esmaspäev, 23. märts 2015

Koertest: Chow chow

Minul on kodus kaks koera, mõlemad oma tõult chow-chowd. 

Esimene neist tuli meie koju väga naljaka loo läbi. Nimelt tahtis mu ema saada veel üht last ja mu isa saatis ta kuu peale ning kinkis talle sünnipäevaks koera. Ma ei mäletagi, kas meil oli see chowchow jutt enne ka käinud või ei, aga igal juhul hakkasime me siis omale kutsikat otsima ja märtsis sündiski meie Tiks, kelle me mais endale koju tõime. Tiku on pärit Wanted Soul kennelist ja nii ongi ta ametlik nimi Wanted Soul Bright-Eyed Diary. Meie kutsume teda Tikuks. Kust see tuli, ma ei mäletagi. 

Kuna me käisime teda mingi aeg seal Tartus ka vaatamas, läksime talle mais järgi väikese karbiga, kuhu sisse ta eeldatavasti oleks pidanud mahtuma. Aga vot ei mahtunud. Ta oli vahepeal kolmekordseks paisunud. Nii istus ta terve tee mul süles ja vahepeal tal tuli pissihäda ka muidugi, siis selle ta lasi mulle lihtsalt sülle. Vot selline kena mälestus. 












Kui Tiku oli meil kolm aastat olnud, mõtlesime lasta talle pojad teha. Enne me muidugi käisime näitustel temaga, sest mingid hinded oli vaja kokku saada, enne kui paaritada tohib. Tõukutsude värk. Käisime seal samas kennelis paaritamas, tahtsime valgega, et siis lootust endale ka valge kutsikas saada, aga valge isane oli nii beebi alles, et ta tahtis ainult mängida. Seega oli meil variant kas loobuda või üritada teise koeraga. Üritasime teisega. 

Nii sündisid meil oktoobris 2009 kutsikad. Tol saatuslikul päeval oli emps, kes pidi Tikut aitama, hoopis Leedus ja nii jäin mina koju, et talle toeks olla. Pojad lupsasid välja iga natukese aja tagant ja praegu mõeldes on muidugi naljakas, aga sel hetkel ma olin ikka natukene paanikas ka. Kolmas poeg sündis surnult, ta ei hinganud ega midagi ja minu instinkt ütles, et ma peaks teda rätiku sees hõõruma. Kuskilt oli nii meelde jäänud. Hõõrusin ja hõõrusin, paitasin, soojendasin, armastusega tegutsesin ja boom, hakkaski kutsikas hingama. Sellest kutsikast muidugi saigi meie kutsikas, see oli just kui saatusemärk, et tema peab jääma. Hiljem sündis üks kutsikas ilmselt veel surnuna, aga kuna see juhtus pea mitu tundi hiljem teistest, ma lihtsalt ei märganud seda ja temal jäigi elu elamata. Olin väga nukker muidugi.
 



Ülejäänud neli olid aga megavahvad sellid. Isa ehitas neile vannituppa kasti, seega seal nad siis elasid. Nimedeks said Bibytiffen, Waldemar, Mignon ja Lizzybell (kes hiljem Soomes muudeti Tigruks). Mignonil oli kodu kohe olemas, nimelt mu sõbrad otsustasid ta endale võtta, Liisu läks Soome kõige viimasena ning Bibi sai kodu üsna Mignoni lähedale. Waldemar jäi meile ja me ristisime ta kiirelt Volliks. Või tegelikult oli ta Volli juba enne, me üritasime talle lihtsalt passi viisakat nime panna. 











Ja nii ongi meil nüüd kodus kaks koera - Tiku ja Volli - ema ja poeg.

Chow-chow on megamõnus tõug. Esiteks, nende välimus, nad on ju lihtsalt imearmsad, ei jäta kedagi külmaks. Jah, neid tuleb kammida, ei, neid ei tule kammida iga päev. Meie kammime korra nädalas ja see on täiesti piisav. Jah, neid tuleb pesta, jah, see võtab aega terve päeva. Küll mitte pesemise osa, aga kuivatamise osa küll. Selleks on vaja vaba päev võtta. Meie eriti neid ei traumeeri, ühel korral käisid nad ka koertepesus, professionaalse pesija juures, aga Tiku oli pärast seda saba longus veel mitu nädalat ja Volli hammustas pesijat (ta ei hammusta kunagi kedagi), seega me ei traumeeri neid enam ja peseme ise. 

See on tõsi, et neil on lilla keel (vaata allpool olevaid pilte) ning see on müüt, et nad on kurjad. Nad ei salli võõraid, kohe üldse mitte, näiteks meie koerad hauguvad ka siis, kui naabrite juures on keegi või kui üle tänava ridaelamu juures on võõrad. Kaitsevad tervet tänavat. Kui aga ühel korral on nad kedagi näinud, mäletavad nad seda surmani. 




Tikul oli jalg haige, mitte ta pole mingi moeguru Nike sokiga








Söövad meie kutsud krõbinaid ning kaks korda nädalas on kalapäev, kus keedame neile kala ja riisi ja paneme petti peale. Tundub nagu oleks see nende lemmik. Ahjaa, hommikuti saavad hammastepesu konti ka. Mõnikord söövad kassi konservi ära. Eriline lemmik on neil aga juust, ma tean, et see on mega imelik, aga juba koertekoolis tegid nad trikke ainult juustuga. Igasugused snäkid ja muud jamad ei huvitanud neid üldse. 

Minu meelest on nad ka targad. Vahel on muidugi udud, näiteks kass kavaldab nad iga kell üle, aga samas on neil kell täiesti selge, millal söögiaeg on, millal keegi koju tuleb ja nad tulevad alati ka tervitama, mis on megaarmas. Neil on ka traditsioonid kenasti meeles ning nad peavad neist kinni. Näiteks on nende söögikausid alati samal pool uksest, Tiku oma vasakul, Volli oma paremal. Jalutama minnes tunnevad nad rihma ära juba enne, kui me üldse õue jõuame ja on aia ees valmis. Kui autosse on vaja minna, siis nad enamasti hüppavad ise sisse (vahel väikse abiga), sest autosõit tähendab midagi toredat. Või arsti. Eelnevalt mainitult tunnevad nad ära inimesed, keda nad varem näinud on ning kallale ei lähe nad kunagi, pigem urisevad ähvardavalt. Nad muidugi hingates ka urisevad, nii, et isegi meie sugulased mõned kardavad neid. Kuudid on neil ka, aga seal käib ainult Volli magamas. Kord ühes, kord teises. Tiku armastab pigem selg vastu välisust magada. Väravat tahavad nad aga mõlemad näha, varem, kui meil kuudid teises kohas olid, ei läinud kumbki sinna, sest nad ei näinud lihtsalt sealt, kes aia juures toimetab. 

See, et chow-chowd on laisad ja vett ei armasta, on ka müüt. Vähemalt meie omade puhul. Mignoni puhul ka. Vette roniks nad igal võimalusel, lompi, järve, merre, kuhu iganes. Kui aias muru kastmiseks vesi voolab, ronivad nad sinna alla. Jalutada meeldib neile ka hullult, mida tihemini ja rohkem, seda parem. Vahel nad ei jaksa oodata kuni me neid viime ja panevad ise aiast jooksu. Õnneks on meil turvaline naabruskond ja enamasti keegi naabritest märkab neid ja toovad nad koju tagasi. Nad tulevad suht heameelega tagasi, ega nad ära minna ei taha, lihtsalt veidi jalutada. 






See jällegi on tõsi, et nende tervis on üsna nõrk. Pidevad hädad on silmade, kõrvadega, nagu nahk on märg kuskilt, tekib hotspot ehk nahapõletik ja see tekib tõesti kohe üle keha, ükskõik kuhu. Lisaks on nende eluiga väiksem kui mõnel teisel tõul. Öeldakse, et kui chow-chow elab üle kümne aasta, on juba hästi. 

Kui nende iseloomust rääkida, siis pean ütlema, et Volli ja Tiku on väga erinevad, kuigi nad väga kokku hoiavad. Näiteks, kui ühega on vaja arsti juurde minna, tuleb raudselt teine kaasa võtta, sest muidu see, kes koju jääb, läheb lihtsalt hulluks teist tagaotsides. Sama on toas olemisega, nad on kas koos toas või koos õues, muidu hauguvad üksteisele läbi seina-ukse. Volli on rohkem siuke totuke ja nunnu, Tiku ratsionaalsem.

Kui on vaja kodust minema joosta, jookseb pigem Tiku, Volli tunneb ennast nagu süüdi ja jääb mõtlema, kas peaks või ei. Kui aga neid tuppa kutsume, laseb Tiku alati Vollil esimesena minna, et näha, kas ta saab riielda või ei. Kui saab, jääb tema ilusti trepi peale nagu hea koer, kui aga lubatakse sisse, jookseb järgi. Väga geniaalne. Kui autosid aeda ajame, istub ka Tiku kenasti koha peal, aga Volli jookseb juba poole sõidu ajal tervitama ja kakerdab küll auto ees, küll kõrval, üritame teda kogu aeg mitte alla ajada. Kui neid kammime, naudib Tiku olukorda, aga samas puikleb hullult vastu näiteks kõhualt kammimisel, Volli on pigem alandlik, ohkab sügavalt ja laseb kammida. 

Mis puudutab aga nende armastust meie vastu, siis seda pakuvad nad küll jäägitult. See on uskumatu, kui palju armastust on ühe looma sees. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar