reede, 28. august 2015

Kojureis ja miks

Kuna enamik juba teavad, et ma olen kodus, et ole mõtet sellest mingit riigisaladust teha.

Viimased kaks päeva laeval olid sellised kiired ja ootamatud. 23.augustil oli meil seaday ja mina ärkasin hommikul meeletu valuga näos. Siuke valu nagu keegi oleks lihtsalt peksnud mind palju ja kaua. Kuna Jennifer õpetas mulle, et hommikul ei tohi arsti juurde minna (eriti kui eelmisel päeval on pidu olnud ja meil ju oli), sest siis arvavad kõik, et on lihtsalt pohmakas, töötasin lihtsalt pisarad silmas ja katsusin hakkama saada. See oli minu jaoks esmakordne valu, rõhu muutudes (näiteks pead allapoole pannes, põrandalt rätikuid võttes) lõi megavalu sisse ja pisarad ka kohe silma. Lõpetasin töö kella ühe ajal ja läksin Jenniferile appi, kes ütles kohe, et mu nägu on megapaistes ja kebigu ma medical centerisse. Ma ikka ei läinud, sest ma mõtlesin, et mida see arst teha saab. See uus arst oli parajalt totu seal. Magasin lõuna ära ja kui pool kuus ärkasin, sain aru, et miski pole muutunud ja kebisin siis ikkagi arsti juurde. Seal kuulas arst mu ära, ütles mhm mhmhm ja kommenteeris, et eestlastele omaselt ma arsti juurde õigel ajal ei tule. Tehti mulle süst, öeldi, et viirus on sees ja saadeti siis kajutisse tudule. Järgmiseks päevaks Barcelonasse pandi ka arsti aeg väljaspool laeva.

Ja nii ma 24.augustil arsti juurde läksingi. Hommikul alustasin tööd, siis tuldi mulle järgi ja viidi arstile, arst vaatas üle ja ütles, et tema mind tööle tagasi ei luba. Üks asi see viirus, aga teine asi need verenäitajad, mis kõik alla normi olid. Ütles, et ei saa nii, et peab tööd tegema, ei pea. Ja saatis mu koju. 10.30 teatati laeva, kell 11 öeldi mulle, et lend on 15.50 ja nii ma oma kohvri kokku pakkisingi, 15 minutiga. No tegelt läks veidi rohkem. Edasi otsisin üles Jenniferi, jätsin hüvasti, Vanja ja Ana otsisin ka ja lõpetuseks Afzali ja oligi sisuliselt kõik. Ajaliselt rohkem ei jõudnud. Kui ma kohvikus istusin ja ootasin oma pick upi, tulid nii paljud minuga hüvasti jätma ja täiega armas oli see, et kõik crew töötajad küsisid mult, kas Chris juba teab, kas Chris sai hüvastijätta? Hahaa. Aga jah, Chrisi nägin ka ära, kõige ilusama mehe laeva pealt.

Veidi pärast ühte tuli mulle üks espanoli onuke järgi, viis mu lennujaama. Seal oli megapikk järjekord kohvri äraandmiseks, ootasin tund aega ja siis käisin maksin lisakilode eest, sest no ei olnud võimalik 15 minutiga pakkida ja õigesse kaalu ka saada. Edasi turvakontroll, mis oli nii lebo, pärast leidsin käekotist Sprite'i purgi ja küünekäärid ja kõik lasti sisse. Taterdasin veel veidi ringi, Jennifer helistas mulle ja ütles, et tal on nii kurb, et ta ei taha lõunat sööma minna, kui mind pole seal ja mul oli ka nii kurb ja nii me kurvastasime koos telefoniotsas.

Mu esimene lend oli Barcelona-Brüssel, seal oli mul jälle 2 tundi aega, aga ma veidi shoppasin ja kakerdasin ringi ning sõin ka. Enne lennukisse minekut läks mu käsipagasikohver katki, see oli küll siuke oioioi hetk. Õnneks üks teine eestlane pakkus kohe abi ja sain lennukisse mindud. Ahjaa, ma istusin äriklassis. Mõlemas lennukis. Ega ilmselt ei saa muid pileteid 3 tundi ette ostes. Estonian Airilt sain megapositiivse kogemuse, teenindaja oli super, toit oli super, jooke toodi juurde, toodi tekk, et külm poleks ja no tõesti armas oli.

Maandusin 23.45. Ja seekord oli mul heameel kodus olla. Mitte sellepärast, et kogemus oleks halb olnud, vaid sellepärast, et kui ma olen haige, tahan ma alati koju. Ameerikas olles ka tahtsin. Emps tuli mulle järgi, tõi mu koju ja üsna pea uinusin rahulikult.

Nüüd olen 4 päeva kodus olnud. Ei kurda. Eks alguses oli ikka naljakas külmkapp ja ise söögi tegemine ja esimesel hommikul hakkasin automaatselt vannitoapeeglit pesema, aga nüüd on kodutunne. Ja veidi on ikka väsitav, et kõik tahavad kokku saada ja kuulda, mis oli ja kuidas oli, aga mina tahaks ainult magada ja terveks saada. Mis edasi saab, ma ei tea. Mul on üks pakkumine ühte teise laevafirmasse, tegema seda tööd, mida ma tahtsin ning mul on ka pakkumine Eestisse jääda. Ma ise kipun kalduma selle laeva poole vist, sest see laevaelu on lihtsalt vägev, ausõna. Kui jätta kõrvale see keberniit, mis mul tööl toimus, siis väljaspool tööd oli ikka lõbu laialt, tohutult sõpru ning oioioioi kui palju erinevaid kohti, kuhu reisida.

Järgmise korrani!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar