neljapäev, 28. mai 2015

Motiveeritud töötaja spaa-päev

Ühel külmal talvisel päeval sattus meie kontorisse väike reklaamike sellest, kuidas Viimsi ja Grand Rose spa pakuvad töötajatele motiveeritud töötaja spaa-päeva paketti. Kui esialgu käis reklaam laualt lauale ja keegi eriti midagi ei arvanud, siis ühel hetkel arvasime mina ja Aivi, et me tegelikult võiksime minna küll. Saanud ülemuselt jah-sõna, panime paika kuupäeva ja nii me 27.mail oma sammud Viimsisse seadsimegi. 



Enne, kui räägin meie suurepärasest päevast ja korraldusest, kiidan juba ära Kai Jesse, kes tegi meeletult head tööd meie broneerimisel, leides kõikidele ajad, mis sobisid ja leides paketid, mis olid meie jaoks aktsepteeritavad. 

Esialgu kohale minnes olime me vales kohas, läksime kohe spaa poole peale, aga pidime minema ilukeskusesse. Seal olid meile tehtud kaardid, nimelised, kellel mis hoolitsused on, mis kell, mis ruumis, õhtusöök, saunade ja spa kasutamine. See oli kohe väga armas minu meelest, selline personaalne lähenemine. Ja naine, kes meile teed näitas ja süsteemi ära seletas, oli samuti väga sõbralik ja armas, seega kui me riietusruumi jõudsime, olid emotsioonid juba laes. 


Spaa ja saunakeskus oli lihtsalt mega mõnus! Kuigi seal oli kolmapäeva kohta erakordselt palju rahvast ja kohati oli lärm üsna suur ning saunad olid vahepeal päris täis, siis me ei lasknud ennast sellest üldse häirida, sest meil oli megatore!


Keskusest leidsime aurusauna, auru-soolasauna, leilisaunad, soolakivisauna, puuküttesauna ja kadakasauna, erinevad basseinid ja mullivannid, lesilabassein, massaažitoolid, lamamistoolid, mis olid soojad ja väljas oli külm välibassein. Vees olid veel jugamassaažid. Väikestele külastajatele on keskuses bassein suplemiseks ja eraldi bassein beebide ujutamiseks. Lisaks oli seal baar, kust sai kergeid sööke ja jooke. Mulle endale väga meeldis see, et ruum oli hämar, väikeste tulukeste ja küünaldega. Nii romantiline. 

Kui hoolitsuste aeg kätte jõudis, läksime oma riietusruumi tagasi, pesema ja valmis panema. Kusjuures, meil oli oma isiklik riietusruum, kõigil oma kapp, seal rätik, hommikumantel ja sussid ning oma isiklik dušš ja peegel ja lisarätikud. See oli eriti armas ja mugav. 


Hoolitsused olid meil täpselt nii, et kell 16 ja 16.30. Pooltel oli esimeseks asjaks massaaž apelsiniõliga, teistel oli teine hoolitsus, kas siis parafiinihoolitsus, pärlivann või massaaživoodi. See massaaž apelsiniõliga tekitas meil erinevaid arvamusi, üks naine oli väga väga tubli, mudis kõvasti ja mõnusalt ning kuigi mul kohati olid valust pisarad silmas, mõtlesin, et see on tööstress ja ma pean vastu (tegelikult massöör ka ütles, et tööstress mind vaevab). Ühel paaril tüdrukutest oli aga üks väljamaa välimusega mees, kes võib-olla keskendus natukene rohkem tüdrukute katsumisele kui nende mudimisele ja no nende üle me naersime küll terve õhtu. Ilmselt see kutt ei mõelnudki midagi halvasti, aga välja kukkus lihtsalt nii, et ajas naised kihisema küll. Ja üks paar siis oli veel ühe noore kutiga, kes oli pigem silitanud hellalt kui teinud tugevat massaaži. Nii et arvamusi seinast seina. 

Teine hoolitsus oli nii ja naa. Minul endal oli parafiinihoolitsus ja mulle pandi see parafiiniplaat selja-õlgade peale ja tekk ka peale ja mul oli süda massaažist nii paha, et mul hakkas megapalav ja ma polnud üldse rahul seal ja ega ma tegelikult aru ka ei saanud, mis see asi tegema pidi või kuhu mõjuma. See-eest teine, kes parafiini võttis, oli väga rahul, sest ta sai kohe paljudesse kohtadesse ja topelt selle raha eest. Massaaživoodi oli tavaline olnud ning pärlivann peksis ja mudis veidi ning sinna sisse oli igast kraami topitud. Seega massaaž apelsiniõliga super, teised hoolitsused jäid nagu nõrgemaks. 

Kuniks me üksteist ootasime, sai lebotoas juua teed ja vett ning nautida armast vaadet metsa poole. 




Hoolitsused tehtud, läksime me oma tuppa tagasi, sättisime valmis ning läksime siis õhtusöögile. Õhtusöök oli buffee-restoranis ja mitte midagi erilist, aga vähemalt kiitsid kõik, et toit maitseb hästi. Ma ise jäin tagasihoidlikuks, sest mul oli süda endiselt nii paha, et iga söök ajas oksele. Sellegipoolest sõin tüki kalkunit ja paar kartulit ning porgandisalat oli hea. Röstsai võiga oli ka megamaitsev (haha!). Muidu pakuti veel mõningaid asju, aga pean ütlema, et ootasin palju rohkem, buffee laud on tavaliselt ikka suur ja äge, siin oli umbes 6 kaussi erinevaid värskeid salateid, kahte sorti liha, kartulit, köögivilju, kastet ja kõik. Juua pakuti ainult vett ja kohvi ning magustoiduks pakuti kohupiimakreemi ja kiivit-banaani. Mitte midagi halvasti, aga ma ootasin palju rohkem. Õhtusöögi tavaline hind oli 15€ ja no selle eest ma oleks ikka MEGAPETTUNUD olnud. 


Meie päev lõppes alles kell 7 ja me olime tõesti kõik väga rahul. Lõpetuseks see õhtusöök oligi just armas, et saime rääkida ja oma päeva nii-öelda kokku võtta. Ma tegin rätikust luige ka, tõestamaks teistele, et ma oskan, aga veidi tuli amputeeritud jalaga ja rohkem ronga ja ussi kui luige moodi. Haha, no harjutamine teeb meistriks.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et jäime kõik selle spaa-päevaga väga rahule, nautisime oma massaaže ja hoolitsusi ning üksteise seltskonda. Pärast suurt üritust eelmisel nädalal olime seda väga väärt ning tundsime ennast hästi. Aitäh, Viimsi Spa, selle mõnusa pakkumise eest!

esmaspäev, 25. mai 2015

Väike armas Twingo

City Motors otsis mai alguses testisõitjaid, kelle ülesandeks oli sõita Renault Twingoga mööda linna, teha vahvaid pilte-selfisid ning tuua auto teise päeva õhtuks esindusse tagasi. Esialgu mulle tundus, et mul ei ole aega sellega tegeleda, aga järelemõeldes otsustasin pakkumise vastu võtta. Nii vantsisingi 20.mail koos teiste sõitjatega Laagri City Motorsi esindusse, täitsin ära lepingu ja sain vastu autovõtmed. Kaks päeva nunnu autoga võisid alata!




Ma armusin sellesse autosse kohe. Eks uute autodega ole see jama, et neisse armutaksegi väga kiirelt, aga ei, see oli kuidagi nagu see 1 kord elus tunne, millest päris armastuseski räägitakse. Esiteks, on see auto väike. Noh, umbes sama väike kui mu Citroen. Või mazda. Mulle meeldivad sellised pisikesed autod, sest kui ma 99% ajast üksi sõidan, ongi kõige olulisem minu jaoks see, et ta oleks väike ja ökonoomne. Mazda muidugi ei ole, aga see pole päriselt minu auto ka. Teiseks, see auto on nii mugav, rool keerab nii pehmelt ja auto keerab koos rooliga, nagu jalgratast pargiks. Kolmandaks, seal oli sisseehitatud mobiilihoidja! Oh wow! 


Nii nagu ikka, uus auto on uus auto, seega käigukast oli ülimõnus, sidur oli ülimõnus, auto on vaikne, seest nii ilus puhas, seest on üldse see auto siuke spordikas, sarnane Citroen C2 VTR'ga, mis mul endal on. Kojamehed on anduriga ehk pühivad täpselt nii palju kui vihma on. Kui veidi nuriseda, siis sisu poolest ei meeldinud mulle see, et ei olnud mingit lahtikäivat sahtlit maki all-juures, käigukangi juures oli küll üks väike tasku, aga näiteks kui ma sinna kaks telefoni panin, siis üks lendas sealt kogu aeg minema. Samas uste sees olid ülimõnusad hoidjad. Pagasnik on sellel autol väike (Alvari kiire hinnang ütles, et isegi kalastusasjad ei mahu sisse), aga lahti käib vägevalt. Mul ikka mitu inimest proovisid, aga ei saanudki, mina leidsin nipi kiirelt, sest noh, prantsuse auto on prantsuse auto ja üks sama ebaloogiline mul ju kodus juba on. 

Mis puudutab ülesannet, mille City Motors andis, siis see oli ülilahe. Siinkohal tänan Jaanikat, Aivit, Sirlit, Karolini ja Alvarit, tänu kellele mitmedki pildid minu pagasisse said. Hetkel on piltidel käsil ka like'de võistlus Facebookis, leiate need SIIT ja pean ütlema, et kuigi ma tavaliselt igasugused like võistlused võidan, siis seekord ma isegi ei taha. Taavi pildid on lihtsalt nii palju paremad. 

Foto: Taavi Sergo
Foto: Taavi Sergo






 Minul vedas ajaliselt selles mõttes, et tööl oli meil parajasti käsil Tallinn Marketing Week ja mina olin logistikajuht, mis tähendas, et sõitmist oli päris palju. Nii käisimegi Twingoga ära sadamas, Tallink hotellis, Ülemiste Ärimajas, lauluväljakul, Pirita mälestusmärgi ja Russalka juures ning kuna õhtul oli ka korvpall, käisime me veel Saku Suurhallis ka ära. Seega sõitmist oli palju ja sai autot mõnusalt tunnetada. Kahju oli sellest, et just siis kui ära hakkasin harjuma, tuli auto juba tagasi viia. 

Ostmise mõtet mul aga ei tulnud, sest mul omad kogemused prantslastega, mida rohkem kogeda ei viitsi. Auto ise on aga tubli ja töökas. Kellel huvi tekkis, siis infot saab SIIT

Mina tänan City Motorsit selle ägeda võimaluse eest! 

reede, 22. mai 2015

Kuupäevaliselt algusest lõpuni

Panen kirja kõik sammud alates algusest, kuidas oli minu teekond laevale ja kui palju aega see tegelikult võttis.

2013.

19.november - Kruiisilaeval keset ookeani räägib laeval töötav DJ mulle, kui lahe see elu on ja et ma võiks ka tulla laevale tööle. 

25.november - Saan aru, et see idee on lihtsalt geniaalne ja hakkan uurima, mis ma selleks tegema pean. Valikuks on Carnivali firma. 

2014

24.jaanuar - Esimene intervjuu Ismira firmaga (vahendusfirma Euroopas, kes vahendab töötajaid Carnivalile), mis kestis 2 minutit, sest kuna ma ei tahtnud lähima poole aasta jooksul laevale minna, soovitasid nad mul uuesti kandideerida hiljem. 

14.märts - Teine intervjuu Ismira firmaga, mis oli edukas nende poolt, kuid kokkuvõttes edutu, kuna Carnivali firmal olid näost-näkku intervjuud Minskis ja ma ei tahtnud sinna väga minna. 

31.märts - Loobusin kandideerimast Carnivali firmasse ja kandideerisin Royal Caribbeani. 

17.aprill - Kolmas intervjuu Ismira firmaga, seekord RC firmasse. See möödus väga edukalt. 

8.mai - Intervjuu Royal Caribbeani firma esindajaga, aga kahjuks tööle ei pääsenud vähese töökogemuse tõttu.

18.juuni - Neljas intervjuu Ismira firmaga, kandideerisin Crystal Cruise Lines firmasse, mille intervjuu toimus Tallinnas.

9.august - Intervjuu Crystali esindajatega laeval, mis oli sel ajal Tallinna Sadamas.

12.august 2014 - Sain teada, et sain endale töö Crystal Cruise Linesis!!!!

20.oktoober - Kiri firmalt, kus esialgne kuupäev laevaga liitumiseks oli 19.november.

29. oktoober - Arstlik kontroll ja mitu tundi järjest analüüside tegemine.

15.november - Ärasaatmispidu. Nii igaks juhuks, sest ega me keegi ei teadnud ju, millal minek on.

18. november - Viisavestlus saatkonnas ja positiivne vastus. Jätsin selle meelega nii hiliseks, et nad ei saaks mind novembris ära kutsuda.

28.november - Kõik paberid ametlikult korras ja edastatud firmale. Algas ootamisaeg, mis lepingu järgi võis olla kuni 12 kuud.

2015.

22.jaanuar - Sain kuupäeva firmalt, mis on hiliseim, millal laevaga liitun, selleks oli 12.juuli. 

29.jaanuar - Ismira andis teada, et laev tõstis mu nime nimekirjas esimeseks ja vaevalt ma juulini ootama pean. 

18.märts - Sain laevaga liitumiseks lähema tähtaja, öeldi, et mai lõpp-juuni algus on minek, täpne kuupäev selgub. 

24.aprill - Laevaga liitumise kuupäev selge: 6.juuni ja alguspunkt Malta. 

14.mai - Lennupiletid käes, lennukuupäev 5.juuni. 

6.juuni 2015 - Töö algus Crystal Cruise Lines firmas!

Nii, et kokkuvõtvalt võib öelda, et see asi on päris aeganõudev. Eks minu puhul oli see probleem ka, et ma ei kippunud kohe minema, sest mul oli Eestis töö olemas. Ise ma kusjuures ei mäletanudki seda, et ma oleks Ismiraga nii palju intervjuusid teinud, aga vot tuleb välja, et neid oli ikka meeletu hulk. Ma ei teagi, kas ma uuesti viitsiks seda kõike läbi teha, aga vähemalt praegu olen lootusrikas ja loodan, et kõik tuleb just nii nagu ma oodanud olen ja ei pea pettuma. Ligi poolteist aastat olen ju selle nimel ise vaeva näinud ja minu meelest raskelt saavutatud asjad maitsevad palju paremini. 

Tulgu siis mul esimesed viis kuud ikka megavinged! 

Teenindussektori pärlid

Eestis ei ole teenindus alati 5+. On teatud kohad, kus see enamasti nii on, aga on ka neid kohti, kes üllatavad. Viimasel nädalal on mul nii mitu head kogemust olnud, et tahtsin kohe nendest rääkida.

Üks päev käisime Austraaliast pärit Kristinaga Viru keskuses, Kalevi kommipoes ja ma üritasin ta kiiresti kurssi viia, mis mis on ja mis maitsega on ja kui ta küsis minult, miks me ometi rosinad šokolaadi sisse paneme, ütles üks poes olnud poiss, et aga need on nii head. See oli juba esiteks väga armas. Edasi olin mina juba kergelt segaduses ja keel oli pehme selgitamaks kõikide šokolaadide maitset, paljude omi ma ei teadnudki ja siis tuli meile appi müüja, Janek Seppern, kes oli lihtsalt nii armas, et me mõlemad rääkisime veel päev hiljemgi, kui armas ta oli. Ta ei teinud müügitööd, et võtke seda ja toda, ta rääkis, et see šokolaad on hea, seda kiidetakse, uuris, kas Kristinale meeldib tume või hele, magus või mitte nii magus ja soovitas meile terve poe ära. Pärast pakkis veel asjad ära ja ütles Kristinale, et noh Sulle jätkub õhtusöögiks, hommikusöögiks ja lõunaks ning siis ootan Sind tagasi. Lihtsalt imearmas. 

Teine megapositiivne kogemus oli Viru keskuse GoldTime poes. See müüja säras nagu päike, aitas valikut teha, soovitas väga ilusaid kõrvarõngaid, tegi veidi soodustust ka ning pakkis kingituse superilusti ära! Kui mõnele tundub see kõik väga normaalne ja eks ta tegelikult olegi, siis te oleksite pidanud nägema tema nägu ja energiat selle kõige ajal. Oleks kõik müüjad nii positiivsed, oleks maailm palju ilusam paik. 

Kolmas kogemus tuli Kaubamaja toidupoest. Sel hetkel oli neil umbes nädalakese olnud iseteeninduspuldid, nii nagu Selverski on. Nii nagu uute asjadega ikka, ei töötanud need vahepeal, näiteks partnerkaardi läbi tõmbamisel kulus päris pikk aeg enne kui pult põlema hakkas. Kui ma lõpuks maksmiseni jõudsin, ei tahtnud see asi ikka töötada, ei lugenud kaarti ära ning kui lõpuks teenindaja abiga äraloetud sain, nõudis see ostukontrolli ja see teenindaja oli lihtsalt NIII armas, kui ta tuli mu juurde ja ütles, et ainult nelja asja on vaja ja tema mind ei kahtlusta, aga nii peab tegema. Ma toetasin, et muidugi muidugi, kui neli, siis neli ja sain kingituseks veel pärast šokolaadi ka. Merci šokolaadi, päris hea kraam. Tänasin pärast seda teenindajat südamest (sest no tegemist ja jamasid ikka oli) ja ta oli megasiiras, naeratas mulle laia naeratuse ja soovis ilusat päeva jätku. 

