reede, 30. oktoober 2015

4-5.päev Balil

Neljas päev Balil on täislebo. Ärkasime alles kell 10, sõime ja kella 11st kebisime basseini. Ja kolm järgmist tundi vedelesime päevitustoolidel ja vees kordamööda. Kella kahe ajal kolisime oma mõnusasse konditsioneeriga tuppa ja mina isegi tudusin pisut. Õhtupoole käisime söömas, küll kolmekesi (üks oli loomulik kadu), aga söök oli maitsev. Ma tellisin Caesari salati ja sellest oli neil vaid salatilehed ja saiakrutoonid, aga ma tahtsin lihtsalt värsket ja kerget toitu, seega mul oli savi. Emps pugis jälle krevette, Egert jälle springrollse (ta uued lemmikud siin) ja seekord jäi ruumi ka magustoidule, seega skoorisin banana splitiga, mis oli imehea. Teised sõid jäätist. Hiljem üritasime poest saia saada, aga polnud, seega hotelli tagasi ja pärast mõnda tundi lobisemist tudule ära.



Baarmanid ärge nüüd pikali kukkuge, aga frozen margarita it is !



Viies päev algas üheksa ajal, järgnes taas kord söömine ja siis läksime meie empsiga massaaži. Emps tegelikult juba korra käis üks päev, aga siis oli minul põletusaste nr 38 ja mõte mingist massaažist ei erutanud üldse. Seekord käisime siis koos. Alguses pandi meid pikali ühte tuppa, siis tõmmati linake peale ja hakati möllama. Lahe oli see, et massöör istuski kaksiratsi peale mulle ja mudis. Aga väga hästi tegi. Kusjuures, iga uut kehaosa tegema hakates tegi ta alguses kuivalt ja kui ta jalgade juurde jõudis, oli mul nii kõdi, et ma tükk aega kaalusin, kas suudan mitte itsitada või ei suuda. Suutsin! Samas, kui ta õli peale pani, ei olnud üldse kõdi. Poole pealt kästi ringi keerata ja siis masseeris ta mul veel kõhtu ja pead ja no peamassaaž on mul jätkuvalt vaieldamatu lemmik. Ühel hetkel läksid mõlemad tädid minema ja jätsid meid empsiga sinna. Ma siis küsisin, et kas kõik, paneme riidesse? Emps ütles, et eiei, nad nüüd hakkavad pesema. Misasja, ma alles käisin pesemas ju? Mõne minuti pärast tulid tädikesed tagasi ja pesidki švammiga kenasti õli maha. Vägev. Pean ka lihtsalt mainima, et 60 minutit massaaži maksis 60 000IDR ehk umbes 5€.

Pärast käisime ka ujumisriiete poes, aga ka nende XL rinnahoidjad ei suutnud mu tisse ära mahutada, seega kahjuks jäid need ostmata. Vot nendel hetkedel ma mõtlengi, et tahaks pisemaid tisse.

Jalutasime tagasi hotelli, vahepeatusena haarasime poest Cocat, mahla ja jäätist. Hotellis jälle väike lebo, ujumine ja päevitamine ning ajakirja lugemine. Hiljem olime toas, Egert käis poes meile süüa toomas ning kella kolmeks oli meil tellitud autojuht, kes meid Uluwatusse viis.

Kui lobbys autot ootasime, tuli üks hotellikutt meie juurde ja uuris, mida me koolis õpime ja kui ma ütlesin, et ma enam ei õpi, ütles ta, et arvas, et Egert on minust vanem. Saime mõlemad komplimendi.
 
Autoga sõitsime siis Uluwatusse, Pura Luhur Uluwatu templisse. Alustuseks anti meile lillad seksikad seelikud ja siis jalutasime ringi, nägime ahvikesi ja saime juba natuke hirmu, sest kõik hoiatasid, et nad on kurjad ja kisuvad kõik asjad küljest ära. Alguses oli lahe, aga kui neid mingi 20 tuli, siis tekitas küll hirmu. Käisime veidi ringi, tegime pilte ja nautisime ilusat vaadet.

Pura tähendab bali keeles templit, ulu tähendab serva, watu tähendab kivi ja luhur tähendab üles. Seega see templinimetus oleks otse Tempel Üles Kiviserva, mis on ka õige, sest tempel asub 70 meetri kõrgusel kalju otsas. Loetakse seda üheks kuuest oluliseimaks templiks Balil ning sarnaselt Tanah Lot templile saare läänekaldal, on võimalik siin nautida ilusat päikeseloojangut. Tõesti oli ilus. 

Templi ees asub mets ja nagu juba mainisin, elavad seal ahvid. Usutakse, et just nemad hoiavad templist kurja eemal. Väidetavalt templi ühest otsast teise kulgemine võtab umbes tunnikese, aga ma purustan müüdi ja ütlen, et enam-vähem 30 minutiga aeglast kõndi ja kõik saab nähtud. Külalised peavad kandma sarongi (meie lillad seksikad seelikud) ja vööd ning see kuulub piletihinna sisse. Pilet maksis 20 000IDR (ehk umbes 1,4€). Iga päev kell 18-19 toimub Kecaki tantsuetendus, millele müüakse eraldi pileteid (hind 100 000IDR ehk 7€). 

Mis veelgi oluline, on see, et ühistransport sinna ei vii ning taksod sinna vabatahtlikult ei sõida, seega tuleb eelnevalt ka organiseerida omale autojuht, kes ära ootab. Ausalt öeldes pärast tantsuetendust oli päris lõbus vaadata, kuidas kõik autojuhid oma jüngreid otsivad. 





Mis sa passid, pole enne ahvi näinud?

Ühel hetkel jalutades hüppas üks ahv isale õla peale ja samal hetkel teine ahv tõmbas isa peost päikeseprillid ära. Sellal kui me kõik seda avastasime, hüppas teine ahv minu pähe ja kuigi me saime sõbralikult hakkama, siis emale ja Egertile näitas ta hambaid, kui nad üritasid teda mu peast ära saada. Üldiselt ta kammis mu juukseid, vahepeal hammustas, siis katsus kaamerat ja kõrvarõngaid võtta ja lõpuks libistas patsikummi ka, aga ma ütlesin, et mul hakkab niiiii palav, kui ta selle ära võtab, et ärgu võtku. Ja ei võtnudki. Läksime sõbralikult laiali.

Vaadake, kui lahedalt ta lösutab isa otsas ja üritab samal ajal ketti kätte saada

Mu soeng vajas tema meelest pisut korrastamist, ta ise ka ju päris ägeda tukaga
Aasta loomafoto - Ahv ühel käpal, muna käes, munavalge lendamas.
Autor: Egert Pommer


Ps! Isa päikseprillid aitas ka üks kohalik mees tagasi saada, ainult, et need ninapadjad pistis ahv nahka. Õnneks on meil pere-optometrist Karolin, kes need padjad kindlasti tagasi orgunnib. 

Veidi saime veel niisama istuda, meie giid-autojuht tõi meile külma vett ja kella viiest saime etendusele piletid ostetud ja kebisime amfiteatri moodi asja istuma ning jäime ootama. Kell kuus algas Kecak Fire Dance etendus, mis kujutab endast meestetantsu. 

Pole täpselt teada, kust Kecak tants pärineb, aga seda on muudetud ja üritatud arendada alates aastast 1970. Sellegipoolest on olemas teatud kokkulepped, näiteks et see algas etenduskunstide külas Bona, Gianyaris, umbes 1930ndatel Ramayana loo eeskujul ning et seda esitatakse ainult templites. Ühest külast arenes asi edasi ning tänaseks päevaks on üle terve Bali väga palju gruppe, kes seda tantsu esitavad. Aastal 1979 tehti rekord 500 tantsijaga, kuid aastal 2006 tegi valitsus selle rekordi üle, organiseerides Kecak tantsu lausa 5000 tantsijaga. Kecak tants pole lihtsalt tants, vaid lugu, mida jutustatakse läbi tantsu ja laulu, kusjuures muusikat teevad tantsijad ise oma häälega. Umbes nagu meie Noorkuu ansambel. Lugu ise antakse enne etendust paberil kätte, seega saab sellega ka tutvuda ja etenduse ajal otsida jooni. Etendus lõppeb tuleshow'ga. 

Minu meelest on tegemist väga laheda etendusega ja need mehed on lihtsalt ülilahedad, 45-minutit läks neil lupsti ja ei mingit väsimuse märki. Igasuguseid kultuuriasju on alati kihvt vaadata ja see oli üks nendest asjadest, mida Balil tuleks ära näha. 






Päikeseloojumine
Egerti tehtud pilt
Enne ja pärast. Kusjuures rahvast tuli veel nii palju juurde, et lõpuks olid kõik trepid ja ääred ka täis.
Pärast etendust saime üsna kiirelt minema, leidsime ka oma autojuhi ja sõitsime tagasi Nusa Dua'sse. Käisime söömas samas kohas kus eile, sest seal polnud tax'e. Balil on paljudes söögikohtades lisaks hindadele veel juures service tax ja siis veel lisaks government tax ja nii võibki lõpuks arvel juures olla 20-25% summast. See on lausjabur, seega meie otsime kohti, kus neid makse poleks. Paar tükki oleme leidnud. Õhtusöök oli hea rahulik, meie Egertiga olime pasta peal, ema-isa närisid mingeid krevette jälle. Tellisin endale ka värske sidrunimahla ja see oli ligilähedane selle sidruni limonaadiga, mida Ameerikast (ja ka laeva pealt) saab, seega selline mõnus nostalgia oli ka. 




Kui kõhud täis, kebisime tagasi hotelli, nautisime väga oma 18 kraadist tuba ning jäänud on veel kaks päeva Bali soojust, et siis tulla tagasi rõskesse Eestimaa kliimasse. Egert täna juba ütles, et kui 18 kraadine tuba külm on, siis mis veel Eestis saab... 

Ainus, mis mind hetkel lohutab, on see, et kahe nädala pärast saab uuesti sooja. 

kolmapäev, 28. oktoober 2015

Bali 2.-3.päev

Teine päev Balil, sõime hommikust, mis oli väga hea, saime valida kolme variandi vahel ning teenindaja rääkis nõnda hästi inglise keelt, et ma sain terve oma menüü ära muuta. Ainus miinus oli see, et värske mahl oli ainult arbuusi oma ja arbuus mulle ju peale ei lähe. Mis seal ikka. Pärast hommikusööki arutasime hotelli kutiga, et tahaks randa ja ta ütles, et viib meid kell 10 ära ja tuleb kell 17 järgi. Eee... tahad meid pärast otse grillvardasse tõmmata? Rääkisin ta ringi, et teeme 11-14 ja see sobis ka. Jumal tänatud, sest kella kaheks olime me ikka jumala soodad seal.

Sõitsime umbes 30 minutit, Gegeri randa. See nagu Gerli+Egert kokku pandud. Rannas võtsime lamamistoolid, alguses pakuti 50000IDR (3.5€) üks, aga hotellis kutt oli meile öelnud, et üle 25000 ärge makske, seega me raiusime nii kaua kuni lõpuks tädi andis 100 000ga (7€) neli tükki. Jupiduu! Rand oli väga ilus, helesinine vesi, valge liiv, tehti massaaži, pakuti süüa ja juua. Tellisime jääkülmad Smirnoff Ice'd ja ma jõin selle vist 3 minutiga ära. Nii hea oli. Vesi võrreldes Timoriga oli lausa külm. Naljakas mõelda, sest eks see ilmselt ikka üle 25 kraadi oli, aga Timoris oli laussupp ju olnud nädal aega. Ja kuigi ma päevitasin esimest korda ja väga ettevaatlikult, otsustas mu just neegri staatuse saanud nahk, et aitab sellest jamast ja tuli kõik maha. Üldiselt savi, aga paar kohta ikka nii sügavalt ja nii valusalt, et oioioi kui aiaiaai.


Ma tean, et see pilt on udune, aga see nii meeldib mulle


Hotelli tagasi, läksime basseini. Ikka täielikud veemaniakid. Pärast pesu ja siis mina tudusin pool tunnikest kuni teise toa elanikud karjudes meie tuppa lendasid ja mu üles ajasid. Nad olid ära käinud pesumajas ja tõid poest veidi näksimist, et me kokku ei kukuks. Edasi viis hotellikutt meid mingisse poodi, Brasco, kus pidid head hinnad ja kaubad olema. Esimesel korrusel oli naisteosakond, teisel meeste. Me empsiga oleme juba nii profid shoppajad, et me käisime oma korrusest nagu tuulispask üle, samal ajal Egert üleval oli alles ühed püksid leidnud. Ma leidsin ka päris palju asju, näiteks trennipluusid 3.50€ ja no megailusad ja megamõnusad. Ühed helesinise ja valge triibulised püksid jäid ostmata, sest need lihtsalt ei mahtunud jalga ja ma olin nii kurb. Nii kurb, et jätsin teised, mis mahtusid, ka ostmata. Aga ühe ilusa kollase kleidi skoorisin kah! Pärast seda poodi palusime ennast veidi suuremasse toidupoodi viia ja autojuht viis meid suurdesuurdesuurde poodi, mis oli nagu Ameerikas Walmart ja Target ja muud säärased. Me Egertiga olime rahul, saime igasugu suveniire ja asju osta ning kuigi tundub, et kommifännid need kohalikud eriti pole, siis miskit magusat ikka leidsime. Üldiselt siin pole vist.


Poes käidud, saime lõpuks hotelli tagasi ja siis tuli jälle sõda. Autojuht ütles alguses, et edasi-tagasi 200 000IDR (taksod pakkusid 300 000) ja kui hotelli jõudsime, ütles, et üks ots 200 000. Õnneks mina oma karjumis- ja sõdimissoone olen empsilt saanud, seega emps karjus selle vennikese peale tükk aega ja ei andnud talle rohkem raha kui 200000 (ehk 14€). Hotellis laadisime kotid maha ja läksime õhtust sööma.

Kuna esimesel õhtul me lubasime ühele kutile, et me tuleme ta juurde, sest tookord me olime just söönud, seadsime sammud sinna. See kutt oli niiiii rõõmus! Tõi meile kohe tervitusshotid ka, viinaga ja õppis meie nimed selgeks ja käis ja jutustas, aga mitte ebameeldivalt, vaid väga sõbralikult. Terve restoran oli megamõnusaid lausetega pilte täis. Võtsime eelroaks fritüüritud kalmaari ja tomatisupi, sõime ribisid, krabisid (tegelt vist krevette siiski) ja burkse ning lahkusime rõõmsal meelel. Hotellis tuli tudu nii kiiresti peale, et ei jõudnud mitte midagi enam teha.





Kolmas päev Balil oli meil mõeldud vulkaani külastamiseks. Ärkasime hommikul kell seitse (!!!!!), sõime pool kaheksa ja kell kaheksa oli meil juba auto järgi. Seekord sõin hommikuks banaani-pannkooki ja see oli küll nomnomnom.

Kaheksast hakkasime sõitma, nii umbes kaks tundi ja jõudsime Besakihi templisse. Alustuseks tuli läbida "Tehvandi tõus" ja siis veel sadamiljon trepiastet. Seega, selleks ajaks kui ma üles jõudsin, oli mul juba süda paha. Tempel ise oli päris lahe, tornikesed siin ja seal ning palvetavad tegelased ja kujukesed ka. Kusjuures, raamatus oli öeldud (või kuskilt emps seda võttis), et põlved ja õlad peavad olema kaetud, aga näiteks isa põlvedeni püksid olid liiga lühikesed ja talle keerati ikka see rätik ümber. Neil endil ka kõigil oli, enam-vähem pahkluuni ikkagi.

Besakih tempel on kõige tähtsam, suurem ja kõige püham tempel hindude religioonis Balil. See koosneb 23st templist, mis on eraldi, aga siiski omavahel ühendatud paralleelsetel servadel. Teekond läheb üles mööda telgi ja treppe ning see kõik on joondatud piki ühte telge ja selle eesmärk on viia vaimne inimene ülespoole ja lähemale mäele, mida peetakse pühaks. Peamine kompleks on Pura Penataran Agung. 

Järjestikud vulkaanipursked aastal 1963 ähvardasid ka Besakihi templit, kuid laavavool läks templist mööda vaid meetri kauguselt. See pääsemine oli Bali rahva jaoks imeline ning signaal jumalatelt, kes soovisid näidata oma võimu, kuid mitte hävitada templit, mille Bali inimesed oma usu ja ustavusega olid püstitanud. 

Tempel nimetati ka UNESCO maailmapärandi nimistusse aastal 1995, kuid siiani pole nad seda tiitlit saanud. 

Enne templisse sisenemist pakuvad kohalikud mehed ka giidituuri ja sellest keeldumine teeb nad pigem agressiivseks, seega targem on see lihtsalt võtta, maksta ja nautida seda, et kuskile ära ei eksi. Lisaks, kuna tempel on igapäevaselt tegutsev, on oht astuda valel hetkel valesse kohta sisse ning näiteks 4 perekonda on omale oma isiklikud templid ostnud ja sinna ei lasta turiste üldse sisse. 

Aastal 2013 oli väliskülaliste arv on 84368 inimest (77,2 protsenti), samas kui kohalikke külastajaid oli 24 853 inimest (22,8 protsenti). 




Meie väga seksikate seelikutega vanemad












Edasi sõitsime vulkaani juurde, mis küll oli pettumus meie jaoks, sest vulkaani juurde me ei saanudki, saime ainult pilte teha. Pidime hunniku raha maksma ja saime mitte midagi. Muidugi igasuguste käekettide ja muu pahna müüjad olid nii tüütud, et me lõpuks vastasime neile meloodilise eesti keelega "Käiii perseee oma kettidega." No nii tüütud, et kuku pikali. Sealt tagasi sõitma hakates pidas politsei meid kinni. Meid ja kõiki teisi autosid ka. Mingi üldkontroll, aga väga põnev, võeti autojuht autost välja ja meie jäime sinna. Nagu filmis. Kojusõit kestis jälle kaks tundi, aga ma magasin selle lihtsalt maha.




Operaator Klõpsud



Riisipõld
Politseionud

Hotellis Egert tõmbas kerasse ja tuttu, mina käisin basseinis veel ja kella kuue ajal läksime sööma.

Basseinis sai nalja ka. 
Ema tuleb minu juurde: "Tule, ma annan juua." 
Apelsinimahl paistab, eksole. Võtan lonksu, kurat jälle rumm.. Joon siis ära. 
Järsku isa tuleb karjudes "Ära lase purjus sõpra vetteeeee."


Õhtusöögile otsustasime minna ühte restorani, kus hinnad olid ligi poole väiksemad kui mujal ning tundus, et ka meie Egertiga saame söönuks. Meie mõlemad skoorisime pastaga, tema boloneesega, mina singi-juustuga. Ema ja isa sõid miskeid kohalikke asju, mida mina endiselt hinnata ei oska, aga tundus, et neile maitses. Ja arve oli 325 000IDR (u 20€), mis oli tõesti odavaim väljassöömine meil terve aja jooksul. 


Pärast sööki isa pani jooksuga hotelli, meie Egerti ja emaga käisime ühes poes kolamas, kust ma leidsin veel hunniku asju, mida osta. Õnneks, kuna meil rahakotti kaasas polnud, leppisime kokku, et tuleme millalgi tagasi ja siis saab kainema pilguga need asjad üle vaadata. Need suured arvud ja hunnik nulle tekitavad täiega segadust, umbes nagu Eestis kõik alla viie euro on odav, on siin kõik alla 100 000IDR (u 7€) odav. Aga kui 10 asja on kõik veidi alla saja tuhande, siis lõpuks on ikka miljon täis ja siis enam pole ju odav. Inimese mõistus. Käisime ka pesumajas, eile viisime asjad sinna, täna saime kätte. Wow, ma pole kunagi pesumajas käinud. Ja kuigi nad minu seelikut polnud puhtaks saanud, siis muud asjad olid tip-top ja nagu aru sain, see teenus ka suurt midagi ei maksnud. 


Öösel käisime veel empsiga basseinis sulistamas ning siis oligi lõpuks aeg lebosse lasta ning magada magusalt hommikuni.

PS! Mul ei olnud kampsun täna seljas mitte sellepärast, et külm oleks olnud, vaid sellepärast, et mul ilmselt on mingi 38nda astme põletus ja otsustasin nahale lihtsalt puhkust anda.

PS2! Kui keegi teab, miks mul kogu aeg treppidest ülesronides süda pahaks läheb, siis ootan rõõmuga diagnoosi. See muutub juba häirivaks. Üleüldse on mul kogu aeg süda paha, autoga sõites ja treppidest ronides ja hommikuti banaani süües. Haha!