neljapäev, 18. juuni 2015

18.juuni, päev 14, Dubrovnik

Eelmise päeva jätk. Powernap jäi tegemata, sest emps võttis mu korralikult ette ja arutles minuga, et äkki ma peaks püüdma Lollyga teistmoodi käituda. Et isegi kui tema plärtsub, siis mina olen ikka hea ja küsin, miks ta karjub. Ja ma tegingi nii ja uskuge või mitte, aga see töötas! Ta oli ülisõbralik, isegi kiitis mind paar korda ja meie koostöö täitsa sujus. Samas, meil paar õhtut ennegi nii olnud, mulle tundub, et ta on õhtuti paremas tujus lihtsalt. Õhtu oli megahull, inimesed panid kõik toas pidu ja no ei tulnud välja. Meie saatsime oma butleri küsima penthouse'i, et kas on vaja või ei ja nad ütlesid ei, seega meil oli korras, aga Ivana ja Ana ootasid ikka mega kaua ja me koos nendega, aitasime neil viimased toad veel pool kümme ära teha.

Kui ma üks päev rääkisin laeva kiikumisest, siis tol õhtul oli ikka laustorm. Balconyl (kas see on rõdu eesti keeles?) padjad lendasid ja vesi pritsis kuni 11nda tekini välja. Mõtlesin, et nüüd saangi teada, kas mu meremehest vanaisa rääkis tõtt, et merehaigus on ainult kord elus või jään uuesti. Asjad olid kummuli ja me ise kõndisime ka väga imelikult, viltu. Aga tundub, et tõsi on taga, sest mina vähemalt ei tundnud küll midagi peale veidi kreenis oleku.

Õhtul oli chillout crew baaris, joodi veini, söödi juustu ja kreekereid, kuulati muusikat, räägiti juttu. Me veidi hängisime Jenniferiga, sest kuna ta eelmine õhtu magas, pidin ta kõigega kurssi viima, mis juhtunud oli. Daniel oli ka seal ja Nahazar ja John Paolo (see on see filipiini kutt bussist), seega lõbus oli. Ja juust maitses hästi, nagu juustukuningates. Umbes ühe ajal (ehk kellakeerates 12 ajal) läksime magama. Jooksin Johniga trepi peal veel kokku ja ta ütles, et läheb laulusõnu otsima, et mingi akustiline võistlus tuleb. Soovisin head ööd, läksin tuppa, jõudsin ainult püksinööbi lahti teha ja telefon helises - John kutsus õue. Käisime siis seitsmendal tekil veidi istumas, megatuul oli, aga mitte külm. Rääkisime juttu, hiljem ta näitas mulle oma kajutit, sest neil on kolmene ja ma polnud seda näinudki. Lõpuks sain kahe ajal magama. Keerasin kella tagasi ja uinusin magusalt.

Hommikul oli aga siuke väss peal, et no ulme. Ükski kehaosa ei liikunud. Ma üldse mõtlen, et peaks sinna spaasse kebima vahepeal, massaaži saama, jalad on ikka nõks valusad, kannad just ja selg vahel teeb haiget. Selja kohta meil kusjuures just oli loeng täna, kuidas seda hoida ja ega ma väga ei hoia küll. Eks kui häda käes, hakkan hoidma.

Töö läks jälle libedalt, kuulasin oma ema sõnu ja me ei kakelnud Lollyga kordagi, tegime kiirelt ja puhtalt kõik ära. Lõpus ta isegi ütles mulle, et annan 5 minutit, jõua valmis, jõudsin neljaga. Isegi paar nalja tegime. Kuigi ma tunnen endiselt, et mingeid sõpru meist ei saa ja ma ei hakka oma südant talle kunagi puistama, siis koostöö mõttes saame ehk hakkama. Täna peaks teada ka saama, kas saame Jenniferiga ühte tuppa ja pärast seda vast läheb lihtsamaks. Ainult tööd koos teha on okei.

Laev oli täna Dubrovnikus, aga kuidagi väga lühikest aega, 16.30 pidid kõik tagasi olema. Linn oli 25min kaugusel sadamast ja viimane buss tuli 15.30. Kuna ma lõpetasin töö nõks enne kahte, oleksin jõudnud alles 14.30 bussile, 25 min sõitu (14.55) ja oleks saanud 30min olla (15.30) ja pidanud tagasi tulema ja lisaks ei tohi crew viimase bussiga tulla, sest reisijaid on palju ja kui buss on täis, jäetakse meeskond maha. Ilma naljata. Seega, ajaliselt ei mänginud täna see Dubrovnik üldse välja. Kuna me 23ndal oleme siin uuesti ja siis overnight, siis ma lähen siis. Linna peale pidu panema. Haha!

Lõunal hängisin veidi John Paologa, vaatasime Revenge'i ja rääkisime juttu ning pärast tudusin kohe mitu tundi. Õhtune töö läks suure hurraaga, sest saime enne tööd teada, et me Jenniferiga ühte tuppa 21sest. Juhuu! Kõik toad koristasime ära kiiruga, meil oli üsna tore koos, tegime jälle nalja ja värki. Inspektsioon käis ka, aga pole veel paberit näinud, et kuidas läks. Homme ilmselt saab.

Kuit öö läbi sai, oli kell pool kümme ja ma olin pool tundi järjest duši all. Lihtsalt lasin soojal veel joosta ja ei teinud mitte midagi. Nii hea. Hea, et keegi ei karju, õõõõõõ ära raiska vett. Kuigi tänane treening oli veeraiskamise teemal just. Muidu ma olen kokkuhoidlik, aga no täna ei saanud. Ei viitsinud, see tähendab. Hiljem käisin Jenniferi laeva pealt otsimas (ta on kogu aeg kadunud, ilma naljata), leidsin nad koos Rubsoniga suitsutekilt. Ajasime juttu ja käisime siis night snackil, kus meiega liitusid Cristina (ka Brasiiliast) ja Daniel, kellel oli väike paus töö vahele. See brasiillastega hängimine on viinud selleni, et mult on mitu inimest küsinud, kas mul topelt kodakondsus või miks mul telekas (panen pildi allpoole) on Eesti, aga olen kogu aeg brasiillastega.

Hiljem tegime Cristinaga kiire baari tiiru. Kusjuures, täna oli x-boxi õhtu, pakuti popcorni ja tsipsi ja mängiti. Ma ei läinud, aga kõik rääkisid, et lahe oli olnud. Enne keskööd olin aga juba voodis tagasi, hoolimata sellest, et kõrvalkajuti noormees anus, et ma kauemaks jääks.

Muus osas nii palju, et Jenniferil on koduigatsus ja kohe meeletu, nii kahju on. Ei oska midagi teha ka ja näen lihtsalt päevast päeva, kuidas ta on kurb ja kuidas ta postitab Facebooki kurbasid staatuseid. Õnneks kuna mina ei ole üldse kurb ega igatse, siis sellest on abi. Täna just Cristina küsis, kui palju redbulli ma joon või kust ma selle energia võtan. John Paolo ütles ka, et ma äratasin huvi sellega, et ma kogu aeg naeratasin. Väike päike siin ka. Nii hea.

2 kommentaari:

  1. No näed, headus võidab alati ja alati oled esimesena ise see, kelle suhtumise ja käitumise muutmisest saad alustada :)

    VastaKustuta
  2. Muide väga võõras pilt sinust, kui nime all ei oleks, siis ei tunneks ära...

    VastaKustuta