Ja neljas positiivne kogemus tuli Sushiplazast. See isegi pole mitte esmakordne, vaid umbes kolmetuhandendes, aga panen selle ka kirja. Vähe sellest, et sealt saab linna parimat sushit, on seal ka paar linna parimat teenindajat. Näiteks Liina. Eks ma olen seal juba nii palju käinud ka, et ta minu saabudes kohe uurib, kas teeme vee või tee ning sushi valiku üle pole üldse enam küsimust. Seal tegelikult on paar head veel, aga ma pole kunagi nende nimesid vaadanud, kahjuks. Üks pikk tumeda peaga tüdruk on ka superarmas! 


Lisaks ma kiidaks veel Kai Jesset, Viimsi spast, kellega ma pole veel näost näkku kohtunud, aga nii palju, kui oleme pidanud meili ja telefoni teel asju ajama, tundub tema ka lihtsalt oma ala parim ja teeb oma tööd tõesti hästi.


Aitäh teile, teie muudategi teenindussektori nii meeldivaks! 

pühapäev, 10. mai 2015

Emadepäev

Kuna täna on emadepäev, mõtlesin oma emast ka veidi rääkida, sest nii ägedatest inimestest peab rääkima. 

Mu ema on üsna noor ema, neil oli isaga vist kaval plaan lapsed nooruses ära teha, et siis oleks terve elu veel aega endale elada. Minu jaoks on see väga kasulik, sest meie vanusevahe on 22 aastat ja ema-tütre vahel on see üsna väike. Mul ei ole probleeme temaga oma asjadest rääkida, sest ta saab aru ja ta ei ehmata ära mingi kõnekeele või teo peale, mida minuvanuses inimesed lahedaks peavad. Samuti on ta veel piisavalt noor, et käia kaasas nutiajastuga, seega näiteks me omavahel suhtlemegi viberi sõnumite teel ja ma pean ütlema, et on väga äge, et mu ema ei mõtle "issand, mis see on," vaid küsib, kuidas seda kasutada. 

Mis puudutab minu lapsepõlve, siis olgugi, et ma pidevalt emale ikka mainin, et mul on lapsepõlvetraumad ja nii raske ja nii valus on oma elu meenutada, siis olgem ausad, mul oli ikka megaäge lapsepõlv. Ja mul on praegu isegi kahju, et ma siuke bandiit olin. Näiteks, kui me Tallinnasse kolisime, meeldis mulle bussidega sõita. Lihtsalt ühest lõpp-peatusest teise. Vahetasin liini ja katsetasin uued kohad ära. Nii olin ma alatihti kadunud. Üritustel kadusin ma ka ära, nii, et ema ostis mulle ainult neoonvärvi riideid, et ta näeks, kus ma olen. Ükskord ma läksin Harku järve äärde. Üksi. Muidugi ma enne helistasin, kas tohib, ema ütles, et lolliks läinud, ei tohi!! Ma panin toru ära, pakkisin asjad kokku ja läksin. Keskööl otsis ema mind mööda lasteaiakaaslaste kodusid taga, kas olen kellegi juures. Ega ma ise asjas eriti probleemi ei näinud. Praegu ma saaks südari, kui nii väike laps oleks Tallinnas kadunud. 

Ma pole vist eriti hea laps kunagi olnud. Vähemalt ma pole kunagi kuulnud, et ema ütleks, et ma hea laps olin. Haha. Mulle meeldis ikka pättust teha ja valetada ja koolis olin laisk ja ülbe ja ema pidi minu pärast koolis käima pidevalt. Ükskord ma kirjutasin klassivenna tühjale A4 paberile sõna "LOLL." Miks see vajalik oli, ma ei oska öelda, aga ema jälle kooli kutsuti.. Esimeses klassis sain ma üldse mingi 60 märkust terve aasta peale ja minuga oli ikka tegemist KOGU AEG. 

Selles mõttes olin ma aga tubli, et ma käisin trennis. Noh, vahepeal vist ei käinud ka, aga üldiselt ma juba kolmeselt sain jala ukse vahele ja nii ma käisingi tantsimas ja tsirkust tegemas ja lõpuks kergejõustikus. Kergejõustiku ajal ma vist saingi normaalseks, sest mu ümber olid normaalsed sõbrad. 









Seda on mu ema alati öelnud, et "Ütle mulle, kes on Su sõbrad ja ma ütlen, kes oled Sina." Nooremana ma eriti ei hinnanud seda lauset, aga nüüd ma saan sellest isegi aru. Selles suhtes on mu emal ka vedanud, et kõik mu sõbrad on mul olnud kaua. Nii, et kui ma ükskord vaatasin saadet, kus tüdruk kadus ära ja emalt küsiti, kes ta parim sõbranna on, kellelt uurida ja ta ei teadnud, küsisin oma emalt, kellele tema helistaks ja ta oskas mulle kohe viis nime öelda. Eks see ole ka meie suhtluse üks tugevaid vorme, et ta teab, kellega ma olen ja kes on need nii-öelda minu inimesed. Ja lisaks sellele, et ta armastab mind ja mu vendasid, hoiab ta kõiki mu sõpru ka, ikka muretseb ja küsib, kuidas neil läheb. 


Mis aga puutub kasvatusse üleüldse, siis seda me naerame tänaseni, et see polnud mitte halb kasvatus ega vaba kasvatus, vaid see oli olematu kasvatus. Me kuidagi tulime kõik ise head välja. Mäletan, et teismeeas, kus paljud sõbrad mu ümber valetasid oma vanematele, kuhu nad lähevad või mis nad teevad, ütlesin mina ausalt, et lähen peole ja jooma ja selle peale öeldi mulle vastu: "Aga tegelt?" Mind ei keelatud peaaegu kunagi, kui minu teguviis oli põhjendatud, kuigi ma pean ütlema, et ma ilmselt olin koduarestis terve Eesti laste eest. Ma olin ikka kogu aeg koduarestis, kui ma praegu järgi mõtlen. Võib-olla just see-tõttu ma aga olengi kasvanud nii distsiplineeritud pliksiks. 

Ma just alles hiljuti ütlesin emale, et mulle meeldis see, et mind ei hellitatud rahaga ära. Ei olnud nii, et kui isa pole kodus, on taskuraha suurem, et armastus oleks alles. Ilmselt ema ja isa mõlema kasvatus on pannud rahasse teistmoodi suhtuma. Tegelikult isegi mitte rahasse, vaid sellesse, kas kõik tahtmised tuleks rahuldada. Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud millestki puudus, oo ei. Ma sain ilmselt kõik asjad, mida küsisin, aga vahe oligi selles, mida ma julgesin küsida. Ma teadsin täpselt, et ebapraktilisi asju mulle ei lubata. Kui ma tahtsin endale osta midagi nii jaburat, et ema ei lubanud, tuli mul selleks oma taskuraha korjata. Ma mäletan täpselt, kuidas ma tahtsin minna Vanilla Ninja kontserdile, aga pilet maksis 199 krooni ja minu taskuraha oli 100 krooni kuus. Olingi kaks kuud ilma, aga kontserdile ma sain. 

Kusjuures, mulle praegu meenub, et ma näiteks tegin endale nabarõnga, kui ma olin 13. Ema lubas ja isegi toetas mu otsust, sest ta leidis, et ise teen, ise vastutan, ise kahetsen. Ja ma vastutasin ja ei kahetsenud. Küll aga keelas ta mul totaalselt ära keeleneedi ja uskuge, mul ei saaks olla praegu parem meel. Ema on alati olnud meeletult hoidev ja armastav, ta on alati oluliseks pidanud ausust. Seda on ta ka meile õpetanud, et olgu, mis on, aga aus tuleb olla. Juhtus, siis juhtus, räägi ära, leiame lahenduse. Eks ole neid rääkimise hetki olnud, eks ole ka valetamise ja vassimise hetki olnud, aga mul on hea meel tõdeda, et praegusel hetkel ma ei muretseks eriti millegi üle, et emale rääkida. Eks muidugi vanus on ka vastav. 

Kui ma Ameerikas elasin, oli emps ilmselt üks mu suurimaid toetajaid. Eks see nii ka oli, et nagu midagi halvasti juhtus, helistasin ma ju talle. Ja kui ma tahtsin nii väga tulla koju, oli just tema see, kes mul aitas selle materiaalselt teoks teha. Neid asju on veel mustmiljon, mis ta kõik on minu heaks teinud. 

Sellepärast ma tahtsingi, et tal oleks täna veidi teistsugusem päev ja panustasin sinna kõik oma rakud, et ta tunneks ennast erilisena ja saaks aru, et mul ei saa kunagi olema piisavalt palju võimalusi, et näidata, kui hea ema ta mul on. 


Head emadepäeva, kallis emps !