pühapäev, 10. mai 2015

Emadepäev

Kuna täna on emadepäev, mõtlesin oma emast ka veidi rääkida, sest nii ägedatest inimestest peab rääkima. 

Mu ema on üsna noor ema, neil oli isaga vist kaval plaan lapsed nooruses ära teha, et siis oleks terve elu veel aega endale elada. Minu jaoks on see väga kasulik, sest meie vanusevahe on 22 aastat ja ema-tütre vahel on see üsna väike. Mul ei ole probleeme temaga oma asjadest rääkida, sest ta saab aru ja ta ei ehmata ära mingi kõnekeele või teo peale, mida minuvanuses inimesed lahedaks peavad. Samuti on ta veel piisavalt noor, et käia kaasas nutiajastuga, seega näiteks me omavahel suhtlemegi viberi sõnumite teel ja ma pean ütlema, et on väga äge, et mu ema ei mõtle "issand, mis see on," vaid küsib, kuidas seda kasutada. 

Mis puudutab minu lapsepõlve, siis olgugi, et ma pidevalt emale ikka mainin, et mul on lapsepõlvetraumad ja nii raske ja nii valus on oma elu meenutada, siis olgem ausad, mul oli ikka megaäge lapsepõlv. Ja mul on praegu isegi kahju, et ma siuke bandiit olin. Näiteks, kui me Tallinnasse kolisime, meeldis mulle bussidega sõita. Lihtsalt ühest lõpp-peatusest teise. Vahetasin liini ja katsetasin uued kohad ära. Nii olin ma alatihti kadunud. Üritustel kadusin ma ka ära, nii, et ema ostis mulle ainult neoonvärvi riideid, et ta näeks, kus ma olen. Ükskord ma läksin Harku järve äärde. Üksi. Muidugi ma enne helistasin, kas tohib, ema ütles, et lolliks läinud, ei tohi!! Ma panin toru ära, pakkisin asjad kokku ja läksin. Keskööl otsis ema mind mööda lasteaiakaaslaste kodusid taga, kas olen kellegi juures. Ega ma ise asjas eriti probleemi ei näinud. Praegu ma saaks südari, kui nii väike laps oleks Tallinnas kadunud. 

Ma pole vist eriti hea laps kunagi olnud. Vähemalt ma pole kunagi kuulnud, et ema ütleks, et ma hea laps olin. Haha. Mulle meeldis ikka pättust teha ja valetada ja koolis olin laisk ja ülbe ja ema pidi minu pärast koolis käima pidevalt. Ükskord ma kirjutasin klassivenna tühjale A4 paberile sõna "LOLL." Miks see vajalik oli, ma ei oska öelda, aga ema jälle kooli kutsuti.. Esimeses klassis sain ma üldse mingi 60 märkust terve aasta peale ja minuga oli ikka tegemist KOGU AEG. 

Selles mõttes olin ma aga tubli, et ma käisin trennis. Noh, vahepeal vist ei käinud ka, aga üldiselt ma juba kolmeselt sain jala ukse vahele ja nii ma käisingi tantsimas ja tsirkust tegemas ja lõpuks kergejõustikus. Kergejõustiku ajal ma vist saingi normaalseks, sest mu ümber olid normaalsed sõbrad. 









Seda on mu ema alati öelnud, et "Ütle mulle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen, kes oled Sina." Nooremana ma eriti ei hinnanud seda lauset, aga nüüd ma saan sellest isegi aru. Selles suhtes on mu emal ka vedanud, et kõik mu sõbrad on mul olnud kaua. Nii, et kui ma ükskord vaatasin saadet, kus tüdruk kadus ära ja emalt küsiti, kes ta parim sõbranna on, kellelt uurida ja ta ei teadnud, küsisin oma emalt, kellele tema helistaks ja ta oskas mulle kohe viis nime öelda. Eks see ole ka meie suhtluse üks tugevaid vorme, et ta teab, kellega ma olen ja kes on need nii-öelda minu inimesed. Ja lisaks sellele, et ta armastab mind ja mu vendasid, hoiab ta kõiki mu sõpru ka, ikka muretseb ja küsib, kuidas neil läheb. 


Mis aga puutub kasvatusse üleüldse, siis seda me naerame tänaseni, et see polnud mitte halb kasvatus ega vaba kasvatus, vaid see oli olematu kasvatus. Me kuidagi tulime kõik ise head välja. Mäletan, et teismeeas, kus paljud sõbrad mu ümber valetasid oma vanematele, kuhu nad lähevad või mis nad teevad, ütlesin mina ausalt, et lähen peole ja jooma ja selle peale öeldi mulle vastu: "Aga tegelt?" Mind ei keelatud peaaegu kunagi, kui minu teguviis oli põhjendatud, kuigi ma pean ütlema, et ma ilmselt olin koduarestis terve Eesti laste eest. Ma olin ikka kogu aeg koduarestis, kui ma praegu järgi mõtlen. Võib-olla just see-tõttu ma aga olengi kasvanud nii distsiplineeritud pliksiks. 

Ma just alles hiljuti ütlesin emale, et mulle meeldis see, et mind ei hellitatud rahaga ära. Ei olnud nii, et kui isa pole kodus, on taskuraha suurem, et armastus oleks alles. Ilmselt ema ja isa mõlema kasvatus on pannud rahasse teistmoodi suhtuma. Tegelikult isegi mitte rahasse, vaid sellesse, kas kõik tahtmised tuleks rahuldada. Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud millestki puudus, oo ei. Ma sain ilmselt kõik asjad, mida küsisin, aga vahe oligi selles, mida ma julgesin küsida. Ma teadsin täpselt, et ebapraktilisi asju mulle ei lubata. Kui ma tahtsin endale osta midagi nii jaburat, et ema ei lubanud, tuli mul selleks oma taskuraha korjata. Ma mäletan täpselt, kuidas ma tahtsin minna Vanilla Ninja kontserdile, aga pilet maksis 199 krooni ja minu taskuraha oli 100 krooni kuus. Olingi kaks kuud ilma, aga kontserdile ma sain. 

Kusjuures, mulle praegu meenub, et ma näiteks tegin endale nabarõnga, kui ma olin 13. Ema lubas ja isegi toetas mu otsust, sest ta leidis, et ise teen, ise vastutan, ise kahetsen. Ja ma vastutasin ja ei kahetsenud. Küll aga keelas ta mul totaalselt ära keeleneedi ja uskuge, mul ei saaks olla praegu parem meel. Ema on alati olnud meeletult hoidev ja armastav, ta on alati oluliseks pidanud ausust. Seda on ta ka meile õpetanud, et olgu, mis on, aga aus tuleb olla. Juhtus, siis juhtus, räägi ära, leiame lahenduse. Eks ole neid rääkimise hetki olnud, eks ole ka valetamise ja vassimise hetki olnud, aga mul on hea meel tõdeda, et praegusel hetkel ma ei muretseks eriti millegi üle, et emale rääkida. Eks muidugi vanus on ka vastav. 

Kui ma Ameerikas elasin, oli emps ilmselt üks mu suurimaid toetajaid. Eks see nii ka oli, et nagu midagi halvasti juhtus, helistasin ma ju talle. Ja kui ma tahtsin nii väga tulla koju, oli just tema see, kes mul aitas selle materiaalselt teoks teha. Neid asju on veel mustmiljon, mis ta kõik on minu heaks teinud. 

Sellepärast ma tahtsingi, et tal oleks täna veidi teistsugusem päev ja panustasin sinna kõik oma rakud, et ta tunneks ennast erilisena ja saaks aru, et mul ei saa kunagi olema piisavalt palju võimalusi, et näidata, kui hea ema ta mul on. 


Head emadepäeva, kallis emps !

1 kommentaar: