reede, 20. veebruar 2015

Trennijutud

Nagu ka juba ühe korra varem mainisin, otsisin omale tükk aega spordiklubi, kus hakata aega veetma. Ja natuke trenni ka tegema. Tänaseks olen valiku teinud ja nagu alguses ikka süda kutsus, nii valikuks MyFitness jäigi. Minu koduklubi on Solarises. 

Kui ma mõtlen tagasi oma elu peale, siis kuni umbes 15-16.aastaseni olin ma ikka väga kõva trennitüdruk, käisin kergejõustikus 5-6 korda nädalas, osalesin võistlustel (sprindijooks jäi minu erialaks), käisin spordilaagrites ja nautisin seda, mida tegin. Gümnaasiumis hakkas trenne vähemaks jääma, kuna kool surus kuklasse ja elustiiliga oli veidi raske seda kõike sobitada. Sellegipoolest vedasin sammud Audentesesse ikka 3-4x nädalas. Mingil hetkel võistlustel enam ei käinud, kuna vanuse poolest sobisin naiste vanuseklassi ja siis oli see koht, kus tuli hakata metsikult treenima, et olla hea või jätkata harrastustasemel. Mina jäin viimase juurde. Pärast keskkooli enam kergejõustikus ei käinudki, kuna sealne grupp oli mõeldud kuni 18-aastastele ja niigi treener hoidis mind kauem seal. Eks meie trennigrupi suurem huvi oligi üksteise vastu, kasvasime maast madalast koos, vahepeal oli isegi couple'id meil ning kui kõik sellest "noortegrupi" east välja kasvasime ja eemaldusime, kadus trennivõlu ka. 

Edasi tunduski mulle täiesti loogilise jätkuna minna trenni Audentes Fitnessi. Olin ju ometi Audenteses 10 aastat järjest käinud ning ei kippunudki kuskile mujale. Käisin peamiselt rühmatrennides, mõnel üksikul korral jõusaalis, sest ega ma ei osanud seal suurt midagi tehagi. Vahepeal kolisin Ameerikasse, käisin sealses spordiklubis, ka peamiselt rühmatrennides ja jooksmas käisin niisama õues (vot see on üks asi, mida igatsen, et joosta sai iga kord ilusa ilmaga, seal lihtsalt polnud kunagi ilm halb). 

Kui nüüd uuesti Eestis ennast mõnusalt sisse seadsin, hakkasin otsima uut spordiklubi, sest Audentesesse ma enam hinna pärast ei kipu. Lisaks, kuna mul on plaanis üsna pea uuesti ära kolida, otsisin klubi, kus ma saaks lepingu lõpetada ükskõik, mis hetkel, et poleks mingeid aastaseid või mõne kuiseid ooteaegu. Ja nii jõudsingi MyFitnessi. Alguses plaanisin ma hakata hommikuti enne tööd käima, aga esiteks, kukkus see ära seetõttu, et ma ei suuda elusees hommikul varem ärgata ja teiseks, seetõttu, et mulle meeldib trenni teha rahulikus tempos, mõni õhtu olen lausa 3 tundi seal. Hommikul seaks piirangud töö, sest sinna peaks ju ka ilmuma?

Kutsusin endaga kaasa ka oma sõbranna, kes alguses mõtles tulla, aga siis keeldus, ütles, et ta vist ei viitsi eriti. Ja ma tabasin end järsku mõtlemast, et trenni ei saagi teha sellepärast, et keegi teine käsib. Endal peab olema tahtmine minna ja teha ja seal olla. Ainult nii tuleb energia, ainult nii on sellel mõte ka. Minul just see energia ongi viimasel ajal tulnud, ma ei tea kust, sest ma küll olen spordiarmastaja, aga niimoodi 4-5x nädalas ma eriti küll pole viitsinud käia. Nüüd ootan igal tööpäeval seda aega, kui saaks jope selga ja ruttu ruttu trenni, sest see tunne on nii vabastav ja hea. Ja hiljem saunas lebotades on veel parem tunne, sest oleks nagu tubli ju olnud, eksole?


Eks see nõnda ole, et muutes trenniga koos ka oma toitumist, tuleb igavesti kena keha ja rahu meeles ja hinges ja muu säärane jutt, aga ma olen selle asja jaoks liiga nõrk. Üsna lihtsalt läks minu jaoks cocast loobumine (ja kui ütlen loobumine, mõtlen seda, et varasemalt kulus ikka 2-liitrine pudel päevas lõdvalt ära ja nüüd ehk purgike kuus), noh, kodujuustu hakkasin sööma, soolaste snäkkide asemel, vett joon palju, gaseeritud jooke vähe, jälgin, kus on palju suhkrut, üritan mitte tarbida, pruune makarone söön (kuigi need ikka imelikud), pruuni suhkrut igal võimalusel ja no nii edasi. Aga on endiselt asju, millest ma ei suuda ega tahagi loobuda, sest need meeldivad mulle ja mul on nii ükskõik, et need pole tervislikud. Noh, lemmikud on kartulikrõpsud, dipikaste ja pasta. Nom nom nom. 

Igal juhul tahtsingi ma jutuga jõuda sinna, et trenn peab olema elustiil, muidu muutub see kurnavaks. Olen lugenud mitut blogi, kus blogipidaja on küll hull trenniinimene omast arust, aga kurdab iga kord, kuidas ta minna ei viitsi ning kuidas 1,5-tundi jõusaalis tundub poole päevana. Minu jaoks 1,5-tundi tundub ilmselgelt liiga vähe, see oleks nagu sups sups sups ja ongi tehtud. Ja kuigi ma muidu olen hull seltskonna inimene, siis näiteks trennis meeldib mulle üksi käia. Lihtsalt sellepärast, et siis kuulan oma muusikat, reguleerin oma kiirust ja teen asju oma tahtmise järgi. Ma vahepeal käisin trennis koos oma sõbraga, kes näitas mulle liigutused ette ja ergutas ja tegelikult oli täiega tore, aga iga kord ma niimoodi ei viitsiks, ausõna. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar