neljapäev, 9. juuli 2015

Lahkume Hispaaniast

7.juuli, lahkume Ibizast.

Õhtune töö oli jälle nii kaootline, et ausalt, see ei tapa mind mitte füüsiliselt vaid emotsionaalselt. Ma ei jõua ära oodata kuniks ma oma osakonna saan ja oma aja peremees olen ja ise otsustan, kuidas ja millal ja mis. No nii kõrini on kellegi pilli järgi tantsimisest. Kõlab egoistlikult, aga nagu Jennifer ütles, mul on nende "big sisteritega" lihtsalt nii halb õnn, et see on ebanormaalne. Neljast kaks on olnud lauskaos.

Pärast tööd tegime kiire söögi, aga kartuliputru ei olnudki ja ma olin nii solvunud, see on ainus, miks ma üldse seal käin. Sõin kaks makaroni ja hunniku krõbinaid ning läksin siis koos Paologa chillout õhtule, mis meil jälle kuuendal tekil toimus. Pakuti snikisnäki, juustu ja veini. Tasuta. Muid jooke pidi ise ostma. Kuna mul on "ramadan," siis ma ei joo. Pole juba kaks kruiisi joonud. Haha, nagu see oleks mingi eriti suur saavutus, aga no siin laeval on. Laeval kogu aeg juuakse, sest see põhimõtteliselt ainus meelelahutus, mis siin on. Kurb tõde. Jenny liitus ka meiega hiljem ja kesköö paiku tagasi kajutisse.

Ma ei mäleta praegu, kui palju ma oma uuest kajutikaaslasest rääkinud olen, aga ma räägin nüüd. Nimeks on Ana Maria, Horvaatiast pärit, vist 27 või 28. Midagi sinnakanti. Oli enne Nila toakaaslane. Hästi armas tüdruk, näiteks hommikuti, ta ärkab kell 6 juba ja ta ei pane kunagi enne tuld põlema, kui ta on mu voodile kardinad ette tõmmanud. Et ma üles ei ärkaks. Üks päev ta tuli mult küsima, kas mul äratuskell on, et ma tööd maha ei magaks. No megaarmas. Ja ei saa jätta mainimata, kui rõõmus ma olen, et keegi mulle tere hommikust ütleb. Nii, et ma olen rahul. Uus kajut on ka sisekajut ehk ilma aknata, aga kuivõrd meil on telekas kanal pardakaameraga (see sama pilt, mida teie saate vaadata, kui ülevalt live-kaamera valite) siis sealt näeb kohe ära, mis ilm on. Kuna ilma aknata kajut on megapalju suurem kui aknaga, siis ma võin ilma telekast ka vaadata.

Ahjaa, kontorisse pandi üles nimekiri nendest riikidest, kes ei saa Marokos maale minna, migratsiooniameti nõuete tõttu ja see nimekiri oli ilma naljata 2 A4'ja pikk. Õnneks Eesti on nii vinge riik, et mul pole kordagi veel keeldu olnud, India omad näiteks on kogu aeg laevas kinni, pidevalt. Ilmselt ma järgmine leping maailma kruiisil hakkan nägema, kui paljudesse Aasia riikidesse mind lastakse üldse. Muidu on nii, et kui mingis riigis on viisat vaja, sebitakse see laeva peal. Näiteks Dubrovnikus nõuti Aasia rahvalt viisat ja siis nad said paberi täita ja oligi olemas. See jutt rohkem empsile, ta muretses, et kuidas ma Aasias käia saan ilma viisata. Nagu ma arvasin, et laevas peab mingi muu süsteem olema, nii ongi. Mugav tegelikult, sest ma ei taha endale lambist kolmekümne riigi viisat teha, kui mul näiteks on IPM ja ma ei saagi maale minna, on see ju raiskamine.

8.juuli, 34 päeva laevas. Cartagena, Hispaania.

Laevast saadetakse inimesi minema. Ma juba eelmises sadamas vaatasin, et suht uued läksid minema, aga ei osanud midagi kahtlustada. Nüüd Jennifer rääkis, et laev on ülerahvastatud ja Euroopa omi saadetakse koju "on hold" ootama. 12ndal Lissabonis ka saadetakse, ma nüüd ootan, kas ma saan oma sektsiooni või saadetakse koju. Viimane variant on üsna halb, aga mul plaan B kiirelt olemas, seega ma eriti ei põe. Ainus, mis on nõme, on see, et laev niimoodi teeb. Üks tüdruk ootas peaaegu 12 kuud, et siia saada ja talle juba öeldi, et läheb koju 12ndal ja ta on 6 nädalat ainult laevas olnud. Suht sama nagu mina. Ütles, et ta läheb teise laevafirmasse, et tema enam ei oota selle Crystali järgi. Jennifer on nii närvis, ütles, et läheb vabatahtlikult ära, maksab lennupileti vahe kinni ja läheb. Haha.

Lõunaajal magasin 2,5 tundi, kuna nagunii maale minna ei saanud. Ses mõttes mulle see IPM päev meeldib, saab puhata. Muidu on kogu aeg surve peal, et mismõttes ei lähe maale, ikka lähen ju. Sami piltidelt tundub, et hullult ilus koht, panen ühe allapoole ka.

Õhtune töö oli siuke rahulik, kuivõrd Marija oli rahulik ja õhtused vahetused mööduvad alati rahulikumalt kui hommikused. Turndown service ajal lihtsalt pole nii palju asju vaja teha. Inspektsioon käis ka, saime ikka head hinded. Õhtul käisin veel korraks Afzaliga hängimas tema pausi ajal (ta uues baaris ja töötab iga päev 16.30-01.30, seega teda võimatu tabada) ja siis kajutisse tuttu. Hollywoodi teatris oli film "The Longest Ride," aga see algas kell 12 ja ma mõtlesin, et ma tudun lihtsalt terve filmi maha ja ei ole mõtet ennast piinama minna.

9.juuli, 35.päev, Gibraltar.

Kuna minul oli treening 10-11 ja Marijal 13.30, tõmbasime kohe hommikul hullu tempo peale. Saime kõik 20 tuba valmis juba 12.50. Whoooha! Arvasin, et mul B-watch ja pean uuesti neljast alustama, aga hoopis homme. Seega riided selga ja maale! Laev Gibraltaril. Päris huvitav koht selles mõttes, et kuulub Ühendatud Kuningriikide alla, aga neil on oma raha ja hinnad megasoodsad ja üleüldse inimesed räägivad hoopis hispaania keelt. Üsna põnev. Koht on tuntud oma ahvimäe poolest, aga ma kahjuks ei jõudnud sinna minna, nii kaugel oli see cable taxi punkt. Seega tsillisin hoopis mööda linna ringi, mis on ka väga ilus ja armas. Sain kolmanda särgi selga päevitatud.

Hiljem sättisin veidi kajutis ja tegin kiire tudu, et siis sööma minna ja süüa kolm makaroni ja minna tööle. Laev raputas nii räigelt, et ma kukkusin vannitoas vastu seinanurka ja Puiil oli süda paha ja nii me siis üritasime koos hakkama saada. Sain ka teada, et mind koju ei saadeta, et Eesti tüdrukuid niigi vähe (meenutan, et täpselt mina ja Ingrid) ja et saan järgmisest kruiisist oma sektsiooni. Vägev!

Lõpetasime töö, lollitasime lockeris megakaua ja lõpuks läksin kajutisse ennast valmis panema, et peole minna.

Ma pean hakkama õlut ja/veini jooma, sest need joogid on pidudel kogu aeg tasuta. Ja ma lihtsalt ei joo. Ei ole normaalne. Igal juhul oli Camerica pidu, Kanada ja Ameerika iseseisvuspäevade peod 2in1. Pakuti hot doge, friikaid, miniburkse ja jooke. Palju palju jooke.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar