laupäev, 25. aprill 2015

Komöödia, draama ja õudusfilm

Viimase nädalaga on jälle minu kogusse kolm uut filmi tulnud, kuna märts oli filmide mõttes üsna tagasihoidlik, tunnen nüüd, et pean tagasi tegema selle aja. Seekord olid aga filmid täiesti erinevad, neist üks õudukas, teine draama ja kolmas komöödia. Kuigi ma soovitaksin teistel vaadata vaid kahte neist, räägin ükshaaval neist lähemalt. 


Ristunud teed (The Longest Ride). See on emotsionaalne armastuslugu. Loo keskmes on Luke (Scott Eastwood), comebackist unistav endine rodeokauboi, ja tudeng Sophia (Britt Robertson), keda on ootamas unistuste töökoht New Yorgi kunstimaailmas. Noorte ootamatust kohtumisest saab alguse kirglik suhe, mis esialgu küll ei paista toimima hakkavat. Uue vaatenurga oma partnerile ja sellele, mis nende vahel on, saavad nad tänu autoavarii järel päästetud Irale (Alan Alda), keda hoiavad elus mälestused noorest poisist (Jack Huston) ning unistuste tüdrukust (Oona Chaplin), keda ei tohiks mingil juhul käest lasta, sest täielik kindlus, et oled leidnud Selle Õige, võib tulla üksainus kord elus. Hoolimata sellest, et tegemist on läbi ja lõhki maapoisi ja linnatüdrukuga, üritavad nad oma suhet toimima panna.

Film on üsna kurb, vähemalt meie empsiga nutsime küll mõlemad, päris mitu surma tuleb pealtvaadata nii-öelda ja loo sisu on väga tõetruu. On ju meil eluski palju olukordi, kus kaks täiesti erinevat inimest saavad kokku ja peavad oma suhte toimima panema. Lõpp ei ole tüüpiline happy ending, isegi mõneti üllatav, me mõlemad empsiga arvasime, et vähemalt üks olukord lõppeb teisiti. Samas emps arvas, et lõpp jäi jälle õhku ja imelikuks. Mulle aga tohutult meeldis see, et filmis jookis kogu aeg kaks armastuslugu paralleelselt, üks 50-60 aastat tagasi ja teine tänapäevane. Ei olnud lihtsalt meenutused, vaid meenutus rullus ka vaatajate ees lahti. 

*****

Ole tugev (Get Hard). Miljonärist fondi haldur James King (Will Ferrell) mõistetakse pettuses süüdi ning saadetakse San Quentini vanglasse. Kohtunik annab talle aega 30 päeva, et enne vanglakaristust oma asjad korda ajada. King on meeleheitel ja pöördub Darnell Lewise (Kevin Hart) poole, et mees aitaks tal vanglaeluks valmistuda. Hoolimata Jamesi eelarvamustest on Darnell töökas väikeettevõtja, kes pole kunagi isegi parkimistrahvi saanud, vanglas viibimisest rääkimata. Mehed proovivad koos pingutada, et James muutuks karmimaks.



Põhimõtteliselt oli kogu huumor sisuliselt selle pingutuse vältel ja mitte eriti kvaliteetne, siuke lihtne ja loogiline, aga tegelikult olid filmis ka hoopis sisukamad liinid jooksmas, nagu näiteks usaldus, sõprus, armastus ja tõe otsimine. Siuke parajalt lihtne ja lõbus laupäeva õhtuks, midagi megasisukat ei tasu oodata. Hoiatan ette, et pisut jäle on see film ka! 

*****

See jälitab sind (It Follows). 19-aastase Jay (Maika Monroe) jaoks peaks sügisel olema esikohal kool, poisid ja nädalavahetused järve ääres. Pärast edukaid kohtinguid noormehega, kellesse tüdruk armub, saab ta teada, et oli vaid noormehe ohver, et too endale pandud needusest lahti saaks. Jayd hakkavad painama luupainajad, tal on kogu aeg tunne, et keegi jälitab teda ning miski ei paista aitavat. Ohu lähenedes peavad Jay ja tema sõbrad leidma viisi pääseda õuduse eest, mis on neist vaid paar sammu tagapool.



Hoolimata sellest, et sisututvustus lubab, et see on vaataja naha alla pugev õudusfilm, mis niisama lihtsalt ei unune, pean mina ütlema, et see oli üsna mõttetu. Oli küll vahepeal rõve ja hirmutas ka ja mu sõbranna oli pool filmi ajast jope all peidus, aga üsna sisutu ning verdtarretavaks asjaks ma seda ei nimetaks. Kui film lõppes ja ma saalist välja astusin, ununes kohe, millest film üldse rääkis. Rääkimata sellest, et lõpp oli täiesti debiilne, aga noh, see on õudukate omadus, lõppeda suvalisel hetkel suvalise kaadriga. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar