reede, 31. juuli 2015

Suurbritannia

27.juuli, 53.päev, Cork (Iirimaa).

Kuna too õhtu, kui pidin silmarõõmuga baaris kokku saama, ta ei tulnud, siis täna kui ta mind koridoris nägi, vabandas ta lihtsalt surmani ja lubas selle heaks teha ja blablabla. Ja ma sain teada, et ta nimi on Chris. Hea seegi.

Saime kätte oma töötundide graafikud ja juulis oli mul neid ei rohkem ega vähem kui 274. Vägev!! Haha. Arutasime Anaga, et ega tegelt ei oska enam puhkepäevi tahta ka, kuidagi loomulik tundub, et neid lihtsalt pole. Nüüd vast tundub ka loogiline, miks pärast viite kuud on vähemalt kaks kuud puhkust. Seda on lihtsalt vaja selliste töötundide peale.

28.juuli, päev 54. Holyhead, Wales.

Uus riik minu listis, järjekorranumbriga 37. Väljas oli 12 kraadi ja kõik käisid ja rääkisid, et hull külm on ja peab palju riideid panema ja ma siis panin ka, aga tegelt nii hull polnudki. Harjub kõigega. Läksin linna üksi, kuna lõpetasin kell 1 juba ja ükski teine tüdruk nii vara ei lõpeta.

Sadam oli üliturvaline, suvaliselt liikuda ei tohtinud, ainult laevalt bussi ja kui ma tahtsin otse bussile minna, mitte ringiga, jooksis turvamees järele, et pean teiselt poolt minema. Pärast vabandas, et turvareeglid, millest ma muidugi saan aru, aga see oli sisuliselt kas mööda paremat või vasakut piirdekülge. Oh olge nüüd.

Buss sõitis linna, käisin natukene kakerdamas ja ilusaid pilte tegemas ning siis bussiga juba tagasi laeva ja jõudsin tududa ka.

Õhtul oli latino pidu. Sättisin kajutis ennast selle jaoks, kui järsku mu toakaaslane ütles, et meil tohib ainult 1 pudel alkoholi olla toas, aga tal on 6 pudelit veini, et me peaks jooma hakkama. Ja hakkasimegi. Siis ta tegi mulle hästi ilusa punupatsisoengu, ise tegin veel meigi ja terve õhtu komplimente oli tagatud. Baaris jõin ainult kaks jooki, aga see baarman pani hullu, mingi imekokteili mulle, millest ma midagi ei tea ja mille eest ma ei maksnud ka. Ühe maksis baarman, teise Chris. No suurepärane. Enne pidu panin oma riided pessu, pool üks läksin neid kuivatisse panema ja kell kaks läksin ma neid sealt ära võtma. Ise jumala sooda, aga nii palju mõistust oli, et ära tuua. Kajutis olin kokku ka pakkinud, kõik sokid olid paaris ja pluusid riidepuu peal. Häguselt nagu mäletan, et ma seda tegin, aga tegelikult ei mäletanud midagi.

29.juuli, päev 55, Liverpool, Inglismaa.

Täna IPM, välja minna ei saanud. Alguses plaanisin turvaülemat moosida, et ta ikka laseks mul minna, aga noh, lõpuks 5 tundi tööd tehes suutsin ainult oma voodist mõelda, seega kell 1 lõpetasin ja vajusin ja mul oli nii hea meel, et mul on IPM. Ikka megaraske hommik oli. Ma peaks ikka selle ramadani stiili juurde jääma, see tuli mul palju paremini välja. Joomine pole minu jaoks. Ei tea, kas asi oli selles "panen kõik alkoholid segamini ühte topsi" kokteilis või veinis, aga mu keha lihtsalt suri hommikul.

Teine halb uudis oli see, et Aniko oli jälle mujal sektsioonis, katmas väidetavalt haiget Vanessat, kes hiljem tsillis väljas ja tuli välja, et tal oli hoopis boyfriend overnight külas. No mida kuradit??? Mina tehku 26 tuba, et keegi teine saaks oma armastust nautida? Mine sinnasamusesse. Ja vot just nii meil siin laeval käibki, kui on sidemeid, tee mis tahad, kui bossile ei meeldi, saad vastu pead iga asja eest. Täiesti mõttetu. Aga noh, nagu mainitud, lõpetasin ikka kell 1 ja veetsin terve pärastlõuna voodis, et kell kuus rõõmsalt tööle tagasi minna. Laiskuseuss oli ikka meegaaaa, üldse ei jaksanud midagi teha.

Samas oli õhtu põnev, sest Brian lubas mulle ja Anikole laulda, kui ta töölt tuleb. Nimelt ta töö laeval on klaverimäng + laulmine ja me tahtsime kuulda, kuidas ta laulab. Ja lauliski. Ja pärast rääkisime pikalt juttu, lõpuks ta läks tööle tagasi ja meie lõpetasime oma töö ära. Käisime söömas ja pärast istusin kajutis arvutis, otsisin hotelle ja värke puhkuse jaoks, lõbus.

30.juuli, päev 56. Greenock, Šotimaa.

Hommikul oli Aniko oma sektsioonis tagasi, seega oli hea. Mul oli linadevahetus päev ja mulle täiega meeldib see. Eriti sellistel hommikutel, kus mul on megaenergia sees. Kell 10 oli drill ka, seekord ma läksin kajutisse ja panin teksad jalga, et ma jälle ära ei külmuks. Ja tõesti oli hea, soe terve aja ja ei pidanud muretsema.

Lõpetasin töö ühest, Ana ka, seega läksime koos linna peale. Kahjuks me leidsime shoppingukeskuse ja seal veetsime kaks ja pool tundi, Ana reaalselt ostis kõik asjad ära, mis ta nägi. Haha. Ma olin vähe tagasihoidlikum, emps käskis mul puhkuse jaoks raha korjama hakata. Mõne asja siiski sain ja lõpuks läksime istusime Burger Kingi maha, kus me polnud kumbki varem käinud. Mul oli kõht järsku sigatühi ja tahtsin kõike, sõna otseses mõttes. Sain nacho juustupalle. Omgg kui head need olid! Ja Anaga oli ka tore aega veeta, sest ta tegelt on väga armas tüdruk ja hoiab mind täiega, lihtsalt paar naljakat juhtumit on olnud. Tegelikult me saame hästi läbi.

Pärast lebotasin kajutis tunnikese ja oligi aeg õhtuseks tööks. Homme lähevad Marlena ja Aniko minema, Aniko sektsiooni tuleb üks trainee, aga samas ta pidi juba täna seal olema, mida ta polnud. Läksin 19.30 küsima, et kes Aniko laundry delivery teeb ja mu supervisor vaatas mulle otsa ja ütles: "Eeee.. Sina." HAHAHA! Tegin jälle kaks sektsiooni, aga polnud hullu. Lõpetasin poole kümne ajal ja vahelduseks oli tore lõpetada tööd tehes, mitte tühja passides.

Pärast tööd hiilisin Avenue Salooni, kus Brian laulab ja Afzal baaris töötab, tahtsin Brianit lihtsalt kuulda, kuidas ta koos muusikaga laulab. Ma pole kindel, kas ma tohtisin seal olla, aga ma ei hakanud küsima ka, sest kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja nii oleks ma saanud hiljem öelda, et ma ei teadnud, et ei tohi. Ja Brian oli tõesti wow. Ta tõesti laulab nii hästi. Kahju, et ta oma tuba sama hästi ei hoia. Haha.

Edasi käisin söömas, aga seal polnud midagi, isegi piima polnud krõbinate jaoks! Seega ronisin kajutisse tagasi ja loobusin söögist. Pärast ka ei viitsinud enam minna, sest Ana tuli ütlema, et Vanessa quittis ja läheb homme minema. Teate, mis see tähendab? See tähendab kolme sektsiooni, kus pole piisavalt inimesi. Oioioioi... lähen eos magama ära, sest see saab kaos olema.

esmaspäev, 27. juuli 2015

Inglismaa ja Iirimaa ja torm

25.juuli, 51 päeva ja Dover (Inglismaa).

Embarkation day.

Päev algas 7.30, aga kuna keerasime kella tagasi, sain ikka mõnusalt magada. Muidugi mu kullakallis toakaaslane hakkas juba 5.30 laamendama, aga õnneks ma olen piisavalt hea selle ignoreerimises, et minu und see ei seganud.

Alustasin alguses oma sektsioonis, kus neli tuba ütlesid, et kui mul kiire on, ei pea ma nende omi tegema ja nad saavad aru, et embarkation päev on. Nii armas! Õnneks ma siiski jõudsin kõik ära teha. Sain oma sektsioonis olla umbes kella 11.30ni, kui mind kupatati teisi aitama. Tegin Marlena ja Vanjaga koos, järsku supervisor helistab, et eu jäta kõik sinna paika ja mine 11ndale tekile, Marijale appi. No kurat, viimane inimene, kellega koos tahaks töötada. Pidin ainult aitama early embarkation ruume teha, aga ta pani mu kõiki ruume tegema ja hiljem veel rõdusid jne, lõpuks ma ütlesin, et kuule tsau, ma lähen sööma. Muidu ta oleks pannud mind veel midagi tegema ja tema käsutamine mulle ei meeldi. Mulle meeldib aidata inimesi, kes on selle eest tänulikud. Marija isegi ei öelnud aitäh pärast. Pärast lõunasööki aitasin uuesti Marlenat ja siis lõpetasin oma sektsiooni ja 14.45 vabanesin. Elu lihtsaim embarkation, mis puudutab tempot ja emotsiooni. Nii savi lihtsalt oli.

Teised alustasid tööd kella kolmest uuesti, ma põõnsin kella poole kuueni, sest minu sektsioonis puudub tutvustusosa. Oh, kui hea! Kuuest lippasin uuesti tööle, tsekkasin oma uue rahva üle, tegin kiirelt asjad korda ja nautisin oma tühja tuba ja päikeseloojangut. Colini toas käisin ka ja ta täna täitsa karjus mu peale, et ma olen ainus, kes ei kuula, kui ta ütleb, et pole vaja koristada, hahahaha! Ta ikka meganaljakas vend. Üheksa ajal helistas mulle üks teine supervisor ja palus mul Vanessale appi minna, et tal mingid draamakülalised ja paar tuba vaja teha. Läksin appi ja selle 40 minuti jooksul, mis ma seal olin, helistas see draamaklient 4 korda!!! Ja täiesti ajuvabad põhjused ikka olid, a la vannitoa ukselink käib liiga raskelt. Haha midaa, mida ma teha saan? Ja siis, et filmikanal ei tööta. Vanessa seletas, et embarkation päeval ei töötagi, et see hakkab homme tööle ja siis naine ütles, et Vanessa peaks sellisel juhul talle DVDsid varuma. Loooool, ma niimoodi naersin. Ja siis ei sobinud naisele see, et voodis on neli patja, talle meeldib, kui padjad moodustavad kolmnurga, et neid peaks viis olema. Midaiganes ausalt, Vanessal hakkab ikka nalja temaga saama ja see kruiis on 13 päeva, hahaha.

Pärast tööd käisin söömas, üks Randy tegi mulle juba teist õhtut järjest sandwichi. Siuke, et bagel, kurk, tomat, sink, majonees, ketšup ja sulajuust. Nagu juust, mis ahjus sulanud. Kuna ta kuidagi sinna crew galleysse (kööki) sisse saab, siis ta kasutab seal ahju. Eile ma nägin teda seda söömas ja kui ta lõpetanud oli, küsisin, et kus minu oma on ja ta läkski tegema. Täna kui ta mind nägi, läks kohe tegema, enam ei küsinud ka. Vahva on olla naine.

Sellega seoses mulle meenus, et Edgars, üks Läti poiss, kes töötab baaris, oli mul megatuttava näoga, kui Slavka eelmine kord liftis ütles, et eu te ju naabrid. Mõtlesin tükk aega ja sain järsku aru, et me käisime intervjuul koos. Kui ta lõpuks leidsin, tuli välja, et ta elab mu vastaskajutis ja ta käiski intervjuul minuga samal ajal. Mul on nägude peale ikka sigahea mälu. Ja nüüd me siis suhtleme hästi palju, sest Eesti-Läti on peaaegu nagu sama riik. Hehe. Kuigi ta pole üldse sotsiaalmeedia poiss ja vihkab Facebooki, seega ma pean talle paberkirju saatma kogu aeg. Lõbus.

Ja siis üks silmarõõm on mul ka siin, üks imearmas kutt, kuigi ta tundub väga noor. Ma isegi ei tea ta nime, aga ma panin talle silma peale juba esimesel korral, kui ma teda nägin. Igal juhul jooksime täna koridoris kokku ja ta küsis mult, mis ma peale tööd teen, ütlesin, et kohtun temaga crew baaris. Ta hakkas täiega naerma ja ütles, et davai, näeme seal. Eriti lihtsalt läks.

Täna sai ka täis 7 nädalat töötamist laeval ja eile 7 nädalat üldse olemist ja no lippab aeg ikka minu meelest. Nii lahe!

Homme oleme jälle Guernseyl, aga ainult kell 8-14, seega ma maale minna ei saa. Ma juba teadsin seda ette, sellepärast ma eelmisel korral käisingi.

26.juuli, päev 52, Sea day.

Halva üllatusena hommikul tuli teade, et ilm on väga halb ja meri tormine ja kuna Guernseyl on maale minek väikese laevaga, mis on sellise ilmaga võimatu, siis jääb peatus ära ja sõidame otse Iirimaa suunas. Ja mitte Waterfordi, mis kavas oli, vaid Corki. Mul suhteliselt savi, üks Iirimaa kõik. Teine halb üllatus oli see, et tüdrukud jäid järjest merehaigeks ja me pidime kogu aeg üksteist katma ja nii tegin mina näiteks terve viienda korruse, 26 tuba ja Aniko tegi 7ndat ja 8ndat korrust jne. Paras segadus ikka oli. Ja siis tuleb mu supervisor, et kuule tead, ma leidsin ühe päris suure vea su töös, Sa unustasid kaks rätikut vannituppa. MIND EI HUVITA, ma olen praegu kuradi 25 tuba järjest teinud ja see üks tuba on tühi ja see ei ole maailma lõpp, et seal on kaks kuradima rätikut. Ulme, kui vihane ja pahane ma olin. Neid üllatusi tuli ikka õhtuni välja ja kui ma lõpuks mõtlesin, et davai, ma nüüd koristan oma koridori ära, helistas teine supervisor, et kuule tee koridor hommikul, mine aita Lollyt. Jah.. hommikul tuleb mu supervisor ja ütleb, et koridor on koristamata, saad märkuse. Mul täiesti siiber sellest jamast siin juba. Kusjuures, neli tüdrukut marssisid täna bossi kabinetti ja ütlesid, et aitab jamast, Dublinis (31.juuli) lähme minema, kaua te nussite. Aniko ütleski otse, et te sedasi kepite mu ajusid, et ma ei viitsi enam. Nagu wow, mida julgust. Ma tahaks ka niimoodi teha, aga emps palus, et ma kordki elus käituks nagu tema, seega ma hetkel olen pailaps ja võtan kogu jama vastu.

Laev on päev otsa loksunud nagu segane, ma enne magama minekut panin soojad riided tooli peale valmis, kui laev põhja peaks minema, saan kiirelt riidesse. Mul isegi pole paha olla, sest nagu vanaisa ütles, merehaigus on kord elus, aga see loksumine on ebanormaalne, see pole siuke väike vasakule-paremale, see on siuke, et toidulaua peal sõidavad kahvlid taldrikute pealt ära. Kui Aniko kajutis tsillisin, mõtlesin, et jumal tänatud, et mul akent pole, sest aknast oli see ikka maxlevel õudne vaatepilt, lained panevad ikka üles välja ja laev liigub üles alla nagu Kings Islandi ameerika mägedel. Huh..

Väljas on 13 kraadi. Ma ei tea, mis jama see on, aga ma väga palun, et laev otsa ringi keeraks ja sooja tagasi läheks. Ma ei uskunud elusees, et see kant nii külm olema saab.

27.juuli, 53.päev, Cork (Iirimaa).

Jõudsime kenasti sadamasse ja ei pidanudki öösel ujuma minema. Haha, must huumor. Tööl sai palju nalja koos Anikoga, sest kuna ta minema läheb, on tal niiiiii savi, mis toimub või mida ta tegema peab ja nii ta teeb mulle ka parajalt huumorit. Käisime pausil koos, rääkisin talle Ameerika elust, ütles, et tahab ka minna. Ütlesin, et ma ka mõtlen tagasimineku peale ja ta arvas, et oleks ülilahe koos minna. Tõesti oleks. Viisin ta selle kõigega siis kurssi ja nii tuli mulle kõik endale ka meelde, kui vägev see elu seal ikka oli.

Töö lõpetasime juba kell 1, sest me tahtsime maale minna. Aniko on elanud Iirimaal 5 aastat, küll mitte Corkis, vaid Dublinis, aga Iirimaa on nagu kodumaa talle, seega ma täitsa mõistan ta huvi. Ega ma ise ka tahtsin minna. Enne minekut veel vaatasin, et 15 kraadi, võdistasin ennast veidi ja let's goooooo!

Buss ootas laeva ees ja ma tahtsin ikka järjepidevalt paremalt poolt sisse saada, kui lõpuks aru sain, et siin uksed ju vasakul pool ja rool paremal. Cork oli umbes 30 minuti kaugusel ja kiirteel oli küll nii võõras vaadata, kuidas me vasakul pool teel kulgeme. Terve tee oli megailus, mäed ja künkad, aasad ja roheline mets, lehmad ja väiksed majad. Just nagu kodus.

Linn ise oli mõnus ja tüüpiline Iirimaa. Pubid ja poed igal pool, mõnusad hinnad shopinguks ja soe atmosfäär. Kuigi väljas oli ikka külm. Üks asi, mis mulle veel meeldis, oli see, et keset linna oli jõgi. Mulle hullult meeldivad need linnad, kus on jõgi keskel, millegi pärast. Tsillisime Aniko ja Virginiaga veidi mööda tänavaid, käisime Dunneses shoppamas ja istusime siis Costasse maha, nautisime smuutisid ja tasuta internetti. Kui ikka kaks kuud järjest 6$ tunnist maksad, hakkad tasuta wifit väga hindama, haha.

reede, 24. juuli 2015

Prantsusmaa, Inglismaa ja pidu

22.juuli, 48.päev, Guernsey (Inglismaa)

Laeva tagasi pidime küllaltki vara minema, crew pidi tagasi olema kell 16 ja kõik ülejäänud 16.30. Kell viis startisime jälle Prantsusmaa poole. Mul tulemas kaks IPM päeva ja mul Prantsusmaast juba suht kopp ees, seega eriti kurb ei ole. Kuigi hea on alati oodata maale minekut, siis mõnikord ei ole ka hea. Nagunii Jenny ka IPM, siis ei saaks õhtul ka välja minna. Dubliniks aga tegime küll plaanid ära, seal me ka overnight ja see ju peaaegu mul kodulinn, seega väga ootan!

Tööl läks hästi, meil oli nii Briani kui ka Coliniga (mõlemad mu reisijad, pianist ja DJ) meganaljakas vestlus ja see hoidis tuju täiega üleval. Alguses tegin kolm tuba ja passisin siis tühja, sest viis tuba vabanesid 19.45. Käisin Jennyt aitamas ja põrkasin oma supervisoriga pärast kokku liftis, ta jagas veel õpetussõnu, mis ma teha saaksin oma koridoris ja ma usinasti tegin ka. Ma kujutan ette, et kui kahte viienda korruse koridori võrrelda, siis see nagu kuld ja plastiliin, sest see teine tsikk ei tee küll midagi. Toodi üks siia laeva, kes oli puhkusel liiga kaua olnud ja anti lihtsalt mingi sektsioon kätte, Slavka saadeti 11ndale korrusele minu vanasse sektsiooni. Oh jumal, mida nad korraldavad. Igal juhul see uus-vana tüdruk on mega naljakas, näiteks täna ta tuli minuga rääkima ja esimese asjana passis mu nimesilti ja ütles: "Aa, Sa ei räägi minu keelt." Hahaha miks ma peaks? Ta unustab kogu aeg oma käru koridori, täna ta tolmuimejaga isegi mitte ei tõmmanud ühtegi tuba, ma ei kujuta üldse ette, mis ta teeb, aga no pole minu asi, mul savi.

Pärast oma tööd käisin veel Jennyl abis ja rääkisime seal juttu ühe Mariyaga, kes on Indiast pärit tüdruk ja ta rääkis, et ta läheb varsti koju abielluma. Kutiga, kelle ta vanemad talle valisid. Midddaaaa? Siuke asi ikka veel toimib??? Vähemalt on aus ja armas kutt, nagu ma aru sain, aga ma olin nii šokis terve aja, et tegelt ka vä? Jennifer naeris, et tema vanemad võiksid ka talle valida, sest tema valikud on kõik läbikukkunud olnud. Ja rääkis, kuidas tema vanemad lahutasid pärast 30a abielu, sest isa võttis uue naise. Ma olin mingi suu ammuli seal terve aja, mõtlesin, kas ma tegelt ka elan samas maailmas. Eriti just see pulmateema, no siiamaani ei mahu pähe.

Õhtul oli saunaõhtu spas, aga kuna me keerasime kella tunni edasi ja ma eriti sauna meeleolus ka polnud, siis jätsin selle vahele. Üleüldse meil siin oma rätikut vaja kõikidel sellistel üritustel ja ma reaalselt ei võtnud ühtegi rätikut kaasa. Ilma naljata. Kajutisse pannakse vahepeal, aga seda nagu vist ei tohi välja võtta ja nii edasi. Keeruline. Peab empsil paluma saata. Rätiku. Lollus.

23.juuli, 49.päev, Honfleur (Prantsusmaa).

Kuna ma täna IPM ja B-watch, siis eriti midagi oodata ei olnud hommikul. Sellegipoolest läksin tööle rõõmuga ja avastasin, et 5nda korruse teise koridori käru on jälle koridoris. Ma unustasin ükspäev oma tolmuimeja ühte tuppa, mis oli tühi ja ma sain niimoodi mööda päid ja jalgu ja see plika (naine tegelt, 72a sündinud) jätab oma käru koridori ja talle öeldakse, et uhm kuule ole pliis tähelepanelikum. Middddaaaa.. karjuv ebaõiglus. Jobud. Mis puudutab üleüldiselt tööd, siis mul täna tuli meelde, kui ma ostsin endale 200x200cm teki ja ma ei suutnud kuidagi sellele tekikotti ümber panna, sest see oli nii suur ja Geelika pidi mulle trikke õpetama ning see ajas nii naerma, sest praegu oleks see tekikott umbes 10 sekundiga ümber. Mõned nipid on päris kasulikud siin.

Lõpetasin töö kell 2, otse kajutisse ja poole tunni pärast juba tudusin. Kell neli olin tagasi tööpostil, olime bwatchis koos Anaga. Mu toanaabriga. Alguses ta plaanis üldse maale minna, ta ei teadnudki, et ta b-watch on. Kui meie vahikord algas, pani ta otsejoones oma lockerisse ja hakkas oma käru ettevalmistama. Ma mõtlesin, et aa okei ma töötan siis üksi. Käisin kõik DND toad läbi, viisin jääd ja värki, mida taheti, viisin pesumajast tulnud asjad tagasi (kas tõesti laundry delivery on nii pikk lause eesti keeles, haha) ja tegin oma käru ka korda ja käisin söömas ka. Ana tegi ühes toas linade vahetuse.

Mis üldse puudutab Anat, siis see on päris naljakas lugu. Üks lugu oli see kampsiku oma, kui ta seda mult laenas ühel korral ja selle mu kapist võttis ja väitis, et see oli tooli peal. Järgmisel korral kui ta küsis seda laenata, ütlesin ei, et tema reaktsiooni näha ja ta reaktsioon oli see, et ma raudselt tegin nalja ja võttis ikka. Siis oli see tema käes nädal aega, lõpuks ma mõtlesin, et ma ütlen, et kuule pese puhtaks ja anna tagasi ja samal päeval nägin, et ta pesi seda ja see kuivas. Kui kuivaks sai, peitsin selle ära. Ei saa enam. Siis üks päev lendan ma tuppa sisse, vaatan, et misasja, minu juuksehari kraanikausis. Ana juukseid täis. Ee.. ja tuligi välja, et tema kasutab seda. Okei, see juba veidi üle piiri, juuksehari võiks mul küll isiklik olla. Siis eile ta küsis, kas ta võib mu sirgendajat võtta. Okei, võta. Sirgendas päeval ja sirgendas pärast tööd uuesti (kuigi ta juuksed pulksirged, ilma naljata) ja kui ma siis kell 23 oma tuppa läksin, oli sirgendaja sees ja laua peal. Tulikuum. Kui Ana tuppa tuli, ütlesin talle, et eu nii ei käi. Paned siin põlema midagi või rikud mu sirgendaja ära, palun ole ettevaatlikum! Ta ainult kihistas naerda. Ja nüüd ongi nii, et ma peidan absoluutselt kõiki oma asju, sest see plika kasutab kõike nagu enda oma. Ma pole kade, aga see on esiteks naljakas ja teiseks see juukseharja värk mulle ei meeldi. Jumal teab, mida ta veel kasutab.

Kella kuuest läks automaatselt töö edasi, meil oli pantrymeeting ja räägiti, et meil kaks päeva järjest drill, kusjuures üks nendest päevadest on embarkation päev!! Kui keegi veel mäletab, kui õudne päev see on, ma ise enam ei mäleta, sest see kruiis on 13 päeva olnud ja ma enam ei teagi, mis on embarkation. Haha. Igal juhul jah, tööl oli paar naljakat vestlust, kõige naljakam ehk Brianiga. Kokkuvõtvalt varem Brian tahtis 1x päevas, et ma tuleks, aga täna õhtul ütles, et läheb 15 minuti pärast välja ja ma küsisin, et aa kas nüüd tahad kaks korda päevas teenindust? Ta hakkas naerma, ma ütlesin, et jaja, ma tean küll, Sa ei taha mitte teenindust, vaid mind ja ta hakkas veel rohkem naerma ja ütles "naughty naughty girl." Pärast ma veel hirmuga uurisin, kas Brian on crew või külaline, sest külalisega küll nii rääkida ei tohi, hahahah. Pärast oma osakonda tsillisin jälle Jenny omas ja siis käisime söömas ning pärast pidime crew baari minema, aga ma ei viitsinud ja suikusin hoopis unne.

24.juuli, 50 päeva täis!!! Honfleur.

Hommikul ärgates oli meel nii nukker, nägin unes kodu ja perekonda ja kõik oli nii reaalne, et kui ma üles ärkasin, mõtlesin, et misasja, miks ma ikka veel siin olen. Ja kuidagi siuke tühi tunne oli hommik otsa. Koristasin tubasid nii automaatselt, mõtted olid täiesti eemal.

Kui tegin viimast tol hetkel vaba tuba, mõtlesin, et blää viimane tuba, hakka jälle lolli mängima, kui tuli teade, et crew drill. Oohh jesss! Ma pole kunagi varem niimoodi rõõmustanud drilli üle ja mul läks see täitsa meelest. Kahjuks aga on minu emergency station õues ja drilli hetkel oli väljas 16 kraadi ja sadas paduvihma ja ma pidin seal oma elu pikimad 53 minutit passima. Appikene, ma mõtlesin, et külmun surnuks. Lõpuks kui tagasi sisse saime, eirasin lihtsalt reeglit, et kampsuniga ei tohi tööd teha, sest mul oli nii külm. Lõpuks supervisor ütles, et ta loodab, et mul nüüd soojem ja et oleks hea, kui ma ära võtan. Tegin veel mõned toad ja läksin ka sinna tuppa, kus homsed lahkujad on, et lihtsalt uurida, kuidas neil läheb ja kas saavad pakitud ja see naine ütles mulle, et ma olen nii armas tüdruk ja tal heameel, et ma nende toateenindaja olin. Pärast mees ütles, et nad jätavad mulle õhtul ümbriku ka. Aww! Ja housekeepingu assistant ütles, et üks tuba pani mulle tipi arvele ja üks tuba on mulle juba 2x andnud, seega minu hirm, et viiendal tekil tippi pole, oli asjatu. Läheb täitsa kenasti.

Pärast tööd panin linna, eile pärast seda kui kõik rääkisid, kui ilus see koht on, vahetasin IPMi ära hoopis. Ja oi kui rahule ma jäin. Naljakas oli see, et kõik autod olid Renault ja Citroënid. Ja teine asi poodides, et räägin kogu jutu inglise keeles ära, aga müüja vastab mulle ikka prantsuse keeles. Lõpuks juba hakkasin ka siis prantsuse keeles tere ja aitäh ütlema, kaua Sa ikka kakled. Linn oli imeilus, nagu juba mainisin ja kuigi ilm oli kaootiline, sadas padukat ja oli päike samal ajal, temperatuurid olid üles-alla, siis linna atmosfäär oli lihtsalt suurepärane. Mul tekkis mingi täielik rahulolu südames ja hinges, kuidagi kodutunne ja selline tunne, nagu ma oleks seal varem olnud ja palju olnud. Kusjuures, seal oli megahunnik poode, šokolaadi ja makroonide ja jumal teab mis maiustustega, aga õnneks oli mu kõht nii täis, et ma ostsin neli makrooni ja lahkusin rõõmsalt. Aa ei, jäätist sõin kah. Ja lihtsalt jalutasin ja tegin miljon pilti ja kuulasin muusikat ja mõtlesin, et elu on ilus.

Laeva tagasi, tegin kiire powernapi, siis riietevahetus, õhtusöök ja töö. Mul olid absoluutselt kõik toad tühjad, seega ma käisin ainult sisse ja välja, sisse ja välja ja olin kell seitse valmis. Vapsee äge! Kuna meil täna kruiisi viimane õhtu, oli hull tähistamine, Crystal Cruises 25.sünnipäev. Meil lasti ka sellest peost osavõtta ja see oli lahe, tantsisime ja nautisime. Teised tüdrukud muidugi esimesel võimalusel panid minema, oma tubasid tegema, mina jäin sinna. Küsisin, kas tohin koristajaid aidata, lubati. Koristasin siis ka neid tükikesi ja õhupalle katkiseid ja meil läks ligi 45 minutit selle jaoks, et terve aatrium puhtaks saada. Käed olid päris valusad, aga vähemalt sain jälle tõestada, et olen abivalmis tüdruk. Jess.

Pool kümme logisin ennast välja ja sõin kõhu täis, et uinuda ja homsele embarkation päevale vapralt vastu minna.

kolmapäev, 22. juuli 2015

Guernsey ja Inglismaa

20.juuli, 46.päev, Saint Malo (Prantsusmaa).

Täna tähistas Crystal Cruise ametlikult oma 25ndat sünnipäeva. Täpselt 20.juuli 1990, alustas oma esimest reisi Crystali esimene laev. Sellega seoses tuli ka uudis, et Crystal laieneb (hetkel neil on kaks laeva) ja turule tuuakse jaht ja lennuk!! Ja uued laevad tulevad ka. Kogu selle jutu link on siin: http://www.usatoday.com/story/travel/cruises/cruiselog/2015/07/19/crystal-cruise-expansion-airplane/30379447/.

Megalahe minu meelest. Just see lennukiosa, täitsa oma lennuk. Vägev.

Ema just eile küsis, kas mu pea pole valutanud ja kilkasin, et oo ei, see väljaspool Eestit ei valuta. Hommikul ärgates see juba tuikas, päeva jooksul oli selline meeldiv vibreerimine, mille puhul tavainimene võtab tabletti, aga mina enam mitte. Õhtul töö ajal läks asi aga hullemaks ja hullemaks ja lõpuks kui töö läbi sai, olid mul valust pisarad silmas ja olin nõus kõikide rohtudega, mida keegi vähegi pakkus. Ja otse magama läksin ka. 21.45.

Ahjaa, tööl anti mulle paber, et heei Sa lähed koju 22.november. Ee, oot oot, mul on puhkuseks lennupiletid 14.november ju? Boss ütles, et ups unustasin ära. Nüüd ta annab mulle vast uue paberi homme ja seal peal on ka see kuupäev, kui ma peaks pärast puhkust laevale tagasi tulema.

21.juuli, 47.päev, Saint Malo.

Hommikul ärkasin kell 7 ja olin vahepeal öösel ainult kell 2 korraks üles ärganud. Päris hea oli olla, ausalt öeldes. Tööl oli lõbus, nii väga kui sai olla ja sain oma külalistega palju suhelda. Kahjuks nägin ka, et enamik neist lähevad kruiisi lõpus minema. Sellest on kahju, nad just hakkasid mulle meeldima. Kruiis kestab veel kolm päeva, tuleb siis nautida. Käisin ka bossi kabinetis, kus allkirjastasin kojutuleku kuupäeva 13.november ja sain teada, et koos bossi ja supervisoriga tuleb millalgi arenguvestlus. Põnev.

Lõpetasin töö kolmveerand kaks ja kui palju ma ka ei mõelnud, otsustasin ikka laeva jääda ja lugeda, ammu pole aega selleks olnud. Käisin eile linna peal kakerdamas ja üldse see maal käimine on ainult üks raha laristamine, seega vahet pole. Haha. Täna õhtul lähme ka lõpuks Prantsusmaalt ära, ees ootab Inglismaa.

Õhtune töö oli lihtne, sain kiirelt valmis ja läksin siis Jennyle appi. Järsku helises ta telefon ja kutsuti bossi kabinetti. Kuivõrd ta inpektsioon päeval ei läinud eriti hästi, arvasime, et sellepärast ja ta läks bossi kabinetti, mina oma sektsiooni tagasi. Umbes 15 minutit hiljem helises minu telefon, et kas saan bossi kabinetti tulla. Mõtlesin, et nüüd küll jama majas, et järelikult kutsuti Jenny ka muudel põhjustel, aga ma ei jõudnud talle helistadagi. Minu vestlus oli lihtne, täpselt sama Jennyga ja kui tema ootab seda, mida meile räägiti, siis mina mitte nii väga. Eks ole näha, kuidas lõpuks laheneb. Nii kopp on ees nendest housekeepingu tädikestest, kes ainult jama korraldavad ja mõnes mõttes ma isegi ootaks lahendust, aga samas see poleks päris see, mida ma ootaks.

Õhtul oli meil basseini üritus, külaliste alas, 12ndal tekil, seahorse pool ja mullivannid. Ja oiiii kui mõnus oli. Väljas oli küll üsna külm, 21 kraadi ja päris tuuline, aga no vees oli nii mõnus. Ja laev loksus täiega ja meie koos laevaga, ikka vasakule ja paremale ja vesi koos meiega, vesi pani lausa üle basseini ääre, nii et kõik rätikud, mis maas olid, olid läbimärjad. Minu oma õnneks mitte. Tsillisime seal tunnikese, siis pessu ja kuuendale tekile, kus toimus chillout. Ma polnud eriti meeleolus, jõin ühe joogi ja tulin tulema.

22.juuli, 48.päev, Guernsey (Inglismaa)

Hommik algas tunnikese hiljem, kuna keerasime öösel kella. Täna muidugi keerame teistpidi jälle tagasi, täislollus. Tööl oli hea, mul oli kolm tuba, kes kõik läksid kell 8 tuurile ja siis kaks tuba, mida teadsin, et saan teha kell 10 ja nii ma kell 11 olingi valmis. Külalised kiitsid mind ja üks, kes on üks tähtis meeskonnaliige, ütles mulle, et palun lõpeta see tolmuimejaga koristamine 2x päevas, mine välja. Ja ma olin nii nukker, ütlesin talle, et ma väga soovin, aga noh jah.. ta ütles, et teeb ettepaneku mu tööaega vähendada, kuna ma nii tubli. Väga armas temast.

Pärast tööd panin kohe maale minema, käisin mööda Guernseyt ringi ja mõtlesin, kuidas ikka Jane siin elab. Naljakas, kui Santa Monicas käisin, mõtlesin samamoodi. Ma vist jälitan Jane elukohti, haha. Jane kahjuks lendas just täna Eestisse ja me ei kohtunud, aga meie kohtumine veel tuleb, sest me tuleme Guernseyle kaks korda tagasi. Järgmisel korral oleme küll imelühikest aega, aga sellest järgmisel siis peaks me kenasti kokku ka saama.

Guernsey ise jättis täiega armsa mulje, politseid ja parkimiskontrolörid olid nii sõbralikud ja juhendasid kogu aeg ja poemüüjad nii rõõmsad ja ausalt, sooja tundega linn oli. Ma küll väga kaugele ei läinud ja eriti palju ei näinud, aga juba selle vähesega võib öelda, et armas koht. Ja ohh seda inglise aktsenti, pärast kuute nädalat laeval, sadade veidrate aktsentide sees, oli nii hea puhast inglise keelt kuulda. Liiklus oli tagurpidi ja ma pidin umbes 20 korda auto alla jääma, sest ma vaatasin valele poole. Ilm oli küll mitte eriti armas, 18 kraadi ja megatuul, aga õnneks ei ole olemas halba ilma, vaid on halvad riided ja riided olid mul täna head.

esmaspäev, 20. juuli 2015

Jätkuvalt Prantsusmaal

8.juuli, päev 44, Bordeaux (Prantsusmaa).

Hommikune töö algas lustiga, sest ma nüüd juba naersin eilse lolluse peale ja mõtlesin, et noh, olgu, kui nad tahavad minust lahti saada, saagu, aga minul on lõbus lõpuni välja. Olles kolmandas toas, kuulsin, kuidas edastati personal messaget Simonile. Noh, et ta välja ilmuks. Kuna tal kästi tulla crew galleysse, sain aru, et tegu on meeskonnaliikmega. Kui teine kord sama teadet edastati, mõtlesin, et kamoon Simon, ilmu välja nüüd. Kokku edastati lõpuks kolm korda isikliku messaget ja siis tuli teade meeskonnale: "kood Charlie, otsime kadunud inimest." Ma mõtlesin, et täitsa pekkis, alles eile rääkisin, et kaua me drillime, tahaks päris värki ja siin see on. Läksime housekeeping kontorisse, kus meile näidati kadunud poisi pilti ja seletati, et peame otsima kõik koridorid, lockerid, ruumid läbi, isegi kui on DND tuba, ikka tuleb sisse minna. Otsisime mingi 10 minutit ja tuli teade, et leitud. Rohkem ei midagi. Hiljem kuulsin, kuidas öeldi, et leiti keha, mitte kutt. Oh jumal. Oli ennast vannitoas üles poonud vannitoa kardinaga, noor poiss, 29-aastane, UK-st pärit, 5 aastat laeval töötanud crew söökla kokana. Mis juhtus, ei tea keegi, aga šokk on ikka meeletu. Ma ei suutnud üldse tööd teha enam pärast, süda oli nii paha lihtsalt. Mõtlesin kogu aeg, et mis ometi peab juhtuma, et nii noor kutt endalt elu tahab võtta. Eks kõlakaid ole igasuguseid juhtunu kohta, kes teab, kus see tõde on. Kell kolm toimus ka mälestustseremoonia tema auks, aga ma ei läinud, kuna ma ei tundnud teda ja mulle tundus, et see oleks vale.

Terve laev rääkis päev otsa ainult sellest, kõik arutlesid, kus tõde on, räägiti veenide lõikumisest jne, aga ametlik versioon oli ikkagi poomine. Ja no õõõõõõh kui õõvastav see on ilmselt veel mitu päeva. Ta kajut on kinni tebitud politsei poolt ja sinna ligi ei saa ja ainuüksi selle ukse nägemine paneb minestama. Lõuna ajal nad viisid ta keha ära laevast, siis ma kogemata sattusin nende teele lausa kaks korda, ühel korral hüppasin suurest hirmust Afzali kajutisse ja teisel korral läksin nurga taha peitu. Ei tahtnud sellist asja küll näha. Mul siiamaani õudukad sellest, kui nägin Pirita jõest surnud mehe keha väljatoomist mitu aastat tagasi.

Ise lülitasin oma arvuti esimest korda sisse laevaloleku aja jooksul ja lugesin lihtsalt blogisid, et närve rahustada. Lõpuks jäin tuttu, aga unenäod segasid täiega ja eriti magada ei saanudki. Õhtune töö algas jälle lustiga, sest mul on neli tuba tühjad, kes kõik täna ära läksid, mis tähendab, et neli tuba, kus saab vahepeal pikutada, kui tööd teha pole.

Külalised olid jälle väga hoos, tegid mulle nalja. DJ tuppa tahtsin ühe rätikulooma teha, sest ta on nii armas inimene ja ta kunagi ju ei taha koristust. Palusin Jennyl alla tulla ja aidata ja vahetasin ise kiirelt linad ära. Colin kunagi ei luba linu ka vahetada, seega mul oli täiega tunne, et ma teen midagi väga halba ja jään kohe vahele. Teadsin, et ta pole toas, aga ei teadnud kui kaua. Täpselt siis, kui me valmis saime, astus Colin uksest sisse ja ütles "Busteeeeed!" Me täiega ehmusime, aga Colin arvas, et koerake on megaarmas ja ei olnud üldse pahane. Väga armas.

Mina ise lõpetasin töö 21.30 ja mul oli siuke tunne, et ei oska oma vaba ajaga kohe midagi peale hakata. Käisime Jennyga sööklas snäkkimas ja siis suitsupausil. Et kellelgi arusaamatuks ei jääks, siis ma endiselt ei suitseta, aga see põhihängmiskoht, seega ma hängin seal alati koos Jennyga. Hiljem käisin uuesti sööklas pärissööki söömas ja 23 olin kajutis tagasi. Uskumatult vara tudule.

Ma igatsen täiega autoga sõitmist. Ma isegi mõtlesin, et ma kuskil lähen ja rendin auto, sest ma ei suuda enam olla, 6 nädalat ja jumala sassis. Ma olen sõitnud iga päev põhimõtteliselt alates lubade saamisest ja see on mu esimene nii pikk paus.

19.juuli, 45.päev, Brest (Prantsusmaa).

Kurtsin juba mitu hommikut Jennyle, et mu kõht valutab pärast söömist ja ta vaatas mu menüüd mitu päeva järjest ja täna ütles, et jäta banaan ära, proovi. Kuigi see oli nii raske, kuulasin teda ja toimiski! Ei mingit kõhuvalu pärast. Proovin nüüd edasi ka nii, kui asi ainult banaanis, on ju lihtne.

Töö algas 8.30, kuna me jõudsime sadamasse alles kell 14 ja kuigi mul pole reisijaid, sain ka ikkagi hiljem alustada. Tegin hästi hoolikalt kõiki tubasid, sisuliselt tõmbasin keelega üle kõik nurgad, aga mu supervisorid on vist alla andnud ja ei tee enam inpektsioone mulle. Haha. Lõpetasin töö 11.30. Ilma naljata. Sättisin siis tühjasid tubasid valmis, lebotasin, 12.30 läksin sööma. Pärast sööki tegin koridori ja veetsin lihtsalt aega. Ma pole päris kindel, mis kell ma tegelikult võin töö lõpetada, seega ma igaks juhuks hoian ennast 13.30ni alati tööl ära.

Lõuna ajal tsillisime veidi Afzaliga ja edasi Anaga ning lõpuks vaatasin filmi oma kajutis ja jäin tudule ka. Ma ise mõtlesin, et meganaljakas, kui ma koju lähen ja ka kella nelja ajal tuduma hakkan, sest see režiim nii sees on. Samas kodus ma ilmselt ei ärka kell 7 ka, seega pole vast hullu. Õhtusöögil pakuti viinamarju, maasikaid, ananassi, melonit, pirni, apelsini, banaani ja greipi ja mul oli tunne nagu kommipoes. Sõin vist terve kilo maasikaid, ananassi ja viinamarju ära. Meil ükskord varem olid ka viinamarjad, aga need olid nii hapud, et ma tahtsin otsad anda, seekord olid külaliste viinamarjad. Ma need tunnen juba ära, sest mul üks tuba sööb neid kogu aeg ja nad aeg-ajalt pakuvad mulle ka. Haha.

Tööl oli lihtne, 4 kajutit lõpetasin 20 minutiga, kuna seal polnud suurt miskit teha, voodi korda, lapiga üle ja valmis. Teised lõpetasin 19.00 ja siis ootasin kuniks 19.45 ja 20.30 vabanesid viimased kaks ja 20.40 olin valmis. Tahtsin täiega sign offida, aga Slavka ütles, et enne 21.30 ei tohi ja nii kraamisin ma iga koridori nurgakese ka läikima. Kaks korda öeldi mulle, et vägevalt paned tüdruk, haha. Lõpuks istusime lihtsalt lockeris ja rääkisime juttu ja rääkisin Slavkale (kes töötas enne Carnivalis), et järgmine kord, kui ma lähen puhkusele Carnivalile, siis ma kirjutan iga päev infolauda, kui äge mu kajuti stewardess on ja panen kogu aeg DND silti ja ei taha koristust ja teen ise voodi ära. Et ainult loomakest tahaks õhtul. Ta arvas, et see kajutistewardess hakkab mind armastama.

Lõpuks kirjutasime siis töö tehtuks ja läksime minema, tsillima crew sööklasse. Kuna söögiaeg ei olnud, tegime võikusid ja sõime krõbinaid ja ajasime niisama lolli juttu teistega. Siin on teatud seltskond tüdrukuid, kes mulle väga meeldivad, siis osa, kellest mul on suva ja osa, kes üldse ei meeldi. Nende aasia omadega ma väga ei klapi ja neil oma gäng ka, olgu seal siis õnnelikud, Euroopa tüdrukud hoiavad kokku, kuigi Balkani maad on ka eraldi, sest neil mingi oma keel. Makedoonia ja Serbia omad, panevad kõik ühes pudrukeeles. Noh ja brasiillasi on tohhuijaa, aga kuna Jenny on ka, siis nendega ma võin olla. Ja nad viimasel ajal palju sõbralikumad ka minuga keele mõttes, et üritavad ikka inglise keeles. Kuigi ma juba vaikselt hakkan aru saama, millest nad omavahel räägivad.

Õhtul toimus ka pidu, aga minu meelest oli see esiteks, väga ebaeetiline, arvestades eilseid sündmusi ja teiseks, mul oli rohkem siuke omaette tunne, et teeks näomaski ja vaataks filmi. Väga mõnus igal juhul.

20.juuli, 46.päev, Saint Malo (Prantsusmaa).

Töö algas jälle 8.30, aga mulle tundub, et mu kehale see pigem ei meeldi. Lööb režiimi sassi ja kohe palju raskem on hommikul olla. Hommik oli seepärast üsna raske, pea tagus otsas ja miski ei meeldinud ja katsu siis rõõmsalt tolmuimejaga ringi lasta. Mitte, et ma poleks seda teinud, ikka tegin.

Jumala paljud külalised ja teised töötajad ja möödakõndivad inimesed ütlevad, et me koristame liiga palju. Eile hakkasin ühte suurt maali pesema, kui üks Piccolo tuli ja ütles, et kuule stop, ma näitan midagi. Ma mõtlesin, et teen miskit valesti või midagi, aga ta tõmbas näpuga üle pildiraami ja ütles: "Vaata, see on täiesti puhas, siin pole tolmulõhna ka, lõpeta see koristamine." Haha! Täna ütles üks möödakõndiv mees, et ta hakkab iga päev käejälgi peegli peale tegema, et siis vähemalt on mul midagi teha, et praegu ma pesen kristallpuhtaid peegleid. Nohjah, see on see, kui ronid 6-tärni teeninduse laeva ja mõtled, et see lahe idee. Ei ole. No ei ole. See on absurdikas, mida kõike me siin tegema peame, reisijad ei hooli sellest absoluutselt, nad tahavad oma voodit ja patju, jooke ja jääd, puuvilju ja telekat ja neil on ülipoogen, kas kuskil kapis šeifi taga on tolm või mitte.

Kella 11 ajal läksin ühte tuppa, sest ühte tuba ma ootasin kella üheni. Astun sisse, Brian on sees. Ütlesin talle jumala siiralt, et Brian, get out of your room please!!!! Ta hakkas täiega naerma. Probleem on selles, et kuna ta elab nagu notsu ja ta eile ei tahtnud kordagi teenindust, oli selge, et täna veedan ma seal umbes kolm tundi. Õnneks ta on siuke megatsill kutt, temaga saab alati nalja ja kui ma ei teaks, kuidas ta elab, siis ta võib-olla isegi meeldiks mulle. Haha. Kell üks võtsin viimase toa ette, pool kaks lõpetasin, riided selga ja maale.

Laev on Saint Malos, Prantsusmaal ja meil overnight ka. Plaanisin õhtul välja minna, aga kuna pea lõhkus ja karjus värske õhu järele, otsustasin lõunal asja üle kaeda. Halb on see, et me oleme merel ja peab pisikese paadiga minema ja see on nii tüütu, kunagi ei tea, millal tuleb ja millal läheb ja kui kaua see sõit aega võtab. Kusjuures, vaatasin telekast, et väljas 23 kraadi ja päikest pole, et davai, teksad ja kampsik selga. Ebanormaalne ikka. Kohale jõudes muidugi sain aru, et panin veits üle ja võtsin kampsuni ära. St Malo ise on väga armas pisike linn, meenutas hullult Harry Potterit mulle, Sigatüüka kooli. Kõik majad olid sellised ja tornid ja trepid ja värgid. Iga pilt, mis tegin, kinnitas üha rohkem, et Potter mis Potter. Linn on üsna pisike, ümberringi jalutus oli 1.8km, mööda müüre, mis linna ümbritsevad. Ma nüüd oma ajuga jälle mõtlen, et tegemist on saarega, aga ma ausalt ei tea, kas on, sest minu meelest on kõik kohad saared, kus me käime. Igal juhul oli armas linn ja veel armsam oli see, et ma leidsin poe, kust ma sain snickersit, mida meil laevas juba 2 nädalat ei ole ja mu kõik varud on ka otsas. Muidu olid riietepoed, Hilfigerid ja muud kraamid ning hästi palju pagariärisid, kus koogid olid umbes kahe käe suurused ning magusapoed, kus müüdi käsitöö šokolaadi, creppe, küpsiseid, kastmeid (karamell, šokolaad jne), karamellikomme (kas see on mingi prantsuseteema, teab keegi?) neid ausaid, nätsukommid nagu. Ostsin endale ka kaks tükki, nii isutama ajasid ja terve pakk maksis 15€!!!! Lolliks läinud. Ühekaupa maksis veel haigemat hinda, aga vähemalt saan ära proovida.