teisipäev, 14. juuli 2015

Merepäev

13.juuli, päev 39, Oporto/Leixoes (Portugal).

Õhtul pärast tudu ja enne tööd läksin süüa otsima, aga söökla oli kinni. Mõtlesin, et no ju siis täna pole õhtusööki, mis ei ole üldse loogiline. Järsku tuli meelde, et õhtusöök on ju Lido tekil, 12ndal korrusel. Panin padavai sinna, olin juba lootusetult hiljaks jäänud. Imeeeeilus koht lihtsalt. Ja söök oli ka suurepärane. Kahjuks oli mul ainult 15 minutit aega süüa, seega see oli paras tormamine, aga edaspidi ma tean, et Lido tekile tuleb juba kell viis minna. Haha.

Tööl oli lõbus, ma lõpetasin kõikides tubades täpselt kell 20. Mitmed ütlesid, et ei vaja teenindust ja mitu tükki olid megapuhtad ja paaris siis kraamisin ja täitsin soove. Ahjaa, kohtusin lõpuks DJga ka (kõikide teiste külalistega olin kohtunud) ja ta megaarmas inimene ikka. Ütles, et ma kohvipausi teeks, et tema tuba küll pole vaja teha. Pean tunnistama, et see oli megapuhas tõesti. Tema tuba oli see, kuhu ma hommikul ei jõudnud ja ma läksin igaks juhuks lausa küsima, et kas keegi on seda tuba koristanud (a-watch või b-watch), et see nii puhas, aga tuleb välja, et ta ise väga puhas inimene hoopis. Ja ühes toas ma orgunnisin kiire riietepesu ja triikimise, hommikul sain asjad, õhtul viisin juba tagasi ja see kutt ütles, et ma olen lihtsalt iiimeeline, et ta väga hindab seda, mis ma teen. Mul tegelikult sigahea piccolo ka viiendal tekil. 11ndal taga ei olnud nii hea, ees, kui ma Snehaga olin, oli ka okei. Piccolo on see, kes minu kärust viib ära prügikoti ja mustade linade koti ka tühjendab ära ja sisuliselt tema peaks ka viima riided pesumajja, mis mina tubadest kokku korjan. Täna ainult jooksin ise pesumajja, sest mul oli tõesti vaja, et need asjad kiirelt tehtud saaksid. Aga jah, ma isegi ei tea, mis mu Piccolo nimi on, aga ta on mega hea ja teeb mega head tööd.

Kui ma oma tööga valmis sain, hakkasin aega viitma, sest ma teadsin, et nad saadavad mu muidu üles. Tegin koridori puhtaks ja peeglid ja põrandad tolmust ja siis tsillisin ühes toas jälle ja lõpuks läksin 8.45 kontorisse, et ma nüüd valmis. Saadeti mind 10ndale ja 11ndale appi, 10ndal ei vajanud keegi abi ja vudisin siis Puii juurde. Selgus, et Paula läks minema, sest ta tütar jooksis kodust ära. Väga jube ikka. Ja mul oli õigus, et ta on vana, lausa 49. Peab ikka elu olema, kui 49selt laeva peale tööle tahad tulla. Puiiga tsillisime niisama, tegime tubasid megaaeglaselt ja ajasime juttu ja laulsime ja tantsisime. Lõpuks poole kümne ajal vedasime ennast lockerisse, kus butlerid tõid meile viineripirukaid ja jooke (11nda teki rõõmud) ja me siis sõime ja lollitasime. Kuniks tulime alla ja nii see töö läbi oligi.

Pean ütlema, et kuigi töötunnid on mul enamasti samad kui varem, siis füüsiliselt ja eriti emotsionaalselt on see praegune olukord mul ikka palju palju lihtsam. Tean, et ma ei saa igaveseks siia tekile jääda, aga ausalt, ma võiks küll. Ikka megalebo ja mõnus. Töö on sama, aga palju rahulikum ja külalised palju tsillimad, vabamad ja värki.

Hiljem käisin veel sööklas snäkkimas ja siis pesu pesemas ning lobisesin Karolini, Alvari, Egerti ja empsiga. Mõnus õhtupoolik. Mis sest, et me kella tunni võrra edasi keerame, tuju on ikka hea.

"Oo täna on reede, pesupäev.. aa, täna on esmaspäev. No pesupäev ikka." - Mu päevad siin laevas on ikka nii sassis, et ise ka ei usu.

14.juuli, päev 40, sea day.

Kruiisime täna Prantsusmaa poole, seega oleme merel ja peatust pole. Hommikul alustasin kell kaheksa ja 9.30 olid mul kõik toad valmis, mis sel hetkel tühjad olid. Kolmes toas olid inimesed sees ja neid siis ootasin. Kuna mul nüüd on laevatelefon, tegin Jennyle kiired kõned peale, et mis ta teeb, et temaga koos pausi tegema minna. Läksin talle appi, tegin kolm tuba koos temaga, ta oli megatänulik mulle. Ja ta näitas, kuidas rätikutest loomakesi teha, ta oskab hullult hästi. Lubas mulle ka õpetada. Pärast läksime koos pausile ja kuna tema tahtis suitsetada ja mina süüa, siis me pidime sööma suitsutekil, sest suitsetada toidutekil ju ei saa. Bistroos ostis Jenny mulle tänutäheks joogi ja ma valisin Fanta, sest ma olin cocat just ühes oma toas joonud ja baarman vaatas mind ja küsis, mis juhtus, kus coca jäi? Haha. Ma ausõna jätkan Coca dieediga kodus olles. Või kunagi hiljem.

Oma sektsiooni tagasiminnes tegin veel paar tuba, mis tühjaks olid läinud ja tsillisin siis ühes toas lihtsalt megakaua, sest ma ei viitsinud teisi aitama minna (mind ju ei aita keegi ja miks ma pean karistada saama, kui ma ise tubli olen) ja lõpuks tegin veel ühe toa ja läksin sööma. Tagasitulles tegin koridori mega korda ja üks mees, kelle sõber enne ütles, et ma ei arvestaks tipiga sealt toast, sest see kutt on odav, tuli ja andis mulle tippi ja ütles, et hoopis see teine kutt on odav. Hahaha! Viimase toa lõpetasin 13.35, kusjuures need kutid läksid välja 13.20 ja kui nad tagasi tulid, olid nii üllatunud, et ma nii kiiresti kõik juba ära tegin. Skoorin oma sektsioonis ikka sajaga ja kõik on nii hästi, et ei saa rohkem rahul olla.

Sõin bistroos 2 sõõrikut ja pärast 2 sõõrikut ja siis veel 2 sõõrikut. Lõunasöök oli tacod. Nii võin ma kasvõi 50 000 sammu päevas teha, aga kaalust alla ikka ei võta. Haha. Siinkohal tervitused isale, kes on mu iidol, aga kelle moel oma lemmik toitudest ma kunagi loobuda ei suuda.

Lõunapausi veetsin kajutis, lugesin ajakirju ja tsättisin inimestega ning tudusin. Õhtuseks tööks oli energiat kuidagi jube vähe, arutasime Anaga, et näiteks üks puhkepäev kolme nädala jooksul kuluks küll ära. Lihtsalt magaks terve päeva. Ma ei kujuta ette ka, mis magamismaraton see tuleb, kui ma lõpuks rahus kodus olen. Õnneks mul aga oma töös palju energiat vaja ei olegi, naeratus tuleb loomulikult ja kõik sujub. Pantry meeting oli ka täna, räägiti suht üldist jama ja öeldi, et 19.50 kohtume ja on üllatus kaptenile. Mis üllatus, seda ei öeldud. Läksime siis rõõmsalt kõik 13ndale tekile, kust meid saadeti 11ndale tagasi ja sealt hiilisime 12ndale ja jäime ootele. Lõpuks kapten oli oma kõne lõpetanud ja terve saal oli rahvast täis ja siis läksime meie, kogu laeva meeskond, naeratasime ja lehvitasime kõikidele ja nägime isegi Crystal Cruisese direktori ära. Üsna noor ja ilus naine. Kui enamik arvas, et see üritus oli nõme, siis minu meelest oli sigalahe, kõik plaksutasid meile ja tegid pilte ja hüüdsid woohoooo. Mulle meeldivad igast sellised asjad. Ja kui osa tüdrukuid vingus, et issand nii kaua läheb aega ja kes koristab jne, siis ma teadsin, et mul on täpselt 3 tuba veel teha ja mul on niiiiii savi. Haha.

Hõljusin veel oma sektsioonis ja läksin siis Jennyle appi, ta kukkus täna, libises sööklas ja kõnnib nagu tigu nüüd. Ainuke jama on see, et ta telefoniekraan lendas ka pilbasteks. See on see nutitelefonide värk, nii kergelt ikka purunevad ekraanid. Seega oli mu tüdruk natuke õnnetu ja ma läksin teda lohutama. Hiljem tegime baaris kiire joogi, seal oli cheese and wine night ja täna läksime kohe kui avati ja siis oli juust alles värske ja kõva ja ma sõin mingi viis kilo seda ära. Tavaliselt ma jõuan alati lõpus, kui juust juba pehmeks on läinud ja siis see ei maitse mulle üldse. Igal juhul jooksis taustaks telekas "Kes tahab saada miljonäriks," inglise variant ja siis me mängisime kaasa. Üks küsimus oli, et kust oli pärit mingi inglise koondise jalkatreener 2003ndal aastal vms ja nimi oli Sven-Erik Sverson või midagi säärast. Ühesõnaga enne kui üldse vastusevariandid tulid, ma karjusin Rootsi, sest no nii Rootsi nimi oli. Pärast Jenny vaatas, et whaat kust seda teadsid? Ja siis oli küsimus, et kust on trollid pärit ja ma teadsin ja siis oli, et milline pöialpoistest oli alati sõbralik teistega ja paar asja oli veel, mida ma teadsin, kasside tõugusid ja värki. Vahva chill õhtu, ei ole midagi öelda

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar