reede, 30. oktoober 2015

4-5.päev Balil

Neljas päev Balil on täislebo. Ärkasime alles kell 10, sõime ja kella 11st kebisime basseini. Ja kolm järgmist tundi vedelesime päevitustoolidel ja vees kordamööda. Kella kahe ajal kolisime oma mõnusasse konditsioneeriga tuppa ja mina isegi tudusin pisut. Õhtupoole käisime söömas, küll kolmekesi (üks oli loomulik kadu), aga söök oli maitsev. Ma tellisin Caesari salati ja sellest oli neil vaid salatilehed ja saiakrutoonid, aga ma tahtsin lihtsalt värsket ja kerget toitu, seega mul oli savi. Emps pugis jälle krevette, Egert jälle springrollse (ta uued lemmikud siin) ja seekord jäi ruumi ka magustoidule, seega skoorisin banana splitiga, mis oli imehea. Teised sõid jäätist. Hiljem üritasime poest saia saada, aga polnud, seega hotelli tagasi ja pärast mõnda tundi lobisemist tudule ära.



Baarmanid ärge nüüd pikali kukkuge, aga frozen margarita it is !



Viies päev algas üheksa ajal, järgnes taas kord söömine ja siis läksime meie empsiga massaaži. Emps tegelikult juba korra käis üks päev, aga siis oli minul põletusaste nr 38 ja mõte mingist massaažist ei erutanud üldse. Seekord käisime siis koos. Alguses pandi meid pikali ühte tuppa, siis tõmmati linake peale ja hakati möllama. Lahe oli see, et massöör istuski kaksiratsi peale mulle ja mudis. Aga väga hästi tegi. Kusjuures, iga uut kehaosa tegema hakates tegi ta alguses kuivalt ja kui ta jalgade juurde jõudis, oli mul nii kõdi, et ma tükk aega kaalusin, kas suudan mitte itsitada või ei suuda. Suutsin! Samas, kui ta õli peale pani, ei olnud üldse kõdi. Poole pealt kästi ringi keerata ja siis masseeris ta mul veel kõhtu ja pead ja no peamassaaž on mul jätkuvalt vaieldamatu lemmik. Ühel hetkel läksid mõlemad tädid minema ja jätsid meid empsiga sinna. Ma siis küsisin, et kas kõik, paneme riidesse? Emps ütles, et eiei, nad nüüd hakkavad pesema. Misasja, ma alles käisin pesemas ju? Mõne minuti pärast tulid tädikesed tagasi ja pesidki švammiga kenasti õli maha. Vägev. Pean ka lihtsalt mainima, et 60 minutit massaaži maksis 60 000IDR ehk umbes 5€.

Pärast käisime ka ujumisriiete poes, aga ka nende XL rinnahoidjad ei suutnud mu tisse ära mahutada, seega kahjuks jäid need ostmata. Vot nendel hetkedel ma mõtlengi, et tahaks pisemaid tisse.

Jalutasime tagasi hotelli, vahepeatusena haarasime poest Cocat, mahla ja jäätist. Hotellis jälle väike lebo, ujumine ja päevitamine ning ajakirja lugemine. Hiljem olime toas, Egert käis poes meile süüa toomas ning kella kolmeks oli meil tellitud autojuht, kes meid Uluwatusse viis.

Kui lobbys autot ootasime, tuli üks hotellikutt meie juurde ja uuris, mida me koolis õpime ja kui ma ütlesin, et ma enam ei õpi, ütles ta, et arvas, et Egert on minust vanem. Saime mõlemad komplimendi.
 
Autoga sõitsime siis Uluwatusse, Pura Luhur Uluwatu templisse. Alustuseks anti meile lillad seksikad seelikud ja siis jalutasime ringi, nägime ahvikesi ja saime juba natuke hirmu, sest kõik hoiatasid, et nad on kurjad ja kisuvad kõik asjad küljest ära. Alguses oli lahe, aga kui neid mingi 20 tuli, siis tekitas küll hirmu. Käisime veidi ringi, tegime pilte ja nautisime ilusat vaadet.

Pura tähendab bali keeles templit, ulu tähendab serva, watu tähendab kivi ja luhur tähendab üles. Seega see templinimetus oleks otse Tempel Üles Kiviserva, mis on ka õige, sest tempel asub 70 meetri kõrgusel kalju otsas. Loetakse seda üheks kuuest oluliseimaks templiks Balil ning sarnaselt Tanah Lot templile saare läänekaldal, on võimalik siin nautida ilusat päikeseloojangut. Tõesti oli ilus. 

Templi ees asub mets ja nagu juba mainisin, elavad seal ahvid. Usutakse, et just nemad hoiavad templist kurja eemal. Väidetavalt templi ühest otsast teise kulgemine võtab umbes tunnikese, aga ma purustan müüdi ja ütlen, et enam-vähem 30 minutiga aeglast kõndi ja kõik saab nähtud. Külalised peavad kandma sarongi (meie lillad seksikad seelikud) ja vööd ning see kuulub piletihinna sisse. Pilet maksis 20 000IDR (ehk umbes 1,4€). Iga päev kell 18-19 toimub Kecaki tantsuetendus, millele müüakse eraldi pileteid (hind 100 000IDR ehk 7€). 

Mis veelgi oluline, on see, et ühistransport sinna ei vii ning taksod sinna vabatahtlikult ei sõida, seega tuleb eelnevalt ka organiseerida omale autojuht, kes ära ootab. Ausalt öeldes pärast tantsuetendust oli päris lõbus vaadata, kuidas kõik autojuhid oma jüngreid otsivad. 





Mis sa passid, pole enne ahvi näinud?

Ühel hetkel jalutades hüppas üks ahv isale õla peale ja samal hetkel teine ahv tõmbas isa peost päikeseprillid ära. Sellal kui me kõik seda avastasime, hüppas teine ahv minu pähe ja kuigi me saime sõbralikult hakkama, siis emale ja Egertile näitas ta hambaid, kui nad üritasid teda mu peast ära saada. Üldiselt ta kammis mu juukseid, vahepeal hammustas, siis katsus kaamerat ja kõrvarõngaid võtta ja lõpuks libistas patsikummi ka, aga ma ütlesin, et mul hakkab niiiii palav, kui ta selle ära võtab, et ärgu võtku. Ja ei võtnudki. Läksime sõbralikult laiali.

Vaadake, kui lahedalt ta lösutab isa otsas ja üritab samal ajal ketti kätte saada

Mu soeng vajas tema meelest pisut korrastamist, ta ise ka ju päris ägeda tukaga
Aasta loomafoto - Ahv ühel käpal, muna käes, munavalge lendamas.
Autor: Egert Pommer


Ps! Isa päikseprillid aitas ka üks kohalik mees tagasi saada, ainult, et need ninapadjad pistis ahv nahka. Õnneks on meil pere-optometrist Karolin, kes need padjad kindlasti tagasi orgunnib. 

Veidi saime veel niisama istuda, meie giid-autojuht tõi meile külma vett ja kella viiest saime etendusele piletid ostetud ja kebisime amfiteatri moodi asja istuma ning jäime ootama. Kell kuus algas Kecak Fire Dance etendus, mis kujutab endast meestetantsu. 

Pole täpselt teada, kust Kecak tants pärineb, aga seda on muudetud ja üritatud arendada alates aastast 1970. Sellegipoolest on olemas teatud kokkulepped, näiteks et see algas etenduskunstide külas Bona, Gianyaris, umbes 1930ndatel Ramayana loo eeskujul ning et seda esitatakse ainult templites. Ühest külast arenes asi edasi ning tänaseks päevaks on üle terve Bali väga palju gruppe, kes seda tantsu esitavad. Aastal 1979 tehti rekord 500 tantsijaga, kuid aastal 2006 tegi valitsus selle rekordi üle, organiseerides Kecak tantsu lausa 5000 tantsijaga. Kecak tants pole lihtsalt tants, vaid lugu, mida jutustatakse läbi tantsu ja laulu, kusjuures muusikat teevad tantsijad ise oma häälega. Umbes nagu meie Noorkuu ansambel. Lugu ise antakse enne etendust paberil kätte, seega saab sellega ka tutvuda ja etenduse ajal otsida jooni. Etendus lõppeb tuleshow'ga. 

Minu meelest on tegemist väga laheda etendusega ja need mehed on lihtsalt ülilahedad, 45-minutit läks neil lupsti ja ei mingit väsimuse märki. Igasuguseid kultuuriasju on alati kihvt vaadata ja see oli üks nendest asjadest, mida Balil tuleks ära näha. 






Päikeseloojumine
Egerti tehtud pilt
Enne ja pärast. Kusjuures rahvast tuli veel nii palju juurde, et lõpuks olid kõik trepid ja ääred ka täis.
Pärast etendust saime üsna kiirelt minema, leidsime ka oma autojuhi ja sõitsime tagasi Nusa Dua'sse. Käisime söömas samas kohas kus eile, sest seal polnud tax'e. Balil on paljudes söögikohtades lisaks hindadele veel juures service tax ja siis veel lisaks government tax ja nii võibki lõpuks arvel juures olla 20-25% summast. See on lausjabur, seega meie otsime kohti, kus neid makse poleks. Paar tükki oleme leidnud. Õhtusöök oli hea rahulik, meie Egertiga olime pasta peal, ema-isa närisid mingeid krevette jälle. Tellisin endale ka värske sidrunimahla ja see oli ligilähedane selle sidruni limonaadiga, mida Ameerikast (ja ka laeva pealt) saab, seega selline mõnus nostalgia oli ka. 




Kui kõhud täis, kebisime tagasi hotelli, nautisime väga oma 18 kraadist tuba ning jäänud on veel kaks päeva Bali soojust, et siis tulla tagasi rõskesse Eestimaa kliimasse. Egert täna juba ütles, et kui 18 kraadine tuba külm on, siis mis veel Eestis saab... 

Ainus, mis mind hetkel lohutab, on see, et kahe nädala pärast saab uuesti sooja. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar