pühapäev, 2. august 2015

Iirimaa

31.juuli, Dublin!!!!! 57.päev.

Hommik algas kohe halvasti, mu varvas valutas ja isegi, et ma polnud unine, ei tahtnud ma voodist välja tulla ja läksin sööma alles 7.50. Pole kunagi nii hilja läinud. Tuju kuidagi oli eos halb, nagu endena, et kohe juhtub midagi. Hakkasin rahulikult oma sektsiooni tegema ja teadsin, et kõrval sektsioonis pole kedagi. Ühel hetkel helistas mulle Andrea, kes pole isegi mitte minu supervisor ja ütles, et Liza on endiselt haige ja tal oleks vaja minult palvet paluda (ja ma juba teadsin, mis sealt tuleb), et ma organiseeriks terve viienda korruse ära. Mul oli ausalt selline tunne, et ma saadan nad kõik kuradile, mitte sellepärast, et ma ei saaks hakkama, vaid sellepärast, et ma tunnen ennast ärakasutatuna, kui mul on 26 tuba ja väiksem palk kui nendel, kellel on 11 tuba. See pidev "abipalumine" ei ole ka enam abistamine, vaid see on konkreetselt mulle topelt töö andmine. Mul olid lausa vihapisarad silmas, aga mõtlesin kogu aeg ema sõnadele "Käitu ükskord elus nagu mina." Ja käitusingi. Ütlesingi, et jah, ma teen seda.

Ja tegingi. Vahepeal käisin Anikol abis kohvritega ja meie hüvastijätt oli küll väga nutune, nii kahju lihtsalt, kui ägedad inimesed laevalt ära lähevad. Point on aga selles, et ägedad lähevadki ära, sest nemad saavad aru, et nad pole seda jama väärt. Marlena läks ka ära. Ja nende viimased sõnad mulle ikka ajasid päev otsa nutma. Tööl kruttisin ühel hetkel tempo peale, otsustasin lõunast loobuda, et varem linna saada. Kaks viimast tuba tegin poolpehmelt ka, aga ma nende külaliste lemmik, seega nad annavad andeks kindlasti ja õhtul tegin tasa.

Laevast konkreetselt jooksin minema, sest ma nii kartsin, et keegi vajab jälle kuskil abi ja mina mingu ja aidaku (kui ma olen laevast maas, ei ole neil midagi teha, mu telefon ei tööta väljaspool laeva). Pärast kuulsin, et Jenniferil oligi nii ja ta lõpetas alles 14.35. Linnas astusin bussilt maha, suvalises kohas, vaatasin kahele poole ja sain kohe aru, kus ma olen ja jalutasin ilma kaardita otse oma lemmikparki ja tänavale ning tundsin ennast tõesti nagu kodus. Selle jama hommiku peale tulid lausa õnnepisarad silma, et nii tuttav koht, uskumatu. Kuigi sarnaselt Barcelonale oli mul nii kahju, et seekord mu pere minuga polnud. Ma pole kunagi Dublinis ilma empsita käinud ja võõras oli natuke. Käisin Stephen Greensi kaubanduskeskuses, ostsin kaks magnetit sellest legendaarsest iiri gift shopist ja jalutasin siis Friday'sse sööma, sest mis saaks veel parem olla kui tükike Ameerikat Dublinis. Seal restoranis istudes tuli küll ikka megamasendus peale, ma lihtsalt ei suutnud sundida ennast bussi peale tagasi minema, ma ei tahtnud midagi kuulda ei bussist, ei laevast. Nii kahju, et tegelikult täiesti mõttetud inimesed minu jaoks selle kogemuse ära rikuvad. Aga istuda oli mõnus, chattisin sõpradega Eestist ja korraks läks isegi meelest ära, miks ma nendega ainult chatis rääkida saan.

Tagasi laeva, sisuliselt otse tööle, isegi sööma ei läinud (mitte, et kõht oleks tühi olnud). Tööl palus Andrea mind uuesti,et ma teise sektsiooni ka teeks ja pärast sain teada, et kui Maria (kes on praegu boss) lahkub, saab Andreast boss. Opadii, jumala õigele inimesele avaldan muljet siis ju.

Kuna mul oli üsna palju tegemist ja jooksmist 5nda ja 7nda korruse vahet, lõpetasin alles 21.30. Okei, tegelt ma lõpus käisin Avenue Saloonis jälle Brianit kuulamas ja ta nägi mind ja laulis mu sooviloo ka, megaarmas. Pärast tööd panin ennast kajutis valmis ja läksime taksoga Jennyga linna peale. Kuna Robson ütles, et ta on River baaris, läksime ka sinna, aga Robsonit ei leidnudki. Koht ise oli vägev, üleval korrusel oli latino õhtu ja allkorrusel diskotümps. Veetsime aega veidi mõlemal korrusel. Üleval hiljem leidsime pool laeva meeskonda ja siis kadus mul isu ära, sest ausalt öeldes crew baari ma võin laevas ka teha. Haha. Väljaspool laeva mulle üldse ei meeldi meeskonnaga hängida. Sellepärast mulle meeldib päeval ka maal üksi käia. Egoistlik siga lihtsalt. Haha. Kuna kõhud läksid tühjaks, läksime kell 2 öösel Burger Kingi juustupalle sööma, nom nom kui head! Laeva tagasi läksime poole kolme ajal, üritasime turvameestele täiega tõestada, et me pole üldse viltu.

1.august, Dublin ja 58.päev.

Dublinis seekord overnight ehk kaks päeva ja see on vahva, mulle ju Dublin meeldib ja mitte vähe. Kuigi ma teisel päeval välja ei läinud, sest öötunnid tuli tagasi magada. Hommikune töö oli nii unine, et no anna abi, keha lihtsalt ei kuulanud sõna ega liikunud vajalikus tempos. Õnneks tuju oli palju parem, Jennifer teab täpselt, kui ma vajan lõbustust ja seda ma ka eile õhtul sain. Mis sest, et hommik sellepärast raske oli, mõni asi on lihtsalt seda väärt.

Seega ma lõuna magasin maha. Õhtusöögiks sõin jäätist. Hommikul krõbinaid, lõunal krõbinaid ja õhtul jäätist. Ma juba Sandrale kurtsin, et ma kaalun ilmselt sada kilo, aga õnneks kaalu pole. Haha. Õhtune töö oli megalebo, 18-19 tegin tube, siis passisin 19.45ni, neli tuba läksid vabaks, tegin ära ja 20.30 lõpetasin. Õnneks ma sain teada, et ma ei pea ootama sign-outimisega, seega ma lõpetan iga päev kell 13 ja kell 21. Ei ole mõttetut passimist. Jennyt ma käisin ka vahepeal abistamas, üksi ju ikka igav.

Pärast tööd oli saunaõhtu ja ma ei tea mis põhjusel, aga ma ei läinud. Lihtsalt tundus, et ah ei viitsi. Veider tüdruk. Olime hoopis õues, avatud tekil ja ma olin seal esimest korda sadamast lahkumise ajal ja ma ei teadnudki, et nad lasevad muusikat sel ajal. Seega ma tantsisin siis seal ja lõõpisin butlerite Richie ja Danieliga. Me arutasime seal ilma ja talve, nad on Poolast ja Rumeeniast. Richie küsis, et miks ma autot garaaži ei pane ööseks, kui hommikul nii sitt lund rookida ja jääd kraapida on? Ma ütlesin, et sellepärast, et see on talvetraditsioon, seda peab tegema. Nad niimoodi naersid mu üle. Danieliga rääkisime veel Vlad Moldeveanust, ta teadis Eestit ainult sellepärast, et Vlad Kalevis mängis, on ka kossufänn. Väga lahe.

Hiljem ma külastasin veel sööklat, kus mu ees olid kaks kutti Ameerikast, siuksed vanemad ja kui järjest sööki pandi, siis nad hullult norisid seda, et meil nii palju kana kogu aeg on. Pandi üks kandik, mees ütles "Ooo Kentucky fried chicken." KFC ehk Kentucky Fried Chicken on restoran USAs.  Pandi siis teine kandik, seal ka kana. Mees: "Ooooo Oregon Chicken." Hahahaha!

Aa ja kui ma tööd lõpetama hakkasin, tuli Alvin minuga juttu rääkima. Alvin on housekeepingu kontori haldur või midagi säärast, ainus mees naistekarjas, ja kuna minu sektsioon on täpselt kontori ees, siis ta kogu aeg siiberdab mu ümber seal. Igal juhul Alvin siis küsis, et mis ma pärast tööd teen ja ma vastasin: "Lähen Sinuga kohtingule." Mõnikord ma ei tea, kust need laused tulevad, no ei ole mina see, kes siuke on. Hahhaahaha.

Õhtu siiski lõppes mul üksi kajutis, sest ma olin liiga laisk, et midagi teha.

2.august, 59.päev. Belfast, Põhja-Iirimaa.

Hommikul sain uue graafiku, viienda korruse teine sektsioon on ära jagatud minu, Slavka ja ühe uue Vanja vahel. Meil kõigil umbes neli tuba seal. Täislollus. Meeskond ei saa ka enam aru, kes nende tubasid koristavad, sest iga päev on uus nägu. Ulme lollus. Midaiganes. Hõljusin ringi ja käisin söömas ja suitsupausil ja lõpetasin ikka kell 1. Ja täna oli linadevahetus ka. Ma ikka tõestan endale kogu aeg, et kui ma tahan, oskan sigakiiresti teha, aga kui ma ei taha, olen laisk.

Kui töö valmis, siis kajutisse ja riidesse ja shuttle bussiga linna. Ma veidi olen segaduses, kas ma peaks Põhja-Iirimaad lugema uueks riigiks oma listis või ei, sest põhimõtteliselt on see ju Suurbritannia ja teises mõttes Iirimaa ehk ei ole uus riik, aga samas Põhja-Iirimaa eraldi on uus. Ilm oli nagu UK-s ikka, külm ja tuuline ja märg. Vapustav kodutunne ikka.

Bussiga rallisin mööda linna, sest ma ei saanud aru, kus minu peatus on ja ma korraks mõtlesin küll, et see vist on see shopingukeskus, aga buss ei peatunud ja ma ka ei liigutanud ja nii sõitsin ma tiiru ära ja laeva juurde tagasi ja siis uuele tiirule. Üks kutt oli bussis, kes minu pärast ei läinud esimesest peatusest maha ja kui sadamasse jõudsime, vaatas ta mu poole, et middddaaaa, haha. Ma naersin, sest ma enne ütlesin talle, et ära usalda naisi, mis puudutab mingit orienteerumist. Ise käisin tiiru mööda keskust ja veidi linnas ringi ja siis laeva tagasi. Erilisi emotsioone minus ei tekkinud, Iirimaa nagu Iirimaa ikka. Ilma tõttu jääb meil homne Iirimaa punkt ära ja jääme täna ööseks hoopis Belfasti. Mul homme IPM, seega suht poogen.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar