidsime kogemata meie abielupaari ka ja tegime väga selgeks, et me tahame külla tulla ja lubati organiseerida. Edasi käisime söömas, kusjuures meie Egertiga öökisime ainult selle riisi ja nuudli lõhna peale ja otsustasime Burger Kingi minna. No lihtsalt ei suutnud süüa enam seda kohalikku värki.
Saime Burger Kingi kuningateks

Edasi käisime toidupoes jooke ostmas ja uudistamas. Batoonike, mis meie hotelli minibaaris on 1.50$, sai täna poest ostetud 0.15$ eest. Raha nad oskavad küsida. Kusjuures, poest tagasi otsustasime taksoga tulla ja meie aadressi nähes ütlesid ka kõik kohe, et 5$, aga meie raiusime oma kahte, ühel hetkel ütlesin neile, et tüübid, ma sain siia kahega, ma ei maksa viite. Lõpuks saime kolmega. Äri töötas hästi.


Autosid on siin uusi ja vanu, aga viimseni kui üks on jaapani auto. Mazdad, Hondad, Toyotad, muid nagu polegi näinud. Ahjaa, Lexuseid nägime ka. Taksodes on umbes kaheksa peeglit, ilma naljata. Ja need on ainult vanad. Aga tümm on läänelik ja möirgab kõvasti.

Hotellis tegime mõned joogid (võib-olla rohkem kui mõned), sest ees ootas kohtumine Veronica vanematega ja üleüldse see riik on nii kummaline, et seda saab taluda vaid pidevas vines olles.

Liiklusmärgid on nõrkadele


Faktid Ida-Timorist:

- Politseinikud teenivad 150-200$ kuus ja see-tõttu on korruptsioon väga suur, iga trahv on võimalik 100$-ga kustutada.

- Neil pole külma vett, on selline leige. Ma esimesel korral käisin duši all niimoodi, et kraan oli põhja külma peale keeratud, arvasin, et see on soe pool ja sain edukalt käidud. Isegi veetünn, saku läte moodi, ei anna jääkülma vett.

- Siin kultuuris lilli ei ole, on kunstlilled ainult. Kui Andre esimest korda Veronicale lilli kinkis, pani Veronica need kapi peale ja need kuivasid ära, sest ta ei tulnud selle pealegi, et lilled tuleks panna vaasi.

- Noorem põlvkond musitab vanema põlvkonna kätt. Kui me tulime, siis lennujaamas Veronica sugulased, lapsed, kõik tegid meie kätele musi. Teine variant on lihtsalt kahe käega kinni võtta ja oma otsaesise vastu panna. Meie jaoks võõras, nende jaoks tavaline.

Presidendimaja
Luksustoolid
Ja nii kõndiski terve tee
Õnnelik elu Timori moodi
Leidsime eesti keelse sõna
Siuke tavaline tänav siin

6 kommentaari:

  1. Gerli.. Kuidas Andre enda tee Timorisse leidis või kus ta enda

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. Andre kohtus Veronicaga Austraalias, nad töötasid koos farmis kaks aastat. Armastus lõi lõkkele ja pärast pikka kultuuriõppimist otsustati ikkagi abielluda. Nüüd kuna Andrel lubatakse riigis olla 90 päeva, siis oli neil abieluga ka veidi kiire. :)

      Kustuta
  3. Kvaliteetne istumise PADI nagu ma sealt loen :D äärmiselt vajalik ilmselt :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, seda meiegi Egertiga mõtlesime :D :D

      Kustuta
  4. Niiii vahva!

    Igal juhul palju - palju - palju õnne neile! :)

    VastaKustuta