esmaspäev, 27. juuli 2015

Inglismaa ja Iirimaa ja torm

25.juuli, 51 päeva ja Dover (Inglismaa).

Embarkation day.

Päev algas 7.30, aga kuna keerasime kella tagasi, sain ikka mõnusalt magada. Muidugi mu kullakallis toakaaslane hakkas juba 5.30 laamendama, aga õnneks ma olen piisavalt hea selle ignoreerimises, et minu und see ei seganud.

Alustasin alguses oma sektsioonis, kus neli tuba ütlesid, et kui mul kiire on, ei pea ma nende omi tegema ja nad saavad aru, et embarkation päev on. Nii armas! Õnneks ma siiski jõudsin kõik ära teha. Sain oma sektsioonis olla umbes kella 11.30ni, kui mind kupatati teisi aitama. Tegin Marlena ja Vanjaga koos, järsku supervisor helistab, et eu jäta kõik sinna paika ja mine 11ndale tekile, Marijale appi. No kurat, viimane inimene, kellega koos tahaks töötada. Pidin ainult aitama early embarkation ruume teha, aga ta pani mu kõiki ruume tegema ja hiljem veel rõdusid jne, lõpuks ma ütlesin, et kuule tsau, ma lähen sööma. Muidu ta oleks pannud mind veel midagi tegema ja tema käsutamine mulle ei meeldi. Mulle meeldib aidata inimesi, kes on selle eest tänulikud. Marija isegi ei öelnud aitäh pärast. Pärast lõunasööki aitasin uuesti Marlenat ja siis lõpetasin oma sektsiooni ja 14.45 vabanesin. Elu lihtsaim embarkation, mis puudutab tempot ja emotsiooni. Nii savi lihtsalt oli.

Teised alustasid tööd kella kolmest uuesti, ma põõnsin kella poole kuueni, sest minu sektsioonis puudub tutvustusosa. Oh, kui hea! Kuuest lippasin uuesti tööle, tsekkasin oma uue rahva üle, tegin kiirelt asjad korda ja nautisin oma tühja tuba ja päikeseloojangut. Colini toas käisin ka ja ta täna täitsa karjus mu peale, et ma olen ainus, kes ei kuula, kui ta ütleb, et pole vaja koristada, hahahaha! Ta ikka meganaljakas vend. Üheksa ajal helistas mulle üks teine supervisor ja palus mul Vanessale appi minna, et tal mingid draamakülalised ja paar tuba vaja teha. Läksin appi ja selle 40 minuti jooksul, mis ma seal olin, helistas see draamaklient 4 korda!!! Ja täiesti ajuvabad põhjused ikka olid, a la vannitoa ukselink käib liiga raskelt. Haha midaa, mida ma teha saan? Ja siis, et filmikanal ei tööta. Vanessa seletas, et embarkation päeval ei töötagi, et see hakkab homme tööle ja siis naine ütles, et Vanessa peaks sellisel juhul talle DVDsid varuma. Loooool, ma niimoodi naersin. Ja siis ei sobinud naisele see, et voodis on neli patja, talle meeldib, kui padjad moodustavad kolmnurga, et neid peaks viis olema. Midaiganes ausalt, Vanessal hakkab ikka nalja temaga saama ja see kruiis on 13 päeva, hahaha.

Pärast tööd käisin söömas, üks Randy tegi mulle juba teist õhtut järjest sandwichi. Siuke, et bagel, kurk, tomat, sink, majonees, ketšup ja sulajuust. Nagu juust, mis ahjus sulanud. Kuna ta kuidagi sinna crew galleysse (kööki) sisse saab, siis ta kasutab seal ahju. Eile ma nägin teda seda söömas ja kui ta lõpetanud oli, küsisin, et kus minu oma on ja ta läkski tegema. Täna kui ta mind nägi, läks kohe tegema, enam ei küsinud ka. Vahva on olla naine.

Sellega seoses mulle meenus, et Edgars, üks Läti poiss, kes töötab baaris, oli mul megatuttava näoga, kui Slavka eelmine kord liftis ütles, et eu te ju naabrid. Mõtlesin tükk aega ja sain järsku aru, et me käisime intervjuul koos. Kui ta lõpuks leidsin, tuli välja, et ta elab mu vastaskajutis ja ta käiski intervjuul minuga samal ajal. Mul on nägude peale ikka sigahea mälu. Ja nüüd me siis suhtleme hästi palju, sest Eesti-Läti on peaaegu nagu sama riik. Hehe. Kuigi ta pole üldse sotsiaalmeedia poiss ja vihkab Facebooki, seega ma pean talle paberkirju saatma kogu aeg. Lõbus.

Ja siis üks silmarõõm on mul ka siin, üks imearmas kutt, kuigi ta tundub väga noor. Ma isegi ei tea ta nime, aga ma panin talle silma peale juba esimesel korral, kui ma teda nägin. Igal juhul jooksime täna koridoris kokku ja ta küsis mult, mis ma peale tööd teen, ütlesin, et kohtun temaga crew baaris. Ta hakkas täiega naerma ja ütles, et davai, näeme seal. Eriti lihtsalt läks.

Täna sai ka täis 7 nädalat töötamist laeval ja eile 7 nädalat üldse olemist ja no lippab aeg ikka minu meelest. Nii lahe!

Homme oleme jälle Guernseyl, aga ainult kell 8-14, seega ma maale minna ei saa. Ma juba teadsin seda ette, sellepärast ma eelmisel korral käisingi.

26.juuli, päev 52, Sea day.

Halva üllatusena hommikul tuli teade, et ilm on väga halb ja meri tormine ja kuna Guernseyl on maale minek väikese laevaga, mis on sellise ilmaga võimatu, siis jääb peatus ära ja sõidame otse Iirimaa suunas. Ja mitte Waterfordi, mis kavas oli, vaid Corki. Mul suhteliselt savi, üks Iirimaa kõik. Teine halb üllatus oli see, et tüdrukud jäid järjest merehaigeks ja me pidime kogu aeg üksteist katma ja nii tegin mina näiteks terve viienda korruse, 26 tuba ja Aniko tegi 7ndat ja 8ndat korrust jne. Paras segadus ikka oli. Ja siis tuleb mu supervisor, et kuule tead, ma leidsin ühe päris suure vea su töös, Sa unustasid kaks rätikut vannituppa. MIND EI HUVITA, ma olen praegu kuradi 25 tuba järjest teinud ja see üks tuba on tühi ja see ei ole maailma lõpp, et seal on kaks kuradima rätikut. Ulme, kui vihane ja pahane ma olin. Neid üllatusi tuli ikka õhtuni välja ja kui ma lõpuks mõtlesin, et davai, ma nüüd koristan oma koridori ära, helistas teine supervisor, et kuule tee koridor hommikul, mine aita Lollyt. Jah.. hommikul tuleb mu supervisor ja ütleb, et koridor on koristamata, saad märkuse. Mul täiesti siiber sellest jamast siin juba. Kusjuures, neli tüdrukut marssisid täna bossi kabinetti ja ütlesid, et aitab jamast, Dublinis (31.juuli) lähme minema, kaua te nussite. Aniko ütleski otse, et te sedasi kepite mu ajusid, et ma ei viitsi enam. Nagu wow, mida julgust. Ma tahaks ka niimoodi teha, aga emps palus, et ma kordki elus käituks nagu tema, seega ma hetkel olen pailaps ja võtan kogu jama vastu.

Laev on päev otsa loksunud nagu segane, ma enne magama minekut panin soojad riided tooli peale valmis, kui laev põhja peaks minema, saan kiirelt riidesse. Mul isegi pole paha olla, sest nagu vanaisa ütles, merehaigus on kord elus, aga see loksumine on ebanormaalne, see pole siuke väike vasakule-paremale, see on siuke, et toidulaua peal sõidavad kahvlid taldrikute pealt ära. Kui Aniko kajutis tsillisin, mõtlesin, et jumal tänatud, et mul akent pole, sest aknast oli see ikka maxlevel õudne vaatepilt, lained panevad ikka üles välja ja laev liigub üles alla nagu Kings Islandi ameerika mägedel. Huh..

Väljas on 13 kraadi. Ma ei tea, mis jama see on, aga ma väga palun, et laev otsa ringi keeraks ja sooja tagasi läheks. Ma ei uskunud elusees, et see kant nii külm olema saab.

27.juuli, 53.päev, Cork (Iirimaa).

Jõudsime kenasti sadamasse ja ei pidanudki öösel ujuma minema. Haha, must huumor. Tööl sai palju nalja koos Anikoga, sest kuna ta minema läheb, on tal niiiiii savi, mis toimub või mida ta tegema peab ja nii ta teeb mulle ka parajalt huumorit. Käisime pausil koos, rääkisin talle Ameerika elust, ütles, et tahab ka minna. Ütlesin, et ma ka mõtlen tagasimineku peale ja ta arvas, et oleks ülilahe koos minna. Tõesti oleks. Viisin ta selle kõigega siis kurssi ja nii tuli mulle kõik endale ka meelde, kui vägev see elu seal ikka oli.

Töö lõpetasime juba kell 1, sest me tahtsime maale minna. Aniko on elanud Iirimaal 5 aastat, küll mitte Corkis, vaid Dublinis, aga Iirimaa on nagu kodumaa talle, seega ma täitsa mõistan ta huvi. Ega ma ise ka tahtsin minna. Enne minekut veel vaatasin, et 15 kraadi, võdistasin ennast veidi ja let's goooooo!

Buss ootas laeva ees ja ma tahtsin ikka järjepidevalt paremalt poolt sisse saada, kui lõpuks aru sain, et siin uksed ju vasakul pool ja rool paremal. Cork oli umbes 30 minuti kaugusel ja kiirteel oli küll nii võõras vaadata, kuidas me vasakul pool teel kulgeme. Terve tee oli megailus, mäed ja künkad, aasad ja roheline mets, lehmad ja väiksed majad. Just nagu kodus.

Linn ise oli mõnus ja tüüpiline Iirimaa. Pubid ja poed igal pool, mõnusad hinnad shopinguks ja soe atmosfäär. Kuigi väljas oli ikka külm. Üks asi, mis mulle veel meeldis, oli see, et keset linna oli jõgi. Mulle hullult meeldivad need linnad, kus on jõgi keskel, millegi pärast. Tsillisime Aniko ja Virginiaga veidi mööda tänavaid, käisime Dunneses shoppamas ja istusime siis Costasse maha, nautisime smuutisid ja tasuta internetti. Kui ikka kaks kuud järjest 6$ tunnist maksad, hakkad tasuta wifit väga hindama, haha.

2 kommentaari:

  1. Vedas sul siis, et uuesti merehaigeks ei jäänud... Lapsena oli sul ikka väga, väga paha, kui see sind tabas.

    VastaKustuta
  2. This comment has been removed by the author.

    VastaKustuta