kolmapäev, 30. september 2015

Septembrikuu klassikud

September hakkab läbi saama ning sellega seoses paneme siis kirja kogu kultuuri, mida ma selle kuu jooksul nautisin. Pean ütlema, et sai nii kino, teatrit, sporti kui ka meelelahutust erinevas koguses nauditud.

Kinos sai käidud tervelt 9 korda ja nähtud erinevaid filme. Kuu algas filmidega Vasakukäeline ja Magic Mike XXL. Mõlemad olid nii-öelda spordiga seotud, aga sisu poolest oli igal juhul parem Vasakukäeline. Magic Mike oli tegelikult üsna sisutu. Kogu film oli ülesehitatud Channing Tatumi paljale ihule ja kuigi lõpustseen tantsimisel tõstis mul lausa ihukarvad püsti, oli lõpptiitreid lugedes üsna tühjus sees. Ei olnud seda sisu, mida ma filmides armastan. Oli lihtne, kuum, heade tantsudega lugu sõpradest, kes taas üksteist leiavad. Vasakukäeline selle eest oli minu jaoks väga tõetruu. Just see sisu, kui madalale on võimalik langeda, kui palju on võimalik kaotada hetkega, ise midagi valesti tegemata. Ja see kinnitus minu enda jaoks, et saatus on olemas. Kogu see film oli siuke tõsine, aga hea ning pean ütlema, et sain ka pisaraid valada. 

Komöödiatest sai vaadatud Nagu hunnik õnnetust, Teistega voodis ja Eakas algaja. Kõik kolm megamõnusad. Esimene meeldis mulle vast enim, sest see peategelane oli kuidagi minu moodi suhtumisega, et kellele need suhted ja mismõttes ühe mehega surmani ja üleüldse elu on ju lill ja chill. Kuigi see oli üsna aimatava lõpuga, pean kiitma filmitegijaid, et kuni selle lõpustseenini oli väga väga palju nalja, hoopis ootamatuid liine ja sekka ka veidi tõsisemaid teemasid. Teistega voodis keskendub teemale, kas meeste ja naistevaheline sõprus on võimalik. Ma ise olen arvamusel, et on küll ja ma jätkuvalt arvan nii, aga selles filmis tundub, et ikka ei ole ka. Samas, sellele järeldusele jõutakse läbi väga väga pika aja ja just see vahepealne aeg ongi see, mis selle filmi lahedaks teeb. Lõpp on esialgu aimatav, aga siis keeratakse kõik pea peale ja tundub, et päris nii lihtsalt ei lähegi. Kuidas see lõpuks lõppeb, minge vaadake ise. Eakas algaja oli film, mille puhul ma kartsin väga, et on teise filmi plagiaat. Sisu oli sama - vana inimene läheb interniks. Seekord oli aga pisut teistmoodi, sest huumorit oli küll samamoodi nagu The Internship filmis, aga sügavamat sisu oli igal juhul uues filmis tunduvalt rohkem. Minu jaoks oli huvitav see, et lõpp ei olnud aimatav ning tavapärane mehe-naise sõprus ei andnud kordagi alust mõelda, et sealt midagi enamat tuleks, sest vanusevahelt oli tegemist pigem isa-tütre suhtega. Kõik kolm filmi on naljakad ja mõnusad õhtu veetmiseks, aga viimased kaks kisuvad ka pisara välja (vähemalt minul).

True-story based filme oli seekord kaks - Programm ja Everest. Esimene neist Lance Armstrongist, tema teest tippu ja sealt põhja. Kuna ma eriti selle teemaga kursis ei olnud, oli see minu jaoks huvitav, kuigi pean ütlema, et ma veidi olin pettunud lahenduses, sest film ise oli üpris igavavõitu. Põnevaks tegigi selle asja see, kuidas kogu see sahkerdamine käis, kuidas ta lõpuks vahele võeti ja kuidas see kõik lõppes, aga tegelikult film ise oli pisut sisutühi. Eriti, mis puudutab muusikat või mingeid efekte, stseenidelahendusi ja muud sellist, mis mulle filmis meeldib. Everest selle eest oli risti vastupidine. Film on 3D'd ja nagu ma ka enne filmi aimasin, et seekord annab 3D efekt palju juurde, siis nii oligi. Need mäed, lumi, liustikud, pilved, tuul, vahepeal hakkas endalgi külm, sest see kõik oli nii tõetruu. Kui esimene film ei muutnud mind kordagi ahastavalt kurvaks, siis Everesti ajal nutsin ikka mitu korda. Vahepeal oli lausa tunne, et tahaks jalgu trampida, kui ebaõiglane kõik on. Nagu mu sõbranna ütles, tõsielulood ei peagi happy endinguga olema, aga ma nii halba lõppu ka ei oodanud. Halba ebaõnne mõttes, mitte, et film oleks halb olnud. Film oli väga hea.

Ja lõpetuseks kaks filmi, millest üks oli ulme - Labürindi jooksja: Põlenu katsed ja teine hoopistükkis õudukas - Külaskäik. Kes mind tunnevad, teavad, et ma õudukate fänn ei ole, aga ühel õhtul oli mul selline tunne, et ainus film, mis täna aitab, on õudukas ja nii see valitud saigi. Ma ei saa öelda, et ma olin pettunud, sest see oli parajalt õudne ja parajalt rõve ja lõpuni üsna põnev, kuna kogu loo point tuli välja alles lõpuminutitel, aga ma pean ütlema, et mõneks ajaks on õudukate vaimustus läbi ka, sest mulle ei meeldi mingi megatuksuva südamega kinosaalis istuda, tahaks rahulikult meelelahutust nautida. Mis puudutab Labürindi jooksja filmi, siis mainin kohe ära, et ma pole raamatut lugenud, aga käisin ka esimest osa vaatamas, mistõttu tundus teise osa vaatamine üsna loomulik jätk. See ei olnud nii põnev kui esimene osa, aga põnev sellegipoolest ning kuigi selle filmiga on nii, et tuleb võimalikult vähe mõelda, sest muidu tundub kõik ebareaalne, meeldis see mulle väga. Need näitlejad-tegelased juba ise meeldivad mulle ja see annab kohe filmile 3 punkti 10st ära. Ma nüüd ei tea, kas see on spoilimine või mitte, aga kuna teine osa lõppes nii-öelda sissejuhatusena kolmandasse osasse, siis ma ootan kolmandat väga, et näha, kuidas see kõik lõpuks lõppeb. 

Korvpalli fännina viis ka minu tee septembri alguses Riiga, kus toimus Euroopa EM korvpallis. Eesti küll ei pääsenud oma alagrupist edasi, aga see oli väga lähedal ning kui jätta kõrvale esimesed kaks mängu, siis ülejäänud kolm pakkusid ka meeldivat silmailu. Mängud toimusid Riga Arenal, mille ette oli püstitatud suur telk ja lava ning kesklinnas oli ka spetsiaalselt eestlastele ehitatud fännitelk. Ma ei saa jätta kiitmata lätlasi, sest korraldada nii suur massiüritus ilma ühegi suure intsidendita, on väga hea saavutus. Jäin rahule kõigega - saaliga, telgiga, ümbrusega, korraldusega, söögiga ja joogiga. Tubli töö!

Teatris käisin ka. Salme Kultuurikeskuses, etendus Veider Orkester, kus mängisid Elisabet Reinsalu, Liis Lass, Kaspar Velberg ning lavakunstikooli 27. lennu tudengid Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer ja Liisa Saaremäel. Lisainfot saab lugeda SIIT. Minule väga ei meeldinud. Esiteks, kestis see kolm pikka tundi. No nii pikka, et kuku pikali. Teiseks, näitlejad rääkisid kohati nii vaikselt, et mul pool juttu kadus ära ja pooled naljad niisamuti. Kolmandaks, sisu oli selles mõttes keeruline, et kuna pool juttu kadus ära, ei saanud ma pooltest liinidest ka aru, näiteks lõpuni mõistmatuks jäi, miks üks tegelane järsku pime oli, seega jäi ka pool teatrit täiesti arusaamata. Ahjaa, ja täiesti hulluks ajas see, kui segamini oli lava. See oligi etenduse point, aga nii minul kui ka mõnel minuga koos teatris olnul tekkis vahepeal tunne, et läheks lavale ja koristaks selle segaduse ära. Positiivsest küljest kiidaksin muusikat, näitlejad, kes nii hästi laulavad, on tõesti multifunktsionaalsed ja väärivad kiitust. 

Sai ka käidud taas kord Efka Photography's pildistamas. Mina ei tea, kas minu ja Evelini koostöö läheb aina paremaks või me lihtsalt saame üha paremini läbi, aga iga järgnev kord tema stuudios õnnestub paremini kui eelmine. Seekord olid kaaslasteks Karolin ja Hele ning ma pean kiitma ka neid, meeldivas seltskonnas ongi meeldivad pildid tulemuseks. 



Tartus sai külastatud ka esimest korda klubisid Maasikas ja Atlantis. Kui esimene oli selline fancym, meenutades oma ehituselt Tallinna Hollywoodi, siis teine oli tüüpiline klubi, näiteks Venus Tallinnas. Arvestades, et Venus on mu lemmikklubi, võib ka aimata, kumb neist kahest mulle rohkem meeldis. Tegelikult peab ütlema, et Maasikas oli väga ilus, WC oli lausa jumalik, kus müüdi reaalselt kõike - kondoomidest sukapüksteni välja. Hele oskas ka rääkida, et natuke hiljem jagatakse seal ka meigiasju, et oma klubimeiki uuendada. Kui hügieeniline see on, ei oska just öelda, aga võimalus selleks on olemas. Atlantis vastupidiselt Maasikale ei olnud just erilise sisustusega, aga samas ka ei midagi halba. Mis oli suurepärane, oli kaks saali, ühes oli Traffic ja hiljem klubitümps, teises kuumad 90ndad. Mida aeg edasi, seda enam ma hakkan arusaama, et 90ndad ongi tantsimiseks kõige paremad, seega nautisin ikka täiega.

Lõpetuseks ütlen, et september ajas lati päris kõrgele ja tehtud sai väga palju, aga samas nüüd ongi paras veidi rahulikumalt elada ja jõuludeks valmistuma hakata. 

esmaspäev, 21. september 2015

Minu esimene leping

Minu esimene leping laevas kestis siis 6.juuni - 24.august. Üldiselt peaks see veidi pikem olema, aga noh, mul läks nagu ta läks. Firmaks oli Crystal Cruise Lines ja laevaks Serenity.

Uusi riike sain juurde 4 - Malta, Portugal, Maroko ja Šotimaa. Ja esimest korda käisin ka Iirimaal, selles osas, mis ei kuulu Suurbritannia alla. 

Kõige eredamalt jäid mulle meelde Santorini, Gibraltar, Honfleur, Lissabon ja Ibiza.

Santorini
Honfleur
GIbraltar
Lissabon

Muidugi mulle meeldisid kõik Kreeka punktid - lisaks Santorinile ka Rhodos ja Corfu ning Saint Tropez oli ka väga lahe, kuigi megakallis ja ilmselt ma ei lähe sinna mitte kunagi enam. Ei saa mainimata jätta ka päevi Barcelonas ja Dublinis, mis olid mul juba varasemalt väga hinges olevad linnad. Samuti tegelikult pean üles nimetama ka Mallorca, kus ma polnud varem käinud ja mis on shoppinguparadiis, kõik asjad olid nii odavad ja nii ilusad! Ja loomulikult Guernsay saar, kus ma kohtusin teise eestlasega ja kus ma sain kohukesi ja mis oli nii armas ja kodune, sest seal sadas vihma,

Guernsey

Corfu

Kohtusin tuhandete uute inimestega ja sain tohutult palju uusi sõpru. Mis sest, et enamik neist ei jää minu ellu igaveseks, siis sellegipoolest on see tunne vägev, kui tean, kui palju tuttavaid mul nüüd juures on ja kelle juurde ma saaks vajadusel crashida. Kõige paremini klappisin ma brasiillastega ja kõige parem sõber, Jennifer, on ka sealt pärit. Pean ütlema, et kuigi esimese hooga kartsin, et kõik sõbrad kaovad samal hetkel kui laevalt lahkun, siis tegelikult suures osas suhtlen nendega tänaseni. Selge on see, et laeva peal olles neil eriti aega pole, aga kõik, kes riburadapidi koju saabuvad, lendavad ka kohe jutustama. Jenniferist aga sai mulle imehea sõbranna, kellega me iga päev räägime, kirjutame, saadame pilte, jagame muljeid ja planeerime, kuhu me järgmiseks elama ja töötama lähme. Ma ei oskagi öelda, mis see täpselt oli, mis meid nii kiirelt lähendas, aga ta oli mul nagu teine ema ja parim sõbranna kaks ühes, sest ta alati hoidis mind pahandustest eemale, aga samas kuulas kõik mu seiklused ära ja naeris kaasa.




Mul veidi on isegi kahju, et see leping nõnda lühikeseks jäi, aga samas, eks tervis ole esikohal ja täna käisin just perearstil, kes kinnitas, et näidud on normis ja olen tublisti puuvilju söönud. Aga kohe kindlasti ei hakka ma välistama, et see leping jäi esimeseks ja viimaseks, pigem vastupidi, sest tegelikult saatsin ma ka just täna, pärast pisukest mõtlemist, ära oma soovi asuda uuesti laeva poole teele.

Merelapseks olen ma ikka sündinud.

neljapäev, 17. september 2015

Lendame idarannikule ehk reis USAsse 2015.

Nii nagu mul juba kombeks on saanud, tuleb kord aastas ikkagi suund USA poole võtta. Ilma selleta on tunne, et midagi väga olulist jäi tegemata. Kergitan veidi saladuseloori, mis seekord plaanis on. 

14.novembri hommikul (ja ikka väga vara hommikul) tatsame empsiga Tallinna Lennujaama ja võtame suuna Miami peale. Koht sai valitud tegelikult lihtsalt odavate piletite järgi, sest ka seekord skoorisime me eriti hea hinnaga (458€). Esialgu oli meil sealt plaan ka Texasesse lennata ja Ameele ja Adamile külla minna, aga napilt enne, kui me jõudsime piletid ära osta, kolisid nad tagasi Ohiosse. See kahjuks aga meie plaani enam ei mahtunud, sest nad on ligi 3 tunni kaugusel kohast, kus me koos elasime ja üleüldse see Ohiosse lendamine oli nii jubedalt kallis, et ei tahaks isegi meenutada. Seega, otsuseks sai siis, et veedame oma aja Floridas ja nagu traditsiooniks on saanud, teeme ka ühe kruiisi.



Kruiis on meil seekord 7 päeva, mis on pea poole pikem kui kaks eelmist korda. Kusjuures, laeval töötades olid 7-päevased kruiisid megalühikesed minu jaoks. Laev viib meid Jamaicale ja Caymani saartele ja Mehhikosse, Cozumeli, kus me tegelikult juba eelmine kord käisime, aga samas jagati seal tasuta tekiilat, nii, et ma võin uuesti minna küll. Ja uued tekiilad koju kaasa osta. Laevafirma valikuks on kolmest kolm ehk kolmas kord Carnival. Carnivali hinnad teiste laevafirmadega võrreldes on lihtsalt nii head, et see oleks patt rohkem maksta. 

Florida plaanidest on meil paigas paar päeva Miamis, paar päeva Orlandos ja paar päeva Black Friday shoppingut. Orlandos ei ole meil veel ühtegi plaani, mõtlesime Universali ja NASA peale, aga kui keegi on käinud ja oskab midagi eriti ägedat soovitada, siis ootan soovitusi väga. Meil üks peretuttav just käis selle Florida vist läbi ja lõhki läbi, seega me seame oma sammud ka talle külla, et paar head nippi-ideed taskusse panna. 

Ja muidugi terve selle aja vältel saab minust tubli blogija ja just nimelt siia blogisse, sest minu meelest tundub õige, et kõik usa postitused on ühes blogis. Jehhuu!