esmaspäev, 30. märts 2015

Kliendikaardid ja nende kasulikkus

Mu rahakotis on 15 kliendikaarti. Kirjutan, miks neid kasutan ja kui kasulikud need on. 

1. Solaris Club kaart, mis on ilmselt rahaliselt mulle kõige kasulikum. Nimelt on sellega parkimine oi-oi kui odav, ükskõik, kas mul arve on ees 6, 8 või 10€, see kaart annab allahindlust ja maksan 4€. Kolme tunni parkimise eest 4 eurot maksta on üsna suur võit, südalinnas eriti. Lisaks saab selle kaardiga allahindlust ka poes, 5%, kui ma ei eksi. 

2. Partnerkaart. Hetkest, mil see hakkas Selveris boonust korjama, on see minu jaoks väga kasulikuks osutunud, sest mu kodupood on Selver. Kaubamajas meeldis ta mulle ka, sest allahindlust sai. Kuulsaalis on aeg-ajalt boonused selle kaardiga ja Shu kingapoes näiteks. Mul muud kohad ei tule kohe pähegi, aga olen seda kaarti lehvitanud ikka küll igal pool.  

3. Rimi kaart. Jällegi, paljud head pakkumised poes ja boonuse korjamise süsteem. Väga kasulik, tuleb mainida. Mujal seda vist eriti kasutada ei saagi. 

4. Hesburgeri kaart. Ma pole kindel, mis seisus ta mul praegu on, aga vahepeal sain tasuta kakaod juua, sest mingi Silver-tase oli täis. Ma ei tea, kust see tuli, sest me eriti ei käi seal, aga no ju tuli. Selle kaardiga on igakuised pakkumised ja samuti ka boonusraha korjamine. 

5. D-päike päevituskaart. Sellel erilist otstarvet pole, saan sellega päevitada ja kaardiomanikule on veidi soodsamad hinnad kui muidu. 

6. Statoil Extra. Ilmselgelt on see tankimiseks ja see on päris kasulik, esiteks on kütus soodsam, teiseks on iga kuues kuum jook tasuta ja midagi nad pakuvad seal veel. Suvel oli neil extra kaardi omanikele megaäge mäng ka, pidi kraapima ja sai auhindu võita. Võib-olla oli see kõigile, mitte ainult kaardiomanikele, aga sealt ma selle info sain. 

7. 5+ kliendikaart. Seda kasutan 5+ tanklas ja selle peamine otstarve on jällegi soodsam kütus. Ma küll kahjuks ei satu sinna eriti tihti, aga kui satun, on jälle rõõm näha, et arve väiksem on kui tankuris. 

8. Säästukaart. See hetkel seisab üsna kasutuna, sest ma ei käi eriti Konsumis, aga vanasti oli meil Konsum kodupood ja siis sai see kaart ka tehtud, sest seal ikka megapalju pakkumisi ainult kaardi omanikele. 

9. Venus Club. Selle kaardiga saan ma vist alati tasuta sisse (võib-olla oli mingi kellani ka). Rohkem ma vist ei saa midagi, aga arvestades, et Venus Clubi pilet maksab 7€, olen ma väga rahul selle pakkumisega ka. 

10. Kalev šokolaadipood. Magusasõprade kõige vajalikum kaart! See on uskumatu, kui palju odavamad on asjad selle kaardiga Kalevi poes. Näiteks mu lemmikud piparmündikommid oli 2.69€ ja selle kaardiga 0.69€. Oi ma ostsin neid kohe hunniku. Igast muid pakkumisi on ka, šokolaadid, kommid, karbid, värgid särgid. 

11. Boost. Selle smuutikohviku kaart annab mulle üheteistkümnenda joogi tasuta. Kümme tükki pean ise ostma ja siis lõpuks ometi üks tasuta. Üpris tüütu, aga samas, kui ma seal nagu nii käin, võin ju neid templeid endale korjata ka. 

12. Sub Club. See on subway kaart, mis annab lõpuks ühe võiku tasuta, neid kleepse peab sinna korjama mõne aja, suur võiku annab 2tk, väike ühe, kokku tuleb korjata 8 või 16, vastavalt, mis suuruses saia tasuta tahan. Jällegi üsna tüütu, aga kui ma nagunii käin, võin neid kleepse korjata ka. Ülla eesmärgi nimel. 

13. Peetri  Pizza. Neid kaarte on mul lausa kaks, sest nad on nii kavalad, et neil on igas putkas oma kaart. Nii mul ongi Tööstuse oma, kus me sõbrannaga käime pizzat söömas ja Mõigu oma, kust ma koju ühel korral ostsin. See on üsna mõttetu kaart, kuna 2 väikest pizzat annavad 1 templi ja alles kümnes pizza on tasuta. Mis sisuliselt tähendab, et ma pean enne 18 väikest ära sööma, kui ma templid täis saan. Haha. 

14. Opera Pizza. Siin peab jälle 10 templit kokku saama, aga siin annab suur pizza 2 templit. Mul on kuus tükki juba koos, äkki saan kunagi kümme ka kokku.

15. Takko Fashion sooduskaart. Ma ei tea isegi, kas see kaart veel kehtib, aga millegi pärast on ta mul rahakotis endiselt olemas. Ma ei tea sedagi, mis ta mulle annab või andis. 



Lisaks on mul veel Kalevi fännikaart, millega saan terve hooaja vältel tasuta sisse, no see on ilmselt parim investeering. Tegelikult mu isa ostis selle mulle, aga ma võitsin fännimängus kohvimasina ja andsin selle talle, seega aus diil. 

Veel on mul roheline kaart, millega Tallinnas tasuta bussiga sõita saab. Ma eriti ei sõida, aga see on päris lahe tegelane, mulle meeldib. 

Rohkem kaarte mul pole. Kunagi mul näiteks oli Seppälä kaart, mille kasulikkusest ma aru ei saanudki, kasutasin seda mõned korrad ja kui viimane kord kasutada tahtsin, ütles teenindaja, et seda enam ei ole. Ee, okei. Milleks mul seda üldse oli vaja, have no idea. Ja tegelikult on mul kodus sahtlis veel terve hunnik kaarte, näiteks Photopoint, Lyoness, vahelduva eduga Amigo klubikaart, Bosse loomapoe kaart ja ID-kaardi peal on ka veel SushiPlaza kliendikaart. Ahjaa, Stockmanni kaart on mul ka, mida saab tasuta parkimiseks kasutada. 

reede, 27. märts 2015

Kontoritöö - yes, no?

Ma rääkisin kunagi, et minust ei saa iial kontoriinimest, kes töötab 9-17 ja teeb päevast päeva sama asja. Mul oli selline tunne, et ma sureks lihtsalt ära säärase rutiiniga. Eks mu eriala, ajakirjandus, aitab sellele arvamusele kaasa, sest pole midagi spontaansemat kui ajakirjaniku elu. Tegelikult, politseil on ka üpris spontaanne see värk. Muidugi, nagu alati, never say never, ja nii töötangi ma praegu kontoris, enam-vähem 9-18. Mis siis on minu töökoha ja kontoritöö plussid ja miinused?

+ Stabiilsus. Ma tean täpselt, mis kell pean hommikul ärkama, et jõuda ja ma tean täpselt, mis kellaks võin endale õhtuks plaane teha, sest selleks ajaks on töö läbi. 

+ Kindel töökoht. See läheb eelmise plussiga põhimõtteliselt kokku, aga ma mõtlen selle all seda, et ma pean igal hommikul tulema samasse kohta ja ma lahkun ka õhtul samast kohast. Ajakirjanikuna töötades ei teadnud ma põhimõtteliselt mitte kunagi, kus mu päev lõppeb. 

+ Lõunaaeg. See ilmselt on mu lemmik aeg! Ma küll alati ei kasuta seda, aga kui kasutan, naudin väga seda, et saan näiteks sõbrannaga kiirelt kokku saada, kõhu täis süüa ja natuke juttu ka rääkida. Tegelikult isegi kui ma ainult töökaaslastega lõunal käin, on see mõnus, sest me oleme teises keskkonnas ja see on kuidagi selline patareide laadimine. Ja enam-vähem samal kellaajal ka. Mäletan, kuidas Õhtulehes minu lõuna kellaajad varieerusid 12-17 vahel. 

+ Kodukontori võimalus. See tähendab seda, et kui ma ikka tunnen veidi halvasti, siis ma ei pea minema kontorisse kannatama, vaid saan oma tööülesanded kenasti ka kodus ära teha. Ajakirjaniku tööd on kodus raske teha, sest 99% juhtumitest on vaja kohapeale minna pilti tegema või asjaosalistega rääkima. 

+ Alati soe ruum. Meil küll alati pole soe, sest vahepeal otsustab keegi konditsioneeri hullult puhuma panna ja siis ma külmetan, aga seda ei anna võrreldagi sellega, kui ajakirjanik peab tegema lugu nt õues, talvel, paksu lume ja miinuskraadidega. Mina õnneks talvel pole pidanud tegema, aga vihma käes seismine oli ka küllaltki ebamugav. Vastupidiselt tegelikult isegi lauspäikese käes on veidi raske töötada. 

+ Saku Läte vesi! Ma ei pea ostma vett, et oma janu kustutada, ma võtan kanistrist sooja või külma vett ja naudin. 

+ WC. Naljakas põhjus, aga teate, üpris raske on mööda linna joostes leida kohta, kus WC'd saaks kasutada. Muidugi, kui seda on pidanud juba tükk aega tegema, jäävad ühel hetkel meelde kohad, kus saab. Kui iga WC maksab 20 senti, siis päeva lõpuks oleks ju juba märgatav summa jälle kadunud. 

+/- Seltskond. See on nii pluss kui ka miinus, sest kui oma kaastöötajatega hästi läbi saad, on see igavesti vahva, aga alati ei saada ka, siis on miinus. Minul on see üks suur suur rasvane pluss, sest mu kaastöötajad on ulme ägedad inimesed ja mind võeti nii kiiresti omaks. 

- Rutiin. Suurem osa ajast on tööülesanded samad, mis tähendab, et viis päeva nädalas sama asja tehes võib kergelt igavus peale tulla küll. See küll otseselt minu miinus ei ole, sest mina teen siin firmas igasugu tsirkust, mida iganes vaja on. 

- Pikalt ühe koha peal. See oli minu peamine põhjus, miks ma ütlesin, et minust kontorirotti ei saa. Ma ei suuda olla ühe koha peal. Ma tahan ringi käia, joosta, möllata, rääkida jne. Õnneks praegune kontor võimaldab mul seda teha, kui ikka mõistus jumala kokku jookseb, jalutan Ülemiste keskusesse ja ongi jälle veidi teistmoodi. 

- Varajane ärkamine. See on veidi pirtsakas põhjus, aga mulle nii meeldiks mõni tund kauem magada. Ma näen nädalavahetustel, et tegelikult jääbki ainult 1-2 tundi puudu unest, et oleks Duracelli jänes jälle. 

- Pidev kontroll. Seda on küll meie firmas vähe, aga sellegipoolest tuleb üsna tihti aru anda oma tegemistest ning paratamatult on see vahel veidi tüütu.

- Draamad. Kontoris ja paljude inimestega koostöötades on loomulik, et tuleb ette arusaamatusi. Mina ise tunnen, et seda kõike võiks palju vähem olla, vahel ongi nii, et ma ise pole isegi mitte selles tülis sees, aga paratamatult sunnitakse pooli valima jne. Võib-olla see pole isegi mitte kontoritöö miinus, vaid naistekollektiivi miinus. Haha! 


teisipäev, 24. märts 2015

D-päike päevituskeskus: Sun Angel

Ma pole just eriline solaariumifänn, aga mulle meeldib see soe tunne, mis sealt saan ning mis seal salata, väike jume meeldib ka. Grillkanaks küpsetaja pole ma kunagi olnud ja tavalises solaariumis pole ka käinud, huvi selle vastu tekkis alles siis, kui tekkisid d-päikse kapslid. Mul on soovitanud solaariumis käia nii nahaarst (kui olin noorem ja aknega kimpus) kui ka neuroloog (sest peavalude üheks lahendajaks on päike ja D-vitamiin) ning ma pole kunagi eriti mõelnud, et sellest võiks midagi halba olla. Pigem mõtlen, et mõõdukaks tuleb jääda. Nii on ju tegelikult iga asjaga. 

D-päike on uus tervisliku päevitamise kontseptsioon, mis on loodud tuginedes Euroopa Liidus kehtivatele normidele. D-Päike eeliseks tavasolaariumi ees on madalama UV intensiivsusega lambid. D-Päike solaariumis ei saa nii kergelt päikesepõletust ja selle üldine UV doos on madalam kui tavasolaariumis.

Mida see täpselt endast kujutab ja mis on d-päike, saab lugeda solaariumikoja leheküljelt. 

18.märtsist on Narva mnt D-Päike salongis saadaval uus Sun Angel kapsel. Täielikult riskivaba päevitus koos maksimaalse D-vitamiini koguse ja ideaalse päevitusjumega. Kõigepealt määratakse sensoriga Sul otsa eest nahatüüp, mille järgi päevitusaparaat arvutab optimaalse tugevusega päevitusseansi täpselt Sinu nahatüübi järgi. Lisaks vahetub seansi ajal tugevus, vastavalt sellele, kuidas see aparaat tunneb, et vajalik oleks ning seanss on 20 minutit, kõigile. 

Pilt: D-päike päevituskeskus Facebooki leht

Mulle see kapsel väga meeldis, pritsis vett, puhus tuult, mängis muusikat (küll mu enda iPodist), rääkis minuga juttu ja soojendas mõnusalt. Ainus, mis on ehk veidi halb, on üliintensiivne näolamp, aga seda hoiatas teenindaja kohe alguses, et teisedki kliendid on maininud. See näolamp tõesti küttis hoolega, umbes kahe minutiga oli siuke tunne, et okei, mina lähen minema. Muus osas ma ebameeldivusi ei tundnud ning see 20 minutit möödus linnulennul. Kusjuures, kui kapslist välja tulin ja peeglisse vaatasin, mõtlesin, et olen rassi vahetanud. Tegin pilti ka, aga see natuke liiga intiimne, et siia ülesriputada. Sõbrad, kellele näitasin, ütlesid küll, et jõhker vahe ikka. 

Õhtupoole aga kippus mu nahk sügelema. Teate ju küll seda tunnet, kui päeval rannas liiga palju päikest oled võtnud. Seega, mulle tundus, et see sensor kas ei saanud päris täpselt mu nahatüübist aru või ülehindas mind. Päev hiljem muidugi oli kõik korras ja mulle jäi mälestuseks ainult kaunis jume, aga endiselt piinab mind see tunne, et seda sai natuke palju. Võib-olla oli ka aeg liiga pikk, sest tavaliselt olen 12-15 minutit (samas ütles teenindaja, et sinna kapslisse võib minna ka täiesti lumivalge inimene, sest sensor määrab naha järgi tugevuse). Igal juhul oli väga lahe kogemus, aga edaspidi jään ikkagi oma d-päikese kabiinile truuks ja valin ise minuteid, see sunnitud 20 minutit on minu jaoks veidi liiast. 

Kas aga proovida tahab, siis kuu lõpuni on tutvumishind - 20 minutit 9.90€. 

esmaspäev, 23. märts 2015

Koertest: Chow chow

Minul on kodus kaks koera, mõlemad oma tõult chow-chowd. 

Esimene neist tuli meie koju väga naljaka loo läbi. Nimelt tahtis mu ema saada veel üht last ja mu isa saatis ta kuu peale ning kinkis talle sünnipäevaks koera. Ma ei mäletagi, kas meil oli see chowchow jutt enne ka käinud või ei, aga igal juhul hakkasime me siis omale kutsikat otsima ja märtsis sündiski meie Tiks, kelle me mais endale koju tõime. Tiku on pärit Wanted Soul kennelist ja nii ongi ta ametlik nimi Wanted Soul Bright-Eyed Diary. Meie kutsume teda Tikuks. Kust see tuli, ma ei mäletagi. 

Kuna me käisime teda mingi aeg seal Tartus ka vaatamas, läksime talle mais järgi väikese karbiga, kuhu sisse ta eeldatavasti oleks pidanud mahtuma. Aga vot ei mahtunud. Ta oli vahepeal kolmekordseks paisunud. Nii istus ta terve tee mul süles ja vahepeal tal tuli pissihäda ka muidugi, siis selle ta lasi mulle lihtsalt sülle. Vot selline kena mälestus. 












Kui Tiku oli meil kolm aastat olnud, mõtlesime lasta talle pojad teha. Enne me muidugi käisime näitustel temaga, sest mingid hinded oli vaja kokku saada, enne kui paaritada tohib. Tõukutsude värk. Käisime seal samas kennelis paaritamas, tahtsime valgega, et siis lootust endale ka valge kutsikas saada, aga valge isane oli nii beebi alles, et ta tahtis ainult mängida. Seega oli meil variant kas loobuda või üritada teise koeraga. Üritasime teisega. 

Nii sündisid meil oktoobris 2009 kutsikad. Tol saatuslikul päeval oli emps, kes pidi Tikut aitama, hoopis Leedus ja nii jäin mina koju, et talle toeks olla. Pojad lupsasid välja iga natukese aja tagant ja praegu mõeldes on muidugi naljakas, aga sel hetkel ma olin ikka natukene paanikas ka. Kolmas poeg sündis surnult, ta ei hinganud ega midagi ja minu instinkt ütles, et ma peaks teda rätiku sees hõõruma. Kuskilt oli nii meelde jäänud. Hõõrusin ja hõõrusin, paitasin, soojendasin, armastusega tegutsesin ja boom, hakkaski kutsikas hingama. Sellest kutsikast muidugi saigi meie kutsikas, see oli just kui saatusemärk, et tema peab jääma. Hiljem sündis üks kutsikas ilmselt veel surnuna, aga kuna see juhtus pea mitu tundi hiljem teistest, ma lihtsalt ei märganud seda ja temal jäigi elu elamata. Olin väga nukker muidugi.
 



Ülejäänud neli olid aga megavahvad sellid. Isa ehitas neile vannituppa kasti, seega seal nad siis elasid. Nimedeks said Bibytiffen, Waldemar, Mignon ja Lizzybell (kes hiljem Soomes muudeti Tigruks). Mignonil oli kodu kohe olemas, nimelt mu sõbrad otsustasid ta endale võtta, Liisu läks Soome kõige viimasena ning Bibi sai kodu üsna Mignoni lähedale. Waldemar jäi meile ja me ristisime ta kiirelt Volliks. Või tegelikult oli ta Volli juba enne, me üritasime talle lihtsalt passi viisakat nime panna. 











Ja nii ongi meil nüüd kodus kaks koera - Tiku ja Volli - ema ja poeg.

Chow-chow on megamõnus tõug. Esiteks, nende välimus, nad on ju lihtsalt imearmsad, ei jäta kedagi külmaks. Jah, neid tuleb kammida, ei, neid ei tule kammida iga päev. Meie kammime korra nädalas ja see on täiesti piisav. Jah, neid tuleb pesta, jah, see võtab aega terve päeva. Küll mitte pesemise osa, aga kuivatamise osa küll. Selleks on vaja vaba päev võtta. Meie eriti neid ei traumeeri, ühel korral käisid nad ka koertepesus, professionaalse pesija juures, aga Tiku oli pärast seda saba longus veel mitu nädalat ja Volli hammustas pesijat (ta ei hammusta kunagi kedagi), seega me ei traumeeri neid enam ja peseme ise. 

See on tõsi, et neil on lilla keel (vaata allpool olevaid pilte) ning see on müüt, et nad on kurjad. Nad ei salli võõraid, kohe üldse mitte, näiteks meie koerad hauguvad ka siis, kui naabrite juures on keegi või kui üle tänava ridaelamu juures on võõrad. Kaitsevad tervet tänavat. Kui aga ühel korral on nad kedagi näinud, mäletavad nad seda surmani. 




Tikul oli jalg haige, mitte ta pole mingi moeguru Nike sokiga








Söövad meie kutsud krõbinaid ning kaks korda nädalas on kalapäev, kus keedame neile kala ja riisi ja paneme petti peale. Tundub nagu oleks see nende lemmik. Ahjaa, hommikuti saavad hammastepesu konti ka. Mõnikord söövad kassi konservi ära. Eriline lemmik on neil aga juust, ma tean, et see on mega imelik, aga juba koertekoolis tegid nad trikke ainult juustuga. Igasugused snäkid ja muud jamad ei huvitanud neid üldse. 

Minu meelest on nad ka targad. Vahel on muidugi udud, näiteks kass kavaldab nad iga kell üle, aga samas on neil kell täiesti selge, millal söögiaeg on, millal keegi koju tuleb ja nad tulevad alati ka tervitama, mis on megaarmas. Neil on ka traditsioonid kenasti meeles ning nad peavad neist kinni. Näiteks on nende söögikausid alati samal pool uksest, Tiku oma vasakul, Volli oma paremal. Jalutama minnes tunnevad nad rihma ära juba enne, kui me üldse õue jõuame ja on aia ees valmis. Kui autosse on vaja minna, siis nad enamasti hüppavad ise sisse (vahel väikse abiga), sest autosõit tähendab midagi toredat. Või arsti. Eelnevalt mainitult tunnevad nad ära inimesed, keda nad varem näinud on ning kallale ei lähe nad kunagi, pigem urisevad ähvardavalt. Nad muidugi hingates ka urisevad, nii, et isegi meie sugulased mõned kardavad neid. Kuudid on neil ka, aga seal käib ainult Volli magamas. Kord ühes, kord teises. Tiku armastab pigem selg vastu välisust magada. Väravat tahavad nad aga mõlemad näha, varem, kui meil kuudid teises kohas olid, ei läinud kumbki sinna, sest nad ei näinud lihtsalt sealt, kes aia juures toimetab. 

See, et chow-chowd on laisad ja vett ei armasta, on ka müüt. Vähemalt meie omade puhul. Mignoni puhul ka. Vette roniks nad igal võimalusel, lompi, järve, merre, kuhu iganes. Kui aias muru kastmiseks vesi voolab, ronivad nad sinna alla. Jalutada meeldib neile ka hullult, mida tihemini ja rohkem, seda parem. Vahel nad ei jaksa oodata kuni me neid viime ja panevad ise aiast jooksu. Õnneks on meil turvaline naabruskond ja enamasti keegi naabritest märkab neid ja toovad nad koju tagasi. Nad tulevad suht heameelega tagasi, ega nad ära minna ei taha, lihtsalt veidi jalutada. 






See jällegi on tõsi, et nende tervis on üsna nõrk. Pidevad hädad on silmade, kõrvadega, nagu nahk on märg kuskilt, tekib hotspot ehk nahapõletik ja see tekib tõesti kohe üle keha, ükskõik kuhu. Lisaks on nende eluiga väiksem kui mõnel teisel tõul. Öeldakse, et kui chow-chow elab üle kümne aasta, on juba hästi. 

Kui nende iseloomust rääkida, siis pean ütlema, et Volli ja Tiku on väga erinevad, kuigi nad väga kokku hoiavad. Näiteks, kui ühega on vaja arsti juurde minna, tuleb raudselt teine kaasa võtta, sest muidu see, kes koju jääb, läheb lihtsalt hulluks teist tagaotsides. Sama on toas olemisega, nad on kas koos toas või koos õues, muidu hauguvad üksteisele läbi seina-ukse. Volli on rohkem siuke totuke ja nunnu, Tiku ratsionaalsem.

Kui on vaja kodust minema joosta, jookseb pigem Tiku, Volli tunneb ennast nagu süüdi ja jääb mõtlema, kas peaks või ei. Kui aga neid tuppa kutsume, laseb Tiku alati Vollil esimesena minna, et näha, kas ta saab riielda või ei. Kui saab, jääb tema ilusti trepi peale nagu hea koer, kui aga lubatakse sisse, jookseb järgi. Väga geniaalne. Kui autosid aeda ajame, istub ka Tiku kenasti koha peal, aga Volli jookseb juba poole sõidu ajal tervitama ja kakerdab küll auto ees, küll kõrval, üritame teda kogu aeg mitte alla ajada. Kui neid kammime, naudib Tiku olukorda, aga samas puikleb hullult vastu näiteks kõhualt kammimisel, Volli on pigem alandlik, ohkab sügavalt ja laseb kammida. 

Mis puudutab aga nende armastust meie vastu, siis seda pakuvad nad küll jäägitult. See on uskumatu, kui palju armastust on ühe looma sees. 

pühapäev, 22. märts 2015

Sushi kontorisse: Art Sushi

Reedel tuli mul tööl hull sushiisu ja käinud siis teistele peale, et telliks, soovitas üks mu töökaaslastest vaadata Chillist ja Cherryst, kas kuskil on head pakkumist. Ma ise olen ainult ühe sushikoha fänn Tallinnas, aga olin nõus proovima midagi muud. Pakkumise leidsime chillist, Sushi Art nimelises kohas, kus 32 makirulli maksis 13 eurot. Helistasin veel üle, et kui kaua see aega võtaks ja tahtsin voucherit ostma hakata, aga noormees telefonis ütles, et ei ole vaja, paneme tellimuse kohe kirja. No miks mitte?

Noormees lubas ka, et tunni jooksul on kuller kohal ja nii me ootama jäimegi. Vaevalt 20 minutit oli möödas, kui sain juba kõne, et kuller on kohal. Ma olin väga üllatunud, meeldivalt, super luks teenindus ju! PS! Kullerile maksime 3€ kohaletoomise eest.

Karbid olid roosas kilekotis, võitis kohe mu südame, salvrätikud olid ka roosad, topelt äge! 

Paketis oli nelja erinevat sorti sushit - futomaki (lõhe, krabiliha, lendkalamari, kurk), California maki (krabiliha, kurk), osaka (krabiliha, Jaapani omlett, kreemjuust) ja teravamaitseline krabiliha maki (krabiliha, kurk, terav kaste). Minu isiklikuks lemmikuks oli California maki, sest see omlett maitses veidralt ja terav värk ei ole üldse minu jaoks. Futomaki oli söödav, aga toore lõhega, mis pole mu lemmik. 


Mis oli aga selle sushi juures imehea, oli selle värskus. No tõesti, nii värske kraam. Üks töökaaslastest andis hindeks 5, teine andis 4, et linna parim just ei olnud, mina ise annaks 3 punkti, sest kuigi oli roosa kott ja roosad salvrätikud ja sushi oli maitsev, siis mul ikka endiselt see teema, et söön ainult ühte sorti meelsasti ning krabiliha asemel oleks tahtnud näha toorjuustu, nagu harjunud olen. Halb see kindlasti ei olnud, lihtsalt minu maitse on natukene teistsugune. Samas teistele ju meeldis, seega soovitan ka teistele!

Lisaks kiidan ka noormeest, kellega telefonis rääkisin ja kullerit, kes mõlemad jätsid väga professionaalse ja meeldiva mulje. 

reede, 20. märts 2015

Arvamused õigekirjast

On üksi asi, mis on mulle terve elu oluline olnud ja see on õigekiri. Mulle meeldib õigesti kirjutada ja mulle meeldib, kui minu sõbrad ka seda teevad. Ma saan aru, et mingi Facebooki chat ei ole koht, kus õiendada, aga kui inimene kirjutab avalikku blogi või üleüldse blogi, võiks sellega vaeva ikkagi näha. 

Näiteks üks mu sõbrannadest kirjutab oma blogis järjepidevalt kuude nimetusi suure tähega. Ikka ja jälle näen seal Veebruari kuu ja Märtsi kuu jne. Ma olen talle pidevalt ka märkusi selle kohta teinud, aga ma ei tea, kas ta ignoreerib mind või ta tahabki valesti kirjutada. Mind aga segab see väga. Ma ühel korral paningi ta blogi kinni, kui ma JÄLLE Veebruari kuu nägin. Ma ei saa aru, kas on nii raske meelde jätta, et eesti keeles kuude nimetused EI OLE suure tähega? Rääkimata jaanipäevast, mis on vist suuremal osal blogidest suure tähega. 

Veel on mul üks sõber, kelle jaoks ei ole mingi probleem kirjutada sekreter või gniljontiin, kokku ja lahku kirjutab ta sõnu nagu Jumal juhatab ja ta reaalselt ongi düsgraafik. Kuna ta aga on mu üks parimatest sõpradest, parandan teda järjepidevalt ja loodan, et minu parandused ükskord talle ka meelde jäävad (väikest muutust on juba näha). Mulle meeldivad inimesed, kes eksivad, aga parandust paluvad. Mõnikord lihtsalt on nii naljakas, kui ta jälle mingi leiutisega tuleb, aga teinekord mõtlen, et ei tea, kas inimesel on endal kurb tunne ka, kui ta kirjutada ei oska. Minul küll oleks. 

Veel üks suur mure tänasel päeval on need kaks sarnast sõna ja millist kasutama peaks. Vahest ja vahel, peale ja pärast, enne ja ennem jne. See on üks raskemaid asju meie keeles minu meelest, isegi ma ise jään jänni vahel. Kui segaduses olen, leian üldse muu sõna, mida kasutada, pigem alternatiiv kui eksimine. Minu arvates. Veel üks suur viga, mis mind häirib on osa ja osad, mul läks ka päris kaua aega sellest arusaamiseks, aga nüüd tean, et osa on siiski üks, mitte kaks, seega ei ole osad lapsed, vaid osa lapsi. Ma isegi ei mäleta praegu, kes selle mulle lõpuks selgeks tegi, aga ma arvan, et ülikoolis ajakirjandust õppides, sest seal me tegelesime õigekirjaga ikka väga korralikult. 

Samas iga kord, kui mõne õigekirjavea peale ärritun, ütleb mu vend, et hea, et ma veel Delfi kommentaarides ringi ei käi vaatamas, sest seal on ikka stabiilselt kogematta, leidmatta ja teadmatta, varjant, võimlemis matt, arvamus liider jms, rääkimata igasugustest muudest kokku- ja lahkukirjutamistest või tähereeglitest. Eks see selline kaheotsaga asi olegi, kommenteerides on inimesed nagu nii laisad, võib-olla lihtsalt ei viitsitagi mõelda. Kuigi ega ma ei saa sellest ka aru. Sa kas oskad kirjutada või ei oska ja kui ei oska, mine häbene nurgas, õpi veidi ja tule kirjuta siis uuesti.

Ma ei tea, kas asi on ainult minus, on see mingi kiusu ajamine või on see mingi patriootlik tegelane minu sees, kes absoluutselt ei salli meie keele rüvetamist. Ma olen nõus, et rääkides koosneb minu kõne suures osas inglise keelest, sest välismaal elades algas see miksimine peale ja see kestab tänaseni. Mõni asi tuleb pähe esimesena inglise keeles. Samas, mis puudutab kirjutamist, on see minu jaoks alati väga oluline olnud ja on ka edaspidi. Tunnistan, et on hetki, kui ma mõne sõna vaatan õigekeelsussõnaraamatust üle, sest pole õigekirjas päris kindel, aga suurema osa ajast olen ikka väga pühendunud, tahan, et inimestel oleks minu kirjutisi hea lugeda.


Lõpetuseks räägin naljakast juhtumist töö juures eile, kus mu kolleeg küsis minult, kas intervjuu vormis on kokku või lahku. Iseenesest paneks nagu kokku, et tegemist on vormi nimetusega, aga samas, intervjuu vormi kui vormi ei ole ju olemas, ametlikult. Ausalt öeldes ega me lõpuks lahendust ei saanudki, ei aidanud meid ei ÕS ega ka google, tundub nagu oleks mõlemad õiged. Seega, kui mul on keegi targem siin, siis palun öelge, kas intervjuuvorm või intervjuu vorm. 

neljapäev, 19. märts 2015

Kochi Aidad - Kochi Kohvituba

Ma olen väga avatud igasugustele uutele pakkumistele, mis puudutab restorane, kus süüa. Või kohti, kus lihtsalt istuda. Eriti huvitavad mind spetsiaalsed kohad, näiteks, kus on linna parimad koogid, linna parim sushi, linna parim Caesari salat jne. 

Täna tähistasime Kadi sünnipäeva, tüdrukul nüüd ees 22, viimane taks. Aegunud nali juba, ma tean, aga ei saa ka ütlemata jätta. Kuna sünnipäevalaps valis koha, läksime me Kochi Kohvituppa, sest see juba tükk aega Kadi lemmikkoht olnud. Ma käisin seal ka eile õhtul korraks, aga üldise emotsiooni sain ikka täna. Kadi piltidelt olin muidugi juba ammu vaadanud, et tundub väga ilus koht olevat.

Esimene pluss, mis sisseastudes kohe silma hakkab, on puhtus. Kogu ruum on heledates värvides, valge ja roosa põhiliselt, kõik sobib ülihästi kokku ja on megamega-nunnu, seda sõna kõige otsesemas mõttes. Istumiseks on mugavad diivanid ja tumbad, lauad on mõnusad madalad, ruumi on palju, ei pea kõrvallaua inimestega sama juttu rääkima ning privaatsust on piisavalt. 


Teiseks, see koogilett. Oh my gosh! Kui ma siiani arvasin, et Komeet on oma ala parim, siis nüüd ma sean koogi söömiseks oma sammud iga kord Kochi aitadesse. Seal on toorjuustukooke, laimikooki, Pavlovat, Napoleoni, makroone (macaron), šokolaadi kraami ja palju muud. Ja hinnad ka sõbralikumad kui Komeedis.

Pilt: Merlin Kase (http://www.merrific.net/)


Kolmandaks, asukoht. Kochi Kohvituba asub Norde Centrumi juures, sadama poole veidikene ning neil on hoovis tasuta parkimine 2 tundi. Üks asi, mida ma kesklinna söögikohtade juures ei salli, on see parkimisarve hiljem. Tavaliselt teise prae hind. Seega, hea asukoht ja tasuta parkimine koos on ju lausa lust!

Menüü on neil samuti väga rikkalik, võimalik valida pastade, salatite, pearoogade ja eelroogade vahel ning salatid olid seal tõesti väga huvitavad, näiteks maasika-kanasalat (6.80€). Tahtsin seda ka tellida, aga teenindaja ütles, et ta ei soovita seda ja pakkus mulle chutneyga maitsestatud sooja kana-pirnisalatit (6.50€), aga ma pole eriline pirni-fänn, seega loobusin. 

Valisime hoopis Merliniga koos bruschetta valiku (6.90€), kus oli siis 8 saiakest ja kõrval tuunikala, grill-paprika, kitsejuust ja tomatisalsa. Juba need saiakesed olid väga väga head, tuunikala oli superhea (ja arvestades, kui pirts ma sellega olen, on see kõva sõna), kitsejuust maitses imehästi (see oli soojaks küpsetatud) ning tomatisalsa ei olnud vürtsine ega kibe, vaid mõnusalt magus ja mahlane. Jäin selle valikuga väga rahule, jäi piisavalt ruumi koogi jaoks (sõime Merliniga kumbki 4 tükki, 8 ühele oleks ilmselt palju olnud) ja sai erinevaid maitseid proovida. 

Pilt: Merlin Kase (http://www.merrific.net/)

Kadi tellis endale omleti ja see oli vist üks paremini väljanägevamaid omlette, mida ma kuskil restoranis näinud olen. Tõesti oli isuäratav. 

Magustoiduks valisin mina laimikoogi (2.80€), Merlin valis vaarika-toorjuustukoogi (2.80€) ja kõrvale roosa macaroni (1.20€) ja Kadi Pavlova koogi (2.80€). Olgu mainitud, et macaronid on seal küll linna parimad. Ma ostsin endale veel paar tükki pärast tööle kaasa ja viisin vennale ka, tema kiitis ka heaks, no tõesti on head! Neiud jõid veel ka lattet ja kiitsid selle ka heaks. 

Pilt: Merlin Kase (http://www.merrific.net/)
Pilt: Merlin Kase (http://www.merrific.net/)
Pilt: Merlin Kase (http://www.merrific.net/)
Kogu kompott oligi lihtsalt nii hea, et ei oska midagi negatiivset välja tuua. Kui, siis pooleks miinuseks paneks selle, et letist peab tellima (lauast on lihtsalt mugavam) ja teiseks pooleks paneks selle, et teenindaja minu valitud salatit laitis ja see sellega lõppes, et ma üldse salatit ei tellinud. Kokku üks miinus. Umbes 2928191 plussi kõrval. Tõesti väärt koht! See sobib nii perega õhtustamiseks (kuigi see pannakse kell 19 kinni) kui ka sõbrannadega kohvitamiseks, kiireks magusaampsuks ja põneva maitseelamuse saamiseks, kohe kõigeks sobib. 

Lõpetuseks soovin veel palju palju õnne oma kullakallile Kadile!