teisipäev, 7. juuli 2015

Endiselt Hispaanias

5.juuli, päev 31, Barcelona.

Õhtune töö läks niksnaks, kuna embarkation päeva õhtul võetakse natuke lõdvemalt. Olime sisuliselt kella poole üheksast juba valmis. Nipet näpet siit ja sealt ning lõpetasime veidi pärast üheksat. Panin ennast kajutis valmis ja läksin linna, mul oli kindel plaan Minione vaatama minna, aga see film oli ainult hispaania keeles. Kui kinotädiga sain veel räägitud, siis filmist poleks küll aru saanud ja nii jäigi minemata. Plaan B oli pizza leida ja Maremagnumi kaubanduskeskuses oli üks pizzaresto, kuhu ma ka maha istusin. Karolin ja Alvar olid nii armsad, et skypesid minuga terve selle aja (mingi 50 minutit), seega ma oleks nagu nendega koos õhtusöögil olnud. Jutustasime kõik maad ja ilmad ära ja nii mõnus oli.  Hiljem jalutasin tagasi, nägin Sami tee peal, kes mind enda juurde kutsus, aga ma eelistasin oma kajutit ja voodit.

6.juuli, päev 32, lahkume Barcelonast.

Hommikul tõmbasime hullu tempo peale, kuna mul oli vaja võimalikult kiiresti maale minna.  Kahjuks nii ei läinud, viimases toas oli siuke üllatus, et siiamaani ajab ropsima. Õnneks Marija ja Puii lubasid mul jooksu panna, kui valmis saime ja nii ma jooksin ruttu kajutisse ja ruttu maale ja ruttu Maremagnum keskusesse, kus me kohtusime Joannaga. Appi, kui heameel oli teda jälle näha. Mõne inimesega kohe on nii, et vahet pole kui palju aega möödas, jutt läheb vana koha pealt edasi. Neile, kes ei tea, kes Joanna on, siis ta oli mul üks parimatest sõbrannadest, kui ma Ameerikas elasin. Muidu Rootsist pärit. 2012 me kohtusime Cincinnatis, 2013 New Yorgis, 2014 San Franciscos ja 2015 nüüd juhuslikult Barcelonas. Me kunagi ei planeeri oma kohtumisi, seekord ka ma lihtsalt nägin instagramist, et ta Barcelonas. Saatus, ma ütlen. Ostsime McDonald'sist jäätist, ajasime juttu, käisime poodides ja nautisime üksteise seltskonda. Tõeliselt mõnus pärastlõuna. Kahju, et meie laev nii vara lahkus, pidin juba 16.30 tagasi olema. Temaga hüvastijätmine on aga kuidagi lihtne, sest tema puhul on teada, et ta ei kao kuskile ja küll me varsti kohtume jälle.

Laevas tegin kiire uinaku ja söögi, kuigi sõin täpselt 3 makaroni ja lahkusin. Üldse polnud mingit isu. Tööl oli algus lebo, meil polnud eriti tube ja tegime kolmekesi neid, mis meil olid. Läks kiirelt. Kuigi me lõpetasime ikka alles pärast kümmet, ei olnud seda eriti tunda. Õhtud lähevad alati kiiresti ja lõbusalt. Nagu ma Joannale ütlesin, iga hommik ma mõtlen, et no unustage ära, mina ei taha seda tööd teha, siis iga õhtu ma mõtlen, et midddaaa, sigalahe elu ju mul. Haha.

Pärast tööd midagi ei teinud, mul on meganohu ja pea paks ja ei viitsinud. Lugesin kajutis ajakirju ja läksin tudule.

7.juuli, päev nr 33, Ibiza.

Laev oli hommikul juba sadamas, mis tähendas, et inimesed olid kõik kajutitest väljas. Lasime 8.15-12.30 täiesti ilma ühegi sekundi pausita ja lõpuks mul hakkas pea ringi käima juba vedelikupuudusest. Kiire külaskäik pantrysse ja oli jälle hea olla. Saime kõik toad valmis nõks pärast ühte ja ootasime siis ühte DND'd. (Do not disturb). 5 minutit enne kahte mõtlesime, et okei, lähme minema ja jätsime neile kirja, et üritasime tulla, aga oli DND ja kohtume õhtul jne ja nad helistasid Puiile, et eu tule nüüd! Puii oli nii vihane, et te ei kujuta ette ka. Nad olid meile veel sildi jätnud, et pliisss tahaks gaseeritud vett juurde, Puii rebis selle sildi ka pooleks. Hahaha. Tegime kiirelt ära, panime jooksu ja kajutist läbi ja maale.

Ibiza on minu jaoks alati olnud veidi eksootiline koht. Nagu ka Hawaii. Siuke koht, et tundub sigailus ja tahaks täiega minna, aga pole kunagi käinud. Lugesin veel enne reflectionist, et linnaisad üritavad linna muuta perekesksemaks, sulgeda klubisid varem, reguleerida liiklust, limiteerida luksusjahtide arvu siin, et tegemist oleks rahuliku koha mitte peolinnaga. Hästi palju lamavaid politseisid on neil ka, buss sõitis kogu aeg 20ga, sest pidi pidurdama iga väikse aja tagant. Veel oli kirjas, et siin on alati kuum. Ma ei tea, kas alati, aga täna oli küll 30 kraadi varjus ja mõistuse tõmbas ikka jumala sosuks ära.

Ise tegin tunnise laevatiiru, ümber saare ja kahes rannas - Playa d'en Bossas ja Figueretes. Ma randa ei läinud, sest aega oli küllaltki vähe ja pärast nägin, et neil veel siesta ka, nii et jumal tänatud, et ei läinud, poleks tagasi saanudki. Haha. Hiljem istusin McDonald'sis, sõin jäätist ja jõin külma jooki. Jäätis sulas umbes minutiga ja joogist kadusid kõik jääkuubikud ka ära. Vot on ilm. Ae samal ajal rääkis, et ta naudib suve ema juures, et saab õues olla ja ei viitsi korteris passida, ma siis küsisin, et kas Eestis suvi või? Ae vastas: No praegu muidugi sajab.

Hahahahaha!

Kella viiese bussiga tulin laeva tagasi, igaks juhuks väikse varuga, et jõuaks väikse puhkuse veel enne tööd teha.

1 kommentaar:

  1. Ooh. Juuli esimesed päevad oli siin ikka tõeline lõunamaa ilm. Selline kõrvetav kuumus ja lämbus, et päeval ei suutnud midagi teha. Õhtul alles tuli vaim sisse, kui veidi jahedamaks läks. Niiet see vihm on praegu tõeline õnnistus :D

    VastaKustuta