neljapäev, 11. juuni 2015

Türgis endiselt

10.juuni, viies tööpäev, kuues päev laevas. Laev on Türgis.

Pärast sööki ja kahte tundi und, mis tundusid kahe minutina, läksin ma medical centerisse, kus mulle tehti mingi vaktsiin. Tuulerõugete vastu. Ega ma ei tea, kas mulle on seda kunagi tehtud või mitte, minu meelest ei ole, aga noh nüüd on tehtud. Kuu pärast pannakse üks suts veel. Narkotesti tehti mulle ka. Vist läbisin puhtalt.

Kuna mul pärast süsti hakkas pea ringi käima ja käsi valutama, otsustasin korraks maale jalutama minna. Käisin paaris poes ja Starbucksis, kus mu nimeks kirjutati Keli, aga ma ise arvan, et käib kah. Istusin siis mere ääres, jõin head jooki ja mõtlesin, et täitsa pekkis kui lahe elu ikka ju.

See linn, kus me olime, oli Kusadasi. Polnud varem kuulnud ega näinud, aga saangi harida.

Laeva tagasitulles oli mul kõht lõunast ikka veel täis ja seega sööma ei läinud. Läksin hoopis trainingule, jälle mingi jama. Õudselt palju jama ja sohitegemist ja teesklemist on ikka siin laevas. Eriti mis puudutab meeskonna tööd. Treeningult otse läksin tööd tegema, õhtu möödus lenneldes ja poole kümne ajal lõpetasime. Käisin veel õues tekil, laev hakkas kümnest liikuma ja tahtsin Titanicut teha. See laevanina on meie laevas töötajate ala ja saabki kohe päriselt Titanicut teha. Ainult Jack oli puudu. Haha. Pärast jõime Valentinaga rummi ja sõime night snacki, sõin kolm ampsu riisi, kolm ampsu pastat ja kolm ampsu liha. Parim ööoode.

Rääkides Jackist, siis mulle ütlesid 5 erinevat inimest päeva jooksul, et heeeyyy partygirl, kuidas tunne on? Ma ei jäänud vist eriti märkamatuks seal peol. Ühe kuti südame vist võlusin ka ära, ta säras nagu jõulupuu iga kord kui ta mind nägi. Ema lohutuseks on ta Brasiiliast pärit, ei olegi Indiast. Haha. Muidu tuleb sõpru ja tuttavaid ikka juurde, Jenniferi toakaaslane Valentina on Montenegrost piff, kes on minuvanune ja täitsa lõpp kui naljakas. Nende kahega ma hängingi enamus ajast, kuigi ma olen ka väga üksindust nautima hakanud.

Mis aga puudutab kruiisielu, siis ma täna ütlesin Snehale, et kui mina lähen puhkusele kruiisilaevale, siis ma ei maga kunagi päeval (sest muidu peavad koristajad voodi õhtul uuesti ärategema), ei passi kunagi kajutis (sest muidu koristajad peavad ootama) ja teen ise oma voodi hommikuti ära. Haha! Nali naljaks. Seoses puhkusega, sain täna ka teada kuupäeva, millal mu esimene leping lõppeb ja see on 13.november ja Lissabonis. Jupiduuu!

Naljakas juhtum töölt. Ma pean selle inglise keeles kirja panema, sest eesti keeles see pole naljakas.
Mina: Sneha, one light just went out.
Sneha: So call him back please.

Ma ilma naljata naersin kümme minutit järjest, ebareaalne.

Muus osas on kõik endiselt hästi. Või peaks ütlema, et nüüd hästi, sest pärast esimest kolme üsna ärritavat päeva, on nüüd päris hea juba olla. On külalisi, kes on täiega toredad ja on neid, kes üldse peale ei lähe. Meil praegu on üks tuba selline, et mul on tunne, et nad lihtsalt testivad meid, ajades toa ebanormaalselt sassi kogu aeg. Ebanormaalselt selles mõttes, et voodi ei ole sassis nagu oleks inimene seal maganud, vaid nagu oleks kümme kassi seal kakelnud. Muudest asjadest rääkimata.

Keegi juba küsis, et kus mu rätikuloomad on, aga tuleb välja, et neid me ei teegi. Meil nii palju muid vidinaid siin, et selleks pole kellelgi aega ja see ei ole crystali poliitikas sees. Kurb, aga mis seal ikka. Vähemalt olen ma megamaster voodi tegemises, akende pesemises ja rätikute kokkuvoltimises. Pärast viite kuud ma ei taha ilmselt näha ka ühtegi patja. Me lihtsalt ei saa läbi, isegi Sneha ütles, et kui mul ka kõik muu on perfektselt, siis padjad lihtsalt ei allu mulle. Napakas värk.

Sain ka oma reisijate nimekirja järgmiseks kruiisiks, sest Sneha lahkub ja minust saab boss. Üks tüdruk tuleb mulle appi ka muidugi. Ja siis peab käima ja särama, et Tere hommikust Härra Smith. Vägev.

Selle maal käimisega on siuke lugu, et 25% meeskonnast peab alati olema laevas, kui midagi peaks juhtuma. Seega nädalas üks päev on selline, kus ei tohi maale minna. Ma muidugi olen paras šlikerdis ja vahetan need päevad ära, kus ma maha minna tahan, seega ei jää midagi nägemata. Näiteks järgmisel kruiisil on Corfu. Kui kõik teised linnad käime me kaks korda läbi, siis Corfu on üks kord ainult ja seda võimalust küll kasutamata ei jäta. Õnneks on mul Jennifer, kellel on jumala savi, kus laev on või millal ta peab laevas olema, sest ta nagunii on kogu aeg.

11.juuni, seitsmes päev laevas, laev on merel ja jõuab õhtuks Istanbuli.

Täna on minu IPM, mis tähendab, et maale minna ei saa. Kuna me oleme Istanbulis kolm päeva, pole eriline kaotus, aga motivatsiooni tööks nagu pole, et nagunii maale minna ju ei saa.
Muidu tavaliselt on kuidagi see tunne sees, et davaaaiii teeme neli tundi ära ja lähebki juba heaks.

Kuna täna on laev merel, on ka see päev, kus me eriti hommikul tubadesse ei saa. Inimesed magavad ja lahkuvad alles poolest lõunast ja siis peame me kiirelt palju ära tegema. Mulle see kiirustamine eriti ei meeldi, aga mis seal ikka.

Veel üks juhtum töölt. Kui me lockerist oma asju välja ajame, paneme ukse vahele siukse plastiktüki, et uks kinni ei läheks ja üks päev ma küsisin Snehalt, et miks ta seebi ukse vahele paneb. Sneha naeris, et ma ikka jumala loll ja mis seep see on... Eile aga ütles ta mulle, et ma tooks seebi kärust ja ma tõin kaks tükki, ei teadnud, kumba vaja on. Küsisin siis talt, et kumba vaja on ja ta naeris paar minutit mu üle ja küsis, et mis kuradi seebiriigist ma tulen, et ma seepi igal pool näen. Nimelt üks kahest oli seep, teine aga plastikkarp.

Ps! Pilt ekraanist allpool ongi see telekas, mis mind igal hommikul aitab, et kus me oleme ja mis kuupäev on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar