pühapäev, 23. august 2015

Gibraltar ja ahvikesed

21.august, päev 78, Portimao.

Mulle nii meeldivad külalised, kes püüavad ise oma voodit ära teha. Astud tuppa sisse ja kohe soe tunne tuleb peale. Eriti need, kes selle teki ääre samamoodi tagasi keeravad nagu meie.

"Miks Sa koju lähed, meil on ju ilusad kutid siin ja värki." - butler Jijo ei saanud üldse aru, miks ma koju tahan minna.

Kella seitsme ajal õhtul sain kõne peabutlerilt:

"GERLI?"
-"Yeees?"
"Coooookies are here, come!!!"

Haha. Ma olen hull küpsiste fänn ja õhtusöögi ajal, inimesed tellivad hullult toitu, mida nad ei söö ja see jääb alles, nad isegi ei võta neid taldrikuid kile alt välja, ebanormaalne. Seega siis kui küpsiseid on, siis see üks kutt alati hoiab mulle ja täna esimest korda helistas ka. Jooksin kohe üles sööma. Kaks tükki viisin Jennyle ka.

Mul on 14 tuba. Üks on hotel director, kellel on üks hästi pisike ja armas kaisuloomake, kes on vana, aga väga kallis. Ja ma hoian ka teda ilusti, panen ta teki alla alati ja padja peale jne. Mu uus supervisor helistas mulle ja ütles nii armsalt, et Gerli paluuun, hotel director vajab vett. Haha! Üldiselt see hotel director on parem kui eelmine, korraldab vähem segadust ja on inimlikum, ei keera voodit pea peale vähemalt. Allkorrusel on mul 4 meeskonnaliiget, üks kokk, üks lasteosakonna juhataja, üks pearaamatupidaja ja üks front office manager (ei tea eestikeelset nimetust). Siis on mul DJ, kaks klaverikutti, üks poe naine, neli ambassador hosti ja kaks tuba, kellest ma pole veel aru saanud. Ja nad on kõik siuksed üsna bravuurikad, ma jooksen pantry ja tubade vahet kogu aeg, sest küll on vaja cocat, küll viinamarju, küll vett, küll mahla.. ja no, eile jooksin vapsee mööda laeva, et seda pagana Absoluti saada. Seega, tegemist on ja minu jaoks kõige tüütum on see, et ma ei saa täpselt aru, millal neid ei ole. Meeskonnatubadega on selles mõttes lihtne, et hiljemalt 8.30ks on kõik kadunud, aga nende poolmeeskonna tubadega on keerulisem. Täna hommikul mul näiteks oli 7DND ja ma mõtlesin, et ma eisaa kunagi valmis. Reaalselt ma muidugi lõpetasin kell 1 juba, aga alguses oli küll šokk, et mis ma nüüd teen. Ja üks tuba on nii debiilne, et ma päeval ei näinudki, kas nad võtsid DND ära või ei, aga õhtul nad võtsid selle ära 20.55. Jobud. Miks ma pean teie pärast passima? Ja siis muidugi kiri ka, et pliis tahaks Coca lighti. A no pliis, ma tahaks ka enne kümmet lõpetada, vapsee ei saa ju.

22.august, päev 79, Gibraltar.

Üks linn, mille järgi ma kojutuleku kuupäeva valisin, oli just nimelt Gibraltar, sest eelmine kord jäid ahvid nägemata ja ma tahtsin uut võimalust saada. Seega, täna oli see võimalus. Ja kuigi ma alguses olin väga skeptiline, sest crew on board oli juba kell 16 ja meil oli veel ka drill ja endiselt oli üsna arusaamatu, kuidas ma sinna saama peaks, siis lõpuks lahenes kõik hästi.

Mu kahest neljasest toast kolis kummastki üks inimene välja, seega ma pidin twin bedid tegema queen bedideks. Lisaks oli in transit külaliste linade vahetus. Ja ma tegin seda kõike nii kähku, et ise ka ei usu, enne drilli ehk kella 10t oli kõik tehtud. Ülla eesmärgi nimel. Drill kestis 45 minutit, pärast seda jooksin kõikides tubades, tegin korralikult, aga kiiresti. Emps ei lubanud sohki teha enam hahaa. Üks tuba ütles, et ta läheb 12.50 välja. No bläää, Sa testid mu närve. Käisin siis lõunal, tegin koridori korda, sättisin oma käru valmis ja nagu ta lahkus, lendasin sisse nagu keravälk ja olin kella üheks valmis. Ahjaa, ma kohtusin nende külalistega ka, kes eile DND 20.55 ära võtsid ja nad ütlesid, et nad ei tahagi üldse teenindust, et kui nad märgi ära võtavad, siis see ei tähenda, et ma pean sisse minema. Hurra, tänks tüübid.

Seega kell üks ma siis jooksin kajutisse riideid vahetama, koridoris jooksin kokku Vanjaga, kes ka viiendal töötab ehk kes ka vara lõpetab ja otsustasime koos linna minna. Laevast maha, otsisime ühe turvamehe, et taksot saada, sest tegelikult Gibraltaril on 13-15 siesta time (seda ma eelmine kord nägin ka). Üks onuke lubas meid linna viia, kust me pidime ise otsima kaks inimest juurde, sest ahvide juurde saamiseks tuleb tuur võtta, niisama sinna ei saa (tegelikult saab, aga megakallis ja megakeeruline) ja tuurid on alates neljast inimesest. Olime nõus ja küsisin, et palju linna saamine maksab ja onuke ütles, et ilusad tüdrukud viib niisama ära. Haha. Linnas siis kohtusime hoopis kahe reisijaga, meie laevast, kellega võtsime punti ja jäime tuuribussi ootama. 13.30 buss tuli ja juht oli meganaljakas mees, kes juba eos näitas, et meie tuur saab väga lahe olema. Tuur pidi maksma 22£, 10 pilet ja 12 bensiin. Sobis. Istusime peale ja hakkasime aga sõitma.

Alguses Adrian (tuuri- ja bussijuht) tiirutas ringi, tutvustas Gibraltarit ja rääkis ajalugu, näitas huvitavaid maju ja müüre, poode, hotelle ja haiglat. Esimene ametlik tuuripeatus oli St Michaelsi koopad. Minu jaoks väga põnevad ei olnud, kuivõrd me Euroopas perega oleme palju suuremaid ja ägedamaid näinud. Seal kohtusime ka esimese ahviga, aga üsna hirmunud oli teine. Teine punkt oli mingi mälestussammas, kust nägi Aafrikat ja kus ühel pool oli Vahemeri ja teisel pool Atlandi ookean. Kunagi olid Gibraltar ja Aafrika ühes tükis ja siis
a) maavärin lahutas nad,
b) mingi sõdalane lahutas nad.

Ajalugu on erinev. Sealt edasi sõitsime me ahvikesi vaatama ja seal oli mul reaalselt heameel, et me olime koos giidiga. Esiteks, ta lasi ühe ahvikese autosse, hahaha appi, see hakkas seal mürgeldama ja küpsiseid otsima ja kotte läbi tuuslama, meganaljakas oli. Minul. Teised kartsid täiega. Teiseks, kui me peatuse tegime, kutsus ta ahvikesi nimepidi enda juurde ja nad tulid. Ühelt ahvilt ta küsis, et kes on ilus, kes on ilus? Ja ahvike patsutas oma rinnale. Ja ühe ahvikese ta lasi mu peale kõndima ka. Alguses ta tahtis mu kaelaketti, siis arvas, et rinnahoidjad on ka head, siis silitas mu sõrmust veidi ja siis kallistas mind kõvasti kõvasti. Appppiii kui armas see oli! Delfiinikogemuse kõrvale teine meeletult nunnu kogemus. Mul oli hea tuju õhtuni välja, sest see oli lihtsalt midagi nii armast!

Sealt edasi me sõitsime kuskile mäe otsa, kust nägime lennujaama ja ühte lennukit ka õhku tõusmas, ikka ilgelt pisike oli. Adrian rääkis ka, et seal on maha joonistatud jooned ja kui piloot nendeks joonteks pole rattaid maha saanud,tuleb nina üles tõsta ja uuesti proovida, sest muidu maandud vette. Eksimisvõimalust ei ole. Seal punktis oli ka üks käik, mille sõja ajal mehed kaevasid-ehitasid, et ennast vaenlaste eest kaitsta ja see käik oli 1/6 miili pikk ja läks hullult palju maa alla. Alguses oli tore, aga pärast tuli ju üles ka ronida, haha. Aga saime naistega hakkama ja väljusime võitjatena.

Kui hakkasime tagasi sõitma, leidsime jäätiseauto ja Adrian küsis, kas keegi tahab jäätist.

Adrian: Kes tahab jäätist?
Gerli: Mina! Kas autos tohib süüa?
Adrian: Ei, ma käsin Sul jala laeva minna.
Gerli: Aga mu ema ei luba autos jäätist süüa.
Adrian: Aga Su ema pole siin ja pärast saadame talle pildi, kuidas me kõik koos autos sulavat jäätist sõime.

Hahahahaaha!

Adrian tõi meid tagasi mitte linna, vaid laeva ja sadamas ütlesid reisijad, mees ja naine, et nad maksavad kogu tuuri kinni, sest neil pole ammu nii lõbus olnud. No enam paremaks minna ei saa! Tänasime neid hullult ja kallistasime veel laevas, kui lahku läksime, nii armas neist. Õnneks me teame, kus nad elavad, seega ilmselt teeme neile kingi vastu.

Pärast kajutis ma vajusin tuttu, ilmselt see 2.5-tunnine retk ( mis mäletatavasti pidi olema 1.5-tunnine ) ja lagipähe päike tapsid veidi ära. Parim oli aga see, et ega ma äratust ju ka ei pannud ja nii ma ärkasingi 18.05 oma supervisori kõne peale. Elukiire riietumine ja ülesjooksmine ikka. See oli jälle see kord, kui ma armastan seda, et mu kodu ja töö on samas kohas (usas aupairina ma armastasin seda pidevalt). Aga ega midagi ei juhtunudki, pandi kirja, et jäin hiljaks 9 minutit ja kogu moos. See mu esimene hilinemine, seega ei miskit.

Töö oli alguses megaudune, ma olin nii šokeeritud oma äratusest alles. Kuna ma pean alati alustama hotel directori toaga, vudisin aga üles ja tegin selle korda. Siis läksin pantrysse vaatama, kas neil küpsiseid on, sest mul jäi ju õhtusöök ka vahele, aga neil oli ainult rosinatega. Palusin helistada, kui šokolaadiomad tulevad. Allkorrusel oli hea lihtne, suurtest tubadest 2 keeldusid, ühes oli reaalselt ainult puhuda vaja, teises veidi oli tegemist. Seega läks väga ruttu. Väiksemates oli rohkem tegemist, need oma saja sooviga... lõpuks tegin siis Briani toa, ootasin Scotti järele ja valmis ma olingi. Käisin Jennyl abiks, veel küpsiseid söömas üleval ning lõpetasin töö pool kümme ära.

Sööklas rääkisid tüdrukud, et sauna ja jõusaali õhtu on ja ma võtsin omale pähe, et mina lähen ka. Läksingi. Kõigepealt olime jõusaalis, jooksime ja tegime muskleid ja värki ja siis aurusaunas ja pärissaunas. No ülimõnus! Õhtul oli pidu ka, õues, aga ma olin liiga väsinud trennist ja ei viitsinud ennast üles lüüa. Panin pidžaama selga ja läksin tudule ära.

Ps! Ma õpetasin oma külalised ühe päevaga välja, et kui nad make up my room märki ei pane, siis ma ei tule kah. Täna olid kenasti kõigil märgid üleval, hihi. Oluliselt lihtsam minu jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar