kolmapäev, 17. juuni 2015

17.juuni, päev 13, Corfu

Eile õhtul oli meil pidu, jaa, jälle ja ausõna me vahel teeme tööd ka. Igal juhul oli karaoke pidu, kus ma hängisin veidi Danieliga ja kui ta tööle tagasi läks, jäin sekundiks üksi ja siis tuli üks naine minu juurde ja küsis, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist, võttis mu käest kinni, tiris mind ühte lauda ja ütles, et näe, saa tuttavaks, selle kuti naine on eestlane. Wops kus lops. Ja oligi eestlane, Greta, abielus ja laps ka. Said laeval tuttavaks ja kaboom. See kutt ise on bar keeper ehk mingi äge vend baaris ja ütles, et võtab mu ka tööle sinna. Et suure kella külge ei pane, aga saame ehk asja aetud. Ta ütles, et Ingrid saab ka mind toetada selles (ja tegelt Daniel on ju ka baaris) ja et teeme ära. Megalahe suhtumine. Ostis mulle terve õhtu jooke ja rääkis, milline keberniit on saada eestlasega abiellutud ja viisa. Ta ise on Indiast, nii et kujutan ette. Hiljem tuli Robson ka baari, see on see Brasiilia kutt (õpin nimesid, nagu näete), kes poes töötab ehk kes põhimõtteliselt mitte kunagi ei tööta, ainult tsillib laevas. Tema kutsus mind poodi tööle, aga sellega on keerulisem, sest see on teine firma (firma, kes ostab poepinda laevas) ja nii peaks ma vahepeal 6 kuud kodus olema, alles siis saaksin minna. Olgugi, et kõik on nii utoopiline, on megaarmas, et inimesed niimoodi ütlevad ja mõtlevad. Pani minugi mõtlema.

Hommikul algas töö jälle uue hooga. Kusjuures, ma olen juba ammu tahtnud rääkida, et mul on niiiiiiii kõrini käte pesemisest. See on jõhker, kui palju me siin seda tegema peame, iga samm, mis teeme, eeldab juba uut kätepesu. Ja mu käenahk on nii õrnaks muutunud, et mul on mingit megastrong kätekreemi juba vaja. Millalgi ehk saab maale kraami ostma minna.

Igal juhul jõudsin töötada umbes tunni, kui sain medical centerist kõne, et sadama agent tuleb võtab mu 9.15 peale ja viib hambaarsti juurde. Vägev. 9.15 olin mina muidugi ainsana kohal, kreeklaste värk. Tee arsti juurde oli nii hull, et ma mitu korda hoidsin hinge kinni. Üks tänav oli nii kitsas, et ma poleks rattaga ka julgenud läbi sõita ja kahel pool olid autod ja siis see George pani sealt vahelt lupsti läbi. Pöörded tehti kõik tunde järgi, ei mingit suunda, liiklusmärke, ei midagi. Täielik kaos. Muidugi ma isegi mäletan seda kreeklaste liiklust 2005ndast aastast, aga veidi oli küll meelest läinud, kui hull see on.

Arsti otsimine oli vapsee orienteerumismäng. Suur maja, peal number 17-19. Mul oli vaja 17. Neli ust, üks apteek, kaks suletud ja üks täis hunnikut kreekakeelseid sõnu. Läksin apteeki küsima, anti suund kätte, maja taha. Läksin sinna, uued 4 ust, ühel sildid, aga kinni, ülejäänudel silte polnud, aga üks oli lahti. Kõndisin siis teisele korrusele, leidsin mingi eriti armsa kompu võikut söömast ja küsisin, kuhu edasi. Ta tegi mingi seifist võetud võtmega ukse lahti ja saatis mu edasi. Edasi jälle 4 ust, appppi. Kreeklastel need oma tähed on ka siuksed, et isegi välja ei nuputa. Kuigi veidi meenutasid vene tähti, seega Mihaili suutsin välja lugeda. Arst ise oli sigalahe, siuke vana kreeka mees ja muudkui tänas ja ütles, et ma tubli ja naeratas ja tegi põskedele nii nagu lastele tehakse. Haha! Hambaga oli päris halb lugu, küsis, millal ma koju lähen, et üle on vaja teha kindlasti, ma umbes pomisesin, et no novembris. Ta nägu oli priceless! Kui maksma oli vaja hakata, kirjutas ta tsekile 190€, ma ütlesin, et mul pole nii palju, et mulle öeldi laevas, et 100-150€ ja ta muutis tseki ära, 150€, meganaljakas, isegi hambaarstiga peab kauplema. Nüüd peab jääma palgapäeva ootama või annetusi korjama hakkama. Hahaa.

Pärast arsti laeva tagasi, tööle, kus mu töökaaslane oli täiesti endast väljas, ta oli mu äraoldud kolme tunniga teinud kolm tuba (ja ühe ajal olin ma veel olemas, pooleldi tegin ära) ja kisas mulle, et ma pean nüüd kiirustama hakkama. Mismõttes? Ei pea. Minul on aega küll. Haha. Tegime seal siis rahulikult, ta kisas mu peale kogu aeg ja ühel hetkel ütles mulle, et too üks shower towel. Tõin. Natuke aega läheb mööda, kisab, et ma tõin vale rätiku, et tal beach towelit ju vaja. Siis viskas mul ka üle, kisasin talle vastu, et siis kuradi ütle, mida Sul on vaja, mitte ära loobi sõnu niisama. On ikka tainas. Täna rääkisin Snehaga ka, ta ütles, et ma pean lihtsalt ignoreerima ja oma asja tegema ja küll kõik korda saab.

Muidugi 12.40, kui lõunasöögi lõpuni oli 20 minutit, ütles Lolly, et nüüd on vaja kohe Crystal Penthouse ära teha ja ma teadsin, et see tähendab, et süüa ei saa. Seda tuba ei jõua elusees 20 minutiga valmis. Lõpetasime 13.20 ja Lolly vaatas kella, et oh kurat, süüa ei saanud. Ma olin siis nii tüdinenud temast ja ta korraldusest,et ma ütlesin, et teeme lihtsalt selle viimase toa veel ära, ma tahaks Corfule minna.

Paningi pärast tööd riided kohe selga ja panin ajama. Linna viis jälle shuttle bus, hea mugav. Ma tahtsin täiega McDonald'sisse, olin enne googeldanud, et Corful on ainult üks MC. Ja astun mina linnas ühelt tänavalt kõrvale ja voila! Ma olen mingi hull lucky bastard siin laeval, mulle tundub. Kui kikud välja arvata. Käisin veidi ka ringi jalutamas ja tulin siis tagasi. Corfu ise jättis mulle väga armsa mulje. Kuigi ma arvasin, et see umbes Aegna suurune (kusjuures ma arvan kõikide saartega nii) ja ma saan kõndida ringi ja minna randa ja vanalinna ja igale poole, siis tegelikult ma olin ainult kesklinnas ja kaugemale ei läinudki. Mul see probleem, et ma ei leia pärast kunagi seda kohta üles, kust buss tagasi tuleb. Loll noh.   Sadamas kohtusin Nahazariga, rääkisime veidi juttu, üle tüki aja, sest ta otsustas mind ignoreerima hakata ja viimane nädal me polnud üldse rääkinud. Nii ütleski, et ignoreerib mind, sest ta ei saa mind ja ta ei taha ennast kiusata. Väga põnev. Bussis (sadama ja laeva vahel oli veel üks buss) kohtusin ma ühe kutiga, kes on Filipiinidelt pärit, aga ma ta nime ei tea. Ta eile karaokel laulis terve õhtu megailusasti, panin silma juba peale. Ja bussis ta kutsus mu enda kõrvale, saime veidi lobiseda. Tal on üks hästi armas komme, mida ma juba hommikul nägin (meil kajutid kõrvuti ja tsillisime hommikul ka koos), nimelt näiteks bussist väljudes või trepist üles minnes, paneb ta alati käe mulle selja peale, nagu toetuseks. Armu või ära. Laevas kajutisse ära, kiire powernap ja siis juba õhtusesse režiimi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar