reede, 12. juuni 2015

Nädal laevas täis

11.juuni, seitsmes päev laevas, laev on merel ja õhtuks Istanbulis.

Töö läks kuidagi kiirelt ja hästi, kõik toimis ja kuna oli kruiisi viimane päev, jäeti meile ka tippi, mis oli tore. Nüüd ma siis tean, miks Carnivalil meie raha ei võetud, me lihtsalt oleks pidanud viimasel päeval panema. A me ei pannud üldse, haha. Rääkides veel kruiisidest, siis kui me septembris Allariga käisime Carnivalil, küsisin ühelt toateenindajalt, kas ta töötab kogu aeg, nagu heast südamest, sest ta tõesti oli kogu aeg seal ja ta sai megapahaseks ja ütles, et tal oli lõunapaus, kui meid polnud. Mõtlesin siiamaani, miks ta ometi pahaseks sai, et see ju kompliment, hardworker ja nii. Nüüd ma aga sain teada, et see on probleem kruiisilaevadel, külastajad arvavad, et töötajad töötavad kogu aeg ja kaebavad, et miks te ometi oma töötajaid piinate. Sellepärast see kutt saigi pahaseks.

Lõpetasime töö poole kahe ajal ning mul oli erakordselt imelik olla, ühtegi kohustust polnud, maale minna ei saanud, treeninguid ega midagi polnud. Isegi päikest ei saanud võtta, sest mida pole, seda pole. Seega lebotasin kajutis, vaatasin Revenge sarja, mis meil siin telekast jookseb. Iga päev on üks osa ja seda ühte osa kedratakse siis 24 tundi järjest. Üks õhtu ma vaatasin kolm korda ühte osa.

Päeva magasin maha, veidi lugesin ka. Õhtune vahetus oli nii kurb, pidime inimestega hüvasti jätma ja see vanapaar, kellel need viis kaisukaru on lapsed, kirjutasid mulle, Snehale ja Jijole kirjad. Me ei jäänud võlgu ka, korraldasime paraja tsirkuse seal. (Pildid järgnevad allpool).
Töölõpp oli pool kümme, sest me pool tundi tegelesime selle toaga ainult. Valmistasime kõike ette.

Pärast tööd käisin tekil natuke istumas ja värsket õhku nautimas. Jennifer ja üks kutt Brasiiliast olid ka seal. Hiljem kiire late snack, õue tagasi. Daniel oli ka seal ja ta ütles, et tal on mulle midagi. Nimelt oli ta tõlkinud eesti keelde lause ja kui ta mind nägi, ütles sulaselgelt: "Sa oled väga ilus." Hahahaha, nii armas!

Avastasin, üks asi, mille ma kaasa võtan järgmine kord, on riisimaitseaine. Kõik on ju tore, sööks riisi hommikust õhtuni, aga need pilud panevad igast kastmeid ja asju peale, ma ei suuda neid vaadatagi, rääkimata söömisest. Niisiis on mul paljas riis. Kogu aeg. Jäledaks muutub ju lõpuks.

12.juuni. Kaheksas päev laevas. Istanbulis.

Hommik algas juba 6.30, sest täna on embarkation day, mis tähendab, et kogu rahvas lahkub ja uus tuleb peale ja kõikides tubades tuleb ära vahetada kõik tekid, padjad, linad, potsikud, seebid, vidinad ja no absoluutselt kõik, mille peale üldse tulla võib. Päris ajuvaba. Tänasel päeval kõik aitavad kõiki, et jõuaks lihtsalt tehtud ja külalistele valmis.

Kurb oli see, et Sneha läks täna koju. Mul oli reaalselt kurvem olla, kui Eestist lahkudes. Uus tüdruk on nii ajuvaba, et kui ma alguses veel mõtlesin, et pole hullu, siis lõpuks ma jooksin lihtsalt minema, sest ma ei suutnud temaga enam ühes ruumis olla. Ja ta oli nii kuri, et uskumatu. Hiljem ta vabandas ja ütles, et ta ei näe ennast kõrvalt ja ma pean ütlema, kui mulle miski ei meeldi. Peame ühe kruiisi sõpradena vastu pidama ja kui meist sõpru ei saa, lahutatakse ära. Ma ei näe eriti paranemise variante, aga lubasin võimaluse anda, seega näis, kuidas läheb.

Jennifer ei saanud minu tuppa kolida, sest selliseid asju tuleb aegsasti planeerida ja me jäime liiga hilja peale (tegelikkuses polnud lootustki, sest me oleks pidanud seda ütlema samal päeval kui tulime, et see oleks saanud täna toimida). Ja nüüd me jõudsime ka järeldusele, et tema toanaaber on liiga hea, et lasta tal minna. Seega näis, mis saab ja kes kellega saab.

Töö on täna 24 tundi, üks paus oli 16-17, siis panin kohe Istanbuli plagama ka. Esiteks, kuna nii hea soe oli, 27 kraadi ja teiseks, närvide rahustamiseks. Kulus ära küll, käisin pargis, nägin päikest ja tulin laeva tagasi, et nüüd uue hooga õhtuni töötada. Julm päev. Sea day ja embarkation day on kaks päeva, mida ma jälestama hakkan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar