neljapäev, 30. aprill 2015

Sünnipäeva photoshoot

28.aprillil oli minu sünnipäev, seekord skooris juba number 24! Nagu Kellyga rääkisime, siis üldse ei saa aru, kuhu aeg kadus, alles me olime 17. Rääkimata sellest, et mul oli maailma parim sünnipäev, täis üllatusi, lilli, kingitusi, inimesi ja naeru, oli mul sellele eelneval päeval Merlini ja Kadiga ka sünnipäeva puhul photoshooting. Nii nagu meil juba vaikselt traditsiooniks on saanud. Kuna ilmselt järgmisel aastal mind oma sünnipäeval Eestis pole, võtsime sellest pildistamisest kõike! Te oleks pidanud nägema, kuidas me ilmateateid vaatasime juba nädal ette, et oleks päike ja kui halvasti meil läks, sest päikest lihtsalt polnud (või oli päike, aga polnud meid). Kui lõpuks pildistama läksime, teadsime, et meil on umbes täpselt tunnike, siis hakkab vihma sadama, aga ilmataat tegi meile kingituse ja lasi päikesegi pilve tagant korraks välja. 

Pildid on Merlini poolt tehtud ja need, kus Merlin ka pildil on, on ilmselgelt Kadi tehtud. 













laupäev, 25. aprill 2015

Komöödia, draama ja õudusfilm

Viimase nädalaga on jälle minu kogusse kolm uut filmi tulnud, kuna märts oli filmide mõttes üsna tagasihoidlik, tunnen nüüd, et pean tagasi tegema selle aja. Seekord olid aga filmid täiesti erinevad, neist üks õudukas, teine draama ja kolmas komöödia. Kuigi ma soovitaksin teistel vaadata vaid kahte neist, räägin ükshaaval neist lähemalt. 


Ristunud teed (The Longest Ride). See on emotsionaalne armastuslugu. Loo keskmes on Luke (Scott Eastwood), comebackist unistav endine rodeokauboi, ja tudeng Sophia (Britt Robertson), keda on ootamas unistuste töökoht New Yorgi kunstimaailmas. Noorte ootamatust kohtumisest saab alguse kirglik suhe, mis esialgu küll ei paista toimima hakkavat. Uue vaatenurga oma partnerile ja sellele, mis nende vahel on, saavad nad tänu autoavarii järel päästetud Irale (Alan Alda), keda hoiavad elus mälestused noorest poisist (Jack Huston) ning unistuste tüdrukust (Oona Chaplin), keda ei tohiks mingil juhul käest lasta, sest täielik kindlus, et oled leidnud Selle Õige, võib tulla üksainus kord elus. Hoolimata sellest, et tegemist on läbi ja lõhki maapoisi ja linnatüdrukuga, üritavad nad oma suhet toimima panna.

Film on üsna kurb, vähemalt meie empsiga nutsime küll mõlemad, päris mitu surma tuleb pealtvaadata nii-öelda ja loo sisu on väga tõetruu. On ju meil eluski palju olukordi, kus kaks täiesti erinevat inimest saavad kokku ja peavad oma suhte toimima panema. Lõpp ei ole tüüpiline happy ending, isegi mõneti üllatav, me mõlemad empsiga arvasime, et vähemalt üks olukord lõppeb teisiti. Samas emps arvas, et lõpp jäi jälle õhku ja imelikuks. Mulle aga tohutult meeldis see, et filmis jookis kogu aeg kaks armastuslugu paralleelselt, üks 50-60 aastat tagasi ja teine tänapäevane. Ei olnud lihtsalt meenutused, vaid meenutus rullus ka vaatajate ees lahti. 

*****

Ole tugev (Get Hard). Miljonärist fondi haldur James King (Will Ferrell) mõistetakse pettuses süüdi ning saadetakse San Quentini vanglasse. Kohtunik annab talle aega 30 päeva, et enne vanglakaristust oma asjad korda ajada. King on meeleheitel ja pöördub Darnell Lewise (Kevin Hart) poole, et mees aitaks tal vanglaeluks valmistuda. Hoolimata Jamesi eelarvamustest on Darnell töökas väikeettevõtja, kes pole kunagi isegi parkimistrahvi saanud, vanglas viibimisest rääkimata. Mehed proovivad koos pingutada, et James muutuks karmimaks.



Põhimõtteliselt oli kogu huumor sisuliselt selle pingutuse vältel ja mitte eriti kvaliteetne, siuke lihtne ja loogiline, aga tegelikult olid filmis ka hoopis sisukamad liinid jooksmas, nagu näiteks usaldus, sõprus, armastus ja tõe otsimine. Siuke parajalt lihtne ja lõbus laupäeva õhtuks, midagi megasisukat ei tasu oodata. Hoiatan ette, et pisut jäle on see film ka! 

*****

See jälitab sind (It Follows). 19-aastase Jay (Maika Monroe) jaoks peaks sügisel olema esikohal kool, poisid ja nädalavahetused järve ääres. Pärast edukaid kohtinguid noormehega, kellesse tüdruk armub, saab ta teada, et oli vaid noormehe ohver, et too endale pandud needusest lahti saaks. Jayd hakkavad painama luupainajad, tal on kogu aeg tunne, et keegi jälitab teda ning miski ei paista aitavat. Ohu lähenedes peavad Jay ja tema sõbrad leidma viisi pääseda õuduse eest, mis on neist vaid paar sammu tagapool.



Hoolimata sellest, et sisututvustus lubab, et see on vaataja naha alla pugev õudusfilm, mis niisama lihtsalt ei unune, pean mina ütlema, et see oli üsna mõttetu. Oli küll vahepeal rõve ja hirmutas ka ja mu sõbranna oli pool filmi ajast jope all peidus, aga üsna sisutu ning verdtarretavaks asjaks ma seda ei nimetaks. Kui film lõppes ja ma saalist välja astusin, ununes kohe, millest film üldse rääkis. Rääkimata sellest, et lõpp oli täiesti debiilne, aga noh, see on õudukate omadus, lõppeda suvalisel hetkel suvalise kaadriga. 

reede, 24. aprill 2015

Minu laev

Ametlik postkaart

Hakkan vaikselt kergitama saladuseloori vähemalt selle pealt, kumma laeva peale ma lähen. Lugesin oma varasemaid postitusi ja olin seal lubanud seda teha. 

Minu laevaks saab Crystal Serenity. 

Crystal Serenity laeva faktid: 

Klientide arv: 1070
Kajutite arv: 544
Ruumi suhe per külaline: 63
Laev registreeritud: Bahama
Ohvitserid: Euroopa Kapten ja rahvusvahelised ohvitserid
Rahvusvaheline meeskond
- Esindatud riigid: 40
- Hotelli ja toitlustuse töötajad koolitatud Euroopas
- Kruiisi töötajad Ameerikast ja Euroopast
Kokku meeskonda: 655
Pikkus: 820 ft. (249,9 m)
Laius: 106 ft. (32,3 m)
Reisikiirus: 21 sõlme
Maksimaalne kiirus: 22 sõlme

Seahorse Pool. Photo: ©2011 Matt Sudders
De Luxe cabin. Photo: ©2011 Matt Sudders
Nobu Restaurant. Photo: ©2011 Matt Sudders
Prego. Photo: ©2011 Matt Sudders
Stardust Club. Photo: ©2011 Matt Sudders
Atrium. Photo: ©2011 Matt Sudders
Seahorse Pool. Photo: ©2011 Matt Sudders

Mulle kui reisijale näiteks väga meeldib see, et kajutid algavad alles seitsmendast tekist. Allapoole seda ei pea ükski reisija olema. See tähendab, et eranditult kõigil on aken ja enamikel neist on ka rõdud. Kuigi me emaga mõtlesime, et see aken pole üldse oluline, siis järgmisel kruiisil meil Allariga ei olnud akent ja tegelikult oli üsna tüütu mõelda, mida ekskursiooniks selga panna, kui polnud aimugi, kas on päike või ei ole. 

Laev sõidab mööda maailma, praegu tuleb ta kohe kohe Miamist Euroopasse, et terve suve olla Euroopas, siis sõidetakse tagasi Ameerikasse (detsembris 2014) ja jaanuari (2015) keskelt algab ümbermaailmareis, 102 päeva, alustatakse ja lõpetatakse San Franciscos ja vahepeale jääb terve hunnik Aasia riike ja Hawaii ka! Ohhh wooww, kui lahe! Hinnad algavad 36 000$'st, aga nagu mu üks peretuttav kodus arvutas, siis kogu sisalduva söögi ja alkoholiga ei olegi kõige hullem. Haha!


Eriti lahe asi on hoopis siin: http://www.crystalcruises.com/?LVID=3. See on live-kaamera sellest, kus laev parasjagu on. Üleval on ka kirjas, kus ta on, hetkel siis tšillivad nad Brasiilias. Nii mõnus!

Lubasin kunagi sellest ka rääkida, miks ma teise laeva peale tegelikult minna tahtsin. 

Esiteks, kuna seal on teine Eesti tüdruk, kellega koos me käisime töövestlusel. Samas, temaga nüüd hiljem rääkides selgus, et Serenity peal on ka mõned eestlased, loodan siis, et on ka minu lepingu ajal. 

Teiseks, kuupäevasid arvestades, tahtsin ma Symphony peale minna, et 11.augustil saaksin ma Eestis korraks käia (see laev on Tallinnas 11.augustil) ja näiteks isale õnnesoovida, kellel on 10.august sünnipäev. Tegelikult lihtsalt korraks koju tulla, see tunne on vägev! 

Kolmandaks, kuna sellel laeval oleks ma alustanud oma karjääri kohe kuskil kaugemal ja see laev kuidagi on Euroopas palju lühemat aega kui Serenity. Kuivõrd mul on Euroopa läbiseigeldud, ei erutanud mind eriti mõte, et ma pean uuesti mööda Euroopat hängima. 

Mis seal ikka, kui teise laeva peal on ka eestlased ning reisida saan ma ka Serenity peal, siis ma kannatan ära ka selle viis kuud, mis ma üldse koju ei saa. Sain 10 kuud eemal oldud, saan 5 ka. Nüüd mul on tegelikult üsna ükskõik, ma lihtsalt ootan minekut. 


esmaspäev, 13. aprill 2015

Lavendel Spa ja Cafe.

Olen Lavendel Spast kirjutanud ka varem. Tollel korral käisin sauna- ja lõõgastuskeskuses, seekord käisin hotellis, sauna- ja lõõgastuskeskuses ja ka kohvikus. 

Esimene asi, mis juba kohale sõites ebameeldivust tekitas, oli tee-ehitus. Ehitus oli täpselt seal, kust peaks spaa juurde saama ja oli üsna keeruline aru saada, kuhu me pöörama peaks või kust me üldse ligi saame. Rääkimata sellest, et legaalselt oli üsna keeruline ka teisele poole pöörata ja nii me valges avastasimegi, et sõitsime täitsa vastassuunas vahepeal. Mitte ühtegi abistavat märki ega silti polnud. 

Kohale me siiski saime ja siinkohal suur pluss parkimisele, sest ruumi oli palju ja polnud küsimustki, et poleks mahtunud. Seoses teeremondiga olime me maja taga, mis tähendas, et sisse saamiseks pidime jalutama läbi kohviku. No polnud hullu. Vastuvõtus oli ülisõbralik noormees, kes palus meil täita külastajakaardid ja kui olime eesmärgiks pannud puhkus, küsis ta, millest me puhkame ja ma vastasin, et meestest ja lastest. See kõlas nagu meil oleks 20 last ja 7 meest. Saime toavõtme ja läksime oma tuba üle vaatama.


Kuna me olime sõbrannaga, tellis tema meile kaks erinevat voodit. Voodi oli nii pehme ja ma ei saa jätta mainimata, kuidas mulle meeldis voodi kõrval olnud aken. Hommikune päike pääses kohe sisse. Ühe miinusena mainiksin patjade olematu suuruse, aga see probleem vist on enamikes hotellides (välja arvatud Ameerikas, sealsed padjad on 2x2m) ja õnneks oli kapis ka teine padi varuks. 

Kui olime asjad sisse seadnud, toa üle vaadanud, sõime lõunasöögiks oma lemmiksushit Sushiplazast ning muljetasime natukene ajast, mil me ei kohtunud. 


Edasi läksime me sauna- ja lõõgastuskeskusesse, mina olin seal varem käinud, Ae ei olnud. Kui eelmisel korral panin rohkem rõhku saunadele, siis seekord basseinidele. Samuti lebotasime mitu tundi lamamistoolidel, sest kuna seal aknaid ei ole, ei saa üldse aru, kas on hommik, lõuna või õhtu ja aeg kadus lennates. Seekord oli meie kahe lemmikuks Jaapani saun, mis on 41-kraadine mullivann. Eelmisel korral ma suutsin sinna ainult korraks sisse minna ja pistsin juba jooksu, aga seekord Ae käskis mul seal olla, seega siis olime. Külmaveetünni pugesin ka pooleldi sisse. 

Saunakeskuse külastajal on võimalus nautida nelja erineva sauna võlusid: 
- suitsusaun (80 – 85° C )
- aurusaun (50 – 52° C)
- soolasaun  (40 – 50° C)
- lavendli-aroomisaun (40 – 45° C)

Lisaks on võimalik:
- ujuda kose all väikeses basseinis (sügavus 1,20 m / temp 32° C)
- mõnuleda jaapani vannis (41° C )
- turgutada ja värskendada end sidrunilõhnalises mullivannis (34° C)
- karastada end karges külmavee tünnis (kuni 14° C)
- hingata vabalt soolakambris (meil oli see küll katki kahjuks).

Sauna- ja lõõgastuskeskuses on külastajatel võimalus tellida jooke ja suupisteid spaamenüü alusel, aga see jäi meile ka veidi arusaamatuks, seal keskuses oli menüü ja all telefoninumber, kuhu tuli tellimiseks helistada, aga kes see võtab telefoni spaasse kaasa? Veidi totter süsteem. 

Spaas pakutakse lõõgastavaid protseduure, mida on võimalus juurde osta lisatasu eest, meie seda ei kasutanud, lõõgastusime teineteise seltskonnas. 

PS! Meeldiva üllatusena märkasin, et keskuse hindasid on kõvasti alandatud ajast, mil see avati. Siis oli hind 25€, hetkel vaid 10€. Ma ütleks, et nüüd on hinna- ja kvaliteedisuhe rohkem paigas.



Pärast tunde mõnulemist käisime korraks kohalikus Maximas, et endale jooke-sööke hankida. Reaalsuses me ostsime jäätist, siidrit ning läksime siis Lavendel Cafe'sse, kus me otsustasime kõhu täis süüa, et siis toas edasi tšillida. 


Kohvik ise on väga kena ja hubane. Mulle on alati meeldinud need kohad, kus saab  istuda diivanil ja kus on hunnik patju. See tekitab automaatselt koduse tunde ja minu meelest maitseb toit ka kohe oluliselt rohkem. Kohviku menüüle annan hindeks 5+! Nii palju huvitavaid asju, et pidi lausa mõtlemisaja võtma enne tellimist. Mina otsustasin valida fetuccine pasta Alfredo kanaga (7.50€) ja Ae valis Tai krevetisalati riisinuudlite ja seesami-magusa tšillikastmega (8€). Joogiks valis Ae jäätisekokteili ja mina miski kokteili, mille nime ma ei mäleta, aga milles oli kokkusegatud umbes neli erinevat alkoholi ja alkoholivaba asja ei tundunud seal sees üldse olevat. Mina jäin oma valikuga väga rahule, pasta oli nii maitsev, et kuku pikali, aga Ae salat oli veidi liiga vürtsine, lõpp tal jäigi see-tõttu kahjuks söömata. 






Alguses oli restoranis elav muusika ka, see oli jälle üks plusspunkt. Mis mulle aga ei meeldinud, oli esiteks see, et kohvik oli avatud kuni 24 või kuniks külalisi jätkub, aga kui meie poole üheteist ajal läksime, öeldi, et natuke veel on köök lahti. Täpselt ei saanudki aru, kas siis 23ni või me umbes sundisime kokka uneajast veel meile süüa tegema. Selline informatsioon võiks kirjas olla, et kohvik avatud kuni 24, köök avatud kuni 23 vms. Ja teine väga imelik asi oli see, et viimase tund aega istusime me kohvikus üksinda. Ei olnud teisi kliente ega ka teenindajaid. Kui ma maksta tahtsime, ei olnudki kellelegi maksta konkreetselt. Mina ütlesingi, et lähme minema, hommikul tuleme maksame, aga sõbrannal hing valutas ja arvas, et me peaks ikkagi ootama. Noh, ootasime siis. Viisakusest jätsin neile tippi ikkagi, sest söök oli viimase peal ja meid teenindanud noormees tegelikult ka. 

Kui tuppa tagasi läksime, vaatasime oma supersuurest telekast (ja see tõesti oli suur ja äge!) veel filmi, jõime pisut ja jäime siis magama. 

Hommikul ärkasime äratusega 9.30, sest hommikusööki pakuti 11ni ja sellest ei tahtnud ilma jääda. Kahjuks hommikusöök oli pigem pettumus. Me läksime 9.45 sööma ja enamik asjadest olid juba otsas, eriti just värske osa ja võileiva materjal. Ae mainis, et kui tema eelmine kord käis, pandi neid asju juurde, aga seekord mitte. Kusjuures 10.15 korjati juba ka kõik saiakesed-pirukad ära, nii et kui üks sats inimesi 10.45 tuli, siis nad ei saanudki suurt midagi. See oli minu jaoks üllatav, sest kuigi ma pole Eestis eriti hotellides olnud, siis vähemalt Ameerikas oli küll nii, et kui hommikusöök oli 10ni, siis see tähendaski, et ka 9.59 olid kõik asjad veel olemas. Arvestades, et hommikusöögi pärishind oli 6€, siis seda makstes ma oleks ikka väga pettunud olnud. Söök, mida me saime, maitses aga hästi, muna-peekon, puder, pirukad, mahlad, kõik olid head. Ainult hommikuhelbed olid mingid jahukäkid, mida mina süüa ei suutnud.





Pärast hommikusööki pakkisime toas asjad kokku ja läksime veel kord spaasse. Siinkohal jälle üks suur pluss, et me võisime kõigepealt check-outi teha ja siis spasse minna, keegi ei pannud meile kellaajaliselt mingeid piiranguid. See oli mugav ja armas ja tore. Teisel päeval olime spaa osas nii laisad, et lebotasime jaapani vannis ja siis jõime jooke lamamistoolide peal ja lihtsalt lobisesime. Me üldse lobisesime nii palju, et ma ütlesin ka Aele, et mul on temast nüüd puhkust vaja, mitmeid tunde pidin ta juttu kuulama (haha, see muidugi on nali). 

Kahjuks meie mõnus puhkus lõppes vihmase ilmaga, sest nii kaua kuni meie basseinis sulistasime, oli otsustanud päike jalga lasta ja vihmaga asenduda, seega polnud näiteks mu päikeseprillidest enam üldse mitte mingisugust kasu. Õnneks aga pärast sellist leboaega ei morjenda isegi mitte vihm, las kallab. 

teisipäev, 7. aprill 2015

Viimase aja kinoelamused

Viimase üsna lühikese aja jooksul sattusin kinno vaatama nelja täiesti erinevat filmi. Kui üks neist oli tõsielul põhinev, siis teine täielik ulme ja väljamõeldis, kolmas ülemaailmne hitt ja neljas omamoodi põnevik ja komöödia kaks ühes. 

Üks neist on "Kiired ja Vihased 7." See film ilmselt ei vaja mingit lisatutvustust, aga räägin veidi sellegipoolest. 

Domi ja Briani komando on USAsse tagasi pöördunud ning üritab kohaneda seaduskuuleka ja rahuliku elustiiliga, mis mõjub kohati lausa koomiliselt. Seda rahu on otsustanud rikkuda aga eelmises peatükis mättasse löödud pahalase Owen Shaw’ vend Deckard. See külmavereline eks-eriüksuslasest monstrum on asunud oma venna eest kätte maksma, alustades Hani kõrvaldamisest Tokyos ning üritades sama ka Hobbsiga. Et Deckard Shaw’d tabada, pöördub Dom kõrgetasemelise valitsusagendi poole ning teeb mõlemale kasuliku diili. Algab globaalne jaht ning seekord pannakse rehvid suitsema nii Abu Dhabis, Los Angeleses, Tokyos kui ka Aserbaidžaanis.

Ägedalt uuendusliku režissöörina tuntud James Wani lavastatud ülitempokas maantee-märul pakub kõike seda, mida sarja fännid kannatamatult ootavad, keerates seekord tuure korralikult pealegi – seda nii ulmeliste trikkide, pööraste kahevõitluste, rajude kiiruste kui ka salapäraste uute tegelaste osas. Vähem oluline ei ole aga ka läbi terve filmisarja kujunenud peategelaste vaheline sõprus, mis sel korral tõsiselt proovile pannakse.

Tuleb tunnistada, et antud film on kindlasti megapopulaarne juba sellepärast, et inimesed tahavad teada, kuidas lahendati ära Paul Walkeri surm ja kas filmis on aru saada, mis hetkel asub tema osa täitma hoopis tema vend. Etteruttavalt võin öelda, et Brian filmis ei sure ära. Internetis liigub ka video filmi lõpust, lisan selle siia ka. 

Ma ütlen ainult ühte - filmi lõpp oli lihtsalt imeilus! Ma nii ootasin, et midagi sellist tuleks, aga ikkagi nutsin, kui see tuli. Kohe hingest nutsin. Ja ma polnud ainus. Seega, isegi, et see film oli täis ebareaalseid trikke ja kohati oli tunne, et ahh olge nüüd, maksis lõpp kogu filmi kinni. Tegelikult oli terve film hea ja neile, kes otsivad Paul Walkeri venda filmist, te 99% ei leia teda, vähemalt meie seltskonnast enamik ei leidnud. Mina leidsin ühe koha ja hiljem googeldades sain teada, et nii ka oli, aga kui selle peale ei mõtle, siis ei leia, grimmeerijad on teinud suurepärast tööd. Ja veel ütlen seda, et kaadris, kus autod lennukist alla kukuvad, ei ole kasutatud eriefekte, need autod tõesti lendasidki alla (kui ei usu, google'da fakte enne filmi).

PS! Selle filmi soundtrack on lisaks kõigele veel mega-mega-mega hea!


Täiesti teistsugune film oli "Kingsepp." Me käisime ühe sõbrannaga kogu aeg mingeid tõsiseid ja kurbasid filme vaatamas ja leppisime kokku, et järgmine film peab olema naljakas. Nii see valitud saigi. Tundus, et Adam Sandleri osa peaosas annab viis punkti kümnest kohe ära. Filmist endast nii palju, et loo peategelane Max Simkin (Adam Sandler) on neljandat põlve kingsepp New Yorgis. Mees on oma üksluisest elust üpris nüristunud, kuid mingit paremat ideed, mida oma elukesega ette võtta, tal ka pole. Tema meelest on isegi kahtlaselt sõbralik kõrvalpoes asju ajav sõber. 

Ühel päeval hakkavad Maxi kingsepaputkas lahti rulluma sündmused, mis mehe katuse koos seintega sõitma panevad. Nimelt on ta omandanud võime kunde kingadesse astudes hakata elama jalanõude omaniku elu. Mõistagi avab selline imeoskus talle täiesti uued horisondid teha pulli ja nautida elu. Peagi jääb ta aga jalgu kohalikule maffiakunnile ja pigist pääsemiseks on vaja kokku võtta nii oma sisemine kangelane kui kohalike klemmide abijõud. See on vastuoluline ja hoogsa musta huumoriga vürtsitatud lugu armastuväärse äpu muundumisest oma parimaks versiooniks iseendast.

See film oli üsna mõttetu. Naerda sai pisut ja lõpp oli väga ootamatu, sellist lahendust poleks oodanud, aga olgem ausad selline magic värk on ebareaalne ja ma ei tea, kas ma olen liiga vanaks saanud, et ma seda enam ei hinda (sest mu lemmikraamat oli VÄGA KAUA Harry Potter) või see oli lihtsalt lame või ma olen imelik. 



Väga äge komöödia ja põnevik oli aga film "Fookus." Sarnaselt Kingsepa filmile, andis siin peaosatäitja Will Smith juba pooled punktid filmile ära. Ta kehastab Nickyt, kogenud petturit ja varast, kellel tekib romantiline suhe kollanokast suli Jessiga. Noorele daamile ametisaladusi õpetades tekivad mehel tema vastu tunded ning ta katkestab väljaõppe kohe. Kolm aastat hiljem ilmub naine - nüüdseks juba vilunud petis - välja Buenos Aireses kõrgete panustega võidusõidul. Keset Nicky uusimat ja äärmiselt ohtlikku petuskeemi keerab Jess ta plaanid täielikult pea peale... 

Ma arvan, et sellele filmile tuleb anda lõpu eest Oscar. See, mismoodi suudeti ära petta filmis need, keda vaja, inimesed, kes filmi vaatasid kui ka filmis need, kes omast arust teisi petsid, oli lihtsalt wow! See oli veidi nagu Inceptioni filmis unenäost unenäkku minemine, nii et lõpuks oli raske järgida, mitmendas astmes ollakse. Selles filmis küll ei minda unenägude maailma, aga pettus käib küll neljal tasandil. Väga põnev ja hoiti põnevust lõpuni välja. 



“Tähtis on eksitamine ja keskendumine. Aju on aeglane ega suuda kõike jälgida. Koputa paremale, võta vasakult.“



Nendest neljast filmist kõige tõsielulisem oli "Ameerika Snaiper." 

Tõsieluline sellepärast, et tegemist ongi Jason Halli stsenaariumi järgi tehtud filmiga, mis põhineb Chris Kyle’i ja Scott McEwani kirjutatud raamatul. Elulooraamat oli tõeline menuk, püsides 18 nädalat New York Timesi menukiedetabelis, 13 neist esikohal. 



USA mereväe eriüksuslane Chris Kyle saadetakse Iraaki kindla ülesandega – kaitsta oma relvavendi. Tema uskumatu täpsus päästab lahinguväljal lugematul hulgal elusid ja kui jutud tema vägitegudest liikvele lähevad, hakatakse teda Legendiks kutsuma. Aga Kyle’i tuntus kasvab ka vaenlaste hulgas, muutes ta mässuliste peamiseks sihtmärgiks. Samal ajal peab ta kodurindel aga teistsugust võitlust – ta püüab teisest maailma otsast olla hea abikaasa ja isa.

Kuigi ohus on nii tema elu kui ka kodused suhted, käib Chris Iraagis neljal piinarikkal missioonil, olles musternäide mereväe eriüksuse SEAL põhimõttest „Kedagi ei jäeta maha“. Kuid naise Taya Ranae Kyle’i ja laste juurde tagasi tulles mõistab Chris, et ta ei suuda hoopis sõda maha jätta. Seda pealtvaadata on üsna kurb ja karm, sest tuleb aru saada, et maailmas on tuhandeid mehi, kes on praegu sõjas, kes on seal käinud ja ka neid, kes pole sealt kunagi tagasi tulnud. Filmis on väga realistlikult näidatud, mida tunneb kodune, kui keset telefonikõnet lõhkeb pomm ja vastust enam ei tule. Näidatud  perekondi, kes ootavad lennukilt saabunud isa-onu-venda-abikaasat, kuid kes ei pruugi tuttavat nägu enam näha, sest sõda muudab inimest. 

Ja isegi kui lõpuks otsustab see inimene koju tulla ja enam mitte kunagi sõtta minna, ei pruugi me pooltki aru saada, mis toimub tema sees. 

Film lõppeb väga poolikult, näidates rongkäiku Chris Kyle'i matustele ja seda, kui paljud inimesed temaga hüvasti jätma tulid, aga mitte selgitades, kuidas ta suri. Või miks. Samas jällegi huvitav minna koju ja googeldada. Seda võib muidugi enne filmi ka teha, viia ennast kurssi mehega, keda nimetati läbiaegade parimaks snaiperiks Ameerikas. 

Mulle väga väga meeldib kinos käia, jätkuvalt ning ma jätkuvalt vaatan ära kõiksugu filmid, mida keegi mulle pakub või soovitab või mida ise arvan treileri põhjal ägedaks. Viimane kipub mul küll untsu minema, päris palju jama on ka saadud vaadata sel aastal. Nii, et ootan igasugu soovitusi